Hooned ja maastik kui õpetaja

Õuesõppevõimalused peaksid saama kooli osaks. Kui lapsed õpivad ümbritsevat keskkonda paremini tundma, oskavad nad seda ka paremini hoida.

KRISTI MERILO

Keskkonnaõpetust on üle maailma antud juba 1960. aastatest alates, kuid see ei ole taganud piisavaid tulemusi. Kui kogu planeedi inimkond käituks nii nagu meie siin Läänemere ääres, siis oleks meil elatustaseme säilitamiseks juurde vaja veel kaht maakera.

Muraste looduskooli juhataja Val Rajasaar usub, et need, kes tunnevad looma- ja linnuliike ning märkavad neid looduses, hoolivad nii inimestest kui ka oma maast ja loodusest. Lastel on sünnist saati loomulik huvi looduse vastu, seejuures on kõige vastuvõtlikumad 6–10aastased lapsed. Kui selles eas laps ei saa vastuseid oma loodusalastele küsimustele, tekivad muud huvid ning hiljem on loodusteemade juurde juba keerulisem naasta. Keskkonnaharidus rajaneb loodusharidusele. Loodusharidus on praktiline loodusetundmine: me teame, kes on kes ja kuidas on liigid omavahel seotud. Kui seosed on selged, tekib noorel inimesel arusaam, kuidas maailm toimib ja miks on vaja hoida puhast vett ja õhku ning milleks sortida prügi.

Õpetajate arvates on õpilaste keskkonnateadmised viimasel ajal paranenud, kuid teadmised loodusest halvenenud. Keskkonnaamet pakub koolidele ligi sadat keskkonnahariduslikku õppeprogrammi. Need aitavad kinnistada tundides omandatud teadmisi ja oskusi. Õpetajate arvates need sellisena ei toimi, kuna alati ei sobi sihtrühmale. Teenuste kasutamise peamiste takistustena on õpetajad välja toonud, et õppetöö kõrvalt pole aega programmis osaleda, õpetaja suudab ise paremat pakkuda, programmi rühmad täituvad ruttu, on liiga suured ning koolist toimumiskohta jõudmiseks on vaja saatjat ja bussi; igale klassile on ette nähtud aastas vaid üks tasuta külastus, kui aga tahetakse rohkem, läheb see kokkuvõttes kulukaks.

Üks lahendus on mitmekesised ja tegevusrohked õuesopid kooli vahetus läheduses ning kooliaiad, kus tunni läbiviimiseks ei ole nii palju piiranguid. Uute koolide rajamisel saab juba arvestada ümbritseva loodusega ning planeerida suuremad välialad.

Õuesõpe

Looduskeskkonna pärast muret tundvad teadlased on koostanud teise hoiatuse inimkonnale (esimene hoiatus anti 1992. aastal). Praeguses hoiatuses on välja toodud vajadus suurendada laste õues ja looduses õpet, samuti kogu ühiskonna kaasamist, et süvendada austust looduse vastu.

Õpilaste innuka protsessis osalemise poolest võib õuesõpet pidada ka aktiivõppe üheks osaks. Õuesõppe klassiruum ulatub silmapiirini. Väljas tegutsedes põimuvad keha, tundeelu ja mõtted. Nii kogetakse elu terviklikult, see annab võimaluse õppida ja saada elamusi ühel ajal. Looduses viibides suureneb ärksus, ilma selleta õppimist ei toimu.1 Looduses õppides ja ümbritsevat vahetult kogedes loob iga laps maailmast isemoodi tervikpildi.

Õuesõppes saavad kokku nii kogemusõpe, projektõpe, avastus- ja uurimisõpe ning praktilised õpikogemused.2 Loodus maandab pingeid, inimese keskendumisvõime paraneb, tähelepanuvõime kasvab. Looduses muutub inimene erksamaks, rahulikumaks, vähem konfliktseks ning tervemaks. Rootsis tehtud uuringud tõestavad, et pärast õuesõpet langeb õpilaste stressihormooni tase.

