Kuus kümnendit viljakat loometööd

Leila Pärtelpoeg on pälvinud kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia kui ajalooliste interjööride parim asjatundja.

MERLE KARRO-KALBERG

Leila Pärtelpoeg on pälvinud selleaastase kultuurkapitali arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemia. See pole talle esimene elutööpreemia. Varem on talle annetatud ka riigi elutööpreemia (2010) ja muinsuskaitseameti elutööpreemia (2016), rääkimata lugematutest kultuurkapitali ja erialaliidu preemiatest. Nii silmapaistvat tööd tulebki esile tõsta. Pärtelpoeg on olnud pea kõigi mõisainterjööride taastamise juures. Tema loomingu tippnäidete hulka kuuluvad Palmse, Sagadi, Vihula, Saku mõisahoone. Eraldi peab välja tooma ka Tallinna raekoja ja riigikoguhoone sisekujunduse. Kultuur­kapitali arhitektuuri sihtkapitali nõukogu tõstab preemia määramisotsuses esile: need hooned iseloomustavad hästi tõsiasja, et eri perioodidest pärit hoonete taastamisel on peale pieteeditundelise suhtumise ajaloopärandisse vaja ka isikupärast loovat käsitust.

93aastane mööblidisaini ja sise­kujunduse grand old lady on Eestis ajalooliste interjööride parim asjatundja. Pärtelpoeg õppis arhitektuuri Tallinna polütehnilises instituudis, seejärel Eesti riiklikus kunstiinstituudis (ERKI) ruumikujundust ja lõpetas 1954. aastal professor Edgar Johan Kuusiku juhatusel. 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel kavandas ta kas iseseisvalt või koostöös teiste sisearhitektidega modernistlikke ja Skandinaavia-mõjulisi interjööre, nt teaduste akadeemia raamatukogu, restoran Gloria ja kohvik Pegasus.

Intervjueerisin teda pikemalt 2016. aastal, mil ta oli pälvinud muinsuskaitseameti elutööpreemia. Tema tagasihoidlikkus ja üllatus preemia saamise puhul jäi silma ja tundus praegusel edukultuuri ajastul lausa ebaharilik. Ta on kirjeldanud 1970. aastatel ajalooliste interjööride ja mõisate juurde sattumist nii: „Töötasin tol ajal ERKIs õppejõuna ning ministrite nõukogu kasutas meid tihti ühiskondlikuks tööks: meid kutsuti selliseid suuri asju tegema. Kui Palmsesse sattusin, ütles Tõnurist [Edgar Tõnurist, Lahemaa rahvuspargi üks rajaja – toim] mulle, et minu ülesanne on otsida mööblit. Õhku heideti küsimus, kas tõesti pole Eestimaal siis nii palju baltisaksa mööblit, et üks maja ära sisustada. Nii moodustati ostukomisjon“.¹

Kui Leila Pärtelpoeg pälvis 2010. aastal riigi elutööpreemia, kirjutas temast ja tema loomingu tähtsusest kunsti- ja arhitektuuriteadlane Krista Kodres.² Toona tõi ta välja, et interjöörikujundajale on üks raskemaid katsumusi oma ettekujutuse seostamine hoonete väliuuringutel ilmsiks tulnuga, s.t ajaloolise interjööri paljukihilisusega kuna paarisaja-aastaste hoonete siseruume on omanikud ikka aeg-ajalt ümber kujundanud. Kodres küsib, kuidas otsustada, missugune kihistus taastada ja mis jätta varju, kui muinsuskaitse seisukohalt on kõik põhimõtteliselt väärtuslik. Ta eritleb, et Leila Pärtelpoeg on neile küsimustele vastanud objektiti erinevalt: „Tehes 1970. aastate keskel koos Udo Umbergiga Tallinna raekoja kujundust, otsustas Pärtelpoeg rekonstrueeritud-renoveeritud interjöörid sisustada uusloominguga, luues nõnda ajaloolisele miljööle selge vormikontrasti. Valmimise aegu algatas autorite lähenemine üsna terava, kahtlemata eesti muinsuskaitse ajalukku jääva diskussiooni. Leila Pärtelpoja mõisakujundustele tagasi vaadates tuleb ilmsiks vastupidine lähenemine: püüdlemine tervikliku lahenduse poole, hoone esitlemine teatud stiililise tervikuna. Seda võib nimetada ka lavastuslikuks kujundamiseks, ajaloo taaslavastamiseks, koguni võltsimiseks, mille eest Pärtelpoega samuti on kritiseeritud.“

Kuid sel võttel on pragmaatiline põhjus. Pärtelpoeg on kurtnud, kuidas pärast suuremate mõisate taastamist oli maa algupärasest mööblist tühi. Ta kirjeldab, kuidas 1970. aastatel oli võimatu midagi parandada, ei olnud spooni ega puiduliimi. Kuna mööblit ostsid kokku ka teiste liiduvabariikide esindajad, käis alles jäänud baltisaksa mööbli pärast võidujooks. Suurem osa mööblist kasutati ära Palmse ja Rägavere mõisas. Ta tunnistab: „Mööbliga oli kõige suurem teadmatus, sest projekti alustades ei teadnud me kunagi, millise tooli või kapi parasjagu saame.“³

Näituse „Ekspositsioon Wunderlich“ puhul antud intervjuust paistab välja Pärtelpoja aukartus kogu baltisaksa kultuuri ees.⁴ Pärtelpoeg ütleb talle omase tagasihoidlikkusega, et baltisakslaste kultuuri uurides on ta ennast tundnud tühisena, aru saanud kõrguste vahest ning mõistab hästi, et baltisakslased ei elanud kunagi nii, nagu mõisates eksponeeritakse, nii nagu tema on selle rekonstrueerinud. See ongi pieteeditunne, millega on segunenud loovus – tervik, mida kultuurkapital on seekord esile tõstnud.

Praeguse arhitektuuri sihtkapitali elutööpreemiaga tunnustatakse Leila Pärtelpoega rohkem kui kuus kümnendit kestnud viljaka loometöö eest. Pärtelpoeg sai kuldse kera ja diplomi, kus kirjas kokkuvõttev lause: „Parim asjatundja Eesti ajalooliste interjööride vallas, näidanud erinevatest perioodidest pärit hoonete taastamisel lisaks pieteeditundelisele suhtumisele ajaloolisse pärandisse ka isikupärast ja loovat lähenemist.“

Kuigi Leila Pärtelpoeg on nii mitmeski intervjuus avaldanud arvamust, et naised ei suudagi luua samal tasemel nagu mehed, siis järjepidev tähelepanu tema loomingule ja elutöö mitmekordne auhindamine tõestab vastupidist.

Valik Leila Pärtelpoja loomingut

2009, Röa mõisa rekonstrueerimine

2003, Tannenrode villa kujundus koos Karl Tarbega

1998, Lukoili presidendi residentsi ja Dobro­slobotskaja tänava restorani kujundamine Moskvas

1997, Järlepa mõisa peahoone kujundamine

1996–2005, Tallinna raekoja sisustuse ja sise­kujunduse täiendamine koos Teddy Böckleriga

1996, riigikoguhoone interjööri koloriidi ja originaalmööbli taastamine

1990, Mäo mõisa renoveerimisprojekt koos Madis Liplapiga

1986, Palmse mõisa peahoone esimese korruse renoveerimine

1984–1991, Kolga mõisa peahoone ja valitseja­maja renoveerimine koos Cornelius Tammega

1984, Eesti NSV alalise esinduse kujundamine Moskvas, kalatööstuse ministeeriumi maja kujundamine Moskvas

1983, Tartu ülikooli söökla ja kohviku kujundus

1982, Saku mõisa peahoone kujundamine koos Urmas Arikega

1976–1989, Kreutzwaldi elumaja sisekujundus Dr. Fr. R. Kreutzwaldi muuseumis Võrus

1980–1982, Rägavere mõisa peahoone renoveerimine Tiit Hanseni ja Cornelius Tammega

1973, Tallinna raekoja sisekujunduse konkursi võit

1972–1990, töö ajaloolise mööbli ostu­komisjoni eksperdina Palmse, Rägavere, Sagadi ja Vihula mõisa sisustamiseks

1962, Gloria restorani kujundamine koos Allan Murdmaa ja Väino Tammega

1958, Pärnu rannahoone kujundamine koos Maimu Pleesiga, kohviku Palace kujundus

Allikas: Leila Pärtelpoeg, Tööraamat. 2011.

1 Merle Karro-Kalberg, Põlvkonnad muinsuskaitses. – Muinsuskaitse aastaraamat 2016.

2 Krista Kodres, Põhimõttekindel Leila Pärtelpoeg. – Sirp 19. II 2010.

3 Merle Karro-Kalberg

4 Veebinäitus „Ekspeditsioon Wunderlich: 11 sise­arhitekti“ aadressil http://wunderlich.ee/