Kellele on vaja mälestusmärki Lubjankal?

Kas püstitada Moskva kesklinna monument Raudsele Feliksile või Aleksander Nevskile?

IRINA PAERT

Katseid kirjutada ajalugu ümber ausammaste mahavõtmise ja ümbertõstmisega on nimetatud monumentide sõjaks. Skandaal, mis puhkes 2002. aastal Pärnus Wehrmachti vägedes võidelnud Eesti sõduritele püstitatud ausamba ümber, kordus paar aastat hiljem Lihulas, sama problemaatika tõstatus ka pronkssõduri teisaldamisega 2007. aastal. Mälu materialiseerub ausammastena, mis osutavad domineeriva mälurežiimi iseloomule.

Mälestusmärgi mahavõtmise või teisaldamisega tekkiv tühjus on nagu mustendavad silmakoopad. Tühjus tõmbab ligi. Tühja koha võib istutada täis lilli, aga see jääbki tühjaks, nagu lahti kaevatud haud.

Moskva kesklinnas seisab tühi koht, kus kunagi oli ausammas Feliks Dzeržinskile, KGB eelkäija tšekaa ehk Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni rajajale. Kivist Dzeržinski, kõhetu vana bolševik, kes vajunud mõtetesse revolutsiooni saatuse üle, skulptor Vutšetitši looming, ilmus Moskva kesklinna 1958. aastal. Poola aadlist pärit Dzeržinski, kelle elust möödus enne revolutsiooni suurem osa tsaaririigi vanglates ja asumisel, rajas halastamatu süsteemi arveteõienduseks mis tahes poliitilise opositsiooniga. Oma järeleandmatusega tuntud Dzeržinski sai hüüdnimeks Raudne Feliks. 1926. aastal elas ta üle südameataki, kuid nõudis enda viimist koju, kus ta ka suri. Arst, kes laskis Dzeržinski koju viia, lasti 1937. aastal maha süüdistatuna vana bolševiku ettekavatsetud mõrvas.

1991. aasta 22. augusti riigipöördekatse järel teisaldasid Moskva võimud selle ausamba ja ennetasid nõnda rahvamassi soovi see hävitada lõivuna lootusele, et reformid on pöördumatud. Aasta eest oli toimetatud väljakule graniitrahn, mille juurde kogunesid inimesed lugema ette nende nimesid, keda Feliksi mantlipärijad olid piinanud Lubjanka piinakambrites hoones, mille ees kõrgus 1950. aastate lõpust mälestusmärk. Mälupoliitikaga tegeleva Vene valitsusvälise ühingu Memoriaal loodud ja läbi viidud iga-aastasest aktsioonist „Nimede tagasitulek“ sai tähtis rituaal kümnetele tuhandetele Moskva elanikele ja kohalesõitnud inimestele. Usutakse, et kogunedes 30. oktoobril, poliitiliste repressioonide ohvrite mälestuspäeval, Lubjankale ja lugedes nende nimesid, kel isegi hauda pole ja kelle toimikuid siiani ajaloolastele ja aktivistidele välja ei anta, ei avane Raudsel Feliksil võimalust väljakule naasta.

Aastate 2011–2013, 2017–2018 ning 2021. aasta jaanuari protestiliikumine ei ole olnud otseselt seotud Lubjanka ja mälupoliitikaga, kuid paralleele tõmmati tšekaa ja NKVD 1920. ja 1930. aastatel ellu viidud riikliku terrori ning poliitiliste kohtuprotsesside ja arveteõiendusega protestiliikumisest osavõtjate kallal. Aleksei Navalnõist Moskva linnakohtu Himki osakonnas üles võetud fotol, mis tehti pärast tema tagasitulekut Saksamaalt jaanuaris 2021, seisab ta Genrihh Jagoda portree all (too vahetas Dzeržinski välja ОGPU juhi tööpostil). See foto, mis paljastab jõuametkondade täiesti karistamatult õitsva korporatiivsuse, kutsus ühismeedias esile pahameeletormi. On ilmne, et hinnatakse kõrgelt oma ametkondlikku ajalugu, mis algab Raudse Feliksiga ning ulatub Beria ja Jagoda perioodist Andropovi ja Vladimir Putinini valitsusajani. Tšekaa järglased NKVD ja KGB olid ja on poliitiline politsei, mis jälgib ja ennetab üsna laialt määratletud poliitilist opositsiooni ja dissidentlust. Need võimuorganid ei allu ei täitev- ega seadusandlikule võimule ning on riik riigis oma aukoodeksi, arvete­õiendusmeetodite ja äri laiahaardelise struktuuriga. Võimatu on ette kujutada, kui palju on selles süsteemis pagunitega miljonäre. Kõigist Nõukogude Liidu organisatsioonidest on FSB, 1917. aastal rajatud tšekaa õigusjärglane, kõige kauem vastu pidanud, Feliks on osutunud aga surematuks – nagu fööniks.

Populaarne vene kirjanik Zahhar Prilepin, kes on 2014. aastast saadik häälekalt toetanud Krimmi annekteerimist ja võtnud sõjakorrespondendina osa sõjast Donbassis, on vist kõige tuntum 11 aktivisti seas, kes kirjutasid tänavu veebruaris alla avalikule pöördumisele Moskva võimude poole, nõudes Dzeržinski ausamba tagasitoomist Lubjankale.

Prilepini ja ta kaaslaste pöördumine pälvis suure vastukaja. Protestiliikumise lainel lülitus viivitamatult sisse nn monumendimälu: ühismeedias algas allkirjade kogumine ausamba taastamise vastu, tehti ettepanekuid mõne teise ajaloolise tegelase mälestusmärgi või lihtsalt purskkaevu paigaldamiseks. Mälestusmärk kerkis linnavõimu päeva­korda neutraalse linnaruumi vääristamise küsimusena, kuna Lubjanka väljakul puudub arhitektuuriline keskpunkt. Raudse Feliksi asemele pakuti juba 2017. aastal Vladimir Võssotskit, Jossif Stalinit, Vladimir Putinit, Vladimir Žirinovskit ja püha Aleksander Nevskit.

Püha õigeusku vürsti ei pakutud tühja koha pealt. Novgorodi vürst, Kiievi ja Vladimiri suurvürst Aleksander (1221–1263) sai 1240. aastal võitu rootslastest ja teutooni rüütlitest 1242. aasta Jäälahingus. Elu lõpus Aleksiuse nime all mungaks pühitsetud Aleksander Nevski kanoniseeriti aastal 1547. Nystadi (Uusikaupunki) rahulepingu sõlmimise järel käskis Peeter I viia pühaku säilmed Vladimirist üle ehitatavasse pealinna Sankt-Peterburgi. Arhimandriit Gavriil Bužinski koostas spetsiaalse jumalateenistuse Nystadi rahulepingu auks ja ühendas selle teenistusega püha Aleksander Nevski auks. Sestsaadik sai pühast vürstist Sankt-Peterburgi kaitsja, kes andis Peeter I võitudele sümboolselt õnnistuse.

Püha Aleksander Nevski kultuse taastamine perestroika-järgsel Venemaal on seotud kriisiaegadega. Nevskit iseloomustatakse kui lieux de mémoire’i. Ajaloolased mainivad Aleksander Nevski kultuse mitmetahulisust: ta on Vene maade kaitsja, sõjastrateeg ja elutark juht, aga ka pühak ja imetegija.¹ Nevskile omistatud mõte „Jumal ei ole jõus, vaid õiguses“ kõlas nii kultusfilmis „Vend-2“ („Брат-2“) kui ka Mihhail Prohhorovi 2011. aasta valimiskampaanias.

Tänapäeva kultuurimälus sümboliseerib Nevski niinimetatud vene tsivilisatsioonikoodi. 2008. aastal said telekanali Rossija saates televaatajad võimaluse hääletada, kes on Vene ajaloo tähtsaim tegelane. Kaheteistkümne inimese seas olid ka Lenin, Dostojevski, Puškin, Stalin ja Aleksander II. Nevski, keda vaatajaskonnale tutvustas tulevane patriarh Kirill, jõudis finaali ja võitis. Hääletust võidi muidugi ka n-ö kohendada, et liidrikohta ei hõivaks Stalin.

COVID-19-le vaatamata koostas vene õigeusu kirik 2020. aastal Aleksander Nevski 800. sünniaastapäeva tähistamise kava (aastaks 2021), milles on oma koht ka uute Nevskile pühendatud pühakodade ehitusel Venemaa piirialadele.

Miks Nevski? Ajaloolase Lilia Berežnaja arvates on Nevski pühak, kes ühendab tänapäeva Venemaal usklikke ja ilmalikke ning eri mäluliine, on sillaks püha Bütsantsi, Peetri-eelse, impeeriumiaegse, nõukogude ja nõukogude-järgse perioodi vahel. Ajaloolased on ka märganud, et Nevski populaarsus tõuseb kriisiaegadel. Ega siis asjata lennanud vaimulikkond Nevski ikooniga koroona­epideemia aegu 2020. aasta kevadel lennukitega mööda Venemaad. Kirik vastandab Nevski Raudsele Feliksile: metropoliit Savva Tutunov avalikustas kiriku ametliku seisukoha, et Moskva kesklinnas peab seisma Nevski, mitte Dzeržinski ausammas.

Portaali Aktiivne Kodanik (Актив­ный гражданин) hääletusel sai valida, kelle ausammas väljaku kaunistamiseks püstitada. Vastas peaaegu 320 000 moskvalast: 11protsendise edumaaga võitis Nevski (55,3 protsenti Nevski ja 44,6 Dzeržinski poolt). Hääletamine pidi kestma nädala, kuid lõpetati paari päeva pärast. Hääletustulemustes eristuvad põlvkonnad, aga ilmnevad ka soolised erinevused. Mehed 45+ eelistasid Dzeržinskit, naised aga Nevskit. Vanuserühmas 25–34 eelistasid nii mehed kui ka naised Nevskit, kusjuures naiste seas oli Nevski pooldajaid kolm korda rohkem kui Dzeržinski fänne. Võimalik, et 45–55 ja vanemate naiste seas olid ülekaalus vene õigeusu koguduste liikmed: ta on ikkagi pühak, mitte mingi mittevenelasest ususalgaja. Ilmne on seegi, et nooremale põlvkonnale on Dzeržinski ausamba taastamine vastuvõetamatu nagu ka nõukogude mineviku restaureerimine. Nevski poolehoidjate arvulisele ülekaalule vaatamata leidis Moskva linnapea Sergei Sobjanin, et hääled jagunevad „enam-vähem pooleks“, ning teatas, et „tänavatel ja väljakutel seisvad ausambad peavad ühiskonda ühendama, mitte lõhestama“, ja otsustas jätta Lubjanka väljaku „selliseks, nagu see praegu on“.

Milleks oli seda ausamba lugu vaja? Vastamiseks ei pea olema analüütik: võimudel oli vaja haarata initsiatiiv, kasutada mälupoliitikat ühiskonna eri osade vastandamiseks ja tähelepanu liberaalsest agendast kõrvalejuhtimiseks. Vaimulik Andrei Kordotškin kirjutab näiteks portaalis Pravmir, et õigeusklike liberaalse osa arvates pole ausammast pühale vürstile vaja, sest tema kuju kasutataks eriteenistuste tegevuse sakraliseerimiseks.²

Vene ühiskonnas on ühendava kuju leidmise katsed määratud ebaõnnestumisele. Solidaarsus puudub isegi vene õigeusu kirikus. Tektoonilised praod ei kulge mitte hierarhia tipus, vaid jooksevad mööda vaimulikkonda. Eriarvamusel ei olda mitte poliitilise opositsiooniga, vaid nendega, kes leiavad, et kirik peab olema riigist ja valitsevast eliidist sõltumatu, ja näevad kirikus tähtsat institutsiooni, vaimset klambrit, nn vene tsivilisatsioonikoodi kehastust. Kiriku sõltumatus annaks võimaluse olla moraalne kohtunik, ideoloogiast ja poliitikast sõltumatute väärtuste allikaks.

Mälestusmärkide poliitika ja monumendimälu ei eruta inimesi mitte ainult Ida-Euroopas. Pärast George Floydi mõrva möödunud aasta mais lammutati või teisaldati USA osariikides üle saja konföderaatide ausamba. Vaatamata konföderaatide kaotusele iseseisvussõjas, püstitati eri aegadel neile 824 mälestusmärki, nende nimed anti koolidele, ülikoolidele ja tänavatele. Politsei mustade suhtes üles näidatud julmuse valguses näivad orjuse kaitsjatele püstitatud mälestusmärgid valgete ülemvõimu ja rassismi kinnitusena.

Moskva võimude otsus, et Dzeržinski ausammast esialgu Lubjanka väljakule tagasi ei tooda, ei summuta Venemaa jätkuvat probleemi: tuhanded ausambad Dzeržinski vanemale seltsimehele Leninile kaunistavad Venemaa linnade väljakuid, tema nime kannavad tänavad, tema mumifitseeritud keha lamab ikka veel keset Punast väljakut. Monumentide sõda pole Venemaal veel täie hooga alanud, aga kui see algab, võivad türannide taaskasutatavate mälestusmärkide austajad neile oma erakollektsioonides kohta varuma hakata.

1 Liliya Berezhnaya (toim), Die Militarisierung der Heiligen in Vormoderne und Moderne. Berlin Dunker & Humblot, 2020.

2 Протоиерей Андрей Кордочкин, Александр Невский на Лубянке. Из чьих рук КГБ принял меч? – Правмир 24. II 2021. https://www.pravmir.ru/aleksandr-nevskij-na-lubyanke-iz-chih-ruk-kgb-prinyal-mech/