Väiksemad hoonemahud loovad lapsesõbralikuma õhkkonna ning ruumidest avanevad vaated kutsuvad ümbritsevale õppemaastikule, talvel ka katuselt alguse saavale kelgumäele.

Kristi Merilo

Kool kodu lähedal

Koolivõrku tuleks täiendada väikeste, kodulähedaste, loodus- ja lapsesõbralike koolidega kiiresti arenevates piirkondades, kuhu koonduvad elama noored pered. Tallinnas on niisugused piirkonnad Kakumäe, Pikaliiva, Pirita, Põhja-Tallinn ja Kadaka.

Määruse „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” järgi ei tohi õpilase jalgsi käimise koolitee olla pikem kui kolm kilomeetrit. Kui lapsed saaksid käia jala või rattaga kodu lähedal koolis, väheneks märgatavalt liikluskoormus ja -saaste, mida tekitavad lapsi sõidutavad vanemad, ning ühtlasi väheneks vajadus tihedama ühistranspordi sõidugraafiku järele.

Tallinna koolivõrku vaadates selgub, et Kakumäe poolsaare laste lähimad munitsipaalkoolid on nelja kilomeetri kaugusel Väike-Õismäel. Kakumäe poolsaarest rääkides pean silmas Tiskre, Kakumäe, Vismeistri, Pikaliiva ja Õismäe asumit. Need asumid on kujunenud vanadest kaluriküladest ning pole seniajani täielikult linnaruumiga ühendatud. Seal on veel alles looduskeskkond, mis on hea õppevahend. Näiteks üles-alla looklev metsarada kutsub lapsi jooksma, pikali kukkunud jäme puu ronima jne.

Kooli õueala peaks olema mitmekesine, soodustama mängimist ja mitmekesiste õppemeetodite kasutamist. Kui õuesõppe ala on kooli lähedal ning see on lastele tuttav, siis on õpetajatel seal lihtsam õpet korraldada. Tuttav looduskeskkond paneb lapsi märkama ka igapäevaseid väikseid muutusi. Saab uurida puitfassaadi värvi muutust ajas, jälgida ühe puu näitel aastaaegu pungade puhkemisest lehtede langemiseni.

Kooliaias kultuurtaimede kasvatamine võiks samuti olla õppetöö osa. Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal oli aed kooli tähtis osa. Ka Nõukogude perioodil kasvatati kooliaias aiasaadusi, mis läksid õpilaste koolilõuna lauale. Hiljem paljud kooliaiad kadusid. Anneli Banner toob välja, et praeguseks on nendest kooliaedadest kujunenud õppe- ja katseaiad.3 Kooliaedade kaotamisega tehti viga, kuid seda viga saab parandada. Kooliaed rikastab õppekeskkonda, eriti linnas, kus lapsed puutuvad loodusega vähem kokku.

Tulevikku vaatavad koolid peavad arvestama ümbritseva keskkonna ja selle omapäraga. Õuesõppeks ja mänguks pakub ümbritsev huvitavaid võimalusi. Alati ei pea rajama uusi ja kulukaid mänguväljakuid. Õpilastele võiks anda rohkem võimalusi ümbrust kujundada ja selle eest hoolitseda, samuti tuleb jätta ruumi looduslikele aladele, mida lapsed saavad austusega jälgida ning õppida keskkonnas märkama omavahelisi seoseid.

Artikkel põhineb autori sel talvel kaitstud kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna magistritööl „Kodulähedane kool. Hooned ja maastik kui õpetajad“ (juhendajad Katrin Koov ja Kadri Klementi).

1 Anders Szczepanski, Õuekeskkond – õpikeskkondade rohke võimas klassituba.

Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas – lähiümbrusest saab õpiõu. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2007.

2 Kadi Aavik, Kooliaed kui väärtuslik õpikeskkond. – Õpetajate Leht 2. V 2015.

3 Anneli Banner, Kooliaiad taasiseseisvunud Eestis. Vabaõhumuuseumi toimetised 3, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht