Kelle huvides on seatud eluruumidele nõuded?

Ruumi standardimise põhjus on tugeva keskmise taseme loomine, jätkusuutlikkus ning elanike huvide kaitse.

LAURA LINSI

Margit Mutso kritiseerib oma Sirbis ilmunud artiklis „COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks“1 eluruumidele esitatavaid nõudeid, seda valdkonda reguleerivat määrust ja esitab provokatiivse küsimuse: „Kelle huvides on tehtud selline dokument?“ Võin juba etteruttavalt öelda, et olen nõus Margit Mutso ettepanekuga majandusministeeriumile eluruumide teemasse põhjalikult süveneda. Toetan määruse „Eluruumidele esitatavad nõuded“ täiendamist ning eluruumidele kõrgeid nõudeid, sest need kaitsevad elanike huve, tagavad üldise kvaliteetse keskmise ja ruumilise paindlikkuse, mis omakorda lubab ruumi kohandada elukommetega.

Ruumi on kahtlemata keeruline standardida, kuid olenemata inimeste ja nende elukommete erinevusest on meil kõigil ka palju ühist. Meie eluruumis peab saama magada, pesta, süüa, istuda, puhata ja oma asju hoida. On muidki koduseid tegevusi, mida enamik meist harrastab, nagu õppimine, mängimine, treenimine ja külaliste võõrustamine. Viimase paaril kuul on paljud pidanud ka kodus töötama. Meie kodud võiksid olla küllalt paindlikud, et seal saaks kõike seda teha. Julia Park on kirjutanud 2017. aastal väljaandes „Sada aastat eluruumi standardeid. Mis nüüd?“: „Kui meie halvasti projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil kaks probleemi. Kui meie hästi projekteeritud kodus ei ole küllalt ruumi, on meil endiselt probleem.“2 Öelda, et ükskõik missugune kodu on parem kui see, et kodu ei olegi, on allaandmine. Pole põhjust, miks kvantiteet peaks tulema kvaliteedi arvelt.

Minu kokkupuude eluruumide projekteerimisega Eestis on olnud väike. Vahetu kogemuse olen saanud hoopis Londonis, kus töötan arhitektuuribüroos East. Tegelen enamasti avalikul tellimusel eluruumide ja avaliku ruumi projekteerimisega. See valdkond on Londonis väga politiseeritud ning vastavalt ka reguleeritud. Samuti on ranged ruumi suurusele esitatavad nõuded. Olenemata sellest, et olen korduvalt kolleegidega kurtnud ühe või teise standardi jäikuse üle ning hoolimata sellest, et mõnikord paistavad need nimme olevat loodud arhitektide loovuse tapmiseks, olen siiski veendunud nende vajalikkuses eelkõige seetõttu, et need kaitsevad tulevaste elanike huve ning aitavad kaasa eluruumide kvaliteedi parandamisele. Standardite olemasolu on eelkõige vajalik elanikele, kuid ühtlasi toovad need kasu arendajale ja eluasemeturule.

Londoni standardid

Londoni territoorium jaguneb võrdlemisi autonoomseteks linnaosadeks, mille linnaplaneerimise osakond vastutab muu hulgas ehituslubade väljaandmise eest. Süsteem on keeruline ja mitmetasandiline, sellest võib leida nii puudujääke kui ka väga hästi välja arendatud aspekte. Igal juhul peab projekt ehitusloani jõudmiseks vastama õigusaktidega paika pandud nõudmistele. Vastavust eluruumidele esitatavatele standarditele kontrollivad osakonna spetsialistid. Kontrollimiseks nõuavad mitmed linnaosad isegi tegevustsoonidega, möbleeritud korteriplaanide väljajoonistamist. Sellega soovitakse tagada, et eluruumid oleksid lihtsalt ja mugavalt kasutatavad, ka vaegliikujale sobivad või vähemasti külastatavad.

Elamispinnale esitatavatel nõudmistel on Inglismaal pikk ajalugu, mis ulatub Londoni suure tulekahjuni XVII sajandil. Siis kehtestati esimesed õigusaktid katastroofiliste tagajärgedega tulekahjude ärahoidmiseks. Regulatsioonideni, mis otseselt puudutasid eluruume ning nende suurust, jõuti umbes sada aastat tagasi pärast Esimest maailmasõda,3 mil peamine eesmärk oli korterite üleasustuse vähendamine. Pikka aega puudutas regulatsioon peamiselt avaliku sektori elamuehitust.4 Aastaid esitasid kohalikud omavalitsused elamutele iseseisvalt oma nõuded. 2015. aastal kehtestati aga üleriigiline eluruumide standard,5 millega esitatakse nõuded kõikidele korterelamutele, olenemata sellest, kas need kuuluvad riigile, kohalikule omavalitsusele või on hoopis eraomandis. Londoni omavalitsustes on selle standardi nõuded ehitusloa taotlemiseks kohustuslikud.6

Londoni elamispinnanõuded

Eluruumide netopindadele esitatavad nõuded on ainult üks regulatsioonikomplekt, millele ehitusloa taotlemiseks elamu või elamupiirkonna projekt peab vastama. Linnaosad reguleerivad ka seda, millises vahekorras eri suurusega kortereid peab arenduses olema ning kui suur osa neist peab olema sotsiaal- ja taskukohaseid,7 kortereid. Elamispindadele esitatavate nõudmiste puhul ei ole korteri suurus seotud tubade, vaid n-ö magamiskohtade arvuga, mis omakorda väljendub magamistoa nõutavas pindalas.

Hackneys asuv Kings Crescent nimetati 2018. aastal Londoni parimaks taastamisprojektiks. Arendus oli 2000. aastal pooleli jäänud. Kui projektiga edasi mindi, otsustati kõiki hooneid mitte lammutada, vaid keskenduti naabruskonnale, et majad ümbritsevaga paremini siduda.

Laura Linsi

Londonis ja Tallinnas võib kahetoaline korter vastata väga erinevatele parameetritele. Londonis on reguleeritud korterite pindala ning iga korteri juures peab olema ka väliruum. Näiteks kahetoalise ja kahele elanikule mõeldud korteri suurus peab olema vähemalt 50 ruutmeetrit, millele peab lisanduma vähemalt viieruutmeetrine rõdu, terrass või muu väliala; neljatoalise viie elanikuga korteri suurus peab olema vähemalt 86 ruutmeetrit, millele lisandub üheksa ruutmeetri suurune väliala. Iga lisanduva elaniku kohta arvestatakse juurde üheksa ruutmeetrit, mis koosneb kahest ruutmeetrist elu- ja söögitoale ning köögile, poolest ruutmeetrist asjade hoidmisele, neljast ruutmeetrist magamiskohale (juhul kui tegu on jagatud magamistoaga) ning kahest ja poolest ruutmeetrist, mis lisandub liikumisruumi ning siseseinte arvelt. Igale lisanduvale elanikule peab olema tagatud ka ruutmeeter väliruumi.8 Kehtestatud on miinimumsuurus ühe inimese magamistoale, mis on sarnaselt Eestis kehtiva määrusega 7,5 ruutmeetrit, ning kahe inimese magamistoale, mis on 11,5 ruutmeetrit. Sellisesse kahe inimese magamistuppa mahuvad paarisvoodi, väike kirjutuslaud, kummut ja riidekapp. Muu hulgas on sellisesse tuppa võimalik kodus töötamiseks ka töölauake üles seada. Vähese süvenemisega on võrdlemisi kerge aru saada, millest nõutavad suurused tulenevad.

Suurem osa Londoni linnaosi nõuab ehitusloa taotlemiseks korteriplaani, kus on selgelt välja joonistatud tegevus­tsoonid. Tegevustsoonid on standardsetele mööbliesemetele, nt paarisvoodi, määratud mõttelised piirkonnad, mis peaksid jääma muust mööblist vabaks, et tagada selle konkreetse mööblieseme mugav kasutamine. Näiteks mainitud paarisvoodi puhul on tegevustsoon 40 sentimeetri laiune ala mõlemal pool voodit ning voodi jalutsis. Sellised ettekirjutised võivad esmapilgul tunduda tähenärimisena, kuid nende eesmärk on tagada, et tube saaksid kasutada mitmesuguste vajadustega inimesed. Näiteks vanurid, kellel on raske voodi ühelt küljelt teisele poole ronida. Sellist tsooni on vaja ka siis, kui elanik kasutab põetaja abi. Loomulikult ei hakka keegi kontrollima, kuidas täpselt oma kodu sisustatakse, kuid nii on kindlustatud, et korteris jätkub ruumi erisugusteks olukordadeks ja püütud tagada eluruumi pikaaegne kasutus ning optimaalne mugavus, mis vähendab ostjate soovi soetada suurema arvu tubadega korter, kui tegelikult vajatakse.

Ruumi möbleerimisest ning kasutusest lähtuvalt jõutakse miinimumväärtusteni, mis määravad, et magamistoa laius peab olema vähemalt 2150 millimeetrit, paarismagamistoa laius vähemalt 2750 millimeetrit ning rõdu sügavus 1500 millimeetrit. Sellised väärtused ei ole tekkinud tühjalt kohalt. Kehtestatud standardid on aastakümnete pikkuse uurimistöö vili. Neis on kokku saanud turu-uuringud, ostjate ja üürnike rahulolu-uuringud ning peamiste murepunktide analüüs, samuti ka arhitektide süsteemsel vaatlusel põhinevad uurimistööd hästi toimivate eluruumide mõõtude määramiseks.

See ei tähenda, et kõik majad on kehtestatud täpsete nõudmiste tõttu ühesugused. Loomulikult on Londonis, kus ehitatakse väga palju kortereid ning surve uusehitustele on tohutu, olemas ühtlaselt keskmine nn uuselamu tüüp, mis ei sära tähena arhitektuuritaevas. Nende kõrval on silmapaistvalt häid projekte, Hackneys näiteks osaliselt renoveeritud Kings Crescent või passiivmaja sertifikaadiga 30 korteriga elamu Agar Grove’is Camdenis.9 Nende projektide head omadused varieeruvad, kuid need on projekteeritud eelkirjeldatud nõuete raamistikus. Hea, et nii vähem kui ka rohkem säravate ehitiste puhul on tagatud miinimumnõuded eluruumide suurusele. Surve Londoni elamispindadele on väga erinev Eestist ning siinkirjutaja eesmärk ei olegi väita, et sealne süsteem Eestisse sobib. Londoni survestatud elamuturul kehtivate standardite vaatlemine võimaldab uurida, mis põhjusel sellised nõuded on kehtestatud ja miks neid laialdaselt aktsepteeritakse, ning võrrelda neid Eestis nõutavaga. Miks ei peaks Eestis, kus inimeste tihedus on Ühendkuningriigiga võrreldes tunduvalt väikesem, vähemalt samaväärset või isegi paremat ruumikvaliteeti nõudma?

Selgete põhjendustega paremate nõuete poole

Ruumilistest nõuetest üksi on kvaliteetse elukeskkonna tagamiseks vähe kasu. Eluruumid, nende paiknemine, projekteerimine, omanditüüp ning nende eest vastutamine on keeruline valdkond, mille lahkamine peab ulatuma arhitektuuri valdkonna hägustest piiridest kaugemale. Paratamatult on see teema nii intiimne kui ka poliitiline. Ükskõik millisest vaatepunktist vaadatuna on raske leida põhjendust, miks ei peaks eluruumidele esitatama miinimumnõudeid. Kahtlen, kas ruumi miinimumnõuded, millele suudetakse vastata teistes riikides, on süüdi Tallinna ülekuumenenud elamuturul pakutavate korterite ebaproportsionaalselt kõrges hinnas, nagu Margit Mutso oma artiklis väidab.10 Kes ei sooviks olukorda, kus turg on tasakaalus ja ehitatakse ning müüakse just nii palju ja just selliseid eluruume, nagu inimesed vajavad? Kui on kahtlus, et eluasemele esitatavad nõuded on süüdi selles, et inimesed ei saa endale kodu lubada, peaks riik olukorda suhtuma täie tõsidusega ning tegema asjakohase uurimistöö, mis hüpoteesi kinnitaks või ümber lükkaks, ning vastavalt tulemustele käituma.

Loomulikult ei saa nõuete kehtestamisel toetuda üksnes ühe arhitekti vaatlusele, et kusagil on rõdud alakasutatud, või teise arhitekti vaatlusele, et rõdusid kasutatakse just vastupidi, väga aktiivselt. Nõuete kindlakstegemiseks on ikka ja ainult üks viis: teemasid süsteemselt uurida nii üürnike kui ka ostjate, arendajate kui ka ehitajate vaatepunktist ning kokku panna tõendusmaterjalide kogum, mis informeerib sellest, milliseid nõudeid on üldse asjakohane õigusaktidena kehtestada, ning milline peaks olema esitatavate nõuete sisu.

On arusaadav, et pole mõtet kehtestada nõudeid, mis muudavad igasuguse elamuehituse ettevõtjale ebamõistlikuks. Mul puudub asjakohane ülevaade, kuid avalikkusele avaneva pildi põhjal näib Eesti elamuehitus veel vägagi rentaabel ettevõtmine. Heauskselt loodame, et arendajad ja arhitektid, kellega nad töötavad, seisavad hea ruumikate, mõistlike lahendustega korterite projekteerimise eest. Seega ei tohiks olla ka probleem, kui projektid peavad vastama põhjaliku uuringu alusel kehtestatud nõuetele, mis ei erine kuigi palju Euroopas kehtestatud eluruumidele esitatavatest nõudmistest, sh suurusest. Enamik arendajaid ei peaks oma tegevuses midagi muutma, kuid samal ajal on võimalik hoiduda olukorrast, kus mõni ahnemat sorti elamuehitaja liiga väikeste eluruumide ehitamisega suuremat kasu loodab saada. Briti elamuehitajad näevad kehtestatud standardite positiivse küljena seda, et lihtsam on hinnata krundi mahutavust ning teha paremini läbi mõeldud enampakkumisi maa soetamiseks.

Sageli arvatakse, et standardid pärsivad arhitektide loomingulist väljendusvabadust. Kuigi see tunne on mulle tuttav, tundub kõige õigem olevat oma uhkus alla neelata ja hästi järele mõelda, milline võiks olla projekti rõhuasetus veel tundmatule tulevasele elanikule projekteerides. Arusaadavalt on erandlikke olukordi, mõnda neist mainib Margit Mutso oma artiklis, näiteks katusealuse toa projekteerimine või renoveerimisprojekt, mille puhul peaksid põhjendatud kõrvalekalded olema võimalikud. Standardlahendused on üks lihtsam ja kindlam viis eluaseme taskukohasena hoidmiseks. Piisava suurusega toad aitavad ära hoida vajaduse soetada ülearuste tubadega elukoht ning optimeerida eluasemeturgu. Lõppude lõpuks on madala kvaliteediga ning liiga väike eluruum ikkagi kallim: heidab elamuehitusele halba varju, ei rahulda elaniku vajadusi ning on lühikese elueaga.

1 Margit Mutso, COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.

2 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 77. Kättesaadav: http://housingspacestandards.co.uk/assets/space-standards_onscreen.pdf

3 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now? 2017, lk 16–53.

4 Briti avalikus sektoris, peamiselt kohalike omavalitsuste tasandil on elamuehitus tavapraktika.

5 Inglise keeles „Technical housing standards – nationally described space standard“.

6 2015. aastal ei võetud selliseid nõudeid kasutusele esimest korda. Sellesarnased nõuded kehtisid paljudes linnaosades juba varem, kuid neis paiguti esinevad erinevused tegid nende järgimise asjaosalistele mõttetult keerukaks ning üleriigilise standardiga ühtlustati ebakõlad.

7 Ingl affordable housing. See on üüri- või omandimudel, mille eesmärk on hoida noori peresid ja väiksema sissetulekuga peresid, kes ei kvalifitseeru kandideerima sotsiaalkorterile, kuid kelle sissetulekud ei võimalda turuhinnaga kodu osta.

8 Julia Park, One Hundred Years of Housing Space Standards. What now?, 2017, lk 90.

9 Rowan Moore, Council Housing: How Hackney has Raised the Game. – The Guardian 23. IX 2018.

10 Margit Mutso, COVID-19 õppetunnid eluruumide kavandamiseks. – Sirp 8. V 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht