Kohanev ja paindlik ruum

Ajutised linnaruumi sekkumised Tallinnas Raekoja platsil ja Linnahalli ümbruses näitavad, et taktikalise urbanismi võtteid võiks kasutada laialdasemalt.

KAIDI TAMM

Arhitekt Mike Lydon võttis taktikalise urbanismi mõiste kasutusele 2010. aasta paiku mõtestas seda kui lühiajalist tegevust pikaajaliste muudatuste saavutamiseks, kusjuures positiivsed muutused linnaruumis saavutatakse väikeste, suhteliselt odavate ja kiirelt teostatava ajutise iseloomuga sekkumistega. Kuna tavapärane planeerimisprotsess on aja- ja ressursimahukas, rõhutatakse taktikalise urbanismi puhul väikeste, järkjärguliste ja kiirelt teostatavate muudatuste tõhusust ehitatud keskkonna parendamisel. Taktikalised ruumisekkumised keskenduvad tasuta avalikele üldkasutatavatele ehk kõigile kättesaadavatele ruumidele. Kvaliteetne avalik ruum on üks keskseid võimalusi turvalisema, õiglasema, tervislikuma ja jätkusuutlikuma elukeskkonna kujundamiseks.

Taktikaline ruumi sekkumine võiks täiendada aeglaselt kulgevat ja jäika planeerimisprotsessi. See on abivahend katsetamiseks ja parima lahenduse leidmiseks, samuti võimaldab see paindlikult reageerida kliimamuutuste ja muude kriisidega seotud väljakutsetele. Liikumine jätkusuutliku arengu suunas on paljude muutujatega eksperimentaalne protsess. Optimaalse tulemuse nimel tuleb olla valmis lahenduste kohandamiseks. Taktikaline urbanism just sellist paindlikku lähenemist võimaldabki: enne püsivamate muudatuste tegemist leitakse katsetades parimad lahendused, et maandada suuremahuliste taristuinvesteeringutega seotud riske. Koostöös ja ideaaljuhul ka koosloomes toimiv lähenemisviis annab kodanikele võimaluse võtta aktiivne roll oma piirkonna ja laiemalt elukeskkonna kujundamisel ning selle kvaliteedi tõstmisel. Selline lähenemine soodustab osaluskultuuri, suurendab teadlikkust kvaliteetsest ruumiloomest ja toetab omanikutunde tekkimist.

Strateegilised ruumi sekkumised Tallinnas

Eelmisel suvel tehti Tallinnas katse: munakividega sillutatud ja suvekuumuses lõõskavale Raekoja platsile pandi püsti ajutine park (arhitekt Ann Kristiin Entson ja maastikukujundaja Hannes Aava). Platsi keskel seisid puidust pingid ja lamamislavatsid, et tallinlased ja turistid saaksid jalga puhata, kohtuda, raamatut lugeda, inimesi ja maju uudistada, lõunapausi pidada ning kaugtööd teha. Istumiskohti liigendasid istutuskastid, mis pakkusid privaatsust ja olid varustatud taimi tutvustavate siltidega. Leiti, et ajutine park on mõnus keskkond keset muidu tühjana laiuvat platsi, elurikkuse oaas kesk kivikõrbe, nagu ütles üks pargi külastaja.

Raekoja platsi ajutine park meelitas tarbimisvabalt istuma ja olema.

  Tõnu Tunnel

Ajutine park oli osa Tallinna rohepealinna programmis läbi viidud „Rohejälje“ projektist, millega linn katsetas taktikalise ruumi sekkumise lahendusi. Peale vanalinna ajutise pargi sekkuti linnaruumi ja püstitati ajutisi installatsioone ka Linnahalli ja Kruiisiterminali vahelisel alal. Plaanis oli teha ajutisi kiirmuudatusi ka Lasnamäel Mustakivi piirkonnas ja Nõmmel Jaama tänaval, kuid need saavad teoks siiski alles sel suvel.

Seda, kuidas tallinlased, külalised ja ettevõtjad Raekoja platsi ning Linnahalli ümbruse ruumimuutusi kogesid, uurisime Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse meeskonnaga kuuekuulise uurimisprojekti raames. Vaatlesime, kuidas inimesed ruumi kasutavad, ning vestlesime nendega.

Raekoja platsi ajutine park

Raekoja platsi ajutise pargi tagasiside oli vaid positiivne või neutraalne. Ükski intervjueeritu ei olnud pargi vastu, kusjuures välismaalased olid üdini ettevõtmise poolt, kohalike seas leidus aga ka neid, kes arvasid, et sellega harjumine võtab aega, või kahtlesid pargi kujunduses. Mõned leidsid, et ajaloolises vanalinnas mõjub puidust uuskonstruktsioon kohatult, teiste meelest võinuks disain veel julgem olla.

Ajutise pargi puhul hinnati kõige kõrgemalt uut rohelist ruumi, mis oli kõigile kättesaadav ja tänu puidu- ja taimekasutusele hubane. Kohaliku mehe sõnadega: „Puud on ülihead! Toovad looduse tunde: inimene on siiski loodusest pärit, see loob turvatunde, mugava tunde. Kui puid poleks, siis see kaoks.“ Kui suures osas vanalinnast tegutsevad ärid, siis ajutise pargiga tekkis linnasüdamesse tarbimisvaba ruumi, kus pikemalt viibimiseks ei olnud tarvis rahakotti kergendada.

Inimestele meeldis ka see, et pargis sai teha paljusid asju: kedagi oodata või kellegagi kohtuda, puhata, tööd teha, vaba aega veeta, sh kontserti kuulata, kiikuda, Rahvusraamatukogu raamaturiiulist raamat võtta ja lugeda või seal kasvavaid taimi tundma õppida. Kasutajad tõid välja, et pargis on hea ja hubane olla ka üksi, end seejuures üksikuna tundmata. Kohaliku 70–80aastase härra sõnadega: „Hea on lihtsalt istuda, vaadata inimesi, olla inimeste seas, mitte üksi.“ Samuti kiideti, et ajutine park on huvitavam ja vaheldusrikkam kui tavapärane park puude ja rohealaga. Kuna eriline, hubane ja kättesaadav keskkond loodi ajaloolisse südalinna, kus käis palju inimesi, leiti, et seal on huvitavam ja meeldivam kui tavalises pargis.

Kõrgelt hindasid linlased ka pargi harivat osa: võimalust taimede kohta infot saada ja näiteks lastele näidata, millised taimed on varem vanalinnas kasvanud. Pinkidel olevate QR-koodide kaudu võis saada osa ka Loodusmuuseumi linnalooduse näitusel avatud Meelerahu rajast, mille eesmärk oli pakkuda linnainimesele võimalus leida killuke loodust vaimse ja füüsilise tervise turgutamiseks.

Märksõnu analüüsides tuli ülekaalukalt välja, et inimeste arvates oli park rahuliku, hubase ja ajaloolise atmosfääriga paik kesk linnasaginat. Välja toodi ka pargi inimkesksus ja kompaktsus, turvalisus ja kultuursus, parki kogeti kutsuva, erilise ja puudutava puhkekohana. Enim nimetud märksõnade seas oli ka ilus, soe, inimestele avatud ja meeldiv.

Suur osa osutatud puudustest olid praktilised ja kõnelevad vajadustest, mis tekivad ka teistes avalikes paikades. Näiteks polnud pargis ühtegi varjualust, nii et vihmasaju ja päikeselõõsa eest oldi kaitsetud. Läheduses polnud avalikku joogiveekraani, mis on ostlemisvaba aja veetmisel – eriti suvel – oluline. Samuti polnud pargi juures avalikku tualetti ega rattahoidjat.

Ettevõtjate hinnang pargile olid neutraalne või toetav. Tunnustati seda, et ajutine park tegi vanalinna ja eriti Raekoja platsi siinsetele inimestele atraktiivsemaks ja hoidis neid kauem vanalinnas. Mõju osas täheldati külastajate käitumises muutust: suvepäevadel, mil park oli rahvast täis, oli restoranides rahulik. Samas leidsid uuringus osalenud poodide, restoranide ja kohvikute esindajad, et erinevalt vahetut mõju omavast jõuluturust ei avaldanud ajutine park otsest mõju käibele. Leiti, et roheluse, kättesaadavuse ning spontaansete ja plaanipäraste esinejate tõttu tõi park ka töötajatele rõõmu ja oli puhkehetkede paik. Negatiivse poole pealt toodi välja, et park tõi Raekoja platsile inimesi, kes sinna varem pikemalt polnud paigale jäänud. Tuli ette ülemäärast alkoholitarbimist ja ülekäte läinud pidusid, mis lõppesid rüselusega. Pakuti välja, et õhtuti lisaks turvalisust parem valgustus ja heakorravalvur.

Linnahalli ümbrus

Linnahalli ümbruses sekkuti ruumi suuremal alal: 1,2 kilomeetrisest ribast Linnahalli Kalasadama-poolses küljes kuni Kruiisiterminaliga külgneva alani. Vaatamata atraktiivsele asukohale mere ääres on see piirkond siiani kesklinnast mõtteliselt eraldatud. Tallinlased kasutasid piirkonda suvest hilissügiseni vähe. Käidi ennekõike Linnahalli katusel, mis polnud aga ruumisekkumiste osa ja Kalarannas ujumas. Selleks, et piirkond atraktiivsemaks ja kättesaadavamaks muuta, see tervikuks siduda, lisati nii puhke- kui ka tegevuspaiku: uued trepid rannaalal, eriilmelised istumiskohad, lauatennise-lauad, petangiala, lava väliürituseks ja haljastatud düünid, samuti kogukonnasaun (eestvedajad Margit Säde, Kaisa Sööt, Regina Viljasaar-Frenzel, Liina-Liis Pihu) ja installatsioon „Linn-masin“ (Mariann Drell, Villem Sarapuu, Ruuben-Jaan Rekkor). Alustati ka rannapromenaadi rajamisega.

Suvel, enne linnaruumi sekkumist, oli Linnahalliga külgnevatel aladel märgata rohkem autosid kui inimesi, vaid üksikud noored tarbisid eraldatust nautides alkoholi. Kalarannas sealse metsatukaga kohtas inimesi tänu ujujatele kõige rohkem, aga pigem tuldi ikka autoga ja käidi kiirelt ujumas, aga pikemalt aega veetma ei jäädud. Ilusate ilmadega tõmbasid rand ja metsatukk ligi just üksikuid inimesi, kes otsisid vaikse jalutuskäigu paika, soovisid linnakärast eemale saada. Ala rannast Kruiisiterminalini oli mahajäetud ning kuni lume tulekuni oli seal ka tupiktee. Ligipääs Kruiisiterminali suunas avanes alles hilissügisel.

Linnahalli läheduses sekkuti mereäärsesse ruumi mitmeti: alustati rannapromenaadi korrastamist, rajati mereni viivad trepid ja paigaldati pingid.

Martin Siplane

Kasutajad iseloomustasid piirkonda ülekaalukalt kui rahulikku. Enne ruumisekkumisi toodi paiga iseloomustamiseks välja vastandlikke omadusi: esteetiline, miljööväärtuslik ja kütkestav vs. kole tühermaa, rahulik ja maandav vs. hirmuäratav. Ruumi sekkumise tulemusel hakati rahulikku piirkonda pidama ka huvitavaks ja hubaseks. Hinnangud peegeldasid taas vastandlikke arusaamu: ühelt poolt ligipääsmatu ja suletud, ebamugav, tühi, mittetäielik ja surev, teiselt poolt potentsiaalikas, kontrastne, põnev, päikseline, väga külalislahke, turvaline, meditatiivne ja kogukonnatundega, kena paik, suurepärane asukoht.

Seega jagunes Linnahalli ümbruses kasutajate hinnang kaheks. Üks kasutajagrupp nautis piirkonna eraldatust, metsikust, rahu ja autentsust, pelgas arendustegevusega kaasnevat liigset korrastatust. Nii kohalikud kui ka turistid väärtustasid paiga erilisust ja linnast välja sattumise tunnet ning olid mures, et see eriline hõng võib arenduse käigus kaduda. Turistid olid hämmingus, et nii esteetiline ja rahustav mereäärne ala on tasuta kõigile avatud ja samas nii vähe kasutatud. Teine kasutajagrupp aga pelgas metsikust ja mahajäetust, sooviti, et ala tehtaks sõbralikumaks ja kenamaks, lisataks arusaadavamaid funktsioone. Selle grupi inimesed kirjeldasid piirkonda koleda, segadust tekitava ja hirmutavana.

Kalasadama-poolne promenaad lauatennise-laudade, vaateplatvormide ning istumisvõimaluste ja rattahoidlaga jäi hilise valmimisaja ja kõrvalise asukoha tõttu vaatlusperioodil tühjaks. Linnahalli merepoolset külge lauatennise-laudade, petangiplatsi, istumisalade, installatsioonide ja rattahoidlaga kasutati rohkem. Pinkide lisamine elavdas ala, esines eeskätt koeraga jalutamise ja alkoholitarbimise jälgi. Kalaranda rajati pingid ning trepid Logi tänava avaliku sauna juurde, samuti rattahoidla. See piirkond oli suvest sügiseni kõige aktiivsemas kasutuses, sh seoses taliujujate hooaja algusega. Pikale promenaadile metsatukast Kruiisisadama suunas oli kavandatud valgustus ja kunstiinstallatsioon, mis jäi seoses elektriliine puudutavate arusaamatustega realiseerimata, lisati vaid rattahoidla. Sadamapromenaadile rajati düünimaastik, püstitati suur Tallinna silt, lisati mõned istumisvõimalused ning rattahoidla ja Sadamaplatsile rannavõrkpalliplatsid, piknikulauad, linnalava, kiigepuud ja rattahoidla. Kolme viimase ala täiendused valmisid alles hilissügisel, mil ala kasutajaid oli väga vähe.

Kriitilise poole pealt võib välja tuua, et kaasav ja tänapäevane avalik ruum võiks sisaldada ka tasuta avalikke tualette ja turvalist Wifi-ühendust. Praegu piirab ala kasutust asjaolu, et Linnahallis asuv Kai Resto on ainus koht, kus saab tualetti kasutada, sealjuures on see tasuline. Problemaatiline oli ka see, et Linnahalli ümbrus, sh Kalasadama-poolne ala, Kai Resto esine ja Kalaranna ala on ka pärast ruumisekkumist väga autokeskne. Sügisel tehtud vaatlused näitasid, et ka sügise nädalavahetustel oli autode sõidusagedus keskpäeval keskmiselt 14 autot 15 minuti kohta. Põhjusi uurides selgus, et esiteks meelitab sealne ainus äri Kai Resto nädalavahetustel kohale palju autodega saabuvaid kliente ja pakub ka toidu kojuveoteenust. Lisaks on parkimine Linnahalli merepoolsel küljel üks vähestest tasuta parkimisvõimalustest kesklinnas. Kai Resto omanikule on parkimiskohtade kadumine ruumi sekkumiste tõttu ühelt poolt probleem, kuna nende klientuur on harjunud autoga liikuma ja restorani juurde parkima. Saabuvale hooajale mõeldes oli ta siiski optimistlik, lootes, et parkimiskohtade vähenemine ei tõrju seniseid kliente ja kui Tallinn teeb piirkonnale reklaami, siis külastajate hulk kokkuvõttes suureneb.

Ruumikasutajad tõid probleemina välja selge eralduse puudumise autode ning jalakäijate ala vahel ja jalakäijate turvalisuse seoses ohtlike pimenurkadega. Nagu Raekoja platsi ajutise pargi puhul oli siingi liikumise erivajadusega inimeste juurdepääsu tagamisele vähe mõeldud, kuid Linnahalli alal on olukorda kergem muuta, nt lisades treppidele kaldteed. Tartu ülikooli loodud maastike elurikkuse hindaja rohemeetri toel andsime ala seisundile esialgse hinnangu. Ehkki Linnahalli ja Kruiisiterminali vahel leidub looduskaitsealuseid liike, nagu balti sõrmkäpp, teeb elurikkuse olukord kõikjal peale rannaalaga piirneva metsatuka muret ja maastik ei toeta paigaomase elurikkuse säilimist. Lahendus võiks olla sihipärane linnalooduse taastamist toetav maastikukujundus. Kaaluda tasub ka võimalust liita see ala Putukaväilaga, et tekiks katkematu sini-rohekoridor Nõmmelt kuni kruiisiterminalini.

„Rohejälje“ projekti kavatsused ei realiseerunud Raekoja platsil ja Linnahalli ümbruses ühtmoodi. Suurt rolli mängivad asukoht ja lisanduste valmimisaeg. Raekoja platsi ajutine park avati juba juuni alguses ja oli tihedas kasutuses, Linnahalli ümbruse rajatised valmisid aga alles suve lõpust hilissügiseni, mil piirkonnas liiguti vähe. Raekoja platsi puhul realiseerusid kõik kolm kavatsust: vanalinna elavdamine, kohalikele puhkepaiga loomine ja tarbimisvaba ruumi rajamine. Enamgi veel, park võeti hästi vastu, tagasiside oli ülekaalukalt positiivne ja parki oodatakse tagasi. Sel suvel püstitatakse park taas, kuid kuna rohepealinna aasta on läbi, napib tagasisidest lähtuvate täienduste tegemiseks raha, näiteks varjualuste loomiseks, et pargis saaks nii vihmasajus kui ka päikselõõsas olla pikemalt. Kui park ka sel aastal hästi vastu võetakse ja sellest kujuneb vanalinna suvede püsiosa, võib loota, et leitakse ka vahendid täiendusteks. Linnahalli ala puhul võib öelda, et osaliselt täideti ka siin seatud eesmärgid: teatud tsoonides toimis ruumi ümberjaotamine ja olemasolevate väärtuste esiletõstmine, teatud määral õnnestus uute sihtkohtade loomine ja kogukondade toetamine, näiteks Kalaranna piirkonnas. Kuna Linnahalli ja Kruiisiterminali vahel valmisid lisarajatised alles sügisel, ei tea paljud linlased, rääkimata külalistest, tehtud muudatustest midagi. Seega tuleks tagasiside saamiseks elanikke uutest lahendustest informeerida ja jätkata mõju-uuringut kevadsuvel 2024.

Kuidas edasi?

Sel suvel avaneb hea võimalus kogeda taktikalise ruumi sekkumise tulemusi lisaks Raekoja platsile ning Linnahalli ja Kruiisiterminali vahelisele alale ka Lasnamäel Mustakivi ja Nõmmel Jaama tänaval. Tallinnas võiks taktikalise urbanismi võtteid laialdasemalt üle linna kasutada, süsteemselt tagasisidet koguda ning analüüsida, et kogemustest õppida. Senised positiivsed kogemused võiksid julgustada ka mujal üle Eesti selle lähenemisega julgemalt katsetama. Hästi kavandatud, teostatud ja vastu võetud taktikaline urbanism võib olla tõhus vahend ühiskonna elukvaliteedi parandamisel ja linna arengu suunamisel jätkusuutlikuma, kaasavama ja inimkesksema lähenemise suunas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht