Elu linna taga. Valglinnastumise alternatiivid

Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha kujundada atraktiivsemaks ja sotsiaalselt sidusamaks.

MARI POOM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Me elame linnastumise ajastul. Elanike arv linnades kasvab, linnade territooriumid laienevad ebaproportsionaalselt. Teisisõnu, urbaniseerumise käigus linna struktuur üha hõreneb ja ruumi kasutatakse väiksema intensiivsusega. 2030. aastaks on võrreldes XXI sajandi algusega linnastunud alad kasvanud kahekordseks.1 Kui linnastumine toimub kontrollimatult ja planeerimata ning tekivad ümbritsevaga funktsionaalselt ühendamata asumid, on tegemist valglinnastumisega.

Ka Tallinn valgub laiali ja selles ei ole midagi enneolematut, valglinnastumine on heaoluühiskonna ja elatustaseme tõusu tunnus.2 Valglinnastumise tulemusel kasvavad olemasolevad asulad ja tekivad täiesti uued asustusalad. Pealinna valglinnadena teame Peetrit, Tiskret, Viimsi kanti jm Tallinna ümbruse asumeid.

Valglinnastumisel on mitmesuguseid põhjuseid. Seda mõjutab üldine elatustaseme ja heaolu kasv, samuti linnakeskuse protsessid: eluruumipuudus, suur nõudlus ja kõrge hind. Valglinnastumist tõukab tagant kohalik ja regionaalne nõrk planeerimine. Linnalähedased omavalitsused konkureerivad maksutulu pärast, seetõttu jõuavad nad enamasti arendajatele soodsate kompromissideni.3 Nii mõnegi üldplaneeringu järgi on elamualasid võimalik laiendada veel kümme korda.4

Valglinnastumisel tekkinud monofunktsionaalsed ja killustatud alad on ebaefektiivsed nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt, põhjustavad probleeme taristu väljaehitamisel ja avalike teenuste pakkumisel. Kaootiline linnastumine koormab keskkonda ja on ressursimahukas, sest nõuab iga inimese kohta rohkem tänavaid, torustikke, elektriliine jms. Valglinnastumine võimendab autostumist, tekitab liiklusprobleeme keskuslinnas ja sellest välja viivatel teedel.

Eeslinnaarendus on lihtne nagu arvutimäng. Põllumaatükk on arendaja unistus: maa on odav, insenertehnilised lahendused lihtsad, vähe piiranguid, vähe protestivaid naabreid – tegu on raha-kohe-kätte-protsessiga. Pealegi kulub eeslinnas planeeringu menetlemisele keskmiselt kaks korda vähem aega kui keskuslinnas.5

Avalik ruum ees- ja valglinnas võiks olla objektipõhise asemel võrgustikupõhine: tänav, puiestee, rattatee, jõesäng või rohekoridor.

Mari Poom

Et varjata kasumi maksimeerimist, peavad arendajad oma tooteid turunduse ja kaubamärkidega üha rohkem kütkestama.6 Iga uusarenduse copy­writer püüab eelmisi üle trumbata aina ahvatlevama hüüdlausega. Tihtipeale surutakse kodu otsijale või osta soovivale perele peale nende enda „unistused“ ja ideaalid, märksõnadeks on elustiil, edukus, privaatsus, koht omasuguste seas jms. Eeslinnaarenduste reklaamtekstid rõhuvad kindlate sihtgruppide väärtustele ja õrnadele teemadele. Sellega kinnitatakse stereotüüpi, et linnalähedane uusarendus on mõeldud traditsioonilisele heteronormatiivsele lastega perekonnale, kes majanduslikel või muudel põhjustel ei saa osta kodu linnas, kuid saab endale lubada elukoha linna taga.

Tallinna ja selle ümbruse uusarenduste ruutmeetri hind on lineaarses seoses kaugusega kesklinnast. Seega on vähese rahaga leibkonnad kodu ostes sunnitud valima asukoha keskusest kaugemal. Pealegi on linnas nelja- ja viietoaliste korterite osakaal elamufondis ja uusarendustes väga väike, kuid nõudlus suur. Järelikult vastutab valglinnastumise eest suurel määral ka keskuslinn. Tallinnas ei ole piisaval hulgal erisuguseid ja taskukohaseid elupindu. Kesklinnas ehitatakse peamiselt ühe- ja kahetoalisi kortereid, sest nende ruutmeetri pealt teenib arendaja kõige rohkem. Suurematele perekondadele ja muudele kooseluvormidele (näiteks tudengid) on vähe valikuvõimalusi.

Tallinna keskuse ja tagamaa elanike hõive, rahvus, haridustase ja poliitilised eelistused lahknevad, seetõttu on Tallinna regioon Euroopas üks kõige kiiremini segregeeruv piirkond. Reguleerimata valglinnastumine aitab omakorda sellele kaasa. Usun, et arvestades kliimakriisi ja sotsiaalse ebavõrdsuse kasvu, on vaja valglinnastumist piirata.

Linnastumises peab omavalitsusel olema kindel seisukoht, mida viiakse ellu üldplaneeringute abil. Paraku on üldplaneeringud Eesti valdades üpriski formaalsed, planeerimispoliitika ei keskendu ruumile ning puudu jääb strateegilisest käsitlusest. See tähendab, et üldplaneeringuid koostatakse peamiselt maakasutuse juhtotstarbe määramiseks ja see on otseselt seotud maa hinnaga. Selline spekulatiivne planeerimine ei arvesta ühiskonna huvidega, mille hulka kuuluvad avalik ruum, avalikud teenused, mugavad ja kiired ühendused. Valglinnastumise kahjulikke mõjusid leevendab linnaregiooni arendamine: ühe linnasüdamega Tallinna planeerimine mitme oma identiteediga keskusega linnastuks.

Pikemate vahemaade läbimise ja pendelrände kontrollimise parim vahend on rööbastransport, see­pärast kindlustavad trammid-rongid kestliku regionaalarengu. Rööbastranspordisüsteem, mille juurde peab kuuluma ulatuslik kergliiklusvõrgustik, toetab elujõulisema linna arengut ning tagab isetoimivad piirkonnad ja kogukonnad. Praegu järgib uusasustus raudteevõrku vähe, sest planeerimisel ühistransport mõjukate tegurite hulka ei kuulu.7 Ühistranspordi ühendused tuleb rajada enne elukohtade rajamist, sest kui seda tehakse tagantjärele, siis tõenäoliselt autost enam ei loobuta.8

Kodu eeslinnas peaks olema rohkem kui lihtsalt aiaga maja. Kodu koosneb ka avalikust ja sotsiaalsest ruumist. Valglinnaaladel, kus planeerimisel on mängus arendaja erahuvid, tuleb neile ruumi teha. Näiteks pakub inimgeograaf Kadri Leetmaa inimarengu aruandes „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“ välja, et pärast EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluste lõppemist võiks algatada programmi „Hea avalik ruum eeslinnas“.9

Valglinnu peab toetama regiooni, piirkonna ja elanike tasandil. Et saavutada hinnatud elukeskkond, peab valglinnastunud alasid ruumiliselt ja funktsionaalselt tihendama. Iga eelmainitud tasand toetab seda.

Järgnevalt pakun lahendusi eeslinnade liikuvuse ja avaliku ruumi parandamiseks. Tean, et lahendused ei ole piisavad kirjeldatud probleemide – valglinnastumine ja segregatsioon – ärahoidmiseks. Linnastumine on keeruline protsess, mille kurssi ei saa arhitekt ega planeerija oma ideedega üksi peatada. Siiski on neil nii professionaali kui ka ühiskonnaliikmena ülesanne pakkuda teadlikke lahendusi.

Tallinna regioon

Võttes eeskuju maailma linnade kasvu­strateegiatest pakun välja seada Tallinna regioonile linnastumise piirid ehk kasvupiirid. Maad piiride sees saab kasutada arendus- ja ehitustegevuseks. Piiridest väljapoole jääv maa on valdavalt looduslik või kasutatav põllumajandusmaana. Tallinna ümbritsevate valdade üld­planeeringutega määratud tiheasustusalad jäävad linnastumise reservmaaks. Seda võib kasvupiiri nihutamisel kasutada, kuid ainult siis, kui vajadus uute elamualade järele on kestlikkust arvesse võttes põhjendatud. Peale valglinnastumise ärahoidmise on piiri eesmärk linna tihendamine, seetõttu on piir esialgu asustusele suhteliselt lähedal.

Tallinna piiri sisse jäävate, linnaga kokku kasvanud asulate ning neid ümbritsevate linnastunud piirkondade arendamisel ei tule lähtuda mitte omavalitsuse piiridest, vaid asumite tunnetuslikest aladest. Eesmärk on tugevdada eeslinnakeskusi, et Tallinnast ja selle lähialast kujuneks mitme keskusega linlik keskkond. Tallinnast geograafiliselt eraldi asulate puhul, näiteks Saue linn, Saku alevik, Kiili alevik jt, tagab kasvupiiri kehtestamine nende kompaktsuse, teenuste kättesaadavuse ja head ühendused.

Laagri piirkond

Tallinna üks eeslinnu on Laagri, mis on rajatud ajaloolise Pääsküla küla alale. Selle keskus tekkis köögiviljasovhoosi aegadel. Laagri piirkond – Laagri alevik, Alliku küla, Koidu küla, Laagri asum Tallinnas – on viimasel kahel kümnendil jõudsalt kasvanud ja paisunud ligi 10 000 elanikuga eeslinnaks. Laagrit piiravad suured metsad, mis ei ole paraku omavahel ühendatud. Piirkonda läbib Pääsküla jõgi, mida elanikud ei tunne, sest see pole linnaruumis atraktiivselt eksponeeritud.

Ettepanek Tallinna regiooni ja Tallinna kasvupiiri kehtestamiseks

Mari Poom

Laagri piirkonnast võiks kujuneda praegusest terviklikum linlik keskkond, kus hoolitsetakse ligipääsetavuse, ühistranspordisüsteemi toimimise ja tänava­ruumi eest. Veekogude ja rohealade esiletõstmine ja nende väärtuste säilitamine mitmekesistab ja kujundab Laagri avaliku ruumi identiteeti.

Laagri piirkonnas jääb eelnevalt välja pakutud kasvupiiri sisse Nõmme linnaosa ning Saue, Saku ja Harku vald. Piir ümbritseb asustusalasid ja võtab arvesse vähem kui viis aastat varem kehtestatud10 ja menetluses olevad detailplaneeringud ning järgib looduslikke piire, nt jõed ja suuremad metsaalad. Kasvupiiri sisse jääb arendustegevuseks umbes 40 hektarit hoonestamata maad raudtee läheduses. Juba hoonestatud piirkondi saab uuesti planeerida, et neid ruumiliselt tihendada ja mitmekesistada. Kui planeerimisel keskendutakse ka avalikule ruumile ja teenustele, siis omandab ehitatud keskkond rohkem funktsioone.

Pakun alternatiivi klassikalisele harjumuspärasele avalikule ruumile, milleks tavaliselt on avalike hoonetega ümbritsetud plats. Avalik ruum ees- ja valglinnas võiks olla objektipõhise asemel võrgustikupõhine: tänav, puiestee, rattatee, jõesäng või rohekoridor. Avalik ruum võib olla konkreetne nagu suusa­rada või ebamäärane nagu võsa selle kõrval. Sääraste erilaadsete objektide põimumisel tekibki võrgustik.

Laagri aleviku keskusalal toimuvad järgmistel aastatel suured muutused. Praegu menetletakse mitut detailplaneeringut, mis hõlmavad ligi 50 hektarit, seega oodatakse planeeringute järgi Laagrisse elama üle 2000 uue elaniku. Võrgustikupõhine avalik ruum ei välista klassikalist keskust turuplatsi ja avalike hoonetega, vaid täiendab seda, põimib laialivalguvad tegevused üheks tervikuks. Laagri kui üks Tallinna osa vajab tugevat keskust, ka selleks, et võrgustikud toimiksid.

