Kalaranna planeering tupikteel

Toomas Paaver, arhitekt

Kalaranna (Kalasadama) eriline tähendus, mitte ainult Kalamaja, vaid kogu Tallinna rahva jaoks, on üldteada. Sellest, kuivõrd kvaliteetne ruum siia tekib, kuivõrd rahulolev uue ruumiga on siinne elanikkond, sõltub Tallinna merele avamise õnnestumine. Sellise maa-ala tuleviku kavandamine ja ruumiline planeerimine peaks olema eeskujuks kogu riigis. Mida me aga näeme tegelikus planeerimisprotsessis ja milline on tulemus? Maa-ala detailplaneeringut on koostatud juba kümmekond aastat, mille jooksul saanuks teha ära palju tööd: kaardistada linnarahva ootused, viia läbi võistlusi üldise planeeringulahenduse, aga ka hoonestuse ja ranna-ala täpsema lahenduse leidmiseks, pidada sisulisi arutelusid ja läbi töötada mitmeid ideeprojekte, mille hulgas kindlasti leidunuks üleüldist rahulolu pakkuv lahendus. Selle kõige asemel on aga käinud lõputu menetlemine, mille objektiks on üksainus, oma olemuselt muutumatuna püsinud lahendus.

Sisutühi planeering

2008. aastal korraldati detailplaneeringu avalik väljapanek, mille tulemuseks oli enneolematult suur vastuväidete hulk. Linnavalitsus võinuks teha sellest järelduse, et senine töö ei rahulda elanikkonda ja planeeringulahenduse koostamist oleks mõistlik alustada algusest. Kuid ei, viimase kolme aasta jooksul on tekkinud küll uus planeeringujoonis, millelt on kadunud vaidlustatud lahendused, kuid uusi asemele ei pakuta. Uut planeeringut ei ole veel ametlikult avalikkusele tutvustatud, kuid see menetlub aegamööda kuskil kabinettides edasi. Planeeringu sisu seisneb selles, et kõik lahendused tuleb leida arhitektuurivõistluste kaudu, samal ajal seadustatakse omaniku soovid üsnagi mahuka elamuarenduse elluviimiseks, jahisadama ehituseks ning maatüki suurendamiseks mere arvelt. Selline pilt räägib justkui kavatsusest mööda hiilida hulgast asjalikest ettepanekutest, legaliseerida omanike soovitav ehitusmaht tegelikku lahendust pakkumata. Kokkuvõttes ei määra detailplaneering rohkemat kui seitse aastat kehtinud mereäärse ala üldplaneering, kuid tõlgendab paljusid üldplaneeringu põhimõtteid vägagi ühekülgselt, sealjuures sugugi mitte avalikke huve kaitstes.

Iseenesest võib lahenduse leidmiseks suure vabaduse jätmine esmapilgul tunduda ju isegi mõistlik. Arhitektuurivõistlus on kindlalt parim vahend lahenduste läbikaalumiseks ja sobivaima leidmiseks. Aga miks peab kõigepealt kehtestama planeeringu ja alles siis hakkama lahendust otsima? Sobiva tulemuse leidmise eeldus on piirkonna elanikkonna ja omanike nägemuse tasakaalustamine võistluse ülesandes. Kuidas aga üldse arutleda võistlusülesande üle, kui planeering on juba kivisse raiutud? Üksnes formaalne võistluse nõue planeeringus ei loo iseenesest midagi, eriti kui selle kaudu üritatakse lihtsalt varasematest ettepanekutest mööda hiilida.

Vastuseta küsimused

Praegune planeering näeb välja nagu segane viirutuste rägastik, mille asjatundjad peavad kõigepealt linnakodanikele arusaadavaks tegema. Kui see on lõpuks tehtud, siis selgub, et planeering ei ütle kavandatava ruumi kohta suurt midagi. Samuti selgub, et see vähenegi, mida ta ütleb, ei ole inimeste ootustega kuidagi kooskõlas. Kuigi hoonestusstruktuur on jäetud vabaks, määrab planeering avalikus ruumis, mis ei ole ainult lähiümbruse elanikele mõeldud, vaid ülelinnalise tähtsusega avalik ruum, üsna palju.

1. Rannajoon

Miks tõmmata praegune voolav rannajoon kunstlikult sirgeks ja võtta mere arvelt maad juurde olukorras, kus tühje mereäärseid maid on piisavalt palju? Miks kavandada kogu rannajoon järsuks sadamakaiks, kui juba kogu Tallinna kesklinna piirkonna rannajoon on nagunii sel kombel planeeritud? Ehk võiks Tallinna merele avamine tähendada muu hulgas ka seda, et kesklinnas leidub rannalõike, kus inimene saab vähemalt varbad vette panna, kui mitte ujuma minna? Kas pole Kalarand selleks üks sobivamaid kohti? Planeeritud sadama lahendus on üsna formaalne ja ma julgen arvata, et mere käitumist tundvad eksperdid peavad õigemaks see ehitusprojekti staadiumis põhjalikult ümber planeerida. Milleks seda siis planeeringus ennatlikult üldse näidata?

2. Promenaad

Kas võib lohutada end sellega, et planeeringuga kavandatakse rannapromenaad? Täpsemal vaatlusel selgub siiski, et see on üsna kitsuke ja sellestki suurem jagu on planeeritud mere täitmisest tekkivale maale. Praegusel maismaal on hoonestus kavandanud merele nii lähedale kui võimalik. Elamute ja mere vahele jäävad autoteed koos maa-alusesse parklasse viivate pandustega. Kas me sellist mereäärt tahamegi?

Planeeritav maa-ala on piisavalt suur, et sinna mahutada mitmeid teineteist täiendavaid funktsioone: elamute kõrval jätkuks ruumi avalikele pindadele ja mereäärsele pargile, sadamate kõrval supelrannale. Vääristamaks merele avanevat linna, tuleks selliseid võimalusi hoolega kaaluda ning arvestada sedagi, et ka elanikkond, kes on selle maa-ala juba omal algatusel pargi ja rannana kasutusele võtnud.

3. Kalaranna tänav

Planeeringu ala läbib ka perspektiivne Kalaranna tänav, mille projekteerimise lähteseisukohad on praeguseks juba muutunud. Tänava (Kalamaja merepoolne möödasõidutee, mõnikord tituleeritud ka Põhjaväilaks) trassile on vahepealsel ajal rajatud kultuurikilomeeter. Ma usun, et hea tahtmise korral on võimalik kultuurikilomeeter alles jätta ja planeerida uus tänav selle kõrvale. Tänav peaks olema väikese kiirusega, jalakäijasõbralik ja loomulik tänavavõrgustiku osa, mitte möödasõidutee. Valmimas on tänava uued projekteerimistingimused ja peagi ka ehitusprojekt. Tänavaruumi ehitusprojekt võib avaliku ruumi kvaliteeti sageli rohkemgi mõjutada kui detailplaneering. Siinkohal tuleb linnaplaneerimise ametit siiski tunnustada, et esmakordselt on avalikustatud tänava projekteerimistingimused, mis senises praktikas on olnud mitteavalik dokument. Esialgse kava järgi on projekti koostamisel plaanis ka koostöö elanikega. Aga miks siis menetleda planeeringut, mille joonisel kajastatakse kõigi poolt maha laidetud vana tee ehitusprojekti?

JOKK -ajastu on lõppenud

Ühesõnaga, vaieldavaid kohti on lõputu hulk. Isegi kui planeering õnnestuks suure vaevaga jõustada, ei võidaks linnakodanik pikast ja pidulikust menetlusest midagi, pigem vastupidi. Sisuliste probleemide lahendamine oleks lihtsalt edasi lükatud ja nendes kaasarääkimine tehtud raskemaks. Raske on mõista, millist eesmärki soovib linn niisugust planeeringut menetledes saavutada.

Võiksime olla juba unustanud ajastu, kus otsustamisel peeti õiguspärasuseks nõndanimetatud „juriidilist korrektsust”, mis tähendas planeeringute menetlusprotseduuride piinliku täpsusega järgimist, õigete tingmärkide kasutamist ja muid selliseid formaalsusi. Kohtupraktika on üldiselt jõudnud hoopis teistsugusele tulemusele. Otsuse õiguspärasuse määrab eelkõige see, kuivõrd asjakohaselt on kaalutud ja tasakaalustatud ühiskonnaliikmete õigusi, huve ja ettepanekuid. Kui seada sellised eesmärgid, siis on väiksemates formaalsustes eksimine isegi andestatav. Kalasadama planeeringu senine menetlus ja lahendus on üks kujukatest näidetest, kuidas Tallinna linnaplaneerimises seisavad formaalsused endiselt planeerimise eesmärgist kõrgemal. See võib mõnedele linnaametnikele tunduda paradoksaalsena, aga paraku just ülemäärasest formaaljuriidilise korrektsuse (kodanikke unustavast) tagaajamisest sünnivadki õigusvastased otsused.

Kodanikuühenduste kasvav jõud

Kodanikuühendustel on vahepealse aja jooksul välja kujunenud piisav tahtejõud ja lisaks ka tugev juriidiline kompetents, et kahtlased planeeringud pärast kehtestamist vajadusel halduskohtu kaudu vaidlustada ja kehtetuks tunnistada. Selles mõttes on senine formalistlik menetlustegevus ka maaomaniku lollitamine linna poolt. Aus olnuks pärast 2008. aasta avalikku väljapanekut selgelt välja öelda, et edasiminek vajab põhimõttelisi muutusi, tõenäoliselt ka ehitusmahu kärpimist. Ei ole eriline üllatus, et omanik soovib esmajoones oma maatükile võimalikult suurt ehitusmahtu. Linna poolt oleks kõige ausam anda omanikule selgesõnaline signaal, et nii laialdast vastuseisu leidnud planeeringulahendust ei ole võimalik õiguspäraselt ja põhjendatult kehtestada. Ilma sellise signaalita püsib omanikul ebamäärane lootus, et planeeringut on võimalik nii-öelda juriidiliselt korrektseks rääkida. Võib arvata, et selle lootuse tõttu on veninud ka tegelike lahenduste otsimise alustamine. Ehk oleks nüüd aeg mõista, et niisugusel kujul ei ole sellel planeeringul perspektiivi, ning kui menetlust jätkata, on tulised vaidlused enam kui kindlad. Nagu nähtub viimase aja meediast, on ühiskond arenenud niikaugele, et planeeringute lihtlabane läbisurumine läheb järjest raskemaks. Seepärast peab linn õppima kodanikuühenduste ettepanekute juures põhjendatult eristama sisulist kaasamõtlemist põhimõttelisest protestimeelsusest. Kindel on see, et linna ruumilist arengut on mõistlik kavandada võimalikult avatult, kuulata inimesi, leida lahendusi ja ennetada vaidlusi.

Linnainstallatsiooni „Kalarand” eesmärgid

Aktiivsete Kalamaja inimeste eesmärk ei ole linnaga bürokraatlikku kirjavahetust pidada või kohtus vaielda, vaid avaliku ruumi arendamisel või säilitamisel positiivses mõttes kaasa rääkida ja tegusid teha. Üks selliseid tegusid oli festivali „LIFT11” raames loodud linnainstallatsioon „Kalarand” (autorid Toomas Paaver, Teele Pehk ja Triin Talk). Installatsiooni mõte oli tuua esile selle rannalõigu tegelik loomupärane kasutatavus ja mõelda ka samalaadse rannamelu jätkumisele tulevikus. Eesmärk oli näidata, et mereääre avada ja mõnusa olemise luua saab ka ilma mahukate investeeringuteta. Projekti 2000eurose eelarvega sai ehitada natuke lihtsat linnamööblit, korraldada prügiveo ja mõne peo. Usun, et linnarahvas oli rahul või vähemasti mõistis selle koha väärtust. Kui linnal ega arendajal parema rannapromenaadi jaoks raha ei leidu, sobib ka praegune olukord. Rannajoone edaspidise arenduse kavandamisel ei ole mingit vajadust planeerida suuri summasid mere täitmisele, mis lõpptulemuse kvaliteeti pigem halvendab. Piisab märgatavalt väikemast investeeringust.

Maaomanike jaoks muutunud ajad

Kui kõnealune planeering oleks 2004. aastal kehtestatud, siis oleks see maa 2005. aastal ilmselt täitunud buumiaegsete majadega ja tookordsed õnnelikud korteriomanikud võibolla nuriseksid nüüd juba ehituskvaliteedi ja avaliku ruumi vähesuse üle. Ma ei tea, millisel põhjusel see planeering tookord venis, aga praegu oleme juba hoopis uues olukorras. Inimesed on elukeskkonna suhtes nõudlikumaks muutunud, arhitektidel-planeerijatel on tekkinud paras kogemuste pagas vabaturumajanduse mõjudega hakkamasaamisel ja kodanikuaktiivsus on teinud hüppelise tõusu. Nüüd on ka arendajatel aeg loobuda kunagisest kiirustades tehtud plaanist ja alustada rahulikult algusest, võtta seejuures arvesse seda maailma, kus praegu oleme.

Linnainstallatsioonid ja kodanikuaktiivsus ei ole suunatud maa omaniku vastu. AS Pro Kapitali tuleb pigem tänada selle eest, et näidati üles koostöövalmidust sellesuviste linnainstallatsioonide valmistamisel ja linnaruumi avamisel merele. Ühiselt tuleb edasi mõelda ka maa-ala kaugema tuleviku peale.

Maatüki piiride joonistaja on maareformi ajal olnud tähelepanuväärselt helde, andes eraomandisse kogu mereääre linnahallist Patareini ning lisades sellele Kalasadama basseini näol isegi tükikese merd, mida kusagil mujal ei võimaldatud. Selles kontekstis oleks igati loomulik, kui omanik lepiks, et planeeringuga määratakse arvestatav osa maa-alast avalikuks ruumiks, ja loobuks maa suurendamisest mere arvelt. Kindlasti tuleks asjale kasuks, kui linn oleks valmis rahaliselt panustama, vähemalt planeeringulahenduse leidmisel, kui mitte maa omandamisel või investeeringute tegemisel. Hiljuti sattusin lugema üht Kalamaja kinnisvaraprojekti reklaamlehte, kus reklaamitakse uusi kortereid sõnadega „läheduses asub Kalasadama park”. Näib, et Kalamaja hoogsal tihendamisel tekib mereäärse pargi olemasolu elementaarseks pidavaid elanikke aina juurde.

Tagasipööre tupikteelt

Sõltumata linna rahalisest panusest, ootab linnarahvas mõistlikku planeeringulahendust. Panen siinkohal kirja ligikaudse visiooni, kuidas selleni jõuda.

Kaardistada nii omanike kui linnaelanike ootused.

Vaielda läbi ja eristada jalakäijate avaliku ruumi ja hoonestus- või liiklusstruktuuride jaoks mõeldud maa-alade proportsioonid niiviisi, et sellega nõustuvad nii omanikud kui kodanikuühendused.

Koostada koostöös erialaliiduga arhitektuurivõistluse (või võistluste) läbiviimiseks tasakaalustatud, ent paindlik võistlusülesanne.

Avalikustada ülesanne, täpsustada see asjakohaste ettepanekute alusel.

Korraldada hea tava kohane avalik võistlus terviklahenduse leidmiseks.

Avalikustada võistlustulemus eskiisina.

Vormistada eskiisi alusel planeering, edasiarendamisel võtta taas arvesse ettepanekuid.

Planeeringu väljapaneku ajal tegeleda detailsemate ettepanekute ja lahenduse nüanssidega.

Niiviisi saame lahenduse, mille alusel saab jätkata juba projekteerimisega. Planeering on võimalik vormistada nii, et see jätab ka projekteerimiseks alles piisava paindlikkuse, kuigi seni ei ole seda eriti osatud. Võimalik, et mõistlik on planeeringusse jätta nõuded ka ehitusprojekti lahenduste valikuks eraldi väiksemate arhitektuurivõistluste korraldamiseks. Kui kogu protsess on mõistuspäraselt läbitud, siis läheb suure tõenäosusega edasine menetlus valutult, ilma ülearuse bürokraatiata, kohtuvaidluste ja korruptsiooniskandaalideta. Hea tahtmise korral oleks seda kõike saanud viimase kolme aasta jooksul teha ja tänaseks võiks olla vaidlused lahendatud ning tasakaalus ja läbimõeldud planeeringulahendus oleks elluviimiseks küps.

Kokkuvõttes: pole hilja otsast alustada. Mida varem lõpetatakse punnitamine perspektiivitu planeeringu lõpuni menetlemise eesmärgil, seda parem kõigile. Siis saaks linn lõpuks asuda tööle tegeliku planeeringulahenduse leidmise nimel. Senikaua nautigu linnaelanikud Kalaranda oma praegusel kujul.