Enno Holm 6. II 1941 – 3. XI 2022

Meie seast paljude kodune elu on kulgenud 81aastselt surnud Enno Holmi disainitud Standardi mööbli seltsis.

Harku kandist Kodasema külast pärit Holm õppis 1959–1961 Tallinna polütehnikumis, jätkates siis aastatel 1962–1968 edukalt Tartu kunstikoolis joonistamise ja joonestamise õpetamise erialal. 1970–1976 tudeeris ta kunsti­instituudis õhtuses õppes, saades kunstnik-ruumikujundajaks ehk siis sisearhitektiks. Korrektse ja lahtiste kätega tegijana töötas Enno esmalt Tartu ülikoolis restauraatori, ERKIs õppealameistri ning kaubanduse ja reklaami­büroo KIPR reklaamitsehhi meistrina. Aastatel 1971–1973 sai temast juba toidukaubastu kunstnik, kes pühendus kaupluse sisustusele.

Sealt liikus ta edasi aastateks 1973–1989 meie mööblitööstuse lipulaevaks olevasse eksperimentaalsesse ettevõttesse Standard, kus Holmile avanes hingelähedane võimalus uusi tooteid arendada. Ta kavandas nii töötoole, puhveteid, klapplaudu, monteeritavaid kapp-vaheseinu kui ka mitmesuguseid komplekte, näiteks puhkemööbli „Otto“ (1974), „Sofi“ (1977), „Golo“ (1980), „Audi“ (1981), „Kordus“ (1984), „Dimbo“ (1985); noorukile suunatu „Picco“ (1985), lisaks veel interjööre. Nõukogude nappuse ajastul nõutati eriti agaralt söögitoakomplekti „Bella“ (1978), mis võlus rahvast oma barokliku hubasusega. 1986. aastal oli Holmil sisearhitektina võimalus sisustada Moskva Maksim Gorki nimelise teatri garderoobe ja baare; samuti esines ta aastate jooksul korduvalt oma mööbliga välismessidel. Et Holm armastas sõlmi ja muidu tehnilist nutti nõudvaid lahendusi, sai temast 1984 ERKI õppejõud (1989. aastast täiskohaga).

Aastast 1984 kuulus ta kunstnike liitu ja aastast 1990 sisearhitektide liitu. Veel jõudis ta tegutseda jahilaskmise kohtunikuna.

Holm jääb kolleegidele ja kunagistele tudengitele süda­messe oma tubliduse ja vastutulelikkusega – inimesena, kes pani ikka ise käed külge ning aitas.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Sisearhitektide Liit

Eesti Kunstiakadeemia

Kultuuriministeerium