Kuidas motiveerida rajama varjendeid ja varjumiskohti?

Hirmutamise asemel tuleks rõhutada positiivset, uusi õigusi ja võimalusi. Edasiliikumiseks on vaja avalikku arutelu mitmel teemal.

KRISTA ERG-SCACCHETTI

Hullunud naaber prõmmib ukse taga, seega on varjendeid vaja kohe, palju, kiiresti ja igale poole. Kuigi olukord on ärev, on meil rahuaeg ja kehtivad rahuaja seadused. See tähendab, et ruumiloomes tuleb arvestada omandi puutumatuse, tasakaalustatud arengu, loodushoiu, riskide maandamise, väärtuste hoidmise ja põhjaliku läbirääkimisega. Kuni uks peab vastu, siis ongi õige kõiki neid väärtusi hoida. Ruumiloome on kujunenud keerukaks, et jäädavaid muutusi ette võttes ei tekiks pöördumatut kahju. Naabri prõmmimine ei lase aga rahulikult olla, tahaks, et oleks olemas ka varuplaan.

Barjäärid

2023. aasta jaanuaris avaldas ERRi uudisteportaal lootustandva teate „Ministeerium plaanib kümne aastaga luua varjumiskoha ligi 700 000 inimesele“.¹ Sama aasta oktoobris nenditi aga, et „vajaminevast 198 miljonist eurost ei saanud varjumine sentigi“.² See paneb küsima, kuidas motiveerida rahuajal Tallinna varjendite ja varjumiskohtade rajamist. Kümnest eksperdiintervjuust koorus välja varjumise kitsaskohtade rägastik ning võimalikud lahendused. Lisaks jäi sõelale veel hulk küsimusi, mis on vaja ühiselt läbi arutada.

Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ei ole riik siin varjendeid rajanud, aga ehitanud ühe Ukrainasse. 1993. aastal otsustas Eesti valitsus, et olemasolevaid varjendeid ei säilitata/hooldata ega rajata uusi. Tol hetkel ei nähtud sellel mõtet ning ilmselt oli kitsas ka ressurssidega. Varjendid ja varjumiskohad on praegu õiguslikult objektidena reguleerimata. Neid saab rajada samamoodi nagu kõiki muid ehitisi. Siseministeeriumis menetletakse eelnõu,³ mis praegust olukorda muudaks.

Peamiselt takistavad Tallinna varjumiskohtade ja varjendite rajamist planeeringud, maa- ja omandiküsimused, tehnilised piirangud ja kesised ressursid. Lisaks vähene teadlikkus ning harjumatus uue olukorraga, napib oskusi ja inimesi. On ka muid barjääre. Näiteks kantakse vastutus omavalitsusele/riigile/NATO-le või ohtu ignoreeritakse, mistõttu jäetakse tegutsemata isegi võimaluste piires. See võib olla põhjustatud teadmatusest, väärarusaamadest või ka enesekaitsemehhanismi aktiveerumisest, kui tajutav oht on suur ja leitakse, et võimalus seda mõjutada väike. Lisaks tulid intervjuude käigus välja muudki uskumustega seotud takistavad tegurid, nagu tabu, ebausk ja eelarvamused.

Intervjueeritavad mainisid ka, et ehk tajutakse konkurentsi piiratud ressurssidele. Kuna aktiivkaitse ja elanikkonnakaitse konkureerivad samale rahale, pole aktiivkaitsega seotud asutused varjumist avalikult eriti toetanud. Räägiti sedagi, et Ukraina kogemuse kohaselt tagaks elanikkonnakaitse aktiivkaitse reaktsioonikiiruse. Nimelt suundusid Ukrainas rünnaku alguses esmareageerijad kõigepealt hoopis peret ohutsoonist evakueerima ja alles siis rindele. See viivitus jääks ära, kui on teada, et lähedased oskavad ise ohutusse kohta minna.

Mis motiveeriks?