Elanikud

Liikumisvõimaluste parandamiseks on vaja keskenduda Laagri rongiühendusele. Selle toetamiseks on vaja jalgrattastrateegiat – kus on ette nähtud ühendused rongipeatustega –, mis jätkab Tallinna jalgrattastrateegias11 välja töötatud tugi- ja tervisevõrku ning võtab eeskujuks selles dokumendis kirjeldatud põhimõtted. Rongipeatused on omamoodi keskused – nii liikumise kui asumite omad –, kuhu saab ka mugavalt autota. Rongipeatuse ümbrus peaks olema nii hästi korraldatud, et ümberkaudsed elanikud saavad liikuda autota. Looma peaks turvalised ühendused rongi­peatustesse nii jalakäijale kui ka jalg- ja tõukeratturile, läbi tuleb mõelda liikumisvahendite hoiustamine. Peatuste ootepaviljonid peaksid veidi erinema, et need oleksid eristatavad.

Laagri rohealade vahele tuleks rohekoridoride abil rajada uued ühendused, et liita metsa- ja puhkealad võrgustikuks. Tihedamalt kasutatavatele tänavatele tuleks rajada puiesteed ning teha sõidukirajad nii kitsad, kui kehtivad standardid lubavad. Need meetodid piiravad autode kiirust ja loovad hubasema tänavaruumi.

Pääsküla jõe kui ühise ja eriilmelise avaliku ruumi väljatoomine annab Laagri elanikele põhjust õue minna ning mõjub kutsuvalt ka kaugematele külalistele. Jõge ääristavad jalutusrajad ei pea ilmtingimata olema hooldatud, kuid peaksid Laagri kasvupiiri sees olema ligipääsetavad ning jalutajatele lahti.

Avalik ruum on sotsiaalse ruumi vajalik osa. Eeslinna avaliku ruumi kvaliteedi parandamise ja uue ruumiga saab muidu igava ja üksluise elukoha teha ligitõmbavamaks eri vanuse- ja ühiskonna­gruppidele. Koostöös tihendatakse ja mitmekesistatakse asulaid ja see on valglinnastumise alternatiiv.

Artikkel põhineb autori sel kevadel kaitstud EKA arhitektuuriosakonna magistri­tööl „Elada linna taga. Alternatiivid valglinnastumisele ja võrgustikepõhine avalik ruum“. Juhendajad Kadri Klementi, Katrin Koov ja Eik Hermann.

1 Roger Keil, Suburban Planet: Making the World Urban from the Outside In. Oxford: Polity Press, 2017, lk 4.

2 Antti Roose, Planeerimisvabaduse võidukäik eeslinna-Eestis. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 58.

3 Martin Gauk, Antti Roose, Miks linnad valguvad laiali – eeslinnastumisprotsessidest Eestis. – Peatükke planeerimisest. Protsesse, meetodeid ja näiteid. Tartu Ülikool, Tartu 2013, lk 174–177.

4 Samas, lk 188.

5 Antti Roose, Planeerimisvabaduse võidukäik eeslinna-Eestis. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 65.

6 Nicholas Phelps, Fulong Wu, International Perspectives on Suburbanization: A Post-Suburban World? Palgrave Macmillan, London 2011, lk 47.

7 Kadri Leetmaa, Eesti elukeskkondade mitme­kesisus. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 62.

8 Maaike Galle, Ettjen Modderman et al., Vinex: National Spatial Planning Policy in the Netherlands during the nineties. – Netherlands Journal of Housing and the Built Environment, 1997.

9 Kadri Leetmaa, Eesti elukeskkondade mitme­kesisus. – Eesti inimarengu aruanne: Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud. Eesti Koostöö Kogu, Tallinn 2020, lk 32.

10 Planeerimisseaduse järgi on võimalik detailplaneering tunnistada kehtetuks, kui selle kehtestamisest on möödunud vähemalt viis aastat ja planeeringut ei ole asutud ellu viima. Allikas: Planeerimisseadus, 2015. [täiendatud 2019]. – Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/akt/126022015003 (vaadatud 27. I 2022).

11 Mari Jüssi, Raul Kalvo, Marek Rannala, Tõnis Savi, Tallinna jalgrattastrateegia. Tellija: Tallinna Kommunaalamet, 2018.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht