Ilust, rahast ja kananahast

Barcelona arhitekti Octavio Mestre sõnutsi liigutakse arhitektuurimaailmas ülereguleerimise suunas ning arhitekt on ainus, kes vastutab veel ilu eest.

TRIIN OJARI

Octavio Mestre on katalaani arhitekt, õppejõud ja publitsist, kes osaleb tänavu Eesti arhitektide liidu kutsel noore arhitekti preemia žüriis. Omanimeline büroo Barcelonas on tal 1990. aastast ning seal on alati olnud ainult kuni viis töötajat. Valminud ehitiste arv on sellele vaatamata märkimisväärne: ligikaudu 150 suuremat või väiksemat hoonet ja sisekujundustööd peamiselt Hispaanias ja Lõuna-Euroopas. Aktiivse külalisõppejõuna liigub ta sujuvalt prantsuse-hispaania-itaalia keeleruumi arhitektuurikoolides nii Euroopas kui ka Lõuna-Ameerikas, reisib ja kirjutab palju ning annab välja online-arhitektuuriajakirja T18. Uusima pildivooga keritava blogi asemel on see traditsioonilise ülesehitusega, pikkade artiklite ja vahel ajalugu puudutavate teemadega ajakiri, mille üks number kogub siiski üle 35 000 lugeja-vaataja. Siinses kultuuriruumis harjumatu kirglikkusega räägib Octavio ehituskunsti ilust, salapärast ja emotsionaalsusest ning leiab, et arhitektuur liigutab meid nagu armastus: „Vaid see, mis toimub sügaval südamesopis, puudutab meid kõige lähemalt ning jätab jälje.“ Sealjuures ei pea ta üht tellimust teisest halvemaks: kaubanduspinnad on tema meelest kui nüüdisaegne katedraal, mis võib pakkuda ilukogemuse. Pragmaatikuna tunnistab ta, et rahastab selliste projektidega muid, vähem tasuvaid töid – näiteks konkursse. Tallinnas ja mujal Eestis paaril päeval ringi sõites tegi ta ligi kaks tuhat pilti ning lubas koostada lähiajal meie arhitektuurist ajakirja erinumbri.

Barcelona tehnikaülikooli lõpetamisest saadik oled palju reisinud, kuna oled töötanud büroodes mitmel pool Euroopas. Kas see on osa arhitekti haridusest ja parim viis õppida?

Jah, päris kindlasti, see on lausa fundamentaalne hariduse osa. Töötasin kaks aastat pärast lõpetamist Hollandis, Itaalias, Prantsusmaal, isegi Jugoslaavias kahe- kuni kuuekuuliste stipendiumide toel. Kohtusin Ralph Erskine’i, Peter Smithsoni, Giancarlo de Carlo, Aldo van Eycki ja teiste suurkujudega. Arhitektuur on materiaalne kunst ja seda tuleb kohapeal vaadata, nuusutada, katsuda. Teiseks on tähtis õppida keeli [ta ise räägib vähemalt kuut – T. O.]. Minu esimesed tellijad 1980. aastate lõpus olid Prantsuse kinnisvaraarendajad. Nad tulid Barcelonasse ja – nagu prantslased ikka – rääkisid nad ainult oma keelt. Kuna mina seda oskasin, valiti kohalikuks partneriks just mind.

Oled olnud maailma arhitektuurikoolides aastakümneid külalis­õppejõud. Kuidas haridus riigiti erineb, millele tähelepanu pööratakse?

Olen tõepoolest õpetanud ligi 40 ülikoolis Prantsusmaal, Itaalias, Lõuna-Ameerikas ja mujal. Muidugi sõltub koolist, aga näiteks Itaalias räägitakse ainut minevikust, ajaloopärandist. Seal on võimatu midagi ehitada. Isegi arhitekt Alvaro Siza ütles, et Itaaliasse võib minna pastat sööma, aga mitte ehitama. Prantsusmaa arhitektuurikoolides on väga tugev sotsioloogia ja ühiskonnateaduste suund. Olen seal palju olnud lõputööde komisjonides ning näinud, kuidas lõpetajad armastavad rääkida sotsiaalsetest aspektidest, asukohast, filosoofiast ja nii edasi. Maketid on pigem mõõtkavas 1 : 100, mitte 1 : 5, hoone detailid pole neile kuigi olulised. Barcelona koolides ollakse seevastu väga praktilised, sest just detailide tõttu on hoone huvitav või siis ebahuvitav. Meie õpetame tudengeid, kuidas ehitada. Lõuna-Ameerikas teevad üliõpilased hoogsalt suurepärased 3D-pilte, palju rohkem kui Euroopas. Olen neile alati siis praktilist poolt püüdnud juurde pookida. Mul ei ole midagi eksperimentaalse ja teoreetilise õppesuuna vastu, aga ma usun arhitektuuri, mis on seotud koha ja inimestega. Öeldakse, et kool on noortele arhitektidele viimane võimalus midagi hullumeelset teha, enne kui tavaellu maandutakse. Ent, kes teab? Praegu, pärast 35 aastat arhitektipraktikat, oskan kindlasti mingi narri objekti teha!

Kui vaid leiad tellija?

Arhitektuuris ongi põhiküsimus tellimiskultuur, teadlik tellija. Ilma temata arhitektuuri ei sünni. Seepärast pean oluliseks õpetamist, meedias sõnavõtmist, sõna levitamist. Just tellijate kultuur tegi 1930. aastatel võimalikuks Le Corbusier’ ideede ja modernismi leviku ühiskonnas. Võtame filmikunsti, kõik need Frank Lloyd Wrighti, Richard Neutra ja teiste majad Hollywoodi filmides tekitasid iha samasuguste majade järele.

Kuidas sinul on õnnestunud tellimus saada? Kas konkurssidel?

Ma olen kehv konkursist osavõtja: kaotan peaaegu alati, sest konkurss on mulle võimalus midagi hullumeelset teha. Väga palju loeb, mis laadi projekte teed ja kellele. Noorena alustasin Barcelonas mainitud Prantsuse arendajatele tehtud arvukate büroohoone rekonstrueerimisprojektidega, rahvusvahelise ettevõttena oli sel hiljem tööd ka mujal pakkuda. Muidugi tuleb projekteerida alati paralleelselt eramaju, aga see on kohalik turg: üks maja saab valmis, seda tutvustatakse ja saad võib-olla järgmise kliendi. Kord tuli minu juurde proua ajakirjaga, et näete, tahan just sellist maja! Vastasin, et seda ta ei saa, sest ma olen sellise juba teinud – proua polnud autorit vaadanudki, tegu oli minu projekteeritud villaga. Talle oli mind soovitatud kui minimalisti. Tuli välja, et proua arvates tähendas see minimaalset töötasu!

Üldiselt tulevad tellijad isiklike kontaktide kaudu, töötame ka suurte investeerimisfirmadega. Pärast seda, kui tegime interjöörid Barcelona L’Illa de Diagonali kaubanduskeskusele [1993. aastal valminud esimene hiiglaslik kaubandus- ja ärihoone kesklinnas – T. O.], hakati arvama, et oskan teha väga noobleid kaubanduspindu. Kaubandusobjektide projekteerimisega teenin raha, mille arvelt võtan osa paljudest konkurssidest – ja ei võida! Hispaanias ei ole arhitektuurivõistlusel osalemine tasustatud nagu näiteks Prantsusmaal, kus võidakse selle eest maksta 50 000 eurot. Võistlusel osalemine läheb büroole maksma vähemalt 10 000 eurot ja nii tuleb osavõtt muuga tasa teenida.

Kolm aastat tagasi avaldasid oma loomingulised põhimõtted raamatus „Arhitektuur kui mõistatus“. Mida pead arhitektuuris kõige tähtsamaks? Kuidas tunda ära hea maja?

Kui kananahk ihule tuleb! Kõige tähtsam asi hoone juures on ilu. Mitte ilus olemine, vaid ilu ise. Hoone otstarve võib ajaga muutuda, näiteks Barcelonas on väga tavaline, et XIX sajandi kortermajast saab büroohoone. Funktsioon ega ka programm ei ole arhitektuuris nii oluline, tähtsam on kontekst: arvestamine keskkonna, maastiku ja ajalooga. Kui rääkida materjalidest, siis kõige tähtsam materjal on valgus. Veel on tähtis tabada ajahetke, see, kuidas tõlgendada omaenda aega. Praegu pole võimalik teha samasugust hoonet, mille projekteerisid 30 aastat tagasi. Kui Gaudí oleks sündinud täna, ei teeks ta iial seesugust maja nagu La Pedrera – see on XX sajandi alguse looming. Arhitektuur on alati kultuuri osa.

Kuidas on muutnud üle aasta kestnud pandeemia arhitektuuri, inimeste ootusi seoses oma eluaseme ja avaliku ruumiga? Kas sinu juurde on nüüd tuldud sooviga saada midagi muud?

Usun, et pandeemia on siiski lühiajaline ega muuda senist niivõrd palju. Küll on see kiirendanud mõningaid protsesse. Arhitektuur ja raha on lahutamatud. Muidugi tahaks igaüks elada aiaga majas, kus on roosid ja vaade merele. Öeldakse, et pandeemia tegi meid võrdsemaks, kuid see ei ole tõsi, pigem tulid erisused rohkem välja. Muutused, mida nüüd elamutes soovitakse ette võtta, ei erine palju Bauhausi-aegsetest ideedest, näiteks ristventilatsioon. Enamasti kasutavad arhitektid pandeemiat lihtalt enesereklaamiks, et näidata, kui rohelised ja säästlikud nad on. Loodus- ja energiasäästlikkus on väga hea, aga tihti tehakse selle tuules väga inetuid või ebamugavaid hooneid, kus näiteks aknaid avada ei saa.

Kümme aastat tagasi asutasid koos ülikoolikaaslase Xavier Albaga veebi­ajakirja T18. Miks te seda tegite ja kuidas on muutunud arhitektuuriajakirjandus?

Mina usun arhitektuuriajakirjanduse elujõusse. Enamik inimesi saab arhitektuuri kohta teada online-väljaannete kaudu ning lugejate hulga kasvatamiseks tuleb seda teha tasuta. Ennekõike noortel on selline mentaliteet, et kõik peab tasuta olema.

Ajakirja asutamise mõte tuli mu sõbral Xavier Albal ja meil oli kaks reeglit: enamik materjalist peab olema algupärane, s.t varem avaldamata, ja teeme teemanumbreid, sest sisu ühtsus on oluline. Tegu on traditsioonilise ajakirjaga, kus on palju teksti, ja seda saab veebis sirvida nagu füüsilist ajakirja. See on ajakiri asjadest, mis on mulle tähtsad või mille olen reisidel avastanud. Aastas teeme neli numbrit ja kulu peab olema võimalikult väike – ei mina ise, fotograafid ega autorid saa selle eest mingit raha.

Kas arhitekti roll on muutunud nende aastatega, mil oled arhitektina tegutsenud? Tänapäeval on ta teatavasti pigem osa suuremast meeskonnast.

Arhitektuur on võtnud suuna, mis mulle ei meeldi. Kui ma peaaegu nelikümmend aastat tagasi kooli lõpetasin, kirjutati arhitekt suure A-ga. Nüüd on meil projektijuhid, arendusjuhid, haldus­juhid, kvaliteedijuhid, me töötame aina suuremas meeskonnas. Arhitekti otsusel on aina vähem kaalu, ta on palju kehvemalt tasustatud, ent samas vaatavad kõik tema otsa, kui tekib probleem. Sina oled see Messi, kes penalti peab lööma. Väga oluline on praegu oskus tekitada sünergia ülejäänud rühma liikmetega. Kui 30 aastat tagasi võisin öelda, et miski peab olema punane ja selliseks see ka värviti, siis nüüd seavad kõik selle kahtluse alla. Et edukas olla, peab olema teatud iseloomuga. Tellija tuleb kaasata – tihedamalt kui kunagi varem. Pean näiteks iga kahe kuu tagant pidama tellijast ettevõte töötajatele loengu selle kohta, kuidas mu projekt edeneb! Ja töötajate ainus mure on see, kus tema laud hakkab olema …

Miks see nii on? Kas elame nüüd keerulisemas maailmas, kus kõik protsessid peavad olema peensusteni reguleeritud?

Me ei tunnista juhust, me ei taha, et juhtub õnnetus. Teeme kõik selleks, et süsteem oleks kontrolli all ja igasugused apsakad välistatud. Projekteerimine on palju rohkem reguleeritud kui seni, aga me peame säilitama ilu. Arhitekt on ainus, kes selle eest vastutab. Kõik teised ütlevad, et nemad ei tea sellest midagi.