Elva uus Instagrami- ja inimeste ruum

Kesk tänava ja keskväljaku lahendus on tabanud mitu kärbest ühe hoobiga: elavdab linnasüdant, väärtustab järve ja katkestab vaikelu.

PRIIT SIMSON

Elva uus linnakeskus. Arhitektid Ülle Maiste, Diana Taalfeld, Anne Saarniit, Roomet Helbre ja Taavi Kuningas. EV 100 programmi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistlus toimus 2016. aastal. Linnakeskus avati 2020. aasta juulis.

Elva uus keskväljak on teistest „Hea avaliku ruumi“ keskväljakuprojektidest üks edukam. Kui Kuressaares muutis uus väljak ühe kohvikuist rentsliks ja Otepääl ei taha autorid ära tunda seda, mis nende tööst tehtud on, siis Elvas pole muresid kuulda olnud. Pigemini on mitu ülesannet lahendatud ühe projektiga.

Elva probleem, ehkki harva on seda kohaliku võimu tasandil nii tajutud, on olnud avaliku ruumi elutus. Kesk tänavast võis isegi nädalavahetuse õhtuti läbi jalutada nii, et ei kohta õieti kedagi ja jalutuskäiku saadavad suhteliselt kehvas seisus elumajad. Vanema põlvkonna elvalased kõrvutasid pidevalt muistsete aegade elevust, mil tänavad suvitajaid-patseerijaid täis, uue aja vaikusega. Nüüd on tekkinud teatud šanss see vaikelu katkestada.

Esiteks, linlased on väljaku omaks võtnud. Tekkinud on tõesti avalik paik, kus aega soovivad veeta ka teised peale kohalike tarkade kogu liikmete, kel kaheliitrised pudelid varuks. Elavnemist oli märgata juba aasta tagasi, mil Elvas, muidu nii tühjade tänavatega paigas, võis näha perekondi vastselt valminud, ent mitte veel ametlikult avatud kesk­väljakul. Algul olid tõmbenumbriks valdavalt laste mänguväljaku atraktsioonid, hiljem, sooja aja saabudes üha enam järve platvormid ja rand, mis väljaku lõpetab.

Kolmas atraktsioon on rulapark, mis õigupoolest oli juba 2013. aastal valminud, kuid siis muljetavaldava kiirusega lagunes. Nüüd aga on taastamistööd lõpule jõudnud ja septembri keskpaigast ootab uus ja mõnevõrra ümberkujundatud park taas trikirattureid ja rulatajaid. Kindel on aga see, et rulapark on üks tegur, mis sellesse piirkonda jälle grammikese elu toob. Nii oli see ka vana pargi ajal: kui mujal valitses vaikus, siis seal ikka keegi sõitis, rularataste kõrin taga.

Kui varem oli Elva „instakangelaseks“ raudteejaama purskkaev, mille ette roniti pilti tegema, siis tänavusest suvest alates on selleks üha sagedamini keskväljak ja iseäranis sellega külgnevad järveplatvormid. Seesama järveplatvorm murrab end ka peatselt popkultuuri, sest just seal toimusid mõminaräppar nublu „Laiaks lüüa (nahaalne lugu)“ võtted, kus staar suvekuumuses rahvale jäätist jagas.

Seega, kui peaksin sõnastama mõõdikud, mis näitavad Kesk tänava ja keskväljaku edu, siis võiksid need olla kohalike tahe väljakul aega veeta, sissesõitnute kiidusõnad ja kajastus ühismeedias ning omaksvõtt popkultuuris.

Vana linnakeskuse uus elu

Teine probleem, mis Elva uue keskväljakuga lahenes, on linnakeskuse ülekandumine. Elva tekkis algselt raudteejaama ümber, kuid elu on sealt alates 1990. aastatest järjepidevalt välja nõrgunud ja asula pulssi on tunda rohkem turuplatsi ja Coopi poe kandis veidi alla kilomeetri eemal. Polnud ka ime, sest reisirongiliiklus, mis linnakese DNAs nõnda tähtsal kohal on olnud, seiskus sajandivahetuse paiku. Hiljem tehti raudteejaama hoone korda, selle esine plats samuti ja varustati purskkaevuga, kuid see ilus ümbrus, mis teeks au igale kuurortlinnale, jäi omajagu elutuks. Seda ka siis, kui rongiliiklus taastuma hakkas.

Arhitektuurivõistluse „Sõstra­põõsaste“ võidutöö, kus küll kuigi palju sõstrapõõsaid pole, andis vanale keskusele uue võimaluse. Uuendatud kesk­väljak, kordatehtud raudteejaam koos söögikohaga ning väljaku ääres paiknev uus kultuurikeskus moodustavad kobara, mis annavad koos kinnitust – siin on elutegevus. Seda muljet tugevdab veelgi raudteejaama vastas asuv endine Tartumaa muuseumi maja, mis pärast hüljatuseperioodi on samuti üles vuntsitud ja teenindajatele rendile antud.

Väljak toob järve esile

Kolmas probleem, mis keskväljakuga osaliselt lahenes, on Arbi järve väärtustamise küsimus. Väljak juhib jalutajad Kesk tänavalt Arbi randa, kuhu varem viis keskpärase ilmega rajake. Pikki aastaid oli Arbi järv võrreldes Verevi järvega vähetähtis, arendamata, kõrkjaid täis kasvanud kaldaga. Selle ääres oli algul spordikooli soojak, hiljem pooleli jäänud kultuurimaja seinad, mis lõputult seisid ja lõpuks mõne aasta eest maha tõmmati. Ühtegi randa teenindavat hoonet seal ei olnud. Ei ole ka praegu ja linna hetkeotsuste tagajärjel on ka rannaga külgnev maatükk eraomandisse müüdud, kus see pole kasutust leidnud. Kuid järvele laienev keskväljak oma platvormidega tõmbab ligi ajaveetjaid ja uudistajaid, kes vee kohal paiknevatele võrkudele ronivad ja siis aeg-ajalt järvevette oma mobiiltelefoni pillavad.

Esteetiline ülesanne on täidetud. Kuidas on lugu praktilisusega? Siin tuleb sisse kriitilisemaid noote. Tuleb jälgida seda, kuidas asjad ajaproovile vastu peavad ja mil määral üldse kasutust leiavad. Korralikku talve see väljak veel näinud pole ja eks saab näha, kuidas lumekoristus kaarekeste ja muude takistavate elementide vahel käima hakkab. Kindlasti pole autorid valinud kõige hõlpsamat lahendust.

Palju toole, vähe istujaid

Lastele on väljakule rajatud paar turnimiskohta. Üks neist koosneb silma­torkavalt libedatest torudest, mille puhul tekib küsimus, kuidas see üldse tehnilise järelevalve ameti silma alt läbi pääses. Väljakul paiknev jõulinnak on läinud tavaliste kulunud lahenduste teed: ikka need rööbaspuud, ikka see lõuatõmbamise kang (mitu protsenti inimestest suudab üldse lõuga tõmmata?). Sinna kulunuks ära mõni selline agregaat, mida saanuks kasutada ka teised harrastajad peale jõujuurikate, näiteks naised ja ka vanemad inimesed. Liikumist vajavad nemadki.

Järveäärsed ja ka keskväljaku valget värvi istumisalused on kenasti kasutuses. Kuid ohtralt on Kesk tänava äärde rajatud oranže lauakesi ja toole, mille kasutajaid pole õnnestunud näha. „See pole vist küll see koht, kus ma maha istuks ja sõbraga juttu puhuks,“ on mitmel puhul arvatud. Toolid paiknevad väga tänava ääres ja ei teki turvatunnet, kui mõni autoga mööda tuhiseb. Pealegi on nende paigutus küsitav – kes see ikka istub sellises kohas seljaga tänava poole.

Suured pärnad läksid, väiksed vitsad tulid

Küsitava väärtusega on veel kolm momenti ja seda eeskätt Kesk tänava osas. Esmalt polnud uue tänava sünd kuigi roheline, sest senine lopsakas pärnaallee võeti maha ja asendati õblukeste vitsakestega, mis peavad alles kosuma. Osutatud on küll sellele, et pärnad kippusid haigestuma, kuid keegi ei püüdnud neid ka päästa, ehkki ilmselt suur osa neist võinuks veel tükk aega kesta. Debatti nende säilimise üle igatahes polnud ega ka mitte kaalutlust, mida võtta, mida jätta.

Tavatu on jalgrattatee: see pole sõidu- või kõnnitee servas mõlemal pool tänavat, nagu tavaliselt, vaid on üks poolitusmärgistuseta rattarada, sõida kumba pidi tahad. Aga vähemalt on see sõiduteest kõrgendusega eraldatud ja lohutab ehk seegi, et Elva tänavail pole tunglemist. Väljaku juures jookseb diagonaalselt üle sõidutee künnis, mis igal kiirusel raputab autot päris korralikult. Diagonaalne künnis tähendab seda, et rattad tõusevad-langevad kõik eri aegadel ja tavapärase kahe jõnksu asemel ootab liiklejat neli. Paistab, et siin on domineeriv diagonaali idee võidutsenud tehnilise otstarbekuse üle. Kuid olgu öeldud: need detailid ei suuda varjutada väljaku hüva üldmuljet.

Tühi koht järve ääres

Kuhu edasi? Elval oleks võimalusi oma edulugu avaliku ruumi hüvaks kujundamiseks jätkata, kuid on märgata tendentse, et need edusammud mõne läbimõtlematu sammuga maha mängitakse. Väljak lõpeb tühja platsiga, millele pole korralikku rakendust. Kultuurihoone poolik koloss müüdi erakätesse ning lõpuks lammutati kokkuleppel linnavalitsusega. Paraku pole ka eraomanikud suutnud tühja krundiga midagi tarka pihta hakata ja nii kummitab olukord, et suurepärase vaatega paika, mis võiks ja peaks teenindama järveranda tulijaid, rajatakse mõni kastpood, mis linlaste rõõmuks aeg-ajalt Norra lõhe allahindlusi korraldab ja muul ajal kenasti raha sisse toob. Detailplaneering näeb seal küll ette 50/50 äri- ja erahoonet, aga selle krundi puhul ei julge enam iial öelda, mis saama hakkab – seal asub suurte visioonide kalmistu. Võimalust, et linn taas krundi omanikuks saab, pole praegune vallavõim tõstatanud.

Linnakese (ja nüüd ka valla) ühiskondlikus debatis on tehtud ettepanek, et sellele väljakut lõpetavale platsile sobiks spaahoone ja/või ujula. On isegi esialgne hoonekavand, mis valmis Tallinna tehnikakõrgkoolis Anett Griffeli lõputööna. Tõepoolest, arenduseks vajalikku ruumi Arbi järve ääres on. Mida pole, on eestvedamine.

Vallavõim ei paista selles küsimuses aruteluks valmis olevat, vaid surub kiires tempos läbi hoopis teist varianti: rajada koostöös seni tundmatu erainvestoriga kolmekorruseline, 80 meetri pikkune ujula-rannahoone linnakese teise järve, Verevi kitsukese ranna äärde. Verevi ranna ujulaprojekt on saanud laialdast kriitikat peamiselt kahel põhjusel: ühest küljest oleks kavandatav rannahoone niivõrd ahtas rannas ebaproportsionaalselt suur. Nii näiteks jääks detailplaneeringu eskiisprojekti kohaselt kitsamas kohas liivaranda alles vaid 12 meetrit. Teisalt aga, isegi kui kogu detailplaneeringus ette antud ehitusalune maht ära kasutada, jääks ruumi korralikule veekeskusele ometi napiks.

Elva on olnud Tartu magala, kuid keskväljak koos Kesk tänavaga on linnale andnud uue võimaluse linnaruumi aktiveerimiseks. Praegu on näha, et SA Elva Kultuur ja Sport pingutab selle nimel, et väljakul toimuks ka üritusi ja loodud taristut kasutataks. Keskväljak ootab Arbi järve ääres i-le täppi ja tühimiku täitmist, nagu ka mõned Kesk tänava äärsed majad vajaksid värsket krohvikorda või värvivõõpa. Võimalus on antud, uus esteetiline tollipulk peaks standardid senisest kõrgemale nihutama.