Kahanev Kiviõli ajatunnelis ja Le Corbuser’ ideedes

Koolinoorte arhitektuurikonkursi võistlustööd näitavad, et noortel on palju ideid, mida võib ja isegi peab ruumiotsuste tegemisel arvesse võtma.

JOHANNA HOLVANDUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

VIII koolinoorte arhitektuurikonkurss „Minu kahanev linn“

I preemia – „Laboratoorium“, Leo Bartosik

II preemia – „Kiviõli“, Holger Rosenroth

III preemia – „Kogukond“, Karl Jõgila

Äramärkimine – „Ida-Viru Le Corbusier“, Kaarel-Vahur Vingisaar

Äramärkimine – „Ajatunnel“, Heli Valgeväli

Näitusel on väljas ka Elisabeth Tominga töö „Kiviõli agoraa“, Iti Tulevi kavand „Keelekümblus“, Otto-Herman Lukase, Art Hirvesoo, Ragnar Kikka ettepanek „Lothbrocki park“ ning Laura Järve võistlustöö „Tiik“.

Žürii: ruumiringluse eestvedaja Liina- Liis Pihu, arhitekt Urmo Mets ja aednik Ave Pärn.

Konkursi korraldas MTÜ Linnalabor. Eelmiste aastate konkursi ja kõigi töödega saab tutvuda aadressil www.nooredarhitektid.ee või noorte arhitektide Facebooki lehel. Juba mitu aastat on Ida-Virumaa peaasjalikult kultuuritegelaste eestvedamisel pakkunud taasavastamise rõõmu. Ida-Virumaad on külastama meelitanud muusika- ja linnakultuuri festival „Station Narva“, festival „Mägede hääl“ ja muud põnevad üritused. Need on toonud esile Ida-Virumaa võlu ja valu ning paelunud kuulajaid-vaatajaid-külastajaid. Paralleelselt sellega, või siis kultuurihuvi jälgedes, on kasvanud ka riigi tähelepanu. Eelkõige on hakatud rääkima (linnaruumi) kahanemisest. Kagu-Eesti kõrval on Ida-Eesti ju kiiremini tühjenevaid piirkondi. Tühjaks jäänud ehitised Nõukogude ajal rajatud monofunktsionaalsetes linnades on kõigile koormaks, need kuulutavad allakäiku, mõjuvad moraalile laastavalt ning kurnavad kohalike omavalitsuste eelarvet.

PÕXIT ja sellest tulenev, eelkõige põlevkivisektori kahanemine ja töövõimaluste ahenemine, sunnib elanikke piirkonnast lahkuma. Jäävad eakad või need, kellel pole võimalik mingil põhjusel minna, ja ka need, kelle juured on sügavamal.

Kiviõli linnavõim on 20 aastat tühjenenud kortermajade elanikke oma kulu ja kirjadega ümber kolinud ja hüljatud hooneid lammutanud. Suurejoonelise planeeringu järgi ehitatud linna „ehib“ Keskpuiestee, Kalevi ja Soo tänava vahel „igav liiv ja tühi väli“, mis ootab kannatlikult, et keegi selle ruumi ümber mõtestaks, kasutusele võtaks. Kaks viimast lammutamisele määratud kortermaja, mille aknad on sisse visatud, trepikojad lõhutud ja korterid väärtuslikust tühjaks varastatud, meenutavad veel Kiviõli hruštšovkade ajastut.

Avalik rahakott on teatavasti õhuke, vahendid piiratud ja ega ideidki, mida kahanevas väikelinnas teha võiks, pole niisama lihtne varnast võtta. Seega otsustas Linnalabor korraldada koolinoortele arhitektuurikonkursi „Minu kahanev linn“, millega kutsuti lahendama seda tühjaks jäänud piirkonda.

Leppimine

„Metafüüsiline noor otsib elu ja surma küsimusi Kiviõlis,“ just nii iseloomustas selle aasta žürii Heli Valgevälja tööd „Ajatunnel“. Töö andis žüriile rohkemgi mõtteainest: „Aga äkki ongi autor eksistentsialist. Et Kiviõli ongi hukule määratud ja peaks olema muuseum. Selline filmistsenaariumilik, igale lõigule on antud mingi oma tähendus. Mahlane ja loominguline.“

Ehk polegi olukord nii sünge ja pessimistlik ning tarku ruumiotsuseid tehes kahanetakse pigem nii, et elukeskkond vastab paigale jääda otsustanud elanike ootustele. Ehk pole enam mõtet ka kasvu taga ajada – olgu see siis majanduskasv või elanike arvu suurenemine – ning kohanemisel võetakse eesmärgiks hoopis stabiilsus.

Võistlusele saadetud lahenduste läbiv teema oli hoopis taaskasutus ja jätkusuutlikkus. Osavalt osati ära kasutata olemasolevat potentsiaali, nii inimtekkelist kui looduslikku.

Näiteks konkursitöö „Lothbrocki park“ autorid Otto-Herman Lukas, Art Hirvesoo ja Ragnar Kikas panevad ette kavandatud pargi liigendamiseks kasutada elektri tootmisel tekkinud tuhka. Žürii leidis mõtte hea olevat. „Kiidame ideed tuua põlevkivi tuhamaastik ka linnaruumi, see on praktiline ja ka tugeva sümboolse väärtusega. Muidu tagasihoidlik idee alale park luua saab tuhaküngaste kaudu jõudu juurde,“ arvab žürii võistlustöö kohta.

I preemia pälvinud töö „Laboratoorium“ autor Leo Bartosik säilitas aga mõlemad lammutamisele määratud Keskpuiestee majad. Žürii kommenteeris ettepanekut nii: „Ala kasutus on rikkalik ja põhjalikult läbi mõeldud, nimetused erinevatele aladele sisaldavad juba vihjeid olustikust ja visioneeritavast (m)elust. Vaated hoonetest on ilmekad ja annavad elavalt edasi materjalide kasutust ja kirjut keskkonda.“ Lisaks kiitsid asjatundjad selle töö puhul, et ettepanek tugineb Kiviõli arengukavas rõhutatule – noortele, nende ideedele ja ruumiootustele. Ehk just seda lahendust peaks kohalik omavalitus tõsiselt võtma, kuna antakse vihjeid selle kohta, milliseid funktsioone ja võimalusi noored avalikku ruumi juures hindavad. Konkursitöö „Kogukond“ autor Karl Jõgila pakkus aga välja lahenduse, mille kohaselt tuleks praegune olukord osaliselt säilitada. Žürii kirjutas ettepaneku kohta nii: „Hoonete seinte osaline säilitamine maastikus ning nende kasutamine lõuendiks on väga hea idee, mida võiks juba praegugi kasutusele võtta, see võiks saada Kiviõli sümboliks ning suudaks kohale meelitada tänavakunstnikke üle Eesti.“ Žürii nägi võimalust ideed rakendada mujalgi: „Miks ehitada uusi liigendusi, kui saame vanade elementidega neid liigendusi teha, oleks palju mängulisem: koos aknaavadega. See on mälujälje nähtavale jätmine. See on miski, mida võiks kõikjal, kus lammutamisega tegeletakse, olla mõttes või meeles.“

Praegusest olukorrast ja piirkonna tööstusidentiteedist oli inspiratsiooni saanud ka Iti Tulev, kes tegi ettepaneku „Keelekümblus“. Töös arendatakse leitud potentsiaali hoogsalt edasi. Žürii kirjeldab ettepanekut nii: „Keskkonnas võib olla ka mängulisust. Kui meil on kahanemine, tööstusest tekkinud ülejäägid – torud, konstruktsioonitükid –, siis on oluline neid kuidagi taaskasutada. Ettepanek arendab seda mõtet edasi.“

„Keelekümblus“ oli ka Lüganuse valla esindaja lemmiktöid „Kiviõli“ (autor Holger Rosenroth) ja „Kiviõli agoraa“ (autor Elisabeth Tomingas) kõrval. Žürii leidis, et võistlusettepanekus „Kiviõli“ on kõige enam mõeldud loodusmaastikule ja kommenteeris ettepanekut nii: „Töö paneb rõhku looduskeskkonnale, mis on sümpaatne, sest tegeleme ju inimtekkelise keskkonna kahandamisega. Lahendus pole üledisainitud, kõigele on ruumi jäetud.“ „Kiviõli agoraa“ jäi silma põhjalikkuse ja mitmekihiliste ette­panekutega.

Näha on töölusti!

Linnalabor on koolinoortele arhitektuurivõistlusi korraldanud 2014. aastast. Tööde hindajad ja tagasiside andjad on aastast aastasse tõdenud, et noortel on palju ideid, mida võib ja isegi peab ruumiotsuste tegemisel arvesse võtma. Kuigi ideed on kohati ehk liiga lennukad ja nende teostamine võib olla keeruline, inspireerivad need kogenud ruumispetsialiste edasi mõtlema. Samuti annavad õpilaste ettepanekud aimu, millist ruumi noored praegu, aga ka 15–20 aasta pärast näha soovivad või eelistavad. Eelistatakse taaskasutust, rohelisemat mõtteviisi, lemmikloomadega arvestamist, mitmekülgsust, rohkeid kasutusvõimalusi ja mängulisust.

Kindlasti on praeguste ruumiotsusetegijate seas neid, kes 20–25 aastat tagasi õhinaga arvutis „Sim Cityt“ mängisid ja seal endale ideaalse linna rajasid. Seda mängulusti kumas ka Kaarel-Vahur Vingisaare võistlustööst „Ida-Viru Le Corbusier“. Žürii tõstis esile ettepaneku peensust: „Autor on tõesti detaili läinud ning ta on pisiasjade kallal väga lõbutsenud ja töötades mõnulenud.“

Koolinoorte arhitektuurikonkurss näitab selgelt, et peaksime endas üles leidma nooruses kujunenud ruumi­ideaalid või taasavastama need koos noortega ning kujundama ühiselt elukeskkonna, mis lähtub kõigiga arvestavatest universaalse disaini põhimõtetest, mängulustist ja jätkusuutlikkusest.

Linnalabori korraldatud koolinoorte arhitektuurikonkurss sündis eelkõige soovist anda arhitektuurihuvilistele (aga mitte ainult!) noortele võimalus arhitektuurivõistlustest inspireeritud praktilise ülesande kaudu kogeda, mida kujutab endast töö arhitekti ja ruumiloojana. Teisalt toetab konkurss ruumiteema koolidesse viimist ja õppetöösse põimimist, et noortel tekiks oskus ja huvi ruumiplaneerimises ja -kujundamises mõelda ja kaasa rääkida.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht