Kas mets on parem kui jalgpall?

Austriasse Klagenfurti linna jalgpallistaadionile istutatud mets rõhub kontrastile ja innustab meid puude lugemise asemel metsa nägema.

MERLE KARRO-KALBERG

Installatsioon „For Forest“ Austrias Klagenfurtis Wörthersee staadionil. Installatsiooni ellukutsuja Klaus Littmann, maastikuarhitekt Enzo Enea. Installatsioon on inspireeritud Max Peintneri joonistusest „Looduse lõputu vaatemäng“ („The Unending Attraction of Nature“). Installatsioon on avatud kuni 27. X.

„Lääne kultuur on õpetanud inimesi metsas puid loendama, aga keegi ei oska metsa näha,“ kirjutas Patrik Ouředník raamatus „Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu“ 18 aastat tagasi. Mets on üha enam arutelude keskpunktis üle kogu ilma, ka praegu ja see Ouředníku mõtetera võtab hästi kokku polariseerumise, mis siinmail metsa raiumise ja säilitamise vahelise tasakaalupunkti leidmise aruteludes tekkinud on. Ühest küljest on mets tuluallikas, loetakse kokku tihumeetrid, vabanenud põllumajandus- või elamumaa ruutmeetrid ning arvutatakse sissetulekuid ja majanduskasvu, teiselt poolt räägitakse metsast kui ökosüsteemist, elupaigast, metsa puhke- ja emotsionaalsest väärtusest, mida ei saa pelgalt Exceli tabeliga mõõta. Mõjukad teadusuuringud väidavad, et mets on kliimamuutuste tagajärgede leevendamiseks oluline (kui mitte tähtsaim) meede. Praeguste kliimatingimuste juures oleks tasakaalu säilitamiseks tarvis juurde istutada 0,9 miljonit hektarit metsa, kinnitavad teadlased.

Üha enam leiutatakse ülikoolides ja teadusasutustes meetodeid ja vahendeid, millega mõõta metsa positiivset mõju nii inimese füüsilisele kui vaimsele tervisele. Kas pole just see elust kaugenemise märk, et metsa vajalikkuse tõestamiseks ja otsustajate mõjutamiseks on oluline rääkida ökosüsteemi teenustest? Mõelda nii, et emake Maa osutab meile teenust, arvutada need teenused rahasse, võrrelda seda kasumiga, mida annaks näiteks metsa raiumine ja selle asemele elamute ehitamine ning läbi viia selliseid naiivseid uuringuid, mis tõestavad juba tegelikult seda, mida me niigi teame, aga ilma uuringuta justkui ei usu.

Amazonase vihmametsad põlevad, Siberi metsad põlevad aga satelliidipiltide andmetel põlevad veel intensiivsemalt Aafrika mandri metsad, kuigi sellesse suhtub meedia mingil põhjusel oluliselt väiksema kirega kui Brasiilia põlengutesse. Seega pole poliitiliselt ja ökoloogiliselt enam paremat aega metsale tähelepanu pööravaks kunsti­installatsiooniks „For Forest“ ehk „Metsa poolt“. Septembri alguses avati Austrias Klagenfurtis jalgpallistaadionitäis metsa.

Mõistuspärane

„Aga vaadake seda metsa hoopis siin mägedes!“ hüüatab ühe Kalgenfurti toitlustusasutuse teenindaja, keskealine meesterahvas, emotsionaalselt, ja rehmab käega maalilisele Alpi mäestikule, mis mägijärve raamib. „Ma pole küll eriline kunstiekspert, aga … miks on tarvis metsa näitamiseks kaheks kuuks meie jalgpallistaadion kinni panna? Nüüd peavad meie poisid naabermaakonnas mängimas käima, ja seda keset kõrghooaega!“ on ta pahane ja võtab niimoodi tegelikult kokku 100 000 elanikuga Klagenfurti linnakese meelsuse ja hoiaku installatsiooni suhtes.

See installatsioon polegi kuigi ratsionaalne. Mida rohkem sellele ratsionaalselt mõelda, seda absurdsem see kõik tundub. Pole ratsionaalne, et ligi 30 000 vaatajale mõeldud staadion on kasutusel kunstiinstallatsioonina ja kõik jalgpallihuvilised, keda on oluliselt rohkem kui metsahuvilisi, peavad kodumeeskonnale kaasa elamiseks reisima põhivaenlase kantsi, naabermaakonda. Pole ratsionaalne, et ligi 300 puud on installatsiooni otstarbeks puukoolidest kokku kogutud, Klagenfurti sõidutatud ja spetsiaalse istutuspalli sees staadionile metsaks seatud ning hiljem ümbruskonda – mis on niikuinii metsaküllane – ümber istutatakse. Pole kuigi ratsionaalne, et ligi miljon eurot maksma läinud projekti autorid on tegelikult šveitslased, kes pole koduriigis (ega tegelikult üle Euroopa) leidnud ühtegi teist linnapead, kes oleks olnud nõus linna jalgpallistaadioni kaheks kuuks metsa heaks sulgema. Kuigi ratsionaalne pole ka see, et kogu Euroopast on ajakirjanikud ja kriitikud kokku lennutatud seda ilmaimet, mis pildi peal paistab kui fotomanipulatsioon, vaatama ja kajastama. Ratsionaalne pole ka see, et selle ruumilise installatsiooni algtõukeks oli üks graafiline leht, Max Peintneri joonistus, millel on kujutatud inimesi staadionil metsale (mitte kergejõustiklastele või jalgpalluritele) kaasa elamas, taamal tossamas tööstusajastu linn, sest nii on kontrast linna ja looduse, metsiku ja kontrollitu vahel väga selgelt esile toodud.

Poeetiline kujund

Joonistusi ja kahemõõtmelisi fantaasiamaailmu on varemgi ajaloos n-ö pärismaastikuks vormitud. Romantismiajastu maalikunstniku Claude Lorrain’i lopsakad ja antiigile viitavad maastikumaalid sünnitasid XVIII sajandil Inglise maastikupargi ja maastikuarhitektuuri distsipliini laiemalt. Siis oli pildimaastiku elluäratamine rikaste aristokraatide privileeg, maailm oli hoopis teine ning keegi ei küsinud, kas selline poeetiline žest on ratsionaalne või mitte. See oli jõukate väljavalitute maailm, mille mõistlikkuse üle avalikult küsida ei julgetud.

Tegelikult on see nii ka praegu. Ligi 44% Maa elanikkonnast elab vaesuses, Euroopa ja muu maailm pistab rinda laiaulatusliku põgenikekriisiga, sõjakolletest lahkuma sunnitud inimestel pole kodu, ligi kahel miljardil inimesel ehk igal kolmandal kümnest puudub juurdepääs puhtale joogiveele, maailm kõrbestub. Miljon eurot maksma läinud installatsioon, mille algne impulss ja eesmärk oli lihtsalt ühe vaimuka joonistuse elustamine, on taskukohane taas vaid ehk promillile maakera elanikkonnast. Aga seekord julgetakse söakamalt küsida selle poeetilise žesti mõistlikkuse kohta.

Klagenfurti linna staadionile istutatud mets on väga ilmekas kujund: loodus, mis on vaatamiseks staadioni ovaali seatud ja vangistatud. Kui mets on külastamiseks avatud pidevalt, astu aga sisse, kust soovid, siis staadionimetsa pääseb vaid kindlatel kellaaegadel mõne sissepääsuvärava kaudu, mets on betoonist staadioniäärise kaitsvas raamistikus. Selline puuristatud looduse kujund on väga võimas ja tugev ökoloogiline ning poliitiline seisukohavõtt. Installatsioon on tõesti väga poeetiline, täiesti võrreldav selle luulelisusega, mis Inglise maastikupargi loojaid tagant kannustas. Visuaalne sõnum on arusaadav, see on praeguse pildilise maailma Instagrami-maastik par excellence. Tegijad ütlevad ka ise, et nende eesmärk oligi luua visuaal, mis leviks üle ilma, tekitaks arutelusid ja tõstataks küsimusi, näitaks kõverpeeglis olukorda, kuhu oleme suundumas: ehk ongi peagi nii, et peame metsa minema nagu loomaaeda ning puuris olevatele puudele kaasa elama.

Installatsioon ongi pelgalt visuaal, sest metsa sisse, staadionile külastajaid ei lubata. Metsa on võimalus igast küljest vaadelda kui pingiridade vahel staadionile ring peale teha, kuid distants vaataja ja puuristatud looduse vahel on püsiv, võimas visuaal jääbki visuaaliks ega muutu mitmetasandiliseks kogemuseks. Mets on lisaks puudele ju ka hääled, lõhnad ja ruum, mis vahel kitsam, vahel – lagendikule jõudes – avaram.

Ajastu vaim

Küsimus, kuivõrd praegune maailm poeetilisi kujundeid armastab, hindab ja mõistab, tõuseb teravalt esile. Kas nii mahukas, vaid poeetilise kujundi pärast loodud installatsioon on tõesti seda kõike väärt? Pigem küsib ajastu vaimust kantud ärgas hing ikka ratsionaalseid küsimusi ja arvutuskäike: kui palju vett ja energiat on kulunud nende puude kasvatamiseks? Kui palju puude staadionile toomine paljudest eri puukoolidest süsihappegaasi õhku paiskas? Kas see pole ehk mitte suurem staadionimetsa hapniku tootmise võimsusest? Milline on laiemalt selle näivalt keskkonnasõbraliku teose tegelik ökoloogiline jalajälg? Need on küsimused, millele tegelikult vastust polegi.

Ehk oleks kõik need küsimused ära jäänud, kui installatsiooniks oleks kasutatud mõnd hüljatud staadioni. Neid on üle ilma ju omajagu. Google’i otsing leiab tuhandeid pilte hüljatud olümpiarajatistest, sealhulgas ka staadionitest, nii Pekingis, Ateenas kui Rio de Janeiros. See aga polnud see, mis installatsiooni tegijatel meeles mõlkus, sõnab projekti ellukutsuja, ennast nüüdiskunsti vahendajaks tituleeriv Klaus Littmann selle teemapüstituse peale. Võsa ja hein hüljatud staadionil on ootuspärased, see ei loo sellist võimsat kontrasti, põhjendab ta, miks oli installatsiooni tarbeks tarvis n-ö kasutusel olevat staadioni. Ka mets, leiab ta, on muutunud inimestele pelgalt taustaks, kus joostakse või lõõgastutakse, tegelikult metsa ennast ei vaadata ega nähta, mets on nii iseenesestmõistetav. Staadioni ja metsa konteksti ja ruumi kontrast on tema sõnul väga oluline, et inimesed metsa märkama panna. Littmann jõuab taas Max Peintneri graafilise lehe juurde ning ütleb, et tegijate algimpulss oli see pilt elustada, kõik muud teemad on kaasnevad ja need pole kõige olulisemad – kõige olulisem on ikkagi visuaalne sõnum. Kõige olulisem on see installatsioon ja pilt vangistatud metsast staadionil. Pildi levimine viiks üle ilma laiali sõnumi metsade olulisusest. Lõpuks polnudki tegijate sõnul oluline, kus see installatsioon asub, ei mõeldud kordagi sellele, et ehk kuskil Brasiilias või Aafrikas oleks sellel installatsioonil olnud palju tugevam mõju, see oleks olnud poliitilisemalt laetum seisukohavõtt. Pelgalt üle ilma rändav metsapilt heaoluriigist Austriast võib sõnumi edastamisel ikkagi lahjaks jääda.

Klagenfurti linna staadioni esisel reklaamtablool on installatsiooni tutvustav sõnum: „Taas on siin mets“. Tõsi, ilmselt enne inimasustuse agressiivset laienemist ja lõputute vajaduste rahuldamiseks ehitatud aina uuemaid ja suuremaid rajatisi laius staadioni asemel mets. Ideeliselt on taastatud ajalooline olukord. Ehk siis on mets ja staadion nii tugevad vastandid ning üllatav kooslus ja visuaalne poeetiline kujund, mis innustaks Lääne kultuuriruumi metsa nägema, mitte ainult puid loendama.