Hoole-eetika üleminekuaja arhitektuuris

Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, peegeldavad võimu ja otsuseid.

INGRID RUUDI

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Arhitektuuri ja ruumilise keskkonna arengut iseloomustades räägitakse järjest enam hoolivusest ja hoolitsusest. Hool on poliitiline küsimus: valikud, mille ja kelle eest hoolitseda, kuidas seda teha, kes hoolitseb, kuidas hinnata, kas hool on adekvaatne ja piisav – kõik see peegeldab võimu ja otsuseid, mis määratlevad ühiskonnas valitseva meelsuse. Arhitektuur on kahtlemata üks vahendeid, mille kaudu need otsused ja valikud ellu jõuavad: kellele on ruum mõeldud, kelle vajadustega arvestav, kellele ligipääsetav, keda eemaletõrjuv. Loomulikult ei määra sellest vaatepunktist ruumi kvaliteeti mitte ainult arhitekti loomingulisus, vaid kogu võrgustik, kes otsuste langetamisse puutub – tellijad, ametnikud, seadusandjad, huvigrupid ja teised. Kui tänapäeval on ligipääsetavuse ja marginaalsete kasutajagruppide teemat vähemalt teadvustatud, kuigi mitte alati arvesse võetud, siis kuidas suhtuti nendesse küsimustesse lähiminevikus? Millal hakati Eesti arhitektuuris märkama, et mitte kõik ruumi kasutajad ei ole standardsed, hea tervise juures keskealised valged mehed? Minu arvates oli perestroikaga alanud üleminekuaeg periood, mida ühiskonnas iseloomustas suurem tähelepanu hoolimisele ja hoolitsemisele. Aga kas see kajastus ka ruumiloomes? Kas ühtehoidmist, avatust ning keskkonnahoolt rõhutav rahvusliku ärkamisaja paatos väljendus samal viisil ka arhitektuuris? Kas on alust öelda, et uue ja võrdsema ühiskonna poole pürgides püüti luua ruumi, mis arvestaks ka mittestandardsete ja vähemvõimekate kasutajatega nagu naised, vanurid, lapsed ja erivajadustega inimesed?

Hoole-eetika

Hoole-eetika on osa feministlikust moraalifilosoofiast, millest on kirjutatud alates 1980. aastaist, kuid mis on viimasel ajal taas märkimisväärselt aktualiseerunud seoses kliimakriisi, rände­probleemide, toidujulgeoleku ja muude globaalprobleemidega. Ühenduses ehitatud keskkonnaga on kõige enam viidatud politoloog Joan Trontole, kes määratleb hooletööd väga avaralt: „Hool on kogu meie inimliigi tegevus, mis on suunatud meie elumaailma alalhoidmisele, jätkuvusele ja parandamisele, et selles oleks võimalikult hea elada. See elumaailm hõlmab nii meie kehad, isiksused kui keskkonna põimituna üheks elu alalhoidvaks kompleksseks võrgustikuks.“1 Tronto käsitlusviis erineb põhimõtteliselt sellest, kuidas tavapäraselt oldi hoolitsemisest harjutud mõtlema: rõhuasetus nihkus hoolitsemiselt kui milleltki, mis on seotud üksikisiku vajaduste, soovide ja tegevusega, hoolele kui kõikehõlmavale nähtusele, mis on vajalik kogu ühiskonna toimimiseks. Traditsiooniliselt on hoolitsemine kuulunud argitegevusse, privaatsfääri, abituse ja emotsioonide valda ning seetõttu on see alati jäänud tagaplaanile, kuivõrd avalikus ruumis saavad tähelepanu väljapaistvad saavutused, ratsionaalsed valikud, kaalukad teemad. Tronto järgi on hool kogukonna keskne küsimus, mis osaleb otsapidi kõikides tegevustes, olles pidev alalhoidev protsess, mitte kogum üksikuid ettevõtmisi. Hool on enamat kui huvi – see eeldab esmalt hoolevajaduse märkamist ning seejärel vastutuse võtmist ja praktilist tegutsemist, mille käigus sõlmuvad ühiskondlikud suhted. Sama tähtis on ka hoolitsuse vastuvõtmine ning hooleringi olemasolu ja toimimise märkamine ja hindamine. Filosoof Virginia Held on kirjutanud, et hoole-eetikat võib käsitledagi kui üht kodanikuühiskonna alustingimust: kodanikuaktivismi eelduseks on piisava empaatia olemasolu, selleks et algatada ühiseid ettevõtmisi, mille käigus kasvab inimestevaheline solidaarsus ja usaldus. Kuna hool ja hoolitsemine on universaalsed vajadused, on see integratsioonivahendina tõhusam kui kultuuriline sarnasus või liberaalne tolerants.2

Kohtla-Järve tööveteranide pansionaat, perspektiivjoonis. Arhitekt Maire Annus.

Eesti Arhitektuurimuuseum

Nõukogude bloki kokkuvarisemiseni viinud sündmuste jada puhul on samuti rõhutatud väikeste muutuste ja argitasandi inimsuhete osatähtsust ning ka meie laulvat revolutsiooni kandis eelkõige emotsionaalne laeng.3 Kuivõrd korrumpeerunud Nõukogude süsteemi tajuti ebainimliku ja hoolimatuna, omandas hoolivam suhtumine nii üksteisesse kui ümbritsevasse pea automaatselt vastupanu kaastähenduse. Esmalt väljendus see looduskaitses: protestiliikumine fosforiidi kaevandamise vastu oli suuresti kantud keskkonnahoolest, mida mõtestati justnimelt Tronto vaimus kui kogukondlikku ühistegevust elukeskkonna säilimise ja alalhoidmise nimel. 1980. aastate looduskaitseliikumise iseloomulikumaid jooni oligi selle tugev side rahvusidentiteedi narratiiviga, looduse ja inim­olemuse põiming. Samamoodi oli hool ja hoolitsemine muinsuskaitseseltside liikumise keskne tõukejõud. Kohaliku arhitektuuripärandi väärtuse teadvustamist ja rahvaliikumist selle säilimise ja säilitamise nimel mõtestati suuresti kui vastuseisu nõukogulikule hoolimatusele. Nii nagu lagunemine ja hoolimatus said Nõukogude võõrvõimu võrdkujuks, muutus kord ja korrastatus inimeste meeles demokraatliku ühiskonna sünonüümiks.4 Uurimistöö ja pärandi teadvustamise kõrval oli sama tähis osa ka praktilisel hoolitsemisel: talgukorras puhastati ja korrastati arvukaid arheoloogilisi leiukohti, linnuseid ja kalmeid, mõisaparke ja kalmistuid. Ehitatud keskkond moodustas osa nii inimeste isiklikust kui kultuuriidentiteedist, nii intellektuaalne kui praktiline hool selle eest tähendas ühtlasi enese alalhoidu.

Inimmõõtmelisem ruum

Mis puutub arhitektuuri, siis kahtlemata oli Tallinna kooli tegevus toonud märksa enam tähelepanu kontekstile ja keskkondlikkusele juba 1970. aastate lõpust – ka siin tähistas inimmõõtmelisem ruum vastupanu nõukogude modernismi anonüümsusele. Millise inimese mõõdule see ruum täpselt vastama pidi, jäi aga läbi arutamata – marginaalsete kasutajate küsimust ei oldud arhitektuuridiskursuses veel teadvustatud. 1980. aastate teisest poolest pärinevad siiski mõned peavoolust kõrvale jäänud projektid, mis ka sellealastest muutustest vaikselt märku annavad, üritades mittestandardseid kasutajaid võimestada ja nendegi argikogemust väärtustada.

Maire Annuse tööveteranide kodu Kohtla-Järvel paistab olevat üks esimesi projekte, kus on tõsisemalt mõeldud elu lõpuaastate elukvaliteedi peale. Vanainimeste eest hoolitsemine oli Nõukogude ajal nagu praegugi juriidiliselt perede ja sugulaste kohus ning kolhooside ja ettevõtete rajatud üksikud vanadekodud olid eelkõige mõeldud neile, kes vajasid aktiivset meditsiinilist tuge. Hoolekandeasutuste tarvis kohandati näiteks endisi mõisahooneid, aga kui ehitatigi uus hoone, lähtuti seda kavandades meditsiinipersonali vajadustest. Üldiselt paiknesidki hoolekandeasutused – vanade- ja invaliididekodud, erihooldekodud, lastekodud, internaatkoolid – maapiirkonnas, sageli võrdlemisi kõrvalises kohas. Mõistagi räägiti sel puhul looduskeskkonna rahustavast mõjust, kuid samavõrd aitas see ka selliseid standardist hälbivaid kodanikke silma alt ära peita. Kõiki neid asutusi kummitas ruumipuudus: tihe hulk asukaid ühes palatis ja igasuguse privaatsuse puudumine.5 1986. aastal kavandatud (ja 1993. aastaks osaliselt valminudki) Kohtla-Järve vanadekodu oli mitmes mõttes samm edasi. Asudes linnakeskkonnas, ei püütud sellega vanainimesi avalikust ruumist kõrvale tõrjuda, vaid säilitada side neile harjumuspärase elukeskkonnaga. Hoone rikkalik ruumiprogramm hoolitses mitte ainult asukate füüsiliste, vaid ka vaimsete ja psühholoogiliste vajaduste eest. 200 peaaegu tervele ja 100 toimetulekuabi vajavale vanurile mõeldud hoones oli lisaks arstile, hambaarstile, füsioteraapia ja elektriravi võimalustele ka kino, kontserte ja teatrite külalisetendusi võimaldav saal, raamatukogu, lauamängutuba ja tööteraapia ruumid. Suurem osa eluruumidest oli mõeldud ühele, osa kahele elanikule; süüa sai teha oma toas või kasutada söökla toitlustust. Kahtlemata pakkunuks selline elukeskkond tavalisest paremaid võimalusi väärikaks vananemiseks. Osalt võib hoone tavatut luksuslikkust põhjendada asukoht kaevanduspiirkonnas: kaevurid olid Nõukogude töölishierarhias väga kõrgel kohal ning nende rasket ja ideoloogiliselt olulist tööd kompenseeritigi kõrgemate palkade, pikemate puhkuste ja sanatooriumituusikutega. Ometi ei jäänud see erandlikuks katsetuseks: ka Lii Kari samal aastal projekteeritud Elva vanadekodul on küllalt lahke ruumiprogramm ning aasta hiljem peeti vajalikuks tellida Manivald Noorelt suisa vanadekodu tüüpprojekt väikeasulate tarbeks.

Kohtla-Järvele pidi valmima teinegi mentaliteedimuutust peegeldav projekt: Tiivi Torimi kavandatud sünnitusmaja (1986). 140 naisele mõeldud haigla ümara põhiplaaniga sünnitusosakond oli peaaegu panoptiline ruum, kus palatid ümbritsesid poolringis keskset meditsiinipersonali „staapi“. Uuendus oli aga see, et esimest korda olid sünnitanud naistele ette nähtud privaatsed palatid, millest osas oli lubatud viibida koos vastsündinuga. Palatites oli ka WC ja duširuum. Et aru saada, kuivõrd põhjapanevalt uus niisugune praegu enesestmõistetav ruumilahendus oli, tasub meenutada nõukogudeaegsete sünnitusmajade argipäeva: hulk naisi koos nii sünnitustoas kui hiljem palatis, kuhu lapsed toodi vaid söötmisaegadeks, üks tualett ja duširuum koridori peal ning üleüldine emotsionaalse isoleerituse, võimetuse ja häbi õhustik.6 Kohtla-Järve haigla projekteerimisel lähtuti arhitekti sõnutsi tervishoiuministeeriumi ametnike hinnangust, et 20–30% naistest on pärast sünnitust siiski võimelised ise lapse eest hoolitsema – absurdselt madal hinnang, mis märgib siiski püüdu naiste kogemust veidi inimlikustada ja luua keskkond, mis toetaks nii hoolitsejate kui hoolitsetavate vajadusi.

Tabusid murdes

1980. aastatel hakati tasahaaval teadvustama ka erivajadustega inimeste olemasolu. Sellealane aktivism sai alguse invaspordist, mis aitas kaasa sotsiaalse stigma vähendamisele ja kogukonna moodustumisele;7 Hagi Šeini 1986. aastal linastunud dokumentaalfilm „Ratastoolitants“ tõi kogu Nõukogude Liidus liikumispuudega inimeste probleemid, sealhulgas ruumivajadused, esimest korda avalikult välja.8 Nägemis- ja kuulmispuudega inimesed, kel olid esindusorganisatsioonid juba 1920. aastatest, olid mõnevõrra paremas seisus. 1985. aastal selgitasid Tartu ülikooli sotsiaalteadlased välja kuulmispuudega inimeste sotsiaalsed näitajad, geograafilise paiknemise ja peamised kitsaskohad avalikus ja tööelus osalemiseks.9 Nägemispuudega inimesed hakkasid tuge saama valminud silmakliinikust ja sealsest rehabilitatsioonikeskusest.10 Seoses sellega kavandati Tallinna Maarjamäele ka nägemis- ja kuulmispuudega inimeste pansionaat, arhitektideks Saima Truupõld ja Tõnu Hilep (1988). Nimetusele vaatamata oli eelkõige ilmselt tegemist vanadekoduga, millele viitab nii asukoht, mis ei soosi kuigivõrd liikumist kompleksist väljapoole, teistesse linnajagudesse, kui ka matusekabeli olemasolu krundi servas. Ruumiprogramm on taas mitmekesine, sisaldades lisaks magamistubadele (140 kohta ise hakkama saavatele elanikele ja 90 kohta abivajavatele) meditsiiniosakonda, sööklat kohvikuga, kinoseanssideks ja teatrietendusteks sobilikku saali, raamatukogu, juuksuritöökoda, tööteraapiaruume ja külaliste vastuvõturuume. Projekti seletuskirjas kinnitatakse hoone varustatust pimedate ja kurtide abivahenditega, kuid ei täpsustata, millistega; ruuminorme oli siiski suurendatud tagamaks ratastooli manööverdamise võimalused ning treppe täiendasid pandused.

Suurim sotsiaalne stigma puudutas aga vaimupuudega inimesi. Ka selles vallas leiab üleminekuajast tabusid murdva projekti – Tartu Jaamamõisast rekonstrueeritud Maarja kooli, arhitektiks Helmi Sakkov (1993). Nõukogude ajal olid intellektipuudega lapsed tunnistatud õpetamatuteks, enamik selliseid lapsi kasvas lastekodus. Kuid ka need pered, kel oli vaprust laps ise üles kasvatada, pigem vältisid avalikku elu ja ruumi. Kui selliste perede organiseerumine kooli asutamiseni viis, tähendas see palju enamat kui pelgalt õppimisvõimalust. Asukoht linnakeskkonnas oli kindlasti märgiline, toetades intellektipuudega inimeste normaliseerimist tavaruumis. Kunagise Jaamamõisa, vahepeal Nõukogude sõjaväe kasutuses olnud hoone rekonstrueerimisel arvestati laste lisavajadustega, nt vajadus puhke- ja uinakupauside järele või käsitööteraapia. Tartu Maarja kool oli ka üks esimesi ühiskondlikke hooneid, kus kasutati ökoloogilisi materjale, nt savikrohvi, ning ka õuealal püüti luua nii füüsilist kui ka emotsionaalset turvatunnet.

Mentaliteedimuutus

Kahtlemata on neid projekte liiga vähe, et kuulutada üleminekuaja põhimõttelist paradigmanihet suhtumises marginaalsetesse ruumikasutajatesse. Kuna enamik neist jäi rahapuudusel realiseerimata, ei saanud nad ka ruumis mõju avaldada. Ka arhitektuursed lahendused tekitavad küsimusi – küllap toetanuks vanu või erivajadustega inimesi paremini keskkond, kus ei kasutata nii monumentaalset arhitektuurikeelt nagu näiteks Truupõllu-Hilepi pansionaadis. Võimalik, et ka sünnitavad naised hinnanuks leebemat keskkonda kui Torimi sünnitusmaja postmodernistlik bravuur. Arhitektuursed puudujäägid tulenesid kindlasti ka nõudest projekteerida tüüpdetailidest. Sellegipoolest on hinnatav, et nende ruumide kasutajaid nähti senisest avaramast, inimlikumast, hoolivamast perspektiivist: mitte meditsiinisüsteemi objektidena, vaid toimejõuliste indiviididena, kellel on füüsilised, psüühilised ja intellektuaalsed vajadused. Teadvustus hoolitsemine või hoolering kui vastastikune suhe. Ühtlasi tuleb arhitektuuriloomet hoole-eetika seisukohast vaadates võtta arvesse kogu asjassepuutuvate otsustajate ja huvigruppide ring, kes panustas sellesse, et püstitataks sellised ülesanded, koostataks sellised ruumiprogrammid, valitaks sellised asukohad, kohandataks seadusi ja regulatsioone. Sellest aspektist tuleb esile ka ajamõõde: projekteerimisele oli eelnenud aastatepikkune protsess ja ühtlasi ilmneb, et üleminekuajal ilmnema hakkav mentaliteedimuutus toetus ikkagi juba tehtud väikestele sammudele aastaid varem.

1 Joan C. Tronto, Berenice Fisher, Towards a Feminist Theory of Caring. Emiy K. Abel, Margaret K. Nelson (toim), Circles of Care. Suny Press, Albany, NY 1990.

2 Virginia Held, The Ethics of Care. Personal, Political and Global. Oxford University Press 2006. Eelkõige ptk 8: Civil Society, Rights, and the Presumption of Care, lk 125–137.

3 Marju Lauristin, Peeter Vihalemm, Development of Political Culture in Estonia. Marju Lauristin & Peeter Vihalemm with Karl Erik Rosengren & Lennart Weibull (toim), Return to the Western World. Cultural and Political Perspectives on the Estonian Post-Communist Transition. Tartu University Press 1997, lk 197–201.

4 Riin Alatalu, Muinsuskaitse siirdeühiskonnas 1986–2002: rahvuslikust südametunnistusest Eesti NSV-s omaniku ahistajaks Eesti Vabariigis. Dissertationes Academiae Artium Estoniae 10. Eesti Kunstiakadeemia, Tallinn 2012, lk 138.

5 Liisa Lall, Sovetiseerimise mõju Eesti erihoolekande arengule. Magistritöö. Tartu Ülikool 2020, lk 39–40.

6 Eve Annuk, Marika Seigel, Pregnancy, Motherhood And/as/or Dissent: The Soviet Micro-rhetorics of Gender. – Rhetoric Review 2020, Vol 39, Issue 4, lk 502–521.

7 Mihkel Aitsam, Invaspordi ajalugu. – Sinuga, talv 2012, lk 34–39.

8 Voldemar Pinn, Film ja probleem. „Ratastoolitants“. – Sirp ja Vasar 4. III 1988.

9 Kuulmispuudega inimesed ja nende probleemid Eestis. Artiklite kogumik. Eesti NSV Kurtide Ühing ja Tartu Ülikool, Tallinn 1988, lk 4.

10 Aldo Kals, Eesti NSV pimedate ühing 35. Valgus, Tallinn 1986.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht