Elu tikutopsis

Kitsalt elamise kunsti üks osa on mikromajad. Need on küll jäänud nišikaubaks, kuid valikuvõimalust pakkudes mitmekesistavad eluasemeturgu.

MERLE KARRO-KALBERG

Less is more ehk vähem on rohkem, teatasid modernistid pea sada aastat tagasi. Selle tunnuslause võttis kasutusele arhitekt Ludwig Mies van der Rohe, iseloomustades dekoorita, uuele ajastu vaimule vastavat esteetikat ja elamisviisi. Möödunud on pea sajand, moevoolud tulevad ja lähevad ning pöördelised sündmused ei toimu enam korra sajandis. Iga kümnend kostitab meid mõne sündmusega, mille kohta saame öelda, et pärast seda ei ole maailm enam endine. Pöörasest kiirusest hoolimata elab mõtteviis „vähem on rohkem“ edasi ning on nüüd, kliimamuutuste ja kestlikkuse ajastul saanud täiesti uued tähenduskihid. See väljendub nii jaapanlase Marie Kondo populaarses koristamis- ja tarbetutest esemetest vabanemise kunstis, asjade vähem ostmises kui ka väikesel pinnal elamises.

Mikro- ja väikemajad on maailmas laineid löönud juba mõnda aega. Pärast 2008. aasta majanduskriisi ja kinnis­varakrahhi tundus just väike elamine see, mis vastab kriisijärgsetele vajadustele. Väikemajade kavandamine on juured alla ajanud ka Eestis – näeme algatusi, mis näikse küsivat ja kahtluse alla seadvat meie senise ruumivajaduse.

Väikemajade trendil on mitu põhjust. Näiteks peremudeli teisenemine ja sellest tulenev väiksema elukoha vajadus, aina suurenev mobiilsus, mis praegu peab küll pausi, kuid ilmselt taastub peagi, lisaks vajadus ajutiste lahenduste järgi ja veidi vabamad regulatsioonid, mis lubavad väiksema maja püstitada suurema bürokraatiata.

Üleilmselt kogetakse, et mikro­majade populaarsuse ajend on leibkonna suuruse vähenemine. Pere­mudelid ei ole enam endised, tuumikperekonna – ema-isa ja kaks last – osakaal elamis­mudelina väheneb pidevat ning see eeldab ka ruumilt kohanemist. Näiteks kirjutab Shelby Kisler väikesest elamisruumist ja kurdab, et kuigi Ameerika Ühendriikides on enam levinud suured elamispinnad, on see aastaid olnud elamu­turu kitsaskoht, sest paljudel noortel pole pesast välja lennates võimalik endale kulukat kinnisvara lubada. Ta toob välja, et USAs on keskmine elamispinna suurus alates 1950. aastast kasvanud 140 protsenti, leibkondade suurus vähenenud aga 18 protsenti. Seega on vaja vahepealset ajutist elamisruumi ja sellist võimalust mikromaja ka pakub.¹

Leibkonna vähenemist näeme siingi. Statistikaametist saame teada, et koos elavate inimeste arv on vähenenud, leibkond on veidi väiksem kui Euroopas keskmiselt. Eestis elab koos keskmiselt 2,3 inimest, näiteks kui Bulgaarias on ühe katuse all mitu põlvkonda ja seega rohkem pereliikmeid. Arhitekt Ülar Mark on Sirbile antud intervjuus väikeste elamispindade vajadust kommenteerinud nii: „Napp elamispind on ellujäämise küsimus. Ilmselgelt ei saa me enam nii suurelt ja laialt elada kui varem ja ega inimesed tahagi. Praegu on kasvamas terve põlvkond inimesi, kellele polegi suurus ja omamine olulised. Elukoha kvaliteet seisneb muus. Meeles tuleb pidada ka seda, et abiellutakse hiljem, lahutatakse rohkem, lapsi saadakse hiljem ja vähem, elatakse kauem ning keskealiste ja vanade üksikute inimeste arv kasvab järsult. Nii et tegelikult suureneb ka vajadus väikeste ja kompaktsete elamisvõimaluste järele.“²

Kuigi COVID-19 on elanikkonna mobiilsusele kainestava põntsu pannud, nähakse mikromajade trendi taga töökohtade mobiilsust, mis aitab kaasa sellele, et kontoris viibimata on võimalik tööd teha, linnast linna, riigist riiki rännata ning sellise elustiili toetamiseks sobivad väikesed majad hästi. Vähene pagas vajab vähe ruumi.

Ära ei tohi unustada ka regulatsioone ja seadusi. Kuigi planeerimisreegleid on aastatega lihtsustatud, tuleb hoone püstitamiseks teha kas planeering, mille alusel väljastatakse ehitusluba, või taotleda ehitusteatis. Väikemajadele seatud tingimused on leebemad. Alla 20 ruutmeetri suuruse majakese saab meie tingimustes üles panna ilma ehitusloa, projekti ja ehitusteatiseta. Kuni 60ruutmeetrise ja viie meetri kõrguse hoone ehitamine on ka lihtsustatud, ehitusluba pole vaja, piisab ehitusteatisest ja projektist.

Eluruumile esitatavate nõuete määruses on sätestatud, et ühele inimesele tuleb eluruumis minimaalselt arvestada kaheksa ruutmeetrit pinda, seega mahuks ühte 20ruutmeetrisesse majakesse lausa kaks inimest elama. Shelby Kisler toob välja üksikasjad, mida tuleb mikromaja juures tähele panna. Kõigepealt peavad ruumid olema mitmeti kasutatavad. Kui pole võimalik elutuba, magamistuba ja köök eraldi kavandada, peab see kõik olema üks. Kisler kinnitab, et majad kasvavad suureks enamasti seetõttu, et soovitakse igaks tegevuseks oma tuba, kuid paindlikkus on kitsalt elamise mõtteviisi peategur. Kisleri sõnul on tähtis ka ruumi liigendamine ehk siis see, et vajaduse korral on võimalik tõmbuda oma nurka – et oleks soppe, mida enda omaks kohandada. See vajadus on tema sõnul üks põhjus, miks eluruumid pidevalt kasvavad. Ka mitu tasandit ja loomulik valgus on vajalikud, et väike ruum toimiks suurema ja otstarbekamana, kui esialgu välja paistab.

Kõik eespool kirjeldatu tundub roosiline ja võib tekkida küsimus, miks me linnapildis mikromaju nii vähe näeme. Kuigi Eestis on väikemajade pakkujate arv võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga kasvanud, tuleb tõdeda, et väikemajad on liialt nišikaup ning majutussektoris eelkõige kasutuses öömajana.

Mikrorajoon

Esimene pääsuke, meie kõige tuntum mikromaja trendi esindaja on Koda väikemaja. Algatuse üks eestvedajaid on arhitekt Ülar Mark. Mitmeti auhinnatud ja rahvusvahelistes disaini- ja arhitektuuriportaalides tähelepanu tõmmanud Kojad on nüüdseks kasvanud tooteseeriaks. Business Insider valis selle 2016. aasta kümne kõige innovatiivsema kodu hulka.

2017. aastal on Ülar Mark andnud Sirbile intervjuu, kus kinnitab, et näeb väike­majadel väga suurt potentsiaali. Koda välja töötades olid nad püstitanud küsimuse, miks ei võiks olla maja sama lihtne teha kui autot. Autos on ju tohutult tehnoloogiat sees. Maja pole autoga võrreldavat arengut läbi teinud seetõttu, et puudu on seeriatootmine. Seda püütigi Koja majadega teha: viia maja seeriatootmisesse, käsitleda seda kõrgtehnoloogilise keskkonnana. On püütud katsetada, kui väike saab elamis­ühik veel olla, nii et seal oleks mõnus ega oleks kilukarpi surumise tunnet. Õhukesest komposiitpaneelist 26,2 ruutmeetri suuruse kuubiku sisse paigutati kõik eluks vajalik. Küsimus pole ju ainult katsetamislustis, taheti muuta ka ehitamist, linnaplaneerimist ja eluviisi. Otse Tallinna südames on Kodadega eksperimenteeritud linnaruumi ajutise kasutusega. Näiteks täideti kesklinna tühjalt seisvad krundid. Koda park ehk mitmest kojast koosnev linnak seisis Mere puiesteel, eelmise aasta suvel avati see Admiraliteedi basseini ääres. Park koosneb 20 majakesest ehk ruumimoodulist, kus saab ööbida, kohvi juua, poodelda jne.

Alustati ühe tüüpmajaga, nüüd pakutakse juba nelja lahendust. Betoonist Koda on saanud ka puidust õed-vennad ning ujuva versiooni. Tootearenduseks andis tõuke turg: betoonist maju peeti liiga kalliks ning seetõttu katsetatakse puidust majakestega.

