Lasnamäe Kurepõllu tühermaa peidetud rikkused

Tühermaa tunnistamine ideaalseks rohealaks vajab julgust ja suurt muutust mõttemaailmas. Kliimamuutuste ja pandeemia ajal on ehk aeg seda teha.

KARINA VABSON

Viimastel aastatel on Eestis hoogustunud ruumikultuuriarutelud ühismeedias.¹ Kuigi see on väga tervitatav, tuleb meeles pidada, et suur osa ühiskonnast jääb nii nendest aruteludest kui ka omavalitsuste korraldatud nn kaasamisest kõrvale. Eesti ühiskond on tegelikult palju kirjum, kui paistab Facebooki seintelt ja valdade kultuurimajadest. Ka meie linnaruumi kujundamisel, olgu see keskväljak või park, võiks tulemus olla vaheldusrikkam ja mitmekesisem ning arvestada tuleks selle kasutajate vajaduste ja väljakujunenud harjumustega.

Kurepõllu. Kurepõllu tühermaa laiub Lasnamäel Smuuli tee, Valge, Võidujooksu, Liikuri ja Turba tänava vahel. Sealne tuvila koos asutajatest peremeestega meenutab stseeni Emir Kusturica filmist. Lähemal tutvumisel selgub, et tuvila ja sellega seonduv on vaid jäämäe tipp: tegelikult näeb Kurepõllu tühermaal palju kultuurikihte ja peidetud narratiive, mis vaatluste jooksul avanevad ja pakuvad mõtestamiseks ja analüüsimiseks põnevat materjali. Näiteks põimuvad sellel tühermaal looduse, inimeste, investorite ja omavalitsuse huvid. Kurepõllul tehtud vaatluste alusel sõnastasin kitsaskohad, milleks on Tallinna rohekeskklassistamine, segregatsioon ja keskkonda puudutava õigluse puudujäägid. Neid siinkohal käsitlengi.

Kes mida tühermaal teeb? Kurepõllul saavad kokku inimesed, kes samuti sooviksid linnast ja selle hüvedest osa saada. Paljud neist on n-ö nähtamatud eelkõige madalama sotsiaalmajandusliku staatuse tõttu. Julgen väita, et kõik, kes sinna satuvad, tulevad selleks, et nautida metsikut loodust ja vaikust. Intervjuudest ja vaatlustest selgus, et Kurepõllu tühermaa mängib paljude selle kandi elanike elus olulist rolli, sest seal veedetakse aega iga päev: vanemad jalutavad koos väikeste lastega, eakad keerutavad väljakujunenud ringi pidi või käivad edasi-tagasi mööda Turba tänavat, koerad ja nende omanikud saavad liikuda värskes õhus.

Peaaegu kõik inimesed peatuvad pikemalt tuvila ees, et linde vaadata ja linnupidajatega paar sõna vahetada. Pandeemia ajal, kui ostukeskused olid kinni, sai tuvila kõrval asuvast varjualusest noortele oluline koht. Muuseas, seal ei käinud külma ilmaga privaatsust ja sooja otsimas ainult kohalikud noored. Vaatlused näitasid, et kõige enam näeb sel tühermaal just piiratud liikumisvõimalustega inimesi: väikeste lastega peresid, eakaid ja noori. See pilt on kooskõlas ÜRO säästva arengu alameesmärgiga 11.7 (11. eesmärk on jätkusuutlik linn), mis kutsub üles tagama kõigile võrdne ligipääs avalikule ruumile ja rohealadele, kusjuures eraldi on välja toodud naised, lapsed, eakad ja erivajadustega inimesed.

Üks Kurepõllu võtmenarratiiv on lapsepõlv. Seega võib seda tühermaad nimetada ka feministlikust perspektiivist oluliseks ruumiks, kus just naised veedavad koos lastega suurema osa oma ajast. Üks tuvila asutaja on rääkinud, et ta hoolitseb tuvide ja teiste loomade eest, kes on aastate jooksul siin endale varjupaiga leidnud, just laste pärast: et neil oleks huvitavam.

Tühermaa serval, kus on asfalteeritud tee, patseerivad edasi-tagasi noored emad kärudega. Üks intervjueeritav, noor ema kahe väikese lapsega, korraldab tühermaal loodusretki, kus õpitakse tundma taime- ja linnuliike. Kurepõllul kuulatakse lauluväljakul toimuvaid kontserte, korraldatakse piknikuid, päevitatakse. Ühele noorele emale, kes töötab fotograafina, on Kurepõllu tihti ühtlasi ka töökoht: metsik ja mitmekesine maastik pakub igal ajal maalilisi kaadreid.

Murekohad. Tühermaa kasutajate suurim hirm on, et see ehitatakse täis. Ainult viimase kahe aasta jooksul on kinnisvaraarendajad rajanud Kurepõllu servale ligi 477 uut korterit. Kuigi uute korterite elanikud on sama palju huvitatud sellest, et roheala alles jääks, võib keskklassi sissekolimine nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt välja tõrjuda eelkõige marginaliseeritud rühmad just elustiili erinevuste tõttu. Näiteks, kas kõik uued elanikud jäävad rahule sellega, et suvel peetakse tühermaal häälekalt piknikuid ja grillitakse? Kuidas suhtutakse isetekkelistesse ehitistesse, tuvilasse ja bessedka’sse ehk varjualusesse, ning nende ümber koondunud seltskondadesse?

Kevadel mainiti Kurepõldu ka meedias: Lasnamäe linnaosa vanem Vladimir Svet pakkus Estonia teatri uueks asukohaks Kurepõllu tühermaad.² Ka Kaidi Põldoja Tallinna strateegiakeskusest on maininud, et sinna võiks laiendada lauluväljaku funktsioone.³ Võimu juures inimestel on küll suured plaanid, kuid munitsipaalomandis maal on palju aastaid vedelenud igat sorti prügi: mürgist, bioloogilist (nt kasutatud süstlad), ehitusprahti. Selle probleemiga hakkasid elanikud sel aastal omal algatusel tegelema.

Mainimata ei saa jätta Kurepõldu läbiva uue rattatee rajamist. ⁴ Sellised projektid kahjuks ainult suurendavad rohekeskklassistamise riski.⁵ Alasid, kuhu pole kaua aega investeeritud, mis on jäänud n-ö puutumata, ehitatakse aina jõulisemalt ümber moodsateks parkideks ja rohealadeks. Nende lähedusse kolivad jõukamad elanikud, vaesemad tõrjutakse välja. Tekib nn rohelise ruumi paradoks: ühiskonna kõige haavatavamad, kes võiksid rohealadest kõige enam kasu saada, näiteks tugevdada seal oma tervist ja sotsiaalset võrgustikku, ei pääse sellele enam ligi. Kuna COVID-19 leviku ajal on rohealade väärtus määratult tõusnud, ei tohi unustada, et puhke- ja rohealasid peavad saama kasutada kõik elanikud.

Teistega arvestamine. Nii kodanikud kui ka avalik võim mõistavad aina paremini, et kvaliteetne kõigile avatud ruum on ühiskonna liim ning rohealad mõjuvad tervendavalt. Igaühel on siiski oma tajuruum, oma nägemus ja soovid, mida parkides ja väljakutel võiks teha. Selleks et linna rikkalik kultuur säiliks, on tähtis, et tunnustataks kõiki tajuruume.

Linnaplaneerimises on pikka aega eelistatud nn maskuliinset tegevust ning palju vähem tähelepanu pööratud feminiinsele ruumile, mis on seotud hoolitsemise ja kodutööde, laste, eakate ning erivajadusega inimestega.

Haavatumate ühiskonnarühmade osalemine rohealade planeerimisel on ainuke võimalus tagada nende elu kvaliteedi säilimine. Seega on omavalitsuse vastutus kõigi osaliste kaasamisel väga suur. Tihti otsitakse avaliku ruumiga seotud probleemidele mingit universaalset lahendust ja disaini. Sellise lähenemise korral on suur risk kaotada mitmekesisus, nii et tooni hakkab andma monokultuur.

Jätkusuutliku linna puhul rõhutatakse üha enam lokaalsete lahenduste tähtsust, sest ainult sel juhul saab arvestada tegelike kasutajate ja nende vajadustega. Rohelise linna imago ja ilustamise taga seisavad tihti aga poliitilised või majanduslikud eesmärgid.

Kurepõllu tühermaal tegutsejad on nähtamatud ja nende eluviis tõenäoliselt väljasuremise äärel, sest need ressursside, haridustaseme, staatuse ja aja puudumise tõttu marginaliseeritud inimesed ei osale planeerimises ega linna kavandamise aruteludes, neid ei kaasata planeerimisse.

Lõpetuseks meenutan selle aasta Pritzkeri preemia laureaatide, arhitektide Anne Lacatoni ja Jean-Philippe Vassali seisukohta, mida nimetatakse jätkusuutlikuks. Nende põhimõte on: ära kunagi lammuta. Nad leiavad, et kui võtta aega, et enda ümber ringi vaadata, ning teha seda väga põhjalikult, siis vahest polegi vaja midagi teha. Nii loobusid nad 1990. aastatel Bordeaux’ linnas ühe väljaku renoveerimisest, sest väljak oli peaaegu ideaalne ning nad leidsid, et avalikku raha saab kasutada kuskil mujal efektiivsemalt. On arusaadav, et poliitikud soovivad oma CVsse saada palju projekte, aga nimeta roheala ja tühermaa ideaalseks tunnistamine vajab julgust ning suurt muutust mõttemaailmas. Äkki ongi pandeemia ja kliimamuutuste tõttu aeg seda kiiremas korras teha?

Artikkel põhineb autori sel kevadel TLÜs kaitstud magistritööl „Peidetud narratiivid Kurepõllu tühermaal Lasnamäel“ (juhendajad Anni Müüripeal ja Joonas Plaan).

1 Merle Karro-Kalberg, Võrgustunud ruumikultuuri­arutelu. – Sirp 7. V 2021.

2 Vladimir Svet, Estonia tulgu Lasnamäele! – Eesti Päevaleht 30. IV 2021.

3 Merle Karro-Kalberg, Kõlavatest loosungitest tegelike tegudeni. – Sirp 23. IV 2021.

4 Uus jalgrattatee ühendab Kadrioru ja Tondiraba pargid. – Tallinna linna koduleht, 6. IV 2021. https://www.tallinn.ee/est/lasnamae/Uudis-Uus-jalgrattatee-uhendab-Kadrioru-ja-Tondiraba-pargid

5 Michele Catanzaro, The boomerang of green gentrification: an interview with Isabelle Anguelovski. – Undisciplined Environments 9. III 2017.