Filmireaalsuse igiliikur

Margit Mutso on veendunud, et Leonhard Lapini ime ei ole möödas, kunstnikuna on ta endiselt tegus ja uut otsiv.

MARIS KERGE

Dokumentaalfilm „Leonhard Lapin. Protsess“ (Eesti, 2020, 75 min), autor Margit Mutso, operaator Meelis Kadastik, monteerija Kalle Käärik, produtsent Eros Brambat.

Keda arhitektidest avalikkuses hästi teatakse? Nii nagu näiteks tuntakse moekunstnikke nägupidi. Vilen Künnapud? Raine Karpi? Ehk Emil Urbelit? Millegipärast on kujunenud nii, et loomealadest kõige laiaulatuslikuma, ühiskonnas kõige suurema mõjuga valdkonna autorid on kõige vähem tuntud. Mitte et üksikautori tuntus peaks olema eesmärk omaette, aga usutavasti on ehituskunstiga haakunud impersonaalsusel selles oma osa, näiteks kui „Aktuaalse kaamera“ uudistesaates räägitakse uue hoone avamisest, ei tooda välja selle arhitekte. Või miks loobuti Reidi teele juba kokku lepitud mahus jalakäijamõõtmest? Arhitektuuris puudub kuulsusega kaasas käiv vahel nii tänuväärne kapital. Õige mitmendat hooaega jooksvas ETV kultuuriloojate portreelugude sarjas on Margit Mutso film „Leonhard Lapin. Protsess“ esimene film arhitektist.

Kahtlemata on nii kõnealuse kui teiste rahvusringhäälingu, Eesti filmi instituudi ja kultuurkapitali koostöös finantseeritavate portreefilmide vormi ja autoripositsiooni suunanud dokumentaalfilmide aluseks olev statuut. Muu hulgas rõhutatakse seal, et projekt soovib väärtustada eelkõige neid, kelle looming või tegevus on jätnud Eesti ühiskonda tunnetatava jälje ning kelle saavutusi oma valdkonnas võib lugeda märgiliseks. Seega on need lood inimestest, kelle puhul on juhtunud ime: oma tee, loominguline tähelepanu-tunnustus on leitud, isiklik kuvand paigas. Filmitegijad seatakse küsimuse ette, kuidas jääda delikaatseks ja oma portreteeritavate nimekust mitte ära kaaperdada. Ja ikkagi, kuidas juba juhtunud imet rekonstrueerida? Näidata, milline on protagonistile iseloomulik loomisprotsess, milliste töövõtetega või millises keskkonnas looming sünnib.

Lapini põhituum on „Protsessis“ vankumatult sees. Ta on inimene, kes ei kõhkle.

Kaader filmist

Aktiivselt praktiseeriva arhitekti ja oma eriala kogenud audiovisualiseerijana on Mutsol filmiga mitu ambitsiooni. Esiteks, näidata staažikat, seitsmekümnendates aastates tegelast just nimelt loomehoos, protsessis. Teiseks, tuua selle nn multiinstrumentalisti tegevusest ülevaatlikult välja arhitektipale ning viimaks punuda nende kahe vahele tihe, Lapini isiklikku ja ühiskondlikku osa avav taust. Need eesmärgid täidab dokumentaal väga korrektselt. Sama osavalt ja ajastu dokumendina väärtuslikult, nagu avas Mutso mõne aasta eest Fredy Tompsi portreteerides* ukse kogu siinse sõjajärgse muinsuskaitse ilma, saab Lapin katalüsaatoriks, kelle kaudu tekib tervikpilt. Saame teada, milline oli õhustik omaaegsetes kunstiringkondades, milline loomeinimeste argi- ja pidupäev. Autori käekirjale vastavalt on film tihedalt läbi monteeritud, inforohke, tempokas. Kronoloogilises jutustuses on rikkalikult kasutatud arhiivimaterjali ja nüüdisaegseid ülesvõtteid. Me kuuleme intervjuusid ning Ülle Kaljuste selgitavat taustateksti, läheme kaasa meeleoluga, mille autori valitud muusika ette annab. Kas see filmitekk pole aga liialt tihedalt läbi tepitud? „Protsess“ jätab vaatajale ahta omaruumi. Kõik on lõpuni selgitatud ja režissöörihinnangu saanud. Leonhard Lapini enda valikul moodustatud hoonete jada abil on tema arhitektuuripraktika laitmatuks poleeritud ning filmist puuduvad nende loomisajale, 1990. aastatele paratamatud ja iseloomulikud vinduma jäänud ehitusprotsess-majad.

Ühe inimese elu uurimisel sellest detektiivina põhjuste ja tagajärgede seoste otsimises on midagi väga instinktiivset. Kusagilt sai maailmavaade ja loomeind ju alguse. Lapsepõlve- ja perekonnamail käis Mutso Tompsi puhul, Lapiniga nüüd samamoodi. Võib-olla piisanuks Lapini hoiaku väljendamiseks ka neist teemadest vaikimisest? Piiratud filmiaja tingimustes on „Protsessist“ välja jäänud kultuurilooliselt kõnekas info, et aktiivsete avangardkunstnikena pääses Leonhard Lapini ja Sirje Runge looming koos Moskva kolleegidega mitte üksnes sotsialismimaadesse ja Lääne-Euroopasse, vaid ka USA näitustele. Filmist selgub, et esmalt Nõukogude arhitektuuriajakirjanduses isiklike poolehoidjate tõttu publitseeritud Tallinna 10 arhitektid jõudsid lõpuks itaallaste Casabella erinumbrisse. Enamgi veel. Soomlaste eestvedamisel oli vaid käeulatuse kaugusel see, et noored saavad näitusega Veneetsia arhitektuuribiennaalile. Kui vaid võimud poleks sekkunud …

Mutso komponeeritud filmireaalsus laseb peategelasel tegutseda peatumatu igiliikurina. Dokumentaali sissepandut või sellest väljajäetut, näiteks Leonhard Lapini omaaegset ulatuslikku akadeemilist tööd ja nn ühe joone täiust otsiva arhitektuurifilosoofi positsiooni, võib ju vaagida, aga Lapini põhituum on „Protsessis“ vankumatult sees. Ta on inimene, kes ei kõhkle. Sellise, oma põlvkonna meestele tüüpse enesekindlusega läbi elu kulgenuna on looming talle aktiivne suhtlemise ja tähelepanu pälvimise vahend. Mõnevõrra ebaõiglasena vormub Lapini enesekindlus nüüdisaja noortest kõneldes veendumuseks, et nende seas puuduvad isiksused …

Eesti arhitektuuriväljal on tehtud üksjagu katseid, et eriala positsioone, rahva teadlikkust parandada. Välja võib tuua nii Villem Tomiste algatatud Tallinna arhitektuuribiennaali kui ka Kadri Klementi, Katrin Koovi, Kaire Nõmme eestveetava laste arhitektuurikooli.

Üks kinolevisse jõudev film võib sellele erialale nii vajaliku tutvustajana palju ära teha. Margit Mutso on veendunud, et Leonhard Lapini ime ei ole möödas. Kuigi kaugenenud arhitektuurist, selle komplekssusest ja bürokraatlikkusest on Lapin kunstnikuna endiselt tegus ja uut otsiv.

* „Kadunud aegade elustaja Fredy Tomps“, Margit Mutso, 2017.