Kaasav muuseum Kalamajas

Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi.

LAURA JAMSJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui 2018. aastal hakati Kalamaja muuseumi looma, kaasati esimesest hetkest ka endisi ja praegusi Kalamaja elanikke, põhjatallinlasi ja muid huvilisi. Hiliskeskaega ulatuv kirev ajalugu, aktiivne elanikkond, muuseumimaja Kalamajas Kotzebue tänaval – need on komponendid, mis julgustasid ette võtma seiklust nimega kogukonnamuuseum. Kalamaja ja selle elanike kaasamise võtmeks sai julgus küsida. Küsimist on toetanud etnograafilised meetodid nagu süva­intervjuu, fookusgrupi intervjuu, ka loovuurimine. Iga päev tõi uurimisväljal peadpööritavaid kohtumisi ning võimalusi avastada Kalamaja kõikvõimalikud tahud.

Kõige olulisemale küsimusele – kas Kalamaja muuseumi on vaja? – said kohalikud ja huvilised vastata 2018. aasta esimeses pooles, kui viidi läbi küsitlus nii paberkandjal Kalamaja päevadel kui ka veebis. Avatud küsimustega küsitluse eesmärk oli välja selgitada, mida arvavad elanikud uue muuseumi loomise mõttest, kas selle vastu tuntakse huvi ja millist muuseumi nad sooviksid ses piirkonnas näha. Küsitlusest ilmnes, et soovitakse hubast kohta, kus tutvuda Kalamaja mineviku ja olevikuga, peresõbralikku paika, kuhu tulla koos aega veetma. Küsitluse käigus jagatud ideedest kujunes püsinäituse ja muuseumi kontseptsiooni vundament.

Lumepall veereb

Kalamaja muuseumi loomise algusfaasis korraldati mõttetalgud, mis meenutasid fookusgrupi intervjuusid. Kuna mõttetalgutel osales nii noori, eakaid, äsja Kalamajja kolinuid kui ka juba 1930. ja 1940. aastatel piirkonnas elanud inimesi, sai kaardistada sihtgruppide kogemused ja ootused. Kaasavate ülesannete najal valmisid kokkuvõtted ja mõttekaardid, millele tugineb ka püsinäituse idee. Mõttetalgutel sõlmitud tutvused lõkkasid lumepalli veerema. Oma arvamusi jaganud huvilised rääkisid projektist perele, kolleegidele ja eakaaslastele, keda oli seetõttu kergem järgmistesse ettevõtmistesse kaasata.

Suuremahuline kaasav ettevõtmine oli muuseumi visuaalse identiteedi valik. Disainibüroo Refleks sai sisendi kohtumisõhtutelt ja laste kaastöödest ning valmistas ette ideekavandid. Avalikul hääletusel said huvilised valida nelja kavandi vahel. Hääletusest võttis osa 555 inimest ning ülekaalukalt osutus valituks visuaalne identiteet ja logo, millel on kujutatud muuseumi nimi läbi kaamera kalasilma perspektiivi.

Kogumisaktsioon Kotzebue 8 keldris oli edukas: muuseumisse leiti muu hulgas rotimuumia ja prill-laud.

Meeli Küttim / Tallinna Linnamuuseum

Küsimuses peitub maailm

2019. aasta alguses alustati Kalamaja elanike intervjueerimisega ning fotode ja esemete kogumisega. Praeguseks on tehtud üle 60 intervjuu eesti ja vene keeles. Kuna samale küsimuskavale pidid vastama nii 1992. aastal kui ka 1932. aastal sündinud inimesed, oli kava üldisem, aga vastavalt vanusele lisati täiendavad küsimused. Südantsoojendav oli jälgida, kuidas muutus vanemate Kalamaja elanike suhtumine oma mälestustesse. Kui algul ütles nii mõnigi eakas, et „mis minu elust rääkida“, siis mitmendal kohtumisel ja ikka seletades, miks on nende teadmised ja elukogemus palju väärt, kasvas ka eneseteadlikkus ja -kindlus. Pärast intervjuud tutvustasime Ruumilabori koostatud püsinäituse kavandeid ja küsisime tagasisidet, et kaasata huvilised ka protsessi järgmistesse faasidesse.

Mõnikord võib ühes tabavalt seatud küsimuses peidus olla terve maailm. Üks selliseid oli „millised helid on Kalamajale iseloomulikud?“. Hellele (sünd 1947) ja paljudele teistele on Kalamaja helimaastikule omane läbikostumine: õhukeste seinte tõttu saab elanik paratamatult osa naabrite elust. Sellest motiivist kasvas välja näitus „Kalamaja kõrvad“. Huvi tekitamiseks mõeldi välja pööraseid kaasalöömise võimalusi. Pelgulinna kunstnik Flo Kasearu võttis kogumiskampaania käigus Kalamaja inimeste kõrvade kipsist jäljendid ning paigutas need hiljem muuseumis seinale. Omanäolise üleskutse saagiks kujunes 38 kõrva inimestelt vanuses 3–82. Tühjas muuseumihoones kõlasid ka mälestuslõigud Kalamaja inimestelt ja piirkonnale iseloomulikud linnaruumihelid. Näitusel sai muuseumi seintele joonistada ja kirjutada, mida huvitavat läbi seinte on kuuldud. Näitus elab edasi Vikipeedias ning kõrvad ja mälestuslõigud on osa püsinäitusest „Küla keset linna. Lugusid Kalamajast“.

Linnaruum kui näitusesaal

Kalamaja muuseumi loomisel püüdsime muuseumile usaldatud materjali võimalikult kiiresti inimestele tagasi anda ja laiemalt huvilistele jagada. Kuniks muuseum oli remondis, sai näitusesaaliks linnaruum. Välinäitustega koos korraldati tasuta linnaretki, et tutvustada huvilistele kogutud materjali ja levitada sõna Kalamaja muuseumi loomisest.

Kõige ulatuslikumalt kaasati Kalamaja elanikke 2021. aasta välinäituse „Kalamaja kadunud killud. Pildikesi perealbumitest“ loomisse. Kalamaja tänavatele paigaldati fotostendid, mille keskmes olid intervjuudest pärit mälestused ja kohalike elanike perealbumite fotod. Fotostendid asusid majade juures, kus fotod kunagi on üles võetud. Korteri­ühistutelt loa taotlemine fotostendide paigalduseks tõi jällegi palju uusi sõpru ja huvilisi, kellest on saanud muuseumi korduvkülastajad. Oldi uhked, et just nende maja on välja valitud, mõnes naabermaja elanikus tärkas aga huvi ka oma elamu ajaloo vastu. Välinäituse raames tehti ka kõnni-kaasa-intervjuusid. Kalamajast Mustamäele kolinud Mati (sünd 1938) ja Heda Ursula (sünd 1938) tulid vanasse kodukanti oma perelooga seonduvaid fotostende vaatama. Lapsepõlveradadel käimine ja temaatilistele küsimustele vastamine tuletas neile meelde hetki, mis toas laua taga istudes oleksid jäänudki kättesaamatuks.

Vimkaga üleskutsed

Pool Kalamaja muuseumi kollektiivist elas loomisprotsessi ajal Kalamajas, mistõttu oli muuseumi esindaja kogu aeg n-ö uurimisväljal olemas. Tehti lakkamatut osalusvaatlust nii kodutänaval kui ka ühismeedias. Lisaks juba loodud kontaktidele andis kohalolu suure eelise ka kogumiskampaaniate ajal, kui oli vaja kiiresti reageerida. Nii mõnigi kord helistati ja paluti kohe järele tulla esemele, mis muidu oleks leidnud tee prügikasti. Ootamatu sõnumiga üleskutsetest haarasid inimesed altilt kinni. Elevust tekitas Kalamaja prill-laudade kogumisaktsioon, millega otsiti muuseumi püsiekspositsiooni looga esemeid, et tuua esile muuseumimaja loos aeg, kui seal elanud seitse peret kasutasid ühistualetti. Kalamaja muuseumi loomisel koguti arvukalt konkreetse inimese ja aadressiga seotud looga esemeid nii linnamuuseumi põhi- kui ka kasutuskogusse. Inimestel paluti muuseumiga jagada ka oma fotosid. Kolleeg Erik Jürviste skaneeris vahemikus 2019–2021 üle 3100 Kalamajaga seotud lehe ja foto.

Argipäev ja kaasamine

Ehkki Kalamaja muuseum avati kümme kuud tagasi, jätkub kaasamine ja mitmekülgne kogumistöö. Iga soovija saab anda muuseumisse oma panuse, jagada mälestusi või annet. Millise väljundi on leidnud aga kohalikud Kalamaja muuseumis? Näiteks Niina Kungla tänavalt käib kaks korda nädalas muuseumis klaverit mängimas, Kalamaja lapsed aga tegutsevad rõõmuga muuseumimajas ja -hoovis. Eakad löövad kaasa näituste tegemisel ja jagavad vanavanemate tarkust. Võimalus olla spetsialisti rollis annab inimestele rohkelt enesekindlust. Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi. Täiesti avastamata on näiteks hiljuti piirkonda kolinute vaatenurk. Ehkki muuseumi näituste keskmes on praegu Kalamaja, plaanime uurida ka teisi Tallinna eeslinnu.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht