Hooned, mis lagunevad, pragunevad, pudenevad, kasvavad kinni

Kõike ei ole vaja rutakalt lammutada või üles vuntsida. Hoonetele tuleb läheneda hellalt, tajuda keskkonda, säilitada neile iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused.

PAMELA KRISTIN KAJAKAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Lagunevaid hooneid, veel vaevu püsti püsivaid maju ja nukralt tühjana seisvaid ehitisi on kõikjal. Nii maal kui linnas, nii külades kui asulates. Kusagilt koorub värv, kusagilt pudeneb krohv, kusagilt lahkub rentnik, kuhugi tekib grafiti, kusagil on ruum, mida enam ei kasutata, kusagil on ruutmeetrid, mida enam ei vajata. Mõned hooned hääbuvad väärikalt, teisi aga on valus vaadata, need riivavad silma.

Sageli on hääbuvatel hoonetel kuvand, nagu oleksid need ebaturvalised kohad, kuhu koguneb kahtlane seltskond, kus käiakse lõhkumas ja laamendamas. Samal ajal peitub hääbuvate hoonete lagunemises, tühjuses ja hüljatuses miski, mis intrigeerib. Sõnadesse on seda uudishimu tekitavat tunnet raske panna, eelkõige on see silmaga nähtav, kõrvaga kuuldav, meeltega tajutav. Hääbuvate hoonete tühjus mõjub salapäraselt, sellega koos käib vaikus ja eemaldatus, eraldatuse luksus, mis teeb meeled erksaks, taju teravaks ja peatab mõtted.

Visa hing. Enamasti mõtleme hääbumisest kui hoone kehandi füüsilisest lagunemisest. See on kõik, mis laguneb, pudeneb, puruneb, praguneb, koorub, mureneb, mõraneb, kasvab kinni. Hääbumine pole siiski vaid materiaalne ilming, see on samavõrd seotud koha identiteedi, kasutuse intensiivsuse, populaarsuse ja funktsionaalsusega. Suuresti on hääbumine segu aja ja koha materiaalsetest ja vaimsetest muutustest. Hääbumise ilmingud on omavahel põimunud, üks tingib teise.

Hääbumist kirjeldatakse õigekeelsussõnaraamatus kui aeglast ja pikaldast nõrgenemist või tuhmumist, mis viib lõpuks haihtumiseni. Majadega on teisiti. Hoonete puhul saame rääkida hoopis teistsugusest hääbumisest kui inimeste puhul. Hoonete hääbumine võib olla kiire häving või aeglane mandumine, osaline või täielik, hääbuda võib nii uus kui vana, ja mis kõige olulisem – seda võib ka peatada või ümber pöörata. Nii nagu hoone hääbumine ei pea lõppema kadumisega, pole ka hoone surm tingimata lõplik. Hoone on surnud, kui ta on hüljatud, kui seda enam ei kasutata ega vajata, kuid Tõnu Õnnepalugi ütleb, et hooned võivad olla imekspandavalt visad surnuist üles tõusjad.1

Väärtuslikud hääbuvad hooned. Arvatakse, et hooned hääbuvad endamisi ja kõrvalise abita, ometi on inimesel selles alati oma osa. Inimene on see, kes teeb otsuse, milline hoone säilitada, milline lammutada, tal on võimalik hääbumise kulgu oma soovi järgi muuta. Hääbumist saab kiirendada kas tegutsemise või hoopis tegemata jätmisega, lammutamise või halvas seisus hoone jätmisega ilma meelevalda, tahtliku minnalaskmisega. Hääbumist võib aeglustada või peatada, ehitist konserveerida, renoveerida, kaitsta seda ilmastikutingimuste eest, või hoopis kogu protsess ümber pöörata, anda hoonele uus elu. Vahel on hoone hääbuma jäämine juhuslik, lihtsalt mitte tegutsemine, vahel aga teadlik otsus, selleks et hoone muutuks lammutusväärseks. Kas suhtume kõikidesse hääbuvatesse hoonetesse samamoodi või väärtustame teatud hooneid rohkem kui teisi?

Varemed on inimesi lummanud juba ammustest aegadest alates. Vanades majades ja hääbuvates paikades peitub salapära. Need on kõrvalised paigad, mis kõnetavad oma saladusliku olemuse ja lagunenud nukrusega. Neis on eelnenud aegade hõngu, mida on põnev avastada.

Me oleme harjunud sajandeid vanade varemetega. Hääbuvate hoonetega, mis on pärit lähiminevikust, pole me harjunud ning nende lagunemine toob kaasa mitmekihilise probleemistiku. Iidseid varemeid väärtustatakse justkui rohkem kui modernistlikke, n-ö noori. Iidne vare on puhas, kivistunud ja lõplik, see on mingil moel valmis – just sellises stabiilses ja lõppenud olekus seda pärandit hooldatakse, säilitatakse ja imetletakse. Modernistlikud hooned on ehitatud metallist, klaasist ja betoonist ega täida lagunemise esteetilisi ootusi, neist ehitatu ei saagi ilusasti laguneda. Nad on justkui lõpetamata, vahepealses mööduvas olekus ega kuulu kuhugi, ei hoonete ega varemete hulka, mis teebki need n-ö noored varemed häirivaks ning seetõttu on nende lammutamist kerge põhjendada.2

Tekib küsimus, kuidas peaksime käsitlema hääbuvaid hooneid: kas hääbumist takistama, otsima uue funktsiooni, mitte sekkuma, laskma neil vaikselt hääbuda või hoopis lammutama, et teha ruumi uuele? Kas leidub ka elluäratamise ja lammutamise vahepealne variant?

Mustamäe ABC-5 praegu ja hääbumist väärtustava ruumina.

Pamela Kristin Kajakas

 

Hääbumise variandid. Hääbumine on variatsioonirikkam, kui esialgu arvata võiks. Seda teemat uurides olen jõudnud seitsme võimaluseni.

Esimene võimalus on hääbumise kiirendamine. Hooned, mille eluiga jäi lühikeseks, kuna need on otsustatud kas sotsiaalsetel või materiaalsetel põhjustel lammutada. Alati ei ole lammutamine siiski põhjendatud. Liivalaia tänaval asuva Eesti Gaasi peahoone ning Mustamäe IV mikrorajooni keskuse puhul on lammutamiseks otsitud ettekäändeid ja vabandusi, aga ei ole osatud näha hoone taaskasutusvõimalusi.

Teine võimalus on hääbuda laskmine. Vahel ongi tegemata jätmine kõige sihikindlam tegutsemine ja ehitised hääbuvad pikkamisi ilma inimese abita. Hääbumisele aitavad kaasa ilmastik ja aeg, tihti ka loodus. Hääbumine on aeglane, segamatu ja hääletu.

Kolmanda võimalusena saab välja tuua hooned, mis on uued ja samal ajal hääbuvad. Hääbumist on seostatud ehitistega, mis on vanad või lausa iidsed, ning nende lagunemine on kestnud aastakümneid. Kuid ka uus võib hääbuda, kui ehitamise kvaliteet on halb, omanikud hoolimatud või tingimused ebasoodsad. Nii hääbuvad Tallinnas Lõvi tänaval 2013. aastal Alver Arhitektide kavandi järgi ehitama hakatud linnavillad, mis ei ole valmis saanudki, ja laguneb Vilde teel asuv 2015. aastal ehitatud Maxima poe fassaad. Siia kategooriasse kuulub ka kuulus Manchesteris asunud elamuarendus Hulme Crescents, kust juba kolm aastat pärast sissekolimist soovis lahkuda 96,3 protsenti elanikest. Hoone elueaks jäi vaid 22 aastat, selle lammutamist alustati 1993. aastal.3

Neljas võimalus võtab tähelepanu alla elavdamise. Juba hääbumisprotsessis olevatele või isegi vareks saanud hoonetele on võimalik leida uus rakendus ja säilitada ka hoonele iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused. Ehitise renoveerimisega ei peaks kiirustama, aktsepteerida tuleks hetkeolukorda. Hääbumine ja tühjus annavad hoonele teistsuguse kvaliteedi, mida on võimalik uute lisandustega rõhutada ja esile tuua. Vanast Belgias asuvast Caritase psühhiaatriakeskusest jäi alles vaid pooleldi lammutatud kehand Frame of Mind. BAVO, arhitektide ja haigla koostöö tulemusel loodi sellest terapeutiline ruum.4 Hoones eristuvad selgelt uus ja vana, kuid säilinud on varele iseloomulik ilme, majale on lisatud katus, kuid ukse- ja aknaavad on jäetud täitmata.

160 meetri pikkune betoonkonstruktsioon, liiva ja kruusa hoidla Grindbakken, mis asub samuti Belgias Genti sadamapiirkonnas, muudeti arhitektide kollektiivi Rotor abiga avalikuks ruumiks.5 Sekkumised vanasse katuseta kehandisse on olnud minimaalsed, osa seintest on värvitud ning hoone kehandisse on tehtud sisselõiked. Esile on toodud aegade jooksul tekkinud kihistused – grafitid, taimed, samblikud ja kruus.

Ühel hetkel jõuab hääbumine etappi, kus hoonest saab vare. Varemetest saab ehitada ja varemetele saab ehitada, neid saab kasutada põnevalt, praktiliselt või mitte nii praktiliselt, ka austavalt või alandavalt. Niisiis on viies võimalus hääbumise praktiline kasutamine. Näiteks kasutatakse Tehnika tänav 4 müüriosa ja treppi parkla piirajana. Paljassaare poolsaarel asuv endise piirivalvetorni kehand on nüüd linnuvaatlustorn. Lisatud on vaid katusele viiv trepp, piirded ja hoonet kattev võrk.

Kuues võimalus on hääbuva taaselustamine. See puudutab hooneid, mis on hääbunud pikkamööda, olnud nii kasutuses, kui ka seisnud vahepeal tühjana. Nende hääbumisse on otsustatud sekkuda, ühendada hoones uus ja vana, tuua esile eri aegadel ladestunud kihistused. Muudatustega on hoonetele antud uus elu ja uus funktsioon. Näiteks Eesti kunstiakadeemia (EKA) uus maja: Eugen Habermanni projekti järgi valminud tööstushoone, millest Kuu Arhitektid kujundas ülikoolile sobiva ruumi. EKA hoones on lammutatud nii palju kui vaja ja säilitatud nii palju kui võimalik, nähtavale on jäetud eri aegade kihistused. Hoone hääbus mõnda aega, kuid hääbumisse on otsustatud sekkuda ning anda sellele uus elu. Teine näide on Flores Prats Architectsi projekti järgi ümber ehitatud Sala Beckett, Barcelonas asuv endine klubi, mis seisis aastaid tühjana ja lagunes. Projekti teeb eriliseks olemasolevatesse materjalidesse austusega suhtumine, nende põhjalik tundmaõppimine ning igal võimalikul viisil uuesti kasutamine.6

Seitsmes võimalus on hääbumise peatamine. Siia kategooriasse kuuluvad hooned või varemed, mis on arhitektuuriajalooliselt väärtuslikud ning mida peab säilitama just sellisel kujul, nagu nad on ja teha vaid konserveerivaid muudatusi nende säilitamiseks. Selliste hoonete või varemete ümber on ehitatud kaitseümbrised, mis lisavad väärtust ega kahanda nende tõsiseltvõetavust. Näitena saab tuua Šotimaal asuva Hill House’i, mis on ehitatud 1903. aastal. Arhitekt Rennie Mackintosh katsetas selle juures uusi materjale, mis ei ole vihmases kliimas vastu pidanud ning on märgunud. Maja kaitsmiseks vihma eest, et see saaks kuivada ning seejärel oleks võimalik konserveerimine, otsustati hoonele ümber ehitada varjualune, mille kavandas arhitekt Carmody Groarke. Hill House’i uus kest on pisikeste metallist rõngastega kaetud terasraam.7 Näiteks saab tuua ka Atelier Peter Zumthori iidseid Rooma varemeid kaitsev varjualune Churis Šveitsis. See laseb osaliselt läbi valgust ja õhku, samas kaitseb päikese ja vihma eest ning loob varemete ümber tundliku, hämara ruumi.8 Uus varjualune on vanade varemete kohal neid puudutamata ning suhtub varemetesse lugupidavalt.

Mustamäe ABC-5. Mustamäe on jagatud üheksaks mikrorajooniks, neist viies asuvad keskusehooned, mis on arhitektuurselt väärtuslikud, kuid hoolimatus ja hooldamatus on viinud keskuste hääbumiseni. Lühend ABC tuleneb rootsikeelsetest sõnadest arbete, bostad, centrum (töö, kodu, keskus) ning tähistab paika, kus on võimalik rahuldada esmavajadused ja ka meelt lahutada. Algselt vaid jalakäijatele mõeldud ABC-keskused on hääbunud nii tahtlikult kui tahtmatult, on lammutatud, jäetud parandamata ja tühjalt seisma, unustatud remontimata, pole tuntud huvi, renoveeritud ja ehitatud mitut moodi.

ABC-keskused on olnud osa Musta­mäe identiteedist ja linnaruumist. Keskustest kuulsaim on Peep Jänese projekti järgi valminud ABC-5, mis on seal tegutsenud restorani järgi saanud hüüdnimeks Kännu Kukk. Keskus koosnes kolmest eri suurusega hoonemahust, millest üks on lammutatud ning selle asemele on ehitatud Maxima toidupood. Nende olukord on erinev, isegi ühe hoone ulatuses võib seisukord kõikuda. Lagunevatest kärgtellistest fassaad, roostetavad metallkarniisid, pehkivad puitosad, lagunevad trepid, pragunevad betoonist kõnniteeplaadid. Peale füüsilise hääbumise on ABC-5 ka moraalselt hääbumas, seal käiakse vähem, rendipinnad on tühjad, jalakäijate klaasfassaadidega sisetänav on vaikne, üldine meeleolu rusuv.

Eespool kirjeldatud hääbumise variante näen õigustusena hääbuvate ehitistega tegelemiseks. Neisse on peitunud tunnetuslik käsitus ja kohaspetsiifika. Kasutan neid võimalusi ABC-5 potentsiaali taasavastamiseks ja aktiveerimiseks, hääbuvast ruumist kogemuse pakkumiseks, uute ruumilahenduste loomiseks.

Keskuse kõige halvemas olukorras hoone osa – tellistest välissein – on lagunenud, aknad on vineeriga kinni löödud ning keskus seisab tühjana. Hääbumise aktiveerimisega avatakse hoone külastajatele, seinte lammutamine muudab siseruumi väliruumiks ning nende kokkupuutepunktides jätkub hoone hääbumine. Kui katusesse teha sisselõige, saab sisehoov valgust. Lammutamisega tekivad uued vaated ja liikumissuunad.

Endise kaubahoovi müürid on küll püsti, kuid lagunevad. Praegu on hoov piiratud aiaga ning seal vedelevad ehitusjäätmed. Kaubahoov võiks saada uue elu kogukonnaaiana. Lagunevad müürid tuleks säilitada, nende vahele ehitada kuurid, rajada peenrad, istutada viljapuud. Nii tekib privaatsem tagaaed.

Hoonel on säilinud välisperimeeter, kuid see on klaasfassaadide ulatuses kinni ehitatud. Välisseinad lagunevad. Kõik siseseinad on lammutatud. Hoone on kasutuseta, kuid seda on võimalik taaselustada, kui antakse uus otstarve. Olemasolevast tuleks säilitada postid ja perimeeter, mis konserveeritakse, et peatada edasine lagunemine. Selleks et avada hoone esialgne klaasfassaad, tuleks lammutada hiljem lisatud sein. See ruum on suur ja vaheseinteta ning sobib galeriiks, ürituste läbiviimise kohaks ning raamatukoguks.

2015. aastal avatud Maxima toidupoe fassaad laguneb. Seega tuleks ka seda uut hoonet muuta vastavalt keskuse kunagisele toimimisloogikale. Lisada tuleks sissepääs sisetänavalt.

ABC-5 küll laguneb, kuid olukord ei ole kriitiline. Hoonet kasutatakse, seal tegutsevad vehklemisklubi ja võitluskunstide ring. Teha tuleks vaid pisikesed muudatused, parandada tilkuv katus ja kanda hoolt selle eest, et algne puitpõrand vastu peaks. Taastada tuleks vehklemissaali esialgne klaasfassaad kui oluline osa keskuse sisetänavast. Lisada tuleks kohvik, mis tagab vehklemissaalile uue sissepääsu ja eesruumi ning aktiveerib kunagist sisetänavat.

Kõike ei ole vaja rutakalt lammutada, kõike ei ole vaja renoveerides üles vuntsida, hoonetele tuleb läheneda tunnetuslikult, tajuda nii keskkonda kui hoone eripära ja seisukorda ning säilitada juba hoonele iseloomulikuks saanud hääbumise tunnused.

Artikkel põhineb sel kevadel kunsti­akadeemias kaitstud magistritööl „Hääbumise variatsioonid keskuses ABC-5“, juhendajad Laura Linsi, Roland Reemaa ja Eik Hermann.

1 Kogumikus „Kui pikk on ühe maja elu?“, toimetaja Tüüne-Kristin Vaikla. Eesti Arhitektuurikeskus, Tallinn 2012. Lk 33.

2 Bjørnar Olsen, Þóra Pétursdóttir, Ruin Memories. New York: Routledge, 2014.

3 Our Manchester, The Hulme Crescents. https://manchesterhistory.net/manchester/gone/crescents.html

4 Douglas Murphy, Frame of mind: de Vylder Vinck Taillieu’s Caritas psychiatric centre. – The Architectural Review 17. IX 2018.

5 https://divisare.com/projects/219014-rotor-grindbakken#lg=1&slide=1

6 Flores & Prats Arquitectes https://floresprats.com/archive/sala-beckett-project/

7 National Trust for Scotland. https://www.nts.org.uk/stories/opening-the-hill-house-box

8 Atlas of Places. https://www.atlasofplaces.com/ architecture/shelter-roman-archaeological-site/

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht