Head ruumi!

Hea ruum peaks olema riigi huvi ja tellimusena sätestatud seadusandlikul tasandil. Alustada võiks näiteks riigihangete seadusest.

ENDRIK MÄND

Inimene on aegade algusest peale kujundanud keskkonda enese vajaduste järgi. Kui alguses oli asi ellujäämises – sobiv keskkond tagas selle paremini –, siis aegamisi õppis aju reageerima soodsale keskkonnale rahulolutundega, mida teadlased on seostanud esteetikatajuga.

Peaaegu iga otsus, mille langetame, mõjutab ruumi meie ümber või on sellest mõjutatud. Ruumiloome on protsess, milles osaleme iga päev üksikisiku, organisatsiooni või ka riigi tasandil. Ka praegu sõltub meie jätkuv edukus sellest, kui kvaliteetsed on meie ruumiotsused, seda nii majanduslikus, ühiskondlikus kui ka kultuurilises plaanis, nii meie kehalist kui ka vaimset tervist silmas pidades.

Hea ruumi olemasolu on sedavõrd tähtis, et riigikantselei juures tegutsenud ruumiloome eksperdirühm sõnastas 2018. aasta sügise lõpparuandes olulisema järeldusena mõtte, et kvaliteetse ruumi tekkimise eeldus on selle sõnastamine riigi huvi ja tellimusena.

Riigihangete seadus

Üks koht, kust sellekohast selgesõnalist sedastust otsida, võiks kindlasti olla riigihangete seadus. Just seal on sätestatud põhimõtted, millest peab lähtuma avalik sektor, kui investeerib muu hulgas ruumiloomesse, eelkõige avalikku ruumi ja avalikkusele mõeldud ehitistesse. Praegu, paraku, seaduse eesmärkide hulgast ligilähedaseltki sellesarnast klauslit ei leia. Üldpõhimõtete seas mainitakse küll vajadust leida parim võimalik hinna ja kvaliteedi suhe, ent kui soodsaim hind näib olevat üldarusaadav kriteerium kõigile, siis seaduse rakendamine näitab, et kvaliteedi kirjeldamisel ja hindamisel jäävad hankijad alatihti hätta. Seda vaatamata asjaolule, et seadus lubab üheselt seada madalaim hind ainukriteeriumiks vaid juhul, kui kvalitatiivsed kriteeriumid on objektiivselt määratavad. Olgu öeldud, et ruumiotsuste puhul ei ole see kunagi nii: alati leidub kvalitatiivseid aspekte, mille hindamiseks on vaja kaasata ruumivaldkonnas pädevad spetsialistid.

Rail Balticu Ülemiste terminali ideekonkursi hange tõi välja mitu ohtlikku riigihangete seaduse tõlgendamise võimalust. Pildil eelmise aasta novembris teise ideekonkursi võitjaks kuulutatud Zaha Hadid Architectsi kavand „Light Stream“.

Ometigi näib seadusandja olevat mõelnud ka ruumiloome spetsiifikale ja loonud ideekonkursi tarbeks eraldi menetluskorra. Kuigi ideekonkurss on seaduse tähenduses laiem mõiste kui arhitektuurivõistlus, on just arhitektuurivõistluse läbiviimine ruumi kvaliteedi tagamiseks üks kindlamaid viise. Seda muidugi juhul, kui hankija eesmärk on leida parim ruumilahendus. Kahjuks ei ole see sageli nii ning üks põhjus peitub seaduse ebaõnnestunud sõnastuses, mis on olemuslikus vastuolus nii arhitektuurivõistluste korraldamise hea tava kui ka autoriõiguse kaitse põhimõtetega.

Eesti Vabariigi põhiseaduses kinnitatakse, et autoril on võõrandamatu õigus oma loomingule ning riik kaitseb autori õigusi. Autoriõiguse seaduses öeldakse omakorda, et oma arhitektuuriprojekti teostamine on autori varaline õigus, mille loovutamise üle saab otsustada vaid autor ise. Praegu toetub hankija sageli riigihangete seaduse sättele, mis lubab korraldada ideekonkursi vaid ideekavandi, antud juhul arhitektuuri­eskiisi saamiseks, kuid see on olemuslikus konfliktis arhitekti õigusega oma teos ise lõpule viia. Samuti toob hankija poolt hanketingimustes ühepoolselt määratud autori kohustus varalised õigused loovutada kaasa selle, et oma loometööga avaliku tunnustuse pälvinud arhitektid loobuvad sellisel võistlusel osalemisest. See omakorda tähendab, et suure tõenäosusega kannatab ka võistluse tase. Veelgi enam: sellisel juhul korraldatakse ideekavandi alusel ehitusprojekti koostamiseks uus hange, mille puhul on hinnakomponendi osa palju kaalukam (ideelahendus on ju n-ö olemas, hangitakse vaid teostus) ja varitseb oht, et algne arhitektuuriidee kaotab oma mõtte.

Arhitektuurivõistlus kui rahvusvaheliselt järele proovitud ja tunnustatud viis hea ruumilahenduse leidmiseks on tinginud vajaduse erinevaid kultuuriruume siduva hea tava kujundamise järele. Riigiti võivad reeglid küll erineda, ent üldpõhimõtted on võrdlemisi sarnased igal pool. Eesti arhitektide liidu 2013. aastal koostatud Eesti arhitektuuri­võistluste juhend on dokument, kus on kirja pandud siinsed valdkonna hea tava põhimõtted. Selle ühe nurgakivina määrab võistlustööde paremusjärjestuse žürii, kus on enamuses eriala asjatundjad, enamjaolt siis kutsetunnistusega arhitektid. Riigihangete seaduses on vastav spetsialistide lävend üks kolmandik, mida on ilmselgelt liiga vähe võistlustööde ruumikvaliteedi asjatundliku ja tasakaalustatud hinnangu kindlustamiseks.

Vähemalt sama oluline on põhimõte alustada arhitektuuriprojekti teostamiseks läbirääkimisi võistluse võitjaga ning alles nende luhtumise korral teiste auhinna võitnud tööde autoritega vastavalt paremusjärjestusele. Kuigi riigihangete seadus lubab välja kuulutada mitu võitjat, jätab sõnastus võimaluse tõlgendada kõiki võitjaid võrdsetena. See seab hankija dilemma ette: kui valida vaid üks võitja, on läbirääkimiste luhtumise korral luhtunud kogu võistlus, mitme võitja korral tuleb aga pidada läbirääkimisi kõigiga ning lõpuks ei pruugi valituks osutada parim töö, vaid see, mille autor on nõus sõlmima kõige soodsama lepingu.

Rail Balticu Ülemiste terminal

Vaagides suure ruumimõjuga hooneid, mille parima arhitektuuri- ja linnaehitusliku lahenduse saamiseks korraldati hiljuti ideekonkurss, tuleb esimesena pähe muidugi Rail Balticu Ülemiste ühisterminal (riigihangete registris Rail Baltica Ülemiste ühisterminali ideekonkurss). See arhitektuurivõistlus kulges üle kivide ja kändude ning mitmed eelkirjeldatud riskid olid realiseerumisele väga lähedal. Kahtlemata mõjutasid selle võistluse kulgu ka eelmise, tagantjärele tehnilisele nüansile viidates ebaõnnestunuks kuulutatud riigihanke asjaolud, mille keskmeks olid just õiglase hinna ja autoriõigusega seotud teemad.

Tehniline viga (selle tekkimise eest kannan paraku minagi kaasvastutust, sest kuulusin toona hanke korraldanud Tallinna linnaplaneerimise ameti juhtkonda) seisnes selles, et registris oli kogemata jäänud märgistamata lahter, millega oleks sätestatud, et hanke maksumus ületab rahvusvahelise hanke piirmäära, kuna arvestamata oli jäetud pärast hanget koostatava ehitusprojekti maksumus. Kuigi hankedokumentides oli maksumus tingimuste kohaselt ära märgitud, said Rail Baltic Estonia esindajad võtta seisukoha, et (erinevalt hanke eesmärkides kirjeldatust) selle hanke raames ei saa ehitusprojekti tellida. Seejärel nõuti arhitektuurivõistluse võitnud arhitektuuribüroolt ehitusprojekti koostamist mitu korda turuhinnast väiksema tasu eest või varaliste autoriõiguste loovutamist, et korraldada ehitusprojekti koostamiseks uus avatud hange madalaima hinna kriteeriumi alusel. Arhitektide liit pakkus lahendusena välja uue hanke ühelt pakkujalt ning viitas riigihangete seaduses sätestatud erisusele, mille kohaselt see on lubatud, kui põhjuseks on intellektuaalomandi kaitse. Rail Baltic Estonia lükkas ettepaneku tagasi ning kuulutas hanke lõppenuks.

Esimese arhitektuurivõistluse võitnud arhitektuuriidee realiseerimiseks asjaosalisi rahuldavat lahendust ei leitud ja seega on arusaadav, et arhitektid suhtusid uude hankesse tõrjuvalt, Rail Baltic Estonia soovis aga seekord probleemsed teemad juba hanketingimustes lõplikult paika panna. Seesugune püüdlus tõi riigihangete seaduse puudused ilmekalt välja.

Rail Balticu Ülemiste ühisterminali ideekonkurss tugines riigihangete seaduse paragrahvile, mille kohaselt on hanke eesmärk sõlmida võitjaga ideekavandi alusel teenuste, antud juhul ehitusprojekti koostamise hankeleping. Seega on õiglane ja mõistlik, et hanketingimustes ei seata eeltingimuseks autori varaliste õiguste täiemahulist loovutamist. Kahjuks võimaldab riigihangete seadus ka teistsugust lähenemist, kuigi nõue, et autor peab loovutama varalised õigused, näiteks õiguse oma arhitektuuriprojekt teostada, on sellise hanke raames ebakohane.

Hindamiskriteeriumide määramisel oli olukord juba keerulisem. Kuigi žürii koosseis vastas põhimõtteliselt arhitektuurivõistluste juhendis soovitatule, oli hanketingimustes kirjas, et žürii paremusjärjestuse määramiseks antud punktide osakaal moodustab kogu punktisummast vaid nelikümmend protsenti. Kuuekümne protsendi ulatuses sai määravaks projekteerimistööde maksumus. Kahjuks kuulutati hange välja enne, kui avalikustati žürii koosseis, ja hanketingimusi, sealhulgas hindamiskriteeriume, muudeti hanke kestel mitu korda. Seetõttu jättis arhitektide liit võistluse kooskõlastamata, mis kahandas omakorda võistluse usaldusväärsust siinsete arhitektide silmis. Olukorra tegi keerulisemaks seegi, et läbirääkimisi kavatseti alustada kõigi kolme võitjaga, mistõttu sõltus esikolmiku lõplik järjestus suurel määral sellest, kui palju oldi nõus vähendama hankes esialgu pakutud hinda. See võinuks aga kaasa tuua juba tõsise turumoonutuse, mis on riigihangete seadusega keelatud.

Riigihangete seadus lubab tagasi lükata põhjendamatult madala maksumusega pakkumused, kusjuures ehitushangete puhul on olemas isegi vastavad piirmäärad, mille alusel maksumuse põhjendatust hinnata. Kuna seadus ei kohusta alustama hankelepingu läbirääkimisi žüriilt enim hääli saanud võistlustöö autoritega, oli Ülemiste ühisterminali puhul täiesti reaalne, et hanke võitjaks ei kuulutata parima ruumilahendusega võistlustööd, kusjuures lõpliku hankemaksumuse kohta võinuks juba hanke algusfaasis tekkida küsimus, kas mitte lükata see pakkumus põhjendamatult madala maksumuseodavuse tõttu tagasi.

Võib vaid oletada, millised on põhjused, aga on fakt, et sedavõrd prestiižse ja olulise ruumimõjuga hoonekompleksi rahvusvahelisele arhitektuurivõistlusele kvalifitseerus vaid neli võistlejat. Positiivne seegi, et pärast hinnaläbirääkimisi säilitas žürii arvates parim võistlustöö piisava edumaa ning kuulutati hanke võitjaks.

Eesti kui maailma parim ruum

Tuleme tagasi alguse juurde. Eestist võiks saada maailma parima ruumiga riik. Hea ruum peaks olema riigi huvina sätestatud seadusandlikul tasandil ja tellimusena vormistatud. Alustada võiks näiteks riigihangete seadusest, mille eesmärkide seas väärib sotsiaalsete kaalutluste, innovatsiooni ja keskkonnasäästlike lahenduste kõrval kohta ka kvaliteetne ruumiloome. Parima ruumilahenduse saamise huvides tuleb sätestada nõue, et ideekonkursi žüriis peab olema kutsealase kvalifikatsiooniga inimestel enamus. Riik peab täitma põhiseaduses antud lubadust kaitsta autori õigusi ning lubada autori varaliste õiguste loovutamise seada hanke eeltingimuseks vaid eriti põhjendatud juhtudel. Nagu ehitushangetegi puhul tuleb määrata piirväärtused, mille alusel on võimalik hinnata, et pakkumise ehitusprojektide koostamise hind on liiga odav. Tuleb sätestada nõue, et hindamiskriteeriumide määramisel ei tohi maksumuse osakaal ületada ühte kolmandikku – Eesti inimene väärib keskpärasest paremat. Selleks et arvestada mõistlikult projekteerimisele kuluvat aega, tuleb määrata juhud, mille puhul on avaliku ruumi ja avalike hoonete ehitusprojekti koostamiseks ideekonkursi korraldamine kohustuslik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht