Kalaranna fort „Katkurongis“

Paraku on nii, et kunagise kindlusehitise ajaloost väga häid uurimusi pole, mistõttu võib käibesse jõuda teavet, mille õiendamisega tuleb hulk vaeva näha.

ROBERT TREUFELDT

Rein Raua sulest on 2023. aastal ilmunud romaan „Katkurong“, mille põhisündmused toimuvad 1911. aastal Mandžuurias ja 1933. aastal Tallinna keskvanglas. Peategelase, velsker Jakob Sarapiku kohta väidab Raud, et tema vanaisa Joosep Pervik ei ole romaani peategelase täpne prototüüp (järelsõnas lk 249). Kirjandustegelase lugu ei peagi täpselt kokku langema isikuga, kellelt kirjanik on võtnud olulise ja äratuntava ning nii kujundanud oma tegelase.

Romaan on tõesti hea, lugesin selle enam-vähem ühe soojaga läbi. Üsna pingelise sündmuskäiguga lood on kriminullina täiesti nauditavad ning lõppki üllatab.

Raud on põhjalikult tutvunud oma romaani sündmustiku taustalugudega. Mandžuuria osa ja eriti riiklikus mõttes kummalise moodustise – Hiina keisririigi maa-alal, ent alluvusega Vene keisririigile – Mandžuuria (Ida-Hiina) raudtee osa on põnev lugeda ajaloolaselgi ning jääb loota, et Raud ei lase tehtud uurimistööd kaotsi ja kirjutab selle ainese põhjal veel midagi.

Raamatust enam-vähem poole moodustab aga Tallinna keskvangla – algselt sõjalise ehitisena Kalaranna fort, rahvapäraselt Patarei vangla. Romaani tegevus toimub seal kevadel-suvel 1933. Ka siin väidab Raud, et on põhjalikult uurinud vastavat kirjandust (järelsõnas lk 253–255). Paraku on nii, et ega vastavat kirjandust palju olegi. Need, mida Raud oma järelsõnas loetleb, on küllaltki vigaderohked käsitlused,¹ mille kasutamine kätkeb mõningaid ohtusid, ning Raua enda romaani põhjalik ajaloo-osa ähvardab need vead omakorda edaspidi kinnistada.

Raamat on juba korra Sirbist arvustusena läbi käinud, ent ajalooline osa ei olnud selle keskmes.² Ka tegevuskohast pole arvustajal olnud kuigi palju aimu, muidu poleks arvustuses lauset „Merigi, mis loksub vastu kindlusemüüre“ – see on lihtsalt füüsiliselt võimatu, sest meri ei loksunud 1933. aastal vastu keskvangla müüre: pideva maapinna täitmise tõttu oli müüridest mereni juba tollal umbes 20 meetrit, tänapäeval juba umbes 25 meetrit.

Kirjanikul on muidugi õigus tegelikkuses toimunud sündmusi muuta ja luua teoses täpselt endale sobiv maailm. Kuna Raud midagi ka väga täpselt kirjeldab – mõned tegelased on romaanis lausa pärisnimega, nt vangladirektor Emil Sperrlingk (1886–1936) ja valvur Johannes Küttim (1896–1955) – siis on paraku võimalus, et raamatus kujutatut võetaksegi tõe pähe.

Sündmuse ajaline paigutamine kevadesse ja suvesse aastal 1933 ehk siis veel keskvangla vapside-eelsesse aega muudab võimatuks raamatus kujutatud vangla ülemise õue idüllilisena kujutatud õhustiku. Raud on lähtunud oma ema mälestusest, mille järgi Aino Pervik pisut üle kaheaastase tüdrukuna tuli koos perega vangla ametikorterisse hilissuvel 1934. Sealt alates oli mälestustes kirjeldatud kõikjalt hoonetega suletud ülemise õue hoolitsetud ja lopsakas aed täiesti võimalik, 1933. aastal aga veel mitte. Nimelt sel aastal alles ehitati ülemise õue üht külge sulgevat sidehoonet, mistõttu seal rahulikust ja idüllilisest keskkonnast ei saanud juttugi olla.

Üks selgelt identifitseeritav sündmus on tegelikult hoopis raamatus kujutatu tulevikus, detsembris 1935. Leheküljel 65 on stseen, kus naine tülitseb oma valvurist mehega, kes on ühtlasi teinud vangla timuka tööd. Paraku toimus esimene hukkamine keskvanglas alles 20. augustil 1935. Kujutatud stseeni asjaolud viitaksid detsembrile 1935, kui 3. detsembri viimasel tunnil tõepoolest hukati poomise teel ematapja Johannes Senkel. Nii et kirjeldatud tüli oleks saanud toimuda 4. detsembril 1935, mis jälle ei klapiks raamatus pakutud aprilliga 1933. Tegelikult võis ju Raua ema 3,5aastase lapsena tõepoolest sellist tüli näha, nii et lugu ise tundub täiesti tõepärane.

Surmanuhtlusi viidi keskvanglas alates 1935. aastast täide nii, et algul pakuti hukatavale mürgijooki ja sellest keeldumisel oleks ta üles poodud. Mürgijoogi koostist pole küll seaduses ära toodud, kuid ajakirjanduse andmetel oli tegu kaaliumtsüaniidi,³ mitte sinihappe (lk 65) ehk vesiniktsüaniidiga. Raamatus toodud ühest grammist sinihappest jaguks praeguste teadmiste järgi umbes 15 inimese surmamiseks, nii et raamatus kirjutatu on vägagi tugev ülepakkumine, isegi kui aine olekski olnud õige.

Lk 67 tõdeb velsker Sarapik pärast meesvangil süüfilise diagnoosimist, et „siin on ju vangimaja, tavalisel teel levimist pole tarvis karta“. Paraku ei olnud ka Eesti Vabariigi vanglates seksuaalne vägivald ja homoseksuaalsed suhted tundmatud, lihtsalt sellised seigad jõudsid väga harva avalikkuse ette.⁴ Seega oli süüfilise levik ka tollastes vanglatingimustes täiesti võimalik.

Mõni kirjeldus on füüsilis-ruumiliselt võimatu. Lk 59 kirjeldatakse, et ema koos lapsega käib väga harva vanglast (sealsest ametikorterist) väljas. Ja ikka käivad nad mererannas mängimas – aga ametikorterist ja õuest on mereranda võimatu pääseda ilma vanglaväravat läbimata … Lk 62 on viidatud „merekindlusele sobivatele väikestele akendele“, lk 75 aga „keskmisest avaramatele akendele“ – paraku on pea kõik aknad ehitud pärast 1864. aastat ja on üsna ühesuguste mõõtudega. Lk 145 astub velsker Sarapik akna juurde ja vaatab „üle goržihoone katuse kaugele merele“ – paraku ei ole füüsiliselt võimalik ühestki esiosa kolmanda korruse aknast vaadata üle goržihoone katuse merele.

Ilukirjanikul on õigus oma loomele. Aga selle raamatu nii põhjalik ajaloo-osa võib vangla kohta minna ka laiemasse käibesse, mõni sellesarnane näide on meil ju olemas.

Kalaranna fordi ja sinna asutatud keskvangla kohta on meil uurimusi kirju­tatud vähe. Kõikidest Nõukogude aegadest on ainult üks ülevaatlik artikkel eriala­ajakirjas,⁵ millele on hiljem tuginetud ka üldse esimeses pikemas artiklis fordi ja vangla ajaloo kohta.⁶ Ka Eesti vanglate lühiajalugu lisab keskvangla kohta küllaltki vähe.⁷ Siinkirjutaja rohkem taskuformaadis reisijuhina mõeldud raamat⁸ vajaks samuti juba ülekirjutamist, sest ainult mõne aastaga on fordi ja vangla ajaloost välja tulnud rohkesti uut ainest.

Nende erialaste uurimuste küllaltki väike levik ei soodusta ka seal leiduvate vigade laiemat käibesse minekut. Laiema levikuga ilukirjandusteoste puhul on selline oht muidugi suurem. Raud on näiteks tuginenud mitmes trükis ilmunud ja palju refereeritud William Tominga mälestustele. Tomingas on üldiselt tuntud oma luiskelugude ning omaenda isiku ilustamise ja tähtsustamise poolest, aga tema keskvangla kirjeldusi on seni peetud usutavaks. Paraku on selgunud, et ka lausa vangla füüsilise osa kirjeldamisel on ta lasknud mõttel ja sulel vabalt lennata.

Nõukogude ajal mitmes keeles ja trükis ilmunud Levi Lippu autobiograafilises jutustuses⁹ on keskvangla osa vähe, kuid see vähenegi on küllaltki kinnistunud rahva teadvusse. Keskvanglas 1990. aastatel kaua viibinud Mihhail Talõšanovi mälestused¹⁰ aga on näide raamatust, mille paljud seigad ja väited ei kannata mingit kriitikat – ja ometi on selle eestikeelse tõlke ja trüki kallal näinud vaeva esinduslik seltskond, mistõttu käibesse võib sealt jõuda teavet, mille õiendamisega tuleb hiljem jälle hulk vaeva näha …

Samasugune oht peitub ka Rein Raua hästi kirjutatud romaani puhul, et eelnevalt põhjalikult uuritud ajaloo rüüs esitatud teave keskvanglast hakkab rahva teadvuses elama oma elu, mille õgvendamisega tuleb hiljem jälle tegeleda. Siit manitsus kirjanikele – jaankrossiliku ajalooromaani kirjutamisel on oluline ka allikate kriitika – ja mida rikkalikumad on allikad, seda suuremat valimis- ja puhastustööd tuleb paraku teha. Üleskutse ka ajaloolastele: et kirjanikel oleks fordi ja vangla põnevast ja traagilisest minevikust midagi kirjutada, vajavad nad ka teaduslikke uurimistöid ja seni arhiivides peidus oleva rikkaliku ainese avalikkuse ette toomist.

1 Meelis Saueauk, Meelis Maripuu, Patarei vangla. – Võimas ja sünge Patarei. Mälestusi Patarei vanglast 1924–1990. Koostanud Rutt Hinrikus. Tallinn 2007. Lk 296–304.

Wiliam Tomingas. Vaikiv ajastu Eestis. Eesti Ajaloo Instituut, New York 1961.

2 Elle-Mari Talivee, Velsker Jakob Sarapiku rongireis. – Sirp 5. I 2024.

3 Paul Võigemast võttis mürki. – Järva Teataja nr 98, 21. VIII 1935. Lk 3.

4 Näiteks 26. XII 1929 juhtunust: Jube lugu keskvanglast. – Kaja nr 46, 24. II 1932. Lk 7.

5 Viive Hatto, Tallinna Keskvangimaja aastail 1920–1940. – Nõukogude Õigus 6, 1987. Lk 427–429.

6 Heino Gustavson, Kindlusrajatis – kasarm – vangla. Tallinna Patareikasarmu vanemast ajaloost. – Vana Tallinn III (VII). Tallinn: Estopol, 1993. Lk 71–84.

7 Uno Ilm, Eesti Vabariigi vanglad 1918…1940. Tallinn: E-Info, 1994.

8 Robert Treufeldt, Tallinna Kalaranna fort ehk hilisem Patarei vangla. Tallinn: Castellum, 2019.

9 Algselt ilmus see 1968. a kirjanikunime all vene keeles. Eesti keeles esmakordselt: Ahto Levi, Halli Hundi päevik. Eesti Raamat, Tallinn 1973.

10 Ilmus algselt vene keeles 2008, eesti keeles ilmus varjunimega: Mihhail Lihoi, Surmamõistetu märkmed. Kentaur, 2014.