Lahtiste kaartidega Tallinn

Johan Tali: „Kõigepealt peame aru saama, milline meie linn on, alles siis oskame tahta paremat linna.“

MERLE KARRO-KALBERG, ANNA-LIIZA IZBAŠ

25. aprillini on arhitektuurimuuseumis avatud näitus „Lõpetamata linn. Tallinna linnaehituslikud visioonid“. Näituse tutvustuses on soov, et iga tallinlane peaks sealt läbi käima. Mida linlasele näidatakse ja mida ta sealt kaasa võtma peaks, sellest räägib lähemalt arhitekt ja kuraator Johan Tali.

See näitus näikse osutavat Tallinna linna tegemata tööle ehk siis sellele, et linnal puudub visioon.

Johan Tali: Mitte ainult linnavalitsusel ei puudu visioon, vaid see puudub ka ühiskonnal. Linnaelanikena ei oska me linnaplaneerimises enesekindlalt kaasa rääkida. Kui küsida mõne tallinlase käest, milline on pealinn kolme­kümne aasta pärast, pole tal suure tõenäosusega aimugi, ta ei oska osutada mingitele muutujatele. Näitus on uurimisprojekti kokkuvõte, mis oli alguse saanud vestlusest arendajate ja arhitektide vahel. Arutleti selle üle, kes on süüdi praeguses linnapildis ja organiseerimatuses. Maailm muutub kogu aeg, aga kui linna arendada pikaajalise plaani alusel, ei tule muutus šokina, vaid hakkame mängu kaasa mängima. Üks projekti eestvedajaid arhitekt Andres Alver on öelnud, et tuleviku­visiooni loomise peamine eesmärk on meid tabavate kriisidega kohanemine ja jätkusuutliku linna arendamine. Linna planeerimatust on lihtne kritiseerida, segadus tekib siis, kui mõni plaanitud uuenduslik projekt ära jääb või tehakse kannapööre. Näiteks pea­tänavale, mis oli oma ideoloogialt samm kvaliteetsema linnaruumi poole, tõmmati ametnike ja paljude linlaste vastuseisu tõttu pidurit. Kindlasti ei olnud vastu kesklinna elanik, kes liigub jala ja tahab kogeda head avalikku ruumi, vaid need, kes elavad linna servas ja tahavad kesklinnas tööl käia ning sealt läbi sõita. Peatänavat vaadati kui linnatänavat, kuid seda oleks pidanud hindama kui potentsiaalset kvaliteetset ruumi. Niikaua kui me hindame linnaruumi oma auto gabariitide järgi ja kõvasti kahe käega roolist kinni hoiame, ei toimu ka suurt nihet – inimesed lihtsalt ei tule autost välja, ei muuda oma käitumismustreid ega ole altid linna teistmoodi tarbima, sest, olgem ausad, ega see praegune avalik ruum ole kiiduväärt. Autovabadus ei peaks olema promokampaania, vaid üldine suunanäit näiteks ka transpordiametile. Ühiskonnas tuleb kokku leppida norm, mis suunas me linna arendame ja millises linnas elada tahame. Linnas elamine on ka omamoodi kultuur, milleks on vaja oskusi ja tarkust. Palju räägitakse sellest, kuidas peaksime loodust säästma, et ka tulevastel põlvkondadel oleks võimalik siin planeedil hakkama saada. Näitusele on ühismeedia kasutaja mitte_tallinn teinud animatsiooni, loodud on kaks vastandlikku maailma sellest, mis juhtub kolmekümne aastaga, kui me jätkame suburbia’sse kolimist, mismoodi areneb kaubandus ja teevõrgustik. Vastukaaluks on näidatud ka seda, kuidas kesklinna renessansi kaudu paiksema eluviisiga linlased tihedamalt kokku saada. Samale ideele viitavad oma näitusetöös ka Kavakava arhitektid. Nad keskenduvad Tallinna vanalinna ümber olevale bastionivööndile. Kui see oleks kesklinna süda, siis Kavakava arhitektid küsivad, kuidas Raekoja platsilt kahe kilomeetri raadiuses saaks olla jalakäijasõbralik 15-minuti-linn, niisugune, nagu on praegu Tartus. Tartu kesklinnas ei ole vajadust auto järele, Tallinnas on. Tallinn on küll suurem, kuid see on üks võimalus, kuidas tallinlasele seletada, missugune võiks kesklinn olla: kõik on käe-jala juures, puudub konkreetne sihtkoht, lihtsalt tuleb minna linna peale jalutama, meelelahutuskultuur on käeulatuses.

Tallinnal on ju kõikvõimalikud kavad, strateegiad, visioonid ja planeeringud. Need näikse kõnelevat rohelisest pealinnast, kuid tegutsetakse ikkagi vastupidi.

Jätkuvus ja järjepidevus aitaksid eesmärgile lähemale. Elame, näeme, mismoodi hakkab linna strateegiakeskus ja sealne strateegilise planeerimise teenistus planeerimist mõjutama ja kuivõrd õnnestub see poliitikast lahti siduda. Helsingis on strateegia laiema haardega ja võimuesindajad saavad suurest plaanist väikese osa ellu viia, mitte ei hakka iga kord uuesti kaarte segama. Tallinnas aga on ametkonnad, kellel on oma maailma nägemise viis, mis on justkui kivisse raiutud ja juurdunud koos paika loksunud lojaalse kaadervärgiga. Kui minna transpordiametisse rääkima, et peame töötama selle nimel, et autosid vähem oleks, siis väga pikka arutelu ei järgne. Kui ehitame linna ainult autodele, siis tuleb neid aina juurde. Varsti võib öelda, et Tallinn on oma suure autostumise kasvutrendiga Euroopas unikaalne.

Autostumisest hoolimata näitab maailma õhupuhtuse uuring („World Air Quality Report“) aastaid järjest, et Tallinn on puhtaima õhuga pealinnu.

Tallinn on muuhulgas ka üks Euroopa väiksemaid pealinnu. Ma ei oska kommenteerida, kas õhusaaste hulk on Tallinna kõige suurem probleem, aga arvan, et autostumisega on kaasnenud alates 1960. aastatest palju suuremaid probleeme kui saaste. Modernistliku linnaplaneerimise järgi jagatakse linn tsoonideks, üks nendest on automaailm – suured arterid, mida mööda liigutakse. Pool Tallinna elanikkonnast elabki paneelmagalates Lasnamäel, Mustamäel, Õismäel ja Pelgurannas. Lasnamäel on väga vähe töökohti ning elanikud voorivad iga päev autoga linna vahet. Kui mõelda, milline on nende keskkondade kvaliteet, siis see kindlasti väärib kriitikat. Ühest küljest on Lasnamäe järjest segregeerunum, teisalt ka ei arene. Kogukonnal ei ole initsiatiivi midagi parandada. Avalikku ruumi ja parke tehakse korda, aga see on rohkem poliitiline projekt kui linnaehituslik plaan. Toomas Tammis ja Andres Alver vaatlesid „Lõpetamata linna“ projekti käigus Lasnamäe suuremaid probleeme ja püüdsid ruumiliste ettepanekutega võimendada selle linnaosa kvaliteeti ja vähendada puudusi. Tuleb ka vaadata, milline Lasnamäe oleks pidanud olema, sest üleskutse „Peatage Lasnamäe!“ peataski Lasnamäe ja see jäi välja ehitamata. Võib-olla oleks Lasnamäe praegu natukenegi terviklikum, kui see oleks plaani järgi valmis tehtud. Sinna oleksid pidanud tulema kultuurimajad ja muud avalikud hooned, kõik see jäi tegemata. Lasnamäe keskused, mis pidid tulema Lahekaldale mere äärde, on praegu asendunud ostukeskustega.

Visioon peab muidugi olema, kuid elamisväärse keskkonna osa on ka detailid. Lasnamäe on ju kavandatud jalakäijakeskseks, autoga liikuda on ebamugav. Aga elanikud ei lähe õue, ebameeldivustest hoolimata sõidetakse suuremasse poodi ikka autoga. Kas te nende suurte visioonide loomisel jälgisite ka seda, mida saaks inimese mõõtkavas paremaks teha?

Natuke teise nurga alt, maaomandi kaudu süvenesime inimese ja linnaruumi suhtesse. Paneelmajade lähiümbrus on erastatud, perimeeter hoone ümber on krundi osa, aga ülejäänud on linna maa, mis tähendab, et linnal on vabad käed seda keskkonda paremaks kujundada. Kuidagi on läinud niimoodi, et eraomandikultuses ühiskond ei oskagi nõuda avalikku hüve, et maa, mis ei kuulu endale, oleks hästi korda tehtud. Osatakse nõuda autoteid, aga ei osata nõuda, et maja ees peab olema koht, kus istuda. Meid huvitaski, millised muutused peavad tekkima ühiskondlikus hoiakus, et asjad hakkaksid liikuma. Näib, et me ei oska nõuda paremat linna.

Millised hoiakud peaksid siis muutuma?

Kõigepealt peab küsima, milline on linnas jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik eluviis. Praegu keegi selle peale ei mõtle, et linnal tervikuna on tohutu suur ökoloogiline jalajälg. Peame talitama selliselt, et 20 aasta pärast saame öelda, et meil on lootust planeet päästa. Praegu Tallinnas nii ei mõelda. Euroopa Liidus on paljudes printsiipides kokku lepitud, aga ei ole veel jõutud argitasandile. Hoiak võiks olla see, et teeme ennetavalt pikaajalise arengukava järgi otsuseid, näiteks töötame oma kodu lähedal või panustame heasse ühistranspordisüsteemi. Linn peaks soodustama teatud piirkondades uute töökeskkondade loomist ja arendama ühistransporti. See omakorda soodustaks erasektori investeeringuid.

Muutmine on eelkõige suur kommunikatsiooniprojekt, mitte niivõrd linnaplaneerimine.

See on kommunikatsiooniprojekt ka selles mõttes, et peame näitama suuremat mõõtkava, kuhu sellised elustiili­muutused ulatuvad, tooma välja, mis on muudetav ja mõjutatav. Tallinna trammiliinid on oma ajastu nägu. Kui trammiteid kavandati, oli loogiline, et üks läks Kadriorgu, teine Koplisse ja kolmas Tondile. Kui hakkame järgmise põlvkonna trammiliine kavandama, peame arvestama praeguse olukorraga ja mõtlema tulevikule, ka sellele, kuhu elanikke juurde tuleb. Kõik prognoosid ennustavad Tallinna elanikkonna kasvu. Kõige äärmuslikuma stsenaariumi järgi on Tallinn varsti 800 000 elanikuga linn. Tallinn on Euroopa Liidu liikmesriigi pealinn, mis tähendab, et migratsiooni surve on suurem kui tavalistele linnadele. Kui arvestame, et 30 aasta pärast on linn poole suurem, siis tuleb mõelda, kuhu kõik need inimesed elama asuvad. Küsimus on, kuidas suurendada linna selliselt, et praegune keskkond ei hävi, kuidas seome uue linna olemasoleva linnaruumiga võimalikult sujuvalt.

Tulevikuvisioon on küllaltki hägune, kuid ilma selleta on tulevik veel udusem. Üks kindel punkt, millele toetuda, peab ikka olema. Tulen intervjuu alguse juurde tagasi: kinnisvaraarendajad kritiseerisid linna selle pärast, et nad tahtsid midagi teha, kuid ei julgenud, sest ei teadnud, kas linn tuleb kaasa, töötab vastu, areneb hoopis teises suunas või mõtleb keset protsessi ümber. See on poliitiline küsimus, kuigi linna tuleviku visioneerimine ei peaks olema poliitiliselt motiveeritud. Kuidas linnaplaani ellu viiakse, see on poliitiline. Ühiskonnas peaks linnaplaan olema tähtsam dokument kui mõne inimese või erakonna poliitiline agenda, aga poliitilises agendaga saab teha valikuid, mis tuleb linnaruumis ära teha. Ühel heal päeval võiks visioon poliitilisest kemplusest üle olla.

Kas 800 000 ei ole liiga sinisilmne prognoos? Naaberpealinnades Helsingis, Stockholmis, Kopenhaagenis käivad suured ehitustööd, esimesed etapid juba lõppemas. Tallinna ei ole sellises mahus elamuehitust tulnud, selle järele ei näi olevat ka vajadust.

Linnad konkureerivad omavahel rahvusvaheliste investeeringute, kapitali, töökohtade ja inimeste pärast. Tallinnas sellest palju ei räägita. Märksa rohkem räägitakse sellest, et Tallinn on innovatsioonile keskenduva ettevõtluse arendamiseks hea koht, iduettevõtluse linn, kuid rahvusvahelisele areenile pääsemiseks tuleb teadlikumalt pingutada. Helsingi soovib teadlikult arendada linnakeskkonda selliselt, et sinna mahuks ka hulk sisserändajaid. Helsingi strateegia ongi linnaruumi edendamine ja agressiivne kasvatamine. Eesmärgiga, et sinna tahetaks minna ja seal olla. Linnade konkurentsivõime reitingutes on Helsingi esikümnes ja Tallinn 80 piirimail. Etteotsa jäävad Austraalia, Kanada, USA ja Euroopa, ka mõned Aasia suuremad ja tähtsamad linnad. Pealinnana nii nimekirja lõpus olemine annab signaali, et midagi saaksime rahvusvahelises mõõtkavas paremini teha. Kui Helsingi linnavalitsus midagi arendab, on kohapeal silt, mis annab teada, et see, mida tehakse, on kõige-kõige. Näiteks ehitatakse maailma kõige innovaatilisemat raamatukogu. Iga sammu taga on linna brändimine, aga Tallinn lihtsalt ehitab. Siin puudub püüe teha midagi väga hästi ja silma paista.

Kuidas siis Tallinn areneb? Näitusel jääb silma teatav vastuolu. Ühest küljest on välja toodud, et tiheneda võiks tühermaade ja n-ö linnaehituslike aukude arvelt, teisalt tõdetakse, et needsamad tühermaad ja augud on rohevõrgustiku osa, rohetaristu, ilma milleta jätkusuutlikku linna ehitada pole võimalik.

Kui on vaja ehitada, siis peaksime vaatama tühemike poole, mis pole veel orgaaniline ja funktsionaalne linna osa või võtma ette endised tööstuspiirkonnad. Uus linnaruum peab arvestama ka rohevõrgustikuga, ehitatud keskkond ei välista rohelist võrgustikku ja maailmapilti. Me ei ehita uut linna ainult majadest, see on ikka terviklik keskkond, mille osa on pargid ja rohealad ehk roheline võrgustik ja veekogud ehk sinine võrgustik. Me ei saa kogu linna roheliseks teha, kuigi see on hea mõte, aga kuskile peab ka ehitama ja sajad tuhanded inimesed paigutama.

Oleme siin mitu korda tõdenud, et tuleb tõsta elanike teadlikkust ja kaasata nad linnaruumi arendamisse. Millises planeerimise etapis peaks seda tegema?

Ideeloome, linnaruumist unistamine ja ideede genereerimine ongi kõige parem koht, kus kõik saavad sekkuda. Ometi on ka see näitus täis soovmõtlemist, ideid, mida oleme püüdnud välja joonistada. Initsiatiiv peaks tulema paljudelt, kõigilt, kes näevad võimalusi ja tahavad midagi teha. Seejärel jõuavad ideed võib-olla ka otsustajateni. Kui linnaruumis tahetakse suuri muudatusi, siis peab kõikjalt hääli kostma. Mida rohkem inimesi midagi küsib, seda suurem on võimalus, et keegi ideest kinni võtab ja selle täide viib. Nagu ma ka enne ütlesin, linnaelu kultuuri tekkimine ja üldistatult tajumine on oluline. Kõigepealt peame tahtma paremat linna­ruumi.

Uuringust joonistus hästi välja eraomandi osakaal, nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Kui suureks takistuseks osutub visiooni teostamisel põhimõte „mitte minu kapsaaeda!“? Soovime küll arengut, aga me ei taha, et areng toimuks meie tagahoovis.

Selline mõttelaad kipub tõesti arengut takistama. Tihti tuleb ettepanekud läbi vaielda, aga kipub nii olema, et linn läheb ikkagi omasoodu. Areng võtab aega. Linn on dünaamiline ja pidevas muutuses, kaudselt on see kõigi elanike oma, ühiskondlik hüve. Sellest hoolimata valitseb mõtteviis, et minul kui linnaelanikul on õigus kõike saada, kuid otsest vajadust linna hüvangusse panustada ei ole. Eks see linn ole natukene meie kõigi mure ja selliselt on kõigil linna ees õigused ja kohustused. Õigesti talitamiseks oleks väga hea, kui lihtsate ja tunnetatavate probleemide ja nende lahenduste tagant paistaks ka perspektiiv, mingi etteaimatav hoovus, mis linnaelanikele saabuvast selge pildi annaks.