Kultuuripärand relvakonflikti ja välispoliitika vahel

Ukraina õppetund näitab, et kriise on erinevaid ja selleks et päästetööd ei oleks n-ö õnnelik juhus, tuleb kriisideks strateegiliselt valmistuda.

LIINA JÄNES

Jaanuari lõpus arvati Odessa ajalooline linnakeskus maailmapärandi nimekirja. See toimus poliitilise arutelu saatel: reljeefselt joonistus välja, kui lühikeseks jäävad kultuuripärandi ekspertide käed, kui välispoliitilised jõujooned kanduvad üle eriala-arutelusse.

Kõik lõppes küll nii, nagu Ukrainat toetavad riigid soovisid: vaatamata Venemaa aktiivsele vastuseisule sai Odessale rahvusvaheline kaitse peale, kuid hääletuse tulemus oli üsna napp. Maailma­pärandi nimekirja üle otsustab komitee, kuhu kuulub 21 riiki, ja seal on esindatud kõik maailmajaod. Praeguses koosseisus on Euroopa riigid vähemuses: neid on ainult viis ja üks neist on Venemaa. Venemaa hääletas mõistagi ette­paneku vastu, kuus riiki (Belgia, Bulgaaria, Itaalia, Jaapan, Kreeka ja Mehhiko) poolt ning 14 riiki jäid erapooletuks.

Komitee Venemaa esindaja tegi, mis suutis: väitis, et mingit ohtu sadama­linnale ei ole, et Ukraina hävitab hoopis ise pärandit, s.t lammutab Odessas Vene ajalooga seotud monumente, et taotlus on kiirustades tehtud ja pinnapealne nagu Wikipedia sissekanne ning et see eitab vene keele ja kultuuri mõju Odessale. Hoogu minnes kõlasid ka väited, et XIX sajandil polnud mingeid ukrainlasi. Appi võeti juristid, vaidlustati protse­duurireeglid ja päevakord. Sellises arutelus hoiavad riigid oma tavapärast välispoliitilist joont ja arutelu juhivad diplomaadid.

Kultuuripärandi kaitse hädaolukorras

Ukraina küsis oma pärandile kaitset nn hädaolukorra menetluse alusel, mis on erakorraline ja kiire. Kui harilikult valmistatakse nimekirja kandeid ette väga pikalt (lätlased Kuldīga puhul isegi 20 aastat), siis Odessa taotluse ette­valmistus algas 2022. aasta suvel ja juba oktoobris esitas president Zelenskõi selle UNESCO-le. Taotlus kirjutati kokku Itaalia abiga, mis on arusaadav seos, kuna Odessa XIX sajandi arhitektuur on suures osas Itaalia arhitektide projekteeritud. Odessa linnakeskus kanti kohe ka ohustatud pärandi hulka. Ohustatud pärandi nimekiri lihtsustab rahvus­vahelise abi küsimist ja andmist ning see on mõistagi ka Ukraina eesmärk: otsida maksimaalselt rahvusvahelist toetust. Taotluse tekstis on eraldi peatükk sõja kui ohufaktori kohta ja välja tuuakse nii otsesed raketirünnakud linna­keskuse pihta kui ka lööklained, mis kahjustavad kaugemal asuvaid hooneid.

Hiljuti arvati Odessa ajalooline linnakeskus maailmapärandi nimekirja.

  Oleksandr Gimanov / AFP / Scanpix

UNESCO maailmapärandi konventsioonis sedastatakse, et ükski osalisriik ei tohi tahtlikult kahjustada ega ohtu seada kultuuri- ja looduspärandit, mis asub konventsiooniga liitunud riigis. Liitunud riike on 194, s.t sisuliselt kogu maailm on selle põhimõtte heaks kiitnud, nende hulgas nii Ukraina kui ka Venemaa. Iga riik vastutab oma territooriumil oleva pärandi eest, aga kehtib ka ühine vastutus, sest nagu ütleb konventsiooni nimigi, on tegu kogu maa­ilmale olulise kultuuripärandiga. Kriisid ja konfliktid ei ole maailmast kadunud ja nende käigus rünnatakse ka kultuuriväärtusi. Viimati juhtus seda maailma­pärandiga Süürias, enne seda Malis. Mõlemal puhul kandis komitee need pärandipaigad pikema jututa ohustatud pärandi nimekirja.

Kriisideks valmistu rahuajal

Relvakonflikti korral on loomulikult esmatähtis kaitsta inimelusid, kuid väga oluline on ka kultuuripärandi kaitse. Just pärand annab elule ja riigile sügavama tähenduse, inimestele mälu ning identiteedi, riigile kultuurilise järjepidevuse, sageli ka sissetuleku turismi ja loome­majanduse kaudu. Seega on inimeste ja kultuuriväärtuste kaitse lahutamatult seotud.

Kriise on erinevaid ja selleks et päästetööd ei oleks n-ö õnnelik juhus, tuleb kriisideks strateegiliselt valmistuda. Ukraina sõja tõttu on uuesti päevakorral digitaalse info vajalikkus riiklikult oluliste kultuuriväärtuste kohta. Katsu sa tõendada, mis sulle kuulus, milline see asi välja nägi või nõuda reparatsiooni, kui pärast sõda, vargust või rüüstamist pole asjast ühtki jälge. Kultuuripärandi pikaajaline säilitamine ja andmete varundamine on aktuaalne ka Eestile. Eesti varundab oma kriitilisi andmekogusid Luksemburgis asuvas andmesaatkonnas, kuid kultuuriandmed nende hulka ei kuulu. Meil on digitaalsed kultuuripärandi andmekogud küll olemas, aga turvalisuse huvides tuleks säilitada vähemalt üht digitaalse kultuuripärandi koopiat väljaspool riiki. See on asjakohane igasuguse kriisi puhul, olgu selleks relvakonflikt või looduskatastroof.

Ukrainal nii häid andmekogusid ei olnud, mistõttu on UNESCO sõja algusest saati aidanud teha Ukrainas hävitatud või kahjustatud kultuuri­pärandist ülevaadet ning organiseerinud näiteks kunstiteoste ja Odessa riigiarhiivi dokumentide digimist, andes selleks vajalikku tehnikat. Saadetud on ka muud varustust hoonete ja linnaruumis olevate kunstiteoste kaitseks. Odessas aidati taastada kaunite kunstide muuseumi, mis sai suvel pommirünnakus kannatada. Eesti on muinsuskaitseameti eestvõttel toetanud Ukraina muuseume hädavajalikuga ja viimati saatis kultuurministeerium Ukraina kultuuriministri palvel generaatoreid.

Viimase ametliku info põhjal on veebruari lõpu seisuga Ukrainas tõendatud 241 kultuurimälestise hävitamine või kahjustamine. Nende hulgas on 106 kirikut või pühapaika, 18 muuseumi, 12 raamatukogu, palju ajaloolisi hooneid, monumente jm. Eriti raskelt on kannatada saanud Donetski, sh Mariupoli pärand, aga ka Harkiv, mis on UNESCO loovlinn, samuti Kiievi piirkond ja Tšernihivi ajalooline keskus, mis on maailma­pärandi ootenimekirjas.

Kas maailmapärandi staatus kaitseb Odessa arhitektuuri?

Praeguseks on maailmapärandi nimekirjas juba 1157 kultuuri- ja loodus­pärandi objekti ning igal aastal lisandub paarkümmend uut kannet. Ohunimekirjas on neist 55, enamus Lähis-Idas ja Aafrikas. Konventsioonist on saanud oma edu ohver: üha enam keskendutakse esindusnimekirjale ja vähem restaureerimisküsimustele. Üha pikenev nimekiri räägib küll järjest mitmekesisemat lugu maailma kultuuri ja looduse kohta, kuid teisalt kontroll nimekirja kantud pärandi seisukorra üle väheneb. Ohunimekiri on siiski teravdatud tähelepanu all.

UNESCO-l on veel teinegi asja­kohane konventsioon: 1954. aasta Haagi konventsioon kultuuripärandi kaitse kohta relvakonflikti korral. Eesti on praegu Haagi konventsiooni II protokolli komitee liige ning sealne nelja-aastane mandaat on osutunud väga ajakohaseks ja töiseks. See on platvorm, kus teevad koostööd muinsuskaitseamet ja kaitse­ministeerium ning kus peale reaalse raha eraldamise Ukraina kultuuri­pärandi kaitseks öelda veelkord selgelt välja, milliste põhimõtete järgi käib rahvusvaheline pärandihoid.

Eestil ja Ukrainal on ka ühist pärandit. Struve geodeetiline kaar, mis on teaduspärandina samuti maailmapärandi hulka arvatud, läbib kokku kümmet riiki, sealhulgas Venemaad. Maa kumeruse mõõtmispunktide jada, mis ulatub Põhja-Jäämere äärest Musta mereni, hõlmab erisuguseid vaateid pärandikaitsele. UNESCO on üleilmne organisatsioon ja seal on pilt veel kirjum. Oleme paratamatult maailmaga põimunud ja selleks et saaksime oma ja rahvus­vaheliste pärandikaitse põhimõtete eest aktiivselt seista, peame olema valmis pidevalt rahvusvaheliste organisatsioonide töös osalema.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht