Kus elab linna vaim?

Muinsuskaitse valdkonnas puutuvad ühtaegu kokku koha ja kogukondade identiteediloome, hea ruum, kestlik arendamine ja rohepööre.

ANNI MARTIN

2019. aastal uuendatud muinsuskaitseseadus tegi kohustuseks nüüdisajastada kõigi muinsuskaitsealade eesmärgid, põhimõtted, reeglid, kitsendused ja leevendused. See andis ka võimaluse pidada dialoogi pärandihoiu, selle põhimõtete ning muinsuskaitsealade väärtuste üle pea pooleteise aasta jooksul Tartus, Pärnus, Kuressaares, Rebalas, Valgas ja Paides, kus nende dialoogidega oli alustatud. Ees ootavad arutelud Viljandis, Rakveres, Haapsalus, Lihulas, Võrus ja Tallinnas.

Muinsuskaitse on ühenduses väga mitme valdkonnaga: koha ja kogukondade identiteet, hea ruumiloome, kestlik arendamine, rohepööre. Sageli on see toeks omavahel harali teemade sidumisel. Tõdemus sai kinnitust ka Tartu kaitsekorra koostamise aruteludel. Neis sündinud põhimõtteid, kellele ja milleks on muinsuskaitsealad XXI sajandil vajalikud ja millised on eesmärgid, käesolevas artiklis selgitangi. Keskendun peamiselt Tartu näidetele, sest Taaralinnas oleme jõudnud kõige kaugemale: linnarahva, töörühma ja ametitega koostöös sündinud eelnõu on kuni 29. aprillini avalikkusele välja pandud.

Laenuks saadud ühine rikkus

Ameerika põlisrahvastel on ütlus, et me ei ole saanud planeeti Maa päranduseks oma vanematelt, vaid võtnud selle laenuks oma lastelt. Semiootikud Marcel Danesi ja Paul Perron on täheldanud,¹ et Homo culturalis on tähendust otsiv liik, kes inimeseks olemise otsingul on loonud müüdid, kunsti, rituaalid, keele, teaduse ja muud kultuurinähtused. Antropoloog Clifford Geertzi arvates on inimene justkui omakootud tähistusvõrkudesse püütud loom.² Me oleme teadaolevalt ainus loomaliik, kes annab asjadele ja suhetele tähenduse ja väärtuse, mäletab minevikku, tunneb oma juuri ning pärandab kultuuri põlvest põlve. Kultuuripärand kujundab meie identiteeti. Kultuuripärand on taastumatu vara, kord hävinut enam tagasi ei saa. Kultuuripärandi tähtsust tunnetame kõige teravamalt, kui oleme sellest ilma jäänud või ilma jäämas. Viimasest ajast meenuvad mulle psühhotrauma tekitanud sündmused nagu islamiterroristide lammutatud mälestised ja monumendid, Pariisi Jumalaema kiriku põleng, Reopalu kalmistult varastatud hauatähised, Tallinnas Kadaka asumis Umami maja ning Tartu vallas Raadi lennujuhtimistorni lammutamine. Kultuuripärandist ilmajäämise hirm on viinud ka muinsuskaitse- ja miljööalade moodustamiseni ja nende hoidmiseks reeglite kehtestamiseni. Sellega on tegeletud juba 1970. aastate algusest saadik.

Muinsuskaitseala on kultuuripärand, mille abil teadvustatakse kultuuriväärtust, uuritakse ja populariseeritakse seda. Koostatakse ka reeglid kultuuripärandi hoidmiseks, arendamiseks ja ruumiotsuste tegemiseks. Pea kõigi linnade üldplaneeringutes ja arengukavades on silmas peetud ajaloolise hoonestuse poolest rikka ja kasutusviisilt mitmekesise südalinna hoidmist ja arendamist.

Inimesed on sajandeid tegutsenud peamiselt samas paigas, selle jäljed on enamasti tajutavad ja nähtavad, kuid vahel ka peidetud arheoloogilisse kultuurikihti. Tartu on alguse saanud juba muinasajal: jõe lähedus ning asukoht vee- ja maismaateede ristumiskohas oli eluks soodne. Linna muinsuskaitseala hõlmab muinasaegset asulakohta ja linnust ning keskaegset ja varauusaegset kindlustustega kaitstud linnatuumikut koos piiskopilinnusega. Kindlustatud linnast väljaspool arenes keskajal eeslinnaline, valdavalt puithoonestusega asustus, mille arheoloogilist kultuurkihti leidub nii muinsuskaitseala kaitsevööndis kui ka väljaspool seda. Nii on arusaadav, et kui ehitajad kopa maasse löövad, satuvad nad varasema inim­asustuse jälgedele – kunagiste hoonete jäänustele, õuerajatistele, tänavatasapindadele, ka säilmetele.

Nende jälgede uurimine annab teavet vanemate ajajärkude kohta ning võib viia ka linnaehitusliku ajaloo ümberkirjutamiseni. Seega tuleb muinsuskaitsealasid arendada selliselt, et jääks võimalus uurida varasemate põlvkondade eluolu ning sekkuda maa-alustesse arheoloogilistesse kihtidesse minimaalselt, jätta võimalus ka tulevastele põlvkondadele varasemat uurida ning oma käsitlus pakkuda.

Kus elab Tartu vaim?

Tartu muinsuskaitseala loodi 1973. aastal, et hoida inimese ja looduse koosmõjul kujunenud ja kujundatud keskaegse linnamüüriga piiratud ala koos seda ümbritseva bastionivööndiga. Kaitstava ala piire on aja jooksul vähesel määral muudetud, kuid eesmärk on olnud ikka kivist linnasüdame, sellega lõimunud maastiku ja rohevõrgustiku väärtustamine. 2020. aastal alustati kaitsekorra koostamist küsimustega: mis teeb Tartust Tartu? kus elab Tartu vaim?

Selgus, et linlaste, ekspertide ja arengut suunavate ametnike ootused ajaloolise linnasüdame väärtustamisele on hoopis suuremad ja laiemad kui ainult Toomemäel ja Emajõe kaldapealsel laiuv ning bastioninõlvadega ümbritsetud kivist vanalinn. Peale varem väljatoodu peeti vajalikuks väärtustada ka puidust eeslinnad ning pärast muinsuskaitseala moodustamist rajatud hooned, kui need on sulandunud ajaloolisse keskkonda ja rikastavad seda oma aja parima arhitektuuritavaga, nt Lossi tänav 3 postmodernistlik ülikoolihoone (arhitekt Andres Tambek) on üks neist.

Arutati ka seda, kas kivist linnatuumik on Euroopas harjumuspärane ajastuomane kultuuriväärtus. Eesti, sealhulgas Tartu linnaruumi palju erilisem ja unikaalsem väärtus on puidust eeslinnad. Euroopa äärealale kohaselt on Eesti ja ka Tartu ajaloolise linnatuumiku tervikus katkestusi, kihistusi eri perioodidest, kuid lõpuks on siiski moodustunud terviklikuna tunnetatav keskkond. Äärealadele ei ole kunagi jõudnud sellist jõukust, mis oleks aidanud need linnaehituslikult lõpuni välja ehitada. Vaesuse tõttu on meie linnaruumile iseloomulik, et säilinud on palju sellist, mis mujal Euroopas tervikliku planeerimise käigus kaotsi on läinud.

Puidust eeslinnu ja asumeid on siinmail väärtustatud alates XX sajandi lõpust ja XXI sajandi algusest. Kohalikud omavalitsused on moodustanud linnaehituslikud kaitse- ja miljööalad. Tartu ja Tallinn on puitasumite väärtustamisega teinud head tööd ning miljööaladele seatud kaitse- ja kasutustingimused tagavad nende alade hoidmise ja arendamise. Muinsuskaitseala kaitsekorra koostamisega pole põhjust see tasakaal pea peale pöörata. Mõistlik on hoida järjepidevust ja harjumuspärast käsitlust nii muinsuskaitsealade kui ka miljööalade õigusruumis. Seega saab julgelt väita, et linna vaim elab kohtades, mida linlased ja kaugemalt tulijad väärtuslikuks peavad.

Vaimse pärandi ruum

Kaitseala üks eesmärk on säilitada vaimne pärand: vanade meistrite käsitööoskuse tava, esitlus- ja väljendusvormid. Vanad ehitusmaterjalid ja meistrite käsitöö jäljed teevad ajaloolise südalinna väärikaks keskkonnaks. Nende jälgede säilitamine hoiab alal vanade meistrite loodut ning annab võimaluse uutel meistritel neidsamu töövõtteid kasutades ajaloolist ehitustava elus hoida.

Sellest johtuvalt on varasemalt ja edaspidigi põhjendatud kasutada muinsuskaitsealadel traditsioonilisi ehitusmaterjale, võimaluse korral ka töö­võtteid ja tehnoloogiaid. Vanades akendes, ustes, tarindites ja muudes detailides peegeldub kunagiste meistrite käsitööoskus, mis oli alguse saanud juba õigel ajal langetatud ja kuivatatud puidu kasutamisest, igale tarindile sobiliku puiduosa valimisest. Peen käsitööoskus eristab ilmeksimatult vanad aknad uutest.

Linnaruumi looja ja hoidja

Inimlik mõõde ja jalakäijasõbralikkus teevad ruumist hea ruumi:³ see on väliruum, mis lähtub inimese mõõtkavast ja on jalgsi liikuja kiirusel hästi tajutav. Muinsuskaitsealadel on selline ruum juba olemas, nagu ka suur potentsiaal neid sellisena arendada. Hoonestus on valdavalt kahe- kuni neljakorruseline, hooned sellise mahuga, et inimene tunnetab nende suurust. Tänavad on kitsavõitu ja käänulised, nende mõõtmed tajutavad. Maja elanik või majas töötav inimene tunneb üldjuhul oma naabreid ja see loob sotsiaalse turvatunde.

Vahemaad on üldjuhul lühikesed, jalgsi läbitavad, kasutusviiside mitmekesisus tagab pulbitseva elu ja sinna tullakse muu hulgas ka ajaloolist keskkonda nautima. Tõsi, viimase paarikümne aasta suundumus näitab kahjuks kasutusviiside mitmekesisuse vähenemist. Linlaste käitumis- ja liikumisharjumused ning mugavus on viinud väikesed ärid ja teenused suurematesse kaubandus- ja tõmbekeskustesse. Seega tuleb ajaloolise südalinna funktsioonide mitmekesisena hoidmisega tegeleda ka järgmistel aastakümnetel. Tihendamise, elavdamise ja mitmekesistamise eesmärki kannab ka südalinna kultuurikeskuse (Süku) Keskparki kavandamine.

Sotsiaalne turvalisus

Antropoloogid on uurinud inimeseks olemise aluseid ja jõudnud järeldusele, et meie supervõime on kohanemine. Selleks on vaja turvatunnet argielus ja -keskkonnas. 2021. aastal, üleilmse pandeemia ning uute töötamise, õppimise, vaba aja veetmise, ostlemise, lähedaste ja sõpradega suhtlemise viisidega harjumise ajal ei tule see tõdemus kellelegi üllatusena. Juurdunud harjumused aitavad muutunud oludes eluoluga kohaneda.

Mõtestatud tegelemine kultuuripärandiga aitab hoida teadmist, et kui me tuleme toime mineviku ja selle pärandiga, tuleme toime ka määramatusega olevikus ja tulevikus. Tahe taastada koopiana ajaloolised linnakeskused, näiteks barokne Narva või Tartu Holmi kvartal, on ajendatud soovist hoida turvalist linnaruumi. Ennistades ajaloolist, toonast linna identiteeti kujundanud keskkonda väärtustame eelmiste põlvkondade kogemusi-oskusi ja kunagist hiilgust. Samal põhjusel taastati pärast Teist maailmasõda linnasüdamed Poolas ja Saksamaal. Meil, okupeeritud väikeriigis sõjapurustustes hävinud linnasüdameid taastama ei kiputud. Nende taastamine enam kui pool sajandit hiljem ei ole enam õigustatud, sageli ka võimalik.

Muinsuskaitseala annab linastele teadmise ja turvatunde, et see keskkond ei muutu üleöö. Need alad on sellisena püsinud sajandeid ja nende kaitsealana määratlemine on tõestanud, et uued põhimõtted töötatakse välja ja linna arendatakse aeglaselt, uus põimitakse võimalikult valutult vanasse väärikasse keskkonda.

Meenutagem, et muinsuskaitsealasid hakati looma vastukaaluks modernistlikule linnaplaneerimisele, mis eiras ajaloolist, ülistas masinlikku tehiskeskkonda. Viimaste aastakümnete suundumus – Tallinnas ja Tartus asumiseltside moodustamine peamiselt miljööaladel ning nende liikmete tegus osalemine linna arendamisel – näitab, et suuremate arenduspiirangutega asumid on populaarne elukeskkond. Muu hulgas seepärast, et piirangud on kogu ümbruskonnas ühesugused. Üksikisikule ei pruugi olla vastuvõetavad piirangud tema enda kinnisvarale, aga talle meeldib, et samad piirangud kehtivad ka naabri majale ja hoovile.

Kultuuripärand kõigile

Ajalooline keskkond annab võimaluse tajuda linnaruumis ajaloo kulgu. Südalinna vanad majad, tänavad ja monumendid on nagu ajalooraamat, mis jutustab aja lugu neile, kes seda märgata oskavad ja tahavad.

Ligipääsetavus on XXI sajandil võrdse(ma)te võimaluste loomine kõigile. See tähendab äärekivideta ja takistusteta tänavaruumi, hoonete ümberehitamist selliselt, et neisse saaks sisse lapsevankri või ratastooliga. Ligipääsetavusest võib mõelda ka kui õigusest saada osa ühisest kultuuripärandist. Eestis võib ju olla ühe inimese kohta enim muuseume, kuid enamasti tuleb muuseumis kultuuri ja pärandiga tutvumiseks soetada pilet. Ajaloolises keskkonnas on võimalus kultuuripärandit tajuda ja sellest osa saada piletiraha maksmata ja sotsiaalset ebavõrdsust süvendamata. See on keskkond, kus kõigil on õigus viibida ja seda nautida.

Rohepuhkus ja värske õhk

Inimene on arenenud looduse rüpes. Mõnesaja aastaga kujunenud harjumus veeta suurem osa ajast siseruumis ei ole meile evolutsiooniliselt omane ja see tekitab nii füüsilisi kui ka vaimseid probleeme. Hariduse- ja keskkonnapsühholoog Grete Arro on rõhutanud,⁴ et rohepuhkus linnaruumis parandab vaimset tervist ja suurendab võimekust. Rohepuhkuseks peavad keskkonnapsühholoogid võimalust viibida looduskeskkonnas ilma auto ja tehisliku mürata.

Muinsuskaitsealad on sageli rohepuhkuseks sobiv keskkond. Seal saab looduses viibida ja tunda end keskkonna osana. Ajaloolise linnatuumiku ümber on Tartus, Tallinnas, Pärnus, Kuressaares ja Paides haljasalana kasutatav bastionivöönd ja ka muu maastiku- või pargiosa, nt Tartus Toomemägi, Pärnus Rannapark, mis sellist rohepuhkust jalutuskäiguna soosivad. Nii võib väita, et muinsuskaitsealad aitavad turgutada rahvatervist ja seeläbi ka majandust tervikuna. Puhanud, tasakaalus, tervislikke eluviise ja rohepause pidav linnakodanik on rahulolevam ja võimekam ning panustab ka majandusse rohkem.

Vanades majades saab avada aknad, mis on osa hoone ventilatsioonisüsteemist, ja need aitavad samal ajal koos õhuvahetusega tajuda ka aastaaegade vaheldumist. Talveks soovitatakse aknad tihendada, et soojakadu oleks väiksem. Avada aken ja lasta sisse värske õhk, olgu pärast tulist koosolekut, olengut sõpradega või selleks, et magamistoas oleks jahedam, on luksus, mis on juba suurele osale maailmast kättesaamatu.

Rohepöörde vedur ja kestliku arengu ankur

XX sajandi keskpaigast oleme elanud teadmisega, et areng peab olema säästlik, sest ressursid on piiratud. XXI sajand on meile toonud kestliku arendamise kontseptsiooni, mis eeldab rohepööret kõigis valdkondades. Kas muinsuskaitseala hoonete kütte- ja jahutuskulude puhul, kui need on uute hoonete omadest suuremad, on õige väita, et nende ülalpidamine on ühiskonnale liiga koormav? Kindlasti mitte.

Kestliku arendamise tulemus on see, kui ressurssi kasutatakse mõistlikult ja see rahuldab praeguste põlvkondade vajadusi ilma tulevaste põlvkondade võimalusi kahjustamata. See on terviklik lähenemisviis, mis arvestab kogukulu ühiskonnale ja ühendab majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonna aspektid. Keskkonda koormab kõige vähem olemas oleva hoone kasutuses hoidmine, sest kulutused ehitusmaterjali tootmiseks ja selle transpordiks on juba tehtud. Muinsuskaitseala majade puhul sageli ka üle saja aasta tagasi. Nende hoonete kasutuses hoidmine ja nüüdisajastamine ning nende eelistamine uuele hoonele on igal juhul kestlik ja vähendab kogukulu ühiskonnale ka siis, kui praegu ja edaspidi on nende kütte- ja jahutuskulud pisut suuremad kui uutes hoonetes. Uushoonestuse rajamisel tuleb arvestada kogukulu ühiskonnale, sh kasutusest välja jääva kõrge kultuuriväärtusega ehitiste säilitamiskohustust ning sellega kaasnevaid kulusid.

1 Marcel Danesi, Paul Perron, Kultuuride analüüs. Tallinn: Valgus, 2005.

2 Clifford Geertz, Tihe kirjeldus: tõlgendava kultuuriteooria poole. – Vikerkaar 4/5, 2007, lk 78–110.

3 Vt: Nõuandeid üldplaneeringu koostamiseks, uldplaneeringu_juhis_final.pdf (planeerimine.ee)

4 Grete Arro, Suured pisiasjad linnaruumis. – Eesti Arhitektuurimuuseumi loengusari „Elav ruum“, 10. III 2021 ettekanne „Suured pisiasjad linnaruumis“. https://www.youtube.com/watch?v=13Vo3b2edN0