Ruumiga eksperimenteerib ka arhitekt Tiit Sild oma mikromajaga ühes Tartu Emajõe-äärses garaažlas. Eesti linnades on garaažikomplekse omajagu. Need ehitati Nõukogude ajal, kui auto oli luksus. Omamoodi väikseid mikroruume leidub igas asulas ja linnas. Garaažilinnakutest on autod kolinud majade vahele hoovi ning bokse kasutatakse kola hoiustamiseks, paljud seisavad niisama tühjalt. Keset linna kasutuseta jäänud krunt on suur varandus, kuid väike, vaid 30–40 m² pindala ja sõltumine naaberboksidest teeb sellise ruumi otstarbeka kasutamise keeruliseks. Tuleb olla leidlik, et sellele nüüdisaegne kasutus leida. Garaažimaja on üks võimalus. Mikrorajooni mõistet kasutatakse paneelelamualade nagu Mustamäe, Lasnamäe, Annelinn tähistamiseks. Garaažikompleksis saab mikro­rajoon täiesti uue ilme ja tähenduse, sest „mikro“ tähistabki siinkohal väikest: väikest maja, väikseid elamiskulusid, väikest asumit. Tiit Sild näeb, et siin võiksid ateljee leida kunstnikud ja kirjanikud, ja kodu noored, alles ühist elu alustavad paarid või tudengid. Praegu on seda enamasti öömajana välja üüritud.

Igal juhul on majakesega tõstatanud nii mõnedki küsimused, nt kas selline hoone mahub normide piiresse. Paarkümmend aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu järgi on seal lubatud vaid praeguse kõrgusega garaažid. Kuni seisukohta ei ole, seisab majake omal kohal ning Sild plaanib samasse linnakusse peagi püstitada teisegi.

Need pole ainukesed näited. Väikeselt elamiseks pakub lahenduse Bruno disainiauhinnaga pärjatud peegelmaja Ööd. Katus.eu tehasemaju müütavast arhitektuurikaubamajast saab valida lausa üheksa väikemaja vahel. Greencube’i element- ja moodulmaja­tehas on välja töötanud üle kümne võimaluse, osa neist on saunad, teised ajutised moodulid, kolmandad aasta ringi elatavad majad ja soojustatud kontorid. Pakkumist justkui on. Kas on ka nõudlust?

Ka lõhn võtab ruumi

Väikeelamine võib kõlada veenvalt, kuid ega selleks valmis olda. Muu hulgas tulevad mängu psühholoogilised põhjused. Näiteks kirjeldab üks kaheliikmeline pere, kuidas korraga tundus neile väikses majas elades, et isegi lõhn võtab toas ruumi: kui praadida sibulat, siis lõhna eest peitu ei poe, sellest ei jää puutumata pea midagi.

2013. aastal kirjutas Jacoba Urist Atlanticus, kuidas väikeses ruumis elamine võib tervisele kahjulikult mõjuda. Ta leiab, et 20aastasele noorele spetsialistile on see elamuasemekitsikuse leevendamiseks hea lahendus, kuid 30-40aastastele võivad kitsad olud tekitada klaustrofoobiat ning iga päev laua, toolide ja voodi pidev lahti- ja kokkupakkimine mõjub lõpuks frustreerivalt.³ Väike eluruum tekitab kes­kendumis­raskusi ega ole seepärast kohane lastega peredele. Kõigest hoolimata on mikromajas kitsalt elamine üks võimalus paljudest ning lisab elamuaseme­turule paindlikkust ja valiku­võimalusi.

Shelby Kisler toob välja, et kõige suurem takistus mikromajade kavandamisel ja püstitamisel on regulatsioonid. Leidub riike, kus elamispinna miinimum on nii suur, et mikromaja enam selle alla ei mahu. Ja on riike, kus on lubatud püstitada nii 15ruutmeetriseid kui ka väiksemaid hooneid. Ülar Mark tunnistab, et suuresti takistavad Kodade levikut kehtivad normid, kuid mitte ehitus­alased. Enamasti eelistatakse tühjalt seisval kesklinna krundil näha parklat. Mingil põhjusel on lubatud ja ühiskonna silmis vastuvõetav, et kasutuseta seisval killustikuga kaetud platsil seisavad autod, aga mitte väikemajad. „Miks meil keskkonda nii silmakirjalikult suhtutakse?“ küsib ta. Kuni linna planeeritakse autodele, kuni kesklinna on mugav tulla autoga, seni nähakse tühjades platsides vaid auto parkimise võimalust, ega taheta sellega midagi uuenduslikku ette võtta.

Väikemajad jäävad praegu meil veel nišitooteks. Hoolimata inspireerivatest seriaalidest ja ilusate piltidega raamatutest sobib mikroelamine vähestele. Siiski on hea, et see võimalus on olemas, kui ainult üldine mõtteviis seda rohkem soosiks.

1 Shelby Kiser, Small Scale Living and the Meaning of Home. – URJHS Volume 15.

2 Merle Karro-Kalberg, Õnn ei asu ilusas majas. – Sirp 20. I 2017.

3 Jacoba Urist. The Health Risks of Small Apartments. – Atlantic 19. XII 2013.