Kõige motiveerivamaks peeti ellujäämissoovi. Kuigi alguses nimetasid mitu intervjueeritavat kõige olulisemaks ohuhinnangut ja hirmu, siis sõnastus see lõpuks ellujäämissooviks. Arvati, et tegutsemiseks annab jõudu ikkagi lootus ellu jääda, mitte hirm.

Organisatsioonid vajavad ka paberil ohuhinnangut, et otsuseid põhjendada. Motivatsiooni tõstmiseks on vältimatult vajalik riiklik korraldus, rollijaotus ja iga rolliga seonduvad ootused. Oluline on keskenduda uutele võimalustele: motiveerida võib näiteks turvatunne loodusõnnetuste korral, uue majandusharu tekkimine, lisanduv ehitusõigus või näiteks igameheõigus endale varjend rajada. Kõige selle juures rõhutati võrdse kohtlemise vajadust piirkonniti, elanike ja ka ettevõtete seas. Leiti, et kohustused võetakse nurinata vastu, kui need ei põhjusta ebavõrdsust. Motivatsiooni tõstaks hoiakute kujundamine, et varjumist võetaks loomulikuna ja kaoks pärssiv hirmufoon. Võrdluseks toodi juba läbitud turvavöö ja suitsuanduri laialdane kasutuselevõtt või tuletõrjeõppused, mis ei tekita enam hirmu, vaid on tavapärane ettevõtmine ohutuse tagamiseks. Selleks et jõuda tegudeni, on vaja poliitilist ning ka turu tellimust. Kaasa aitab siin hea eeskuju, vabatahtlike panus ja positiivne õhkkond.

Nii riigi kui ka kohalikul tasandil on valitsusel kasutada motiveerimiseks ja uute võimaluste avamiseks mitmeid võtteid. Kui eesmärk on rajada kiiresti palju varjumiskohti, saab kehtestada eeskirja, millega antakse käsk varjendeid ehitada, aga lubatakse varjendite rajamiseks teatud määral ignoreerida planeeringuid ja ehitustingimusi või neid kiiresti täiendada. Valitsus saab lubada ehitada varjendi mahu või kulude võrra suurema või sügavama hoone. Saab mitmekesistada maa kasutusotstarvet või lubada selleks kasutada üldkasutatavat maad. Kiireloomulisus oleneb ohuhinnangust. Kui kiiret pole, võiks need teemad lahendada aegamööda, tavapärase planeerimise korras, mis on küll keeruline ja võtab palju aega, aga üles ehitatud sellepärast, et hoida ära pöördumatut kahju, mis võib tekkida kiirete otsustega. Kui eesmärk on kiirelt ehitada, võiks aga teha mööndusi. Juba tehtud kompromisse ja kokkuleppeid ei peaks täielikult kõrvale jätma, vaid varjendid ikkagi mõistlikult planeerituga sobitama. Avalikult tuleks arutada sellegi üle, milliseid õgvendusi on ühiskond varjumise nimel nõus tegema, et muu ei kannataks.

Kui tahta kiireid muutusi väheste (inim)ressurssidega, siis peab suunama pingutuse sinna, kus on võimalik kõige rohkem ära teha, ning aktsepteerida, et esimestes lahendustes ongi vead sees. Kindlasti leidub JOKK-skeemide kasutajaid, kes väldivad ühist pingutust või lõikavad sellelt ebaõiglaselt kasu. On neid, kes põhimõtteliselt ei taha panustada, ja neid, kes tahaksid, aga ei saa. On kohti, kus füüsiliselt või juriidiliselt pole võimalik kiiresti varjumist tagada. Varjumisvõimalused pole teadagi ühtmoodi head ning ükski varjend ei garanteeri täielikku kaitset. Lahenduste otsimisel tuleb maksimaalselt probleeme ennetada, aga nende tõttu ei tohiks varjumine tagamata jääda seal, kus seda on võimalik korraldada.

Mitmeotstarbelised varjendid

Varjumiskohtade ja varjendite puhul on oluline hoida need töökorras, et oleks teada, kuhu ohu korral minna, ja et inimesed tunneksid end seal turvaliselt. Seetõttu tuleb varjumiskohtade ja varjendite kasutamiseks ja majandamiseks sisustada need rahuaja funktsioonidega, kuid need ei tohiks takistada ruumide kiiret kasutuselevõttu varjumiseks. Paljutki saab sama hästi teha nii maapealses kui ka maa-aluses ruumis, ja nii mõndagi on maa-aluses ruumis isegi parem teha. Seda saab kasutada näiteks transporditunnelina, parklana, hoiuruumina, arhiivina, ujulana, spordisaalina, raamatukoguna, meelelahutuskohana, kontserdisaalina, muusikastuudiona, laborina, teenuste pakkumiseks ning mingil määral isegi elupinnana.⁴

Maa-aluse ruumi puhul on väga tähis mõelda ruumi elukõlblikkusele, ühenduvusele ja suhestumisele maapealse ruumiga. Ei saa eeldata, et töötajad peaksidki pidevalt töötama päevavalguseta ruumides. Maa-alune ruum ei pea tähendama täielikult pimedat punkrit, seal võib olla ka suuri helgeid saale. Kokku peab moodustuma ruumide võrgustik, mis sulandub osaliselt maapealse arhitektuuri ja maastikuga. Näiteks spordisaali on väga lihtne kiirelt varjumiskohaks vabaks teha. Maa all toimuvad kontserdid, peod, mängitakse muusikat, ka masinatega töö maa all võiks vähendada mürareostust maa peal. Maa-alustes ruumides võib olla lihtsam hoida väärtuste säilimiseks vajalikku sisekliimat ning seetõttu sobivad need arhiiviks, raamatukoguks või kunstigaleriiks. Loodusõnnetuse, põgenike tulva, äärmusliku külma vms ebatavaliselt suure sotsiaalmajutuse vajaduse korral saab varjendeid kasutada ajutise öömajana. Maa-alused serveripargid on seal kaitstud ning nendest tekkivat soojust on võimalik salvestada või kasutada teiste ruumide kütmiseks või näiteks lume ja jää sulatamiseks tänavatelt.

Valmisolekukultuur

Arhitektide liit on välja pakkunud n-ö päästepaatide süsteemi. Tallinna munitsipaalomandis hoovid sobivad hästi varjendite ja uute funktsioonide rajamiseks. Tallinna magalarajoonides asuvatele munitsipaalmaadele võiks rajada mitmeotstarbelisi varjumiskohti suurte korteriühistute tarbeks, sest seal on elanikel vahel keeruline konsensusliku otsuseni jõuda või pole varjekoha rajamine maja alla tehniliselt võimalik. Hoovide maa-alune ruum peaks moodustama koos maapealse osaga uue arhitektuuriterviku, mitmekesistades hoove. Näiteks võiks luua uusi maastikuvorme, ilusaid rajatisi ja looduskooslusi.

Eraisikute puhul oleks abi valmisolekukultuuri (prepper culture) juurutamisest. Võib öelda, et kampaania „Ole valmis!“ juba kannab seda mõtteviisi. Ise ehitamise kultuuri jõustamine aitaks viia varjumisteema massidesse. Välja võiks töötada vabavarana saadaval turvaruumide ja maakeldrite ehitusprojektid, mille järgi saaks igaüks omas tempos varjumiskoha valmis ehitada.

1939. aastal levis Inglismaal laialt ja kiiresti Andersoni punkrite projekt: vähem kui aastaga rajati umbes 1,5 miljonit eraisiku punkrit ning sõja jooksul ehitati neid veel 2,1 miljonit.⁵ Võib-olla ei saa ise ehitatud varjendid ideaalsed, aga kindlasti pakuvad need paremat kaitset kui kerged puitsõrestikuga hooned. Neis vabavaraprojektides peaks arvestama igapäevaste vajadustega, näiteks võiks pime(dam) ruum olla hoiukoht või isegi magamistuba. Selline lahendus arvestaks inimeste majandusliku seisu võimalustega ja lubaks kas või aegamööda midagi oma pere jaoks ise ära teha. Toeks on siin teadlikkuse tõstmine, et iga inimene vastutab oma ellujäämise eest ennekõike ise ja riik läheb appi neile, kes hätta jäävad. See plaan võiks anda tunde, et iga väike samm on väärt astumist, põhjustamata jõuetust või hüljatuse tunnet. MTÜde ja erialaliitude toel võiks talgute korras näidisprojekte ka valmis ehitada, et ise ehitajad saaksid enne oma varjumiskoha rajamist juhendajate silma all kätt proovida ja tegutsemiseks julgustust ammutada. Näiteks võiks alustada sellest, et koguda kohaliku omavalitsuse ja annetajate abil kokku ressursid ning ehitada koos professionaalsete ehitajatega mõne kooli või lasteaia õuele maakelder, kus saab hoidiseid säilitada ja talvel katuselt kelgutada.

Igaühe oma varjendid

Mitu eksperti arvasid, et Iisraeli individuaalsed turvaruumid on varjumisvõimaluste evolutsiooni tänapäevaseim versioon, mis lahendab hulga ühisvarjendite probleeme. See ei tähenda, et ühised varjumiskohad oleksid avalikus ruumis vähem vajalikud, sest nendega kaetakse suurema hulga inimeste vajadused kiiremini. Võiks ka mõelda, et me ei pea tingimata kõiki evolutsioonisamme läbi tegema, vaid võtame kohe kasutusele parima teadaoleva lahenduse. Venemaa sihib teadlikult varjendeid, kuhu tsiviilisikud kogunevad, ja seetõttu võiks hajutatus olla elanikkonnakaitsel abiks. Kui avalikud varjumiskohad on veebirakendustest leitavad lihtsad märklauad, siis eraomandis varjendeid ja turvaruume ei pruugi nii lihtsalt leida. Isegi kui turvaruumide info oleks ehitisregistris, oleks ebaotstarbekalt kulukas võtta märklauaks iga pere varjumiskoht. See lahendaks ligipääsetavusmure ja muud põhjused, miks ühisvarjenditesse ei taheta minna.

Kindlasti on vaja riiklikku koordinatsiooni, õigusraamistikku ja kohustuste määratlemist, millega siseministeerium aktiivselt tegeleb. Sellega koos peavad tulema juhised, ressursid ja suurem plaan. Edasi saaks minna nõudluse, eeskuju ja lahenduste ettenäitamisega. Hirmutamise asemel peab rõhutama positiivset, uusi õigusi ja võimalusi. Selleks et ühiskond edasi liiguks, on vaja avalikku arutelu mitmel teemal ning et igal tasandil võetaks oma võimaluste piires vastutus. Peale riigi on ka vabatahtlikel igal pool võimalik anda oma panus. Lõpuks ei pea keegi kellegi järel ootama, sest varjendeid ja varjekohti ei ole keelatud rajada – need on ehitised nagu iga teine. Kes tahab, saab juba praegu midagi ära teha.

Artikkel põhineb autori sel kevadel TLÜs kaitstud magistritööl „Kuidas motiveerida Tallinnasse rahuajal varjendite ja varjumiskohtade rajamist?“ (juhendaja Hannes Palang).

1 Johannes Voltri, Ministeerium plaanib kümne aastaga luua varjumiskoha ligi 700 000 inimesele. – ERR 19. I 2023. https://www.err.ee/1608855290/ministeerium-plaanib-kumne-aastaga-luua-varjumiskoha-ligi-700-000-inimesele

2 Madis Hindre, Vajaminevast 198 miljonist eurost ei saanud varjumine sentigi. – ERR 20. X 2023. https://www.err.ee/1609140068/vajaminevast-198-miljonist-eurost-ei-saanud-varjumine-sentigi

3 Hädaolukorra seaduse ja ehitusseadustiku muutmise seadus. https://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/8ad9794e-fee0-4d48-939c-c9ee17e34fb0

4 Shana Debrock, Maaten Van Acker, Han Admiraal, Design recommendations for sustainable urban underground spaces. – Tunnelling and Underground Space Technology, X 2023, nr 140.

5 Andersoni varjendite koduleht. https://andersonshelters.org.uk/a-history-of-the-anderson-shelter/