Hea keskkonnadisain vähendab visuaalset ebakõla

Kristi Rummel-Kottisse: „Füüsiliste lahenduste ja sõnumitega teevad disainerid linnaruumi mitmesuguste võimete ja oskustega linlastele kaasahaaravaks ja põnevaks.“

LAURA REITER

Info- ja teenusedisaini stuudio Disaini­osakond pälvis koos büroodega Platvorm, Stuudio Stuudio ja Inphysica tänavusel Euroopa disainiauhindade võistlusel hõbeda arengustrateegia „Tallinn 2035“ veebilehe disaini eest. Tegemist on uutmoodi keskkonnaga, kus linna tulevikuplaanid on välja toodud atraktiivselt, selgelt ja kasutajasõbralikult. Keskkonna loojad näevad selles isegi linnaruumi muudatuste arenguvalvurit: lubadused on selgelt välja toodud ja muudatused mõõdetavad. Auhinna üks laureaat, Disainiosakonna asutaja ja disainer Kristi Rummel-­Kottisse räägib järgnevalt arengustrateegia veebi­keskkonnast ja keskkonnadisainist lähemalt.

Millega Disainiosakond tegeleb? Milliseid probleeme lahendate?

Kristi Rummel-Kottisse: Disainiosakond on info- ja teenusedisaini stuudio. Arendame avalikku ruumi ja avalikke teenuseid kasutajasõbralikumaks. Töötame nii füüsilises kui ka digitaalses ruumis ja pöörame tähelepanu sellele, et sujuv kasutajateekond nende ruumide piirimail ei katkeks.

Füüsilises ruumis on üks põnevam ülesanne olnud linnaruumi n-ö loetavamaks muutmine. Ruumi loetavuse mõiste pärineb USA linnauurijalt Kevin Lynchilt, kes käsitles seda 1960. aastal välja antud raamatus „Linna kuvand“ („Image of the City“).

Hästikujundatud ruum peab olema arusaadav – selgelt tajutavate servade, piirkondade ja maamärkidega. Linnas, mida on aja jooksul kiht kihi haaval rajatud, kus kihid üksteisega segunevad ja põimuvad, pole enamasti kuigi hõlbus orienteeruda. Sellisel puhul ei ole disainimeeskonnal kontrolli linnakeskkonna kui terviku üle, kuid saame ruumi loetavusele kaasa aidata näiteks ruumi visuaalse lihtsustamisega kaardil, ruumiosade tähistamisega, ruumis paiknevate maamärkide esiletoomisega ning liikumist toetava viidasüsteemiga. Oleme loonud tervikliku viitade võrgustiku näiteks Ülemiste Citysse ja Tallinna sadamasse, kavandanud selle Tartu linnale ning koostanud viidasüsteemi eelanalüüsi Tallinnas ja Keilas.

Peale füüsiliste takistuste lahendamise toetame kasutajat ka infotakistuste ületamisel. Näiteks lõime koos partneritega Platvormist, Stuudio Stuudiost ja Inphysicast Tallinna arengustrateegiale uutmoodi veebikeskkonna, kus avatakse kasutajale linna tulevikuplaane atraktiivselt, arusaadavalt ja ilma bürokraatiata. Selles võib näha isegi linnaruumiliste muudatuste arenguvalvurit: lubadused on selgelt välja toodud ja muudatused mõõdetavad.

Rääkige palun Euroopa disainiauhindamisel pälvitud auhinnast lähemalt. Millega teiste seas silma paistsite ja mida auhind teile tähendab?

See on töögrupile suur tunnustus ja kinnitus ka linnale, et valitud kasutajasõbralik ja kõigile loetav andmeesitlus kõnetab ja kutsub kaasa rääkima.

Tavapärase arengukava dokumendi asemel on strateegia esmakordselt vormistatud igast elektroonilisest seadmest mugavalt kasutatava veebikeskkonnana, mille mittelineaarne ülesehitus vastab kasutajate huvidele, info otsimine vastavalt huvidele ja eelistustele on lihtne. Teksti, mõõdikute ja andmete visuaalne ja jutustav esitus muudab arengustrateegia linlastele senisest hoomatavamaks ja ligipääsetavamaks. Täiendav sisukiht iga teema ja valdkonna kohta lubab süveneda nii spetsialistil kui ka linnaametnikul, kellele see on strateegia elluviimise tööriist.

Veebilehe disainiprotsess, mõõdikute väljatöötamine ja andmete visualiseerimine toimus paralleelselt strateegiadokumendi teksti toimetamisega, silmas pidades veebile sobivat struktuuri ja ka disainitöögrupp sai sisu koostamisel kaasa rääkida. Infot võivad linnavalitsuse ametnikud lihtsalt uuendada. Mõõdikutele ja kaartidele tekib andmete uuenemisel ajatelg, mille abil on võimalik senist arengut hinnata.

Linna arengu laiapõhjaliseks seireks koostasime strateegilised mõõdikud, mille aluseks lõime koos tellija ehk Tallinna linnaga ülevaate avalikest, munitsipaal- ja riiklikest andmetest. Näiteks ühistranspordi ligipääsetavuse mõõdikuga vaatlesime üheksat linna sõlmpunkti ja mõõtsime nende kättesaadavust. Selleks jagasime Tallinna kaardil ruutudesse. Igast kaardi ruudust on hommikusel tipptunnil (kella seitsme-kaheksa ajal) mõõdetud viieminutise intervalliga ajakulu sihtkohta jõudmiseks, millest on välja arvutatud keskmine reisi kestus.

Kõik infokihid – mõõdikud, kaardid, fotod ja illustratsioonid – annavad arengustrateegia sisu edasi eri nurga alt, kaardid lisavad tekstile kodukohaspetsiifilise mõõtme, sotsiaalse mitmekesisuse vajalikkust rõhutavad illustratsioonid annavad tekstile värvi, fotod seovad praeguse tulevikuvisiooniga ning visualiseeritud mõõdikud tõlgivad Exceli inimkeelde.

Millest oma tavapärases töös lähtute ja kuivõrd on loomisprotsess eri ülesannete puhul üldjoontes sama?

Iga disainiülesande lahendamisel oleme paindlikud, kuid kindlasti keskendume uurimisele ja analüüsile. Kasutaja kaasamine on alati protsessi osa, kuid sõltuvalt projektist tehakse seda tööd etapiviisi. Nõutav on ka põhjalik prototüüpimine ja testimine, eriti tegelikus keskkonnas. Viidasüsteemide eelanalüüsiks ja linnaruumi kaardistamiseks oleme välja töötanud kindla struktuuriga mudeli, mis aitab tööprotsessi esimest osa tõhustada ja jätab rohkem aega ruumi eripäradele keskendumiseks.

Kuivõrd teete koostööd ka teiste spetsialistide ja/või valdkondadega?

Peaaegu alati. Me keskendume avalikule ruumile, head ja positiivse sotsiaalse mõjuga lahendused eeldavad alati eri vaatenurkade ja teadmiste kokku toomist. Disaineri amet on justkui universaalne ja valdkondadeülene, kuid koostöö ja ühisloome vastava valdkonna spetsialistidega on parim viis meeldiva tulemuseni jõudmiseks. Meie partnerid on arendajad ja graafilised disainerid, kuid meie töögruppi on olnud kaasatud arhitektid, linnaplaneerijad, andmeteadlased, maastikuarhitektid, linna­uurijad, tootedisainerid, teenusedisainerid, insenerid, tüpograafid, kirjutajad, fotograafid ja teised. Me hindame väga ka koostööd kasutajate ja tellijatega.

Kuivõrd on arhitekti, maastikuarhitekti ja disaineri tööpõld selgelt piiritletud, kuivõrd põimitud? Kui palju eri spetsialistid koostööd teevad?

Meie projekte vaadates on need piirid pigem hägused ja eristuvad selgemini tööprotsessi vormistusetapis. Ideestamise ja analüüsi ajal panevad kõik ühiselt pead kokku.

Millised on näiteks praegu suuremate linnade avaliku ruumi (keskkonna)disaini peamised valupunktid?

Eesti suuremaid linnu on aastakümneid planeeritud peamiselt häälekamate kasutajate vajadusi silmas pidades. Seda tehti toonase ajastu ja ühiskonna tavade järgi ning sellega vastanduvad need lahendused tänapäeval tunnustatud 8 : 80 põhimõttele, mille järgi peaks linna­ruum olema võrdselt mõnus ja turvaline nii kaheksa-aastasele kui ka 80aastasele. Kuna linnaruum on autokeskne, peab jalakäijat, ratturit ja üldist ligipääsetavust silmas pidav disain tegelema peamiselt esmase turvatunde loomise ja liikumisteedel takistustest mööda­suunamisega.

Kasutaja, kes pole veendunud enda ja kaasasolevate laste turvalisuses, ei peatu ruumis pikemalt kui tarvis ega hakka tundmatut või tavapärasest pikemat teekonda jalgsi või rattaga ette võtma, ja seetõttu teda linnaruumis ka ei märgata. Nii tekib nõiaring: vormuvad tõekspidamised, kuidas linlased liiguvad, eeldatakse, et niikuinii kasutatakse autot ja sünnib müüt, et igasugune muudatus linnaruumis rahuldab vaid vähemuse huvi.

Autokeskne ruum on jalakäijale omaette number. Selle lahendamiseks on parimad disainitööriistad järjepidevus ja süsteemsus. Kui kasutaja tunneb ruumis ära tuttava tähise, kulutab ta vähem aega analüüsile ja rohkem navigeerimisele. Süsteemne disain tähendab ka vähem visuaalset segadust ja see on linna inimkesksuse seisukohalt väga oluline.

Millised lahendused neid valupunkte parandavad või vähemalt leevendavad?

Tõhusaim oleks muidugi see, kui ruum ise oleks inimmõõtmelisem, ligipääsetavam ja rohkem lähtutaks universaalse disaini põhimõtetest, kuid füüsilise ruumi puudujääke saab mõningal määral ka disainiga kompenseerida, nt viidasüsteemi või maamärkide abil.

Linnaruumi tajumise uuringud kinnitavad, et mida rohkem infot kasutajale ümbritseva keskkonna kohta antakse, seda turvalisemalt ta end tunneb ja seda rohkem on ta valmis ruumis puhkama, seiklema ja seda avastama. Tallinna Narva maantee ja Tartu Riia tänav pakuvad sarnast väsitava pikkusega teekonda – need on üksluised, mürarikkad, kuid siiski olulised linna osade ühendajad. Sellist väsitava pikkusega teekonda ollakse valmis autota ette võtma siis, kui see tajutavalt lühendataks, näiteks esitletakse teekonda kaardina, etappideks jagatuna ning teavitatakse iga etapi läbimise ajakulust.

Mis on suuremates linnades keskkonnadisaini osas hästi, mida võiks teistelegi eeskujuks tuua?

Paljudel Eesti linnadel on inimmõõtmelise linnaruumi eeldused olemas. Tartu rattaringlus on hea näide linnavalitsuse ja linlaste koostööst ruumi kasutamisel.

Tallinna rattaradade prototüübid on tore meede, kuidas koos ratturitega on testimisega jõutud järk-järgult parema lahenduseni. Lahendus on praegu küll konarlik ja radasid sõidavad esialgu sisse vaid julgemad, aga uued piirkonnavahelised ühendused on loodud, rattur on senisest märgatavam ja loodetavasti paraneb ajapikku ka radade turvalisus.

Mitmesse Tallinna piirkonda on tekkinud või on rajamisel n-ö jalutussaared ainult jalgsi liikumiseks, nt Ülemiste City, Rotermanni kvartal, Telliskivi loomelinnak ja Noblessner. Ka see on märk, et inimmõõtmelise linnaruumi mõju teenuste ja ruumi kasutamisele elavdab ruumi.

Millised maailma linnad on keskkonnadisainilt eesrindlikud ja kasutajasõbralikud?

Loetavad ülelinnalised viidasüsteemid ja järjepidev ühistransporditeenuse disain on suurendanud linnaruumi aktiivsust ja mootorsõidukeid mitte kasutavate linlaste hulka sellistes linnades nagu London, Bristol ja New York. Linnade kvaliteeti näitavad jalgsi käidavus ja loetavus. Amsterdam, Kopenhaagen, Helsingi, Zürich ja Hamburg on linnad, kus juba mitu kümnendit tagasi saadi aru, et disainiga kutsutakse muutusi esile, liigutakse autovabaduse ja kõndijate tänavale toomise poole.

Kui palju ja kuidas kujundavad inimesed linnaruumi ise tahtmata või ka tahtlikult?

Linnaruumi kasutamine mõjutab ja kujundab linnaruumi väga palju. Melu ja sagina toovad linna ainult linlased ise, oluline on, et kujundatud ruum omaks võetaks. Kui kasutaja tunneb end ruumis turvaliselt, on ta valmis rohkem seiklema, avastama, teenuseid tarbima, s.t kauem ruumis viibima ja seda kasutama. Viidasüsteemiga avatakse ka need piirkonnad, kuhu muidu ei satuta ning see annab võimaluse linnaruumi kasutust hoogustada ja mitmekesistada. Kui inimesed tunnevad end ebaturvaliselt, rajatakse kodude ümber tarasid ja takistusi ning tõmbutakse endasse, kui aga ruum kutsub tegutsema, avatakse hoovid ja pannakse ka kodu ümbritsev avalik ruum elama. Tallinnas tegutsev ettevõtmine Elav Tänav on hoogsalt astunud samme selle nimel, et tänav oleks tajutav avaliku ruumi, mitte transpordikoridorina. Kogukondlikul aktivismil on kindlasti linnaruumi arengule suur mõju.

Kuhu keskkonnadisain liigub, kas saab välja tuua mingeid suundumusi?

Liikumisviiside tormakas mitmekesistumine, teenuste digitaalse ja füüsilise maailma suurem segunemine muudab ka seda, kellele ja kuidas linnaruumi disainitakse. Erialaasjatundjaid ühendav katusorganisatsioon Kogemusliku Graafilise Disaini Ühing (Society of Experiential Graphic Design, SEGD) on vahetanud nime, graafiline keskkonnadisain asendati kogemusdisainiga, et silmas peetaks kasutajat ja tema mõju ruumile, mitte vastupidi.

Linnas õige teeotsa otsimise süsteemid ei ole vaid suunamiseks ja teejuhatamiseks, vaid on osa digitaalse ja ruumilise kogemusest. Need süsteemid toetavad inimese loomulikku uurimiskalduvust, ja kui linlasi on veidi nügitud, saab kasutaja enesekindlalt astuda järgmise sammu. Füüsiliste kogemuste ja sõnumite toel tagavad disainerid, et ruum on kaasahaarav ja pakub lahendusi eri võimete ja oskustega linlastele.

Digitööriistad, sealhulgas navigeerimisrakendused, pakuvad paindlikkust ja mängulisust, mis on vajalikud pidevalt muutuvas ruumis toimetulekuks, annavad kõige värskemat teavet ja juhiseid ning reaalaja andmeid. Digikogemus tuleb aga siduda füüsilisega, et tugevdada kohatunnet, hõlbustada linnaruumi kasutamist ja sidet füüsilise ruumiga.