Laureaat – Toomas Rein – täht, kellega sarnast ehk enam ei tulegi

Toomas Reinu nihkega ruumiloomingut iseloomustab kvaliteet, mis põhjustab alati ka ebalust, kuna kasutaja ei tea täpselt, kuidas miski on tehtud.

EMIL URBEL

Toomas Rein, tänavune kultuuri elutööpreemia laureaat, on olnud juba pool sajandit üks Eesti mõjukamaid arhitekte.

Tiit Blaat / Ekspress Meedia / Scanpix

Sel aastal pälvis riikliku kultuuri elutööpreemia Toomas Rein, kes on aastakümneid (imelik on kirjutada pool sajandit, aga nii see on) olnud Eesti mõjukamaid arhitekte. Nagu preemiakomisjon on märkinud, on Toomas Rein arhitekti kompromissitu sotsiaalse vastutustunde eeskuju, kelle loomingu keskmes on ruumi kvaliteet. Tema looming kuulub Eesti arhitektuuripärandi kullafondi.

Kahtlemata pole ühegi teise eesti arhitekti plaanide järgi nii palju ehitatud, vähemalt mitte nii palju kvaliteetseid ja märgilisi hooneid. Kuigi Toomas Rein on pigem Karbi-Kersteni-Jänese eakaaslane, on ta kuidagi põlvkonnaülene, olnud olemas ja kohal mitmel ajastul. Radikaalsete arhitektide Tallinna 10 liikumine sai temaga tubli täienduse ja läbi kolme kümnendi kestnud juhendajatöö tõttu ERKIs ja EKAs on ta olnud seotud ka mitme noorema põlvkonnaga. Toomas Reinu on auhinnatud, tunnustatud, pärjatud. 2010. aastal toimus arhitektuurimuuseumis tema loomingu põhjalik ülevaatenäitus, ilmus ka sisukas kataloog (koostaja Mait Väljas). 2011. aastal valmis Peeter Brambati filmi „Ehituskunstnik Toomas Rein“.

Ta on oma ala vaieldamatu esinumber ja autoriteet kolleegidele. Nii mõnigi kord tuletatakse meelde, kuidas Toomas Rein käis oma projekteeritud Viljandi pritsimaja aknaid punaseks värvimas, või teab keegi rääkida, et Tomi vanaisa oli keiser Joosepi ajal Brnos jaamaülem. Võta sa nüüd kinni …

Ise on ta tunnistanud, et kui alustas pärast põhikooli Tallinna Polütehnikumis ehituse eriala õpinguid, ei teadnud ta arhitektuurist midagi. Rein töötas 1950ndate lõpus Lõuna-Eestis ehitustel töödejuhatajana. 1961. aastal läks ta Eesti Maaehitusprojektis töötamise kõrvalt ERKI õhtusesse õppesse, kus õpetajaks oli teiste hulgas Edgar Johan Kuusik. 1967. aastal valminud lõputöö „250 korteriga asula Rõuges“ käis Moskvas näitusel ja sai NSVL Arhitektide Liidu I järgu diplomi.

Toona oli ühiskond juba stalinismist üle saamas: info hakkas liikuma, ehituskomitee raamatukogusse ilmusid Soome ja Taani ajakirjad, noored arhitektid vaatasid Põhjamaade poole. Juba esimesed Toomas Reinu tööd olid materjalitundlikud ja orgaanilised. Plaanilahendustel olid n-ö oma kohta otsivad ja loodusega suhestuvad, pikaks venitatud seinad, nende vahel klaas, mis seob siseruumi väliruumiga.

Pärast ERKI lõpetamist alustas Toomas Rein tööd mõne aasta eest loodud EKE Projektis. Kolhoosid olid juba kosunud ja loonud 1962. aastal oma ehitusettevõtteid koondava ettevõtte Eesti Kolhoosiehitus (EKE). Tööd oli kuhjaga ja järjest valmisid Sverdlovi kolhoosi peamaja Tsoorus (1969–1977), Linda kolhoosi keskus Kobelas (1969–1973), Paide KEKi (1971–1974) ja Rapla KEKi hooned (1971–1977) ning Kuldne Kodu Pärnus (1972–1987). Tulid ka mitmed auhinnad, nagu Nõukogude Eesti preemia aastal 1975 ja ENSV teenelise arhitekti aunimetus 1979. aastal.

Kõik need väljapaistvad tööd on väga eriilmelised, kuid neid seob arhitektitöö kvaliteet ja ka mingi nihestatus, mis alati head maja iseloomustab. Kvaliteetne ruum põhjustab alati ka ebalust, kuna kasutaja ei tea täpselt, kuidas see on tehtud.

Tsooru keskus, mis on paraku lagunenud, seisab oma sirge peafassaadiga maantee poole. Pargi poole jääb plastiline kobar, millele panevad siseruumis punkti alvaraaltolik saali lagi ja punane kamin.

Linda kolhoosi keskuse hoonega Kobelas keeras Rein pea peale omaaegse eesti arhitektuuri lemmikvõtte, laia pruuni puitkarniisi. Suurejooneline loodusega seotud lahendus on jaapanlik ja toob meelde Ameerika suure arhitekti F. L. Wrighti 1967. aastal lammutatud Tōkyō Imperial Hotelli.

Kaheksatahulist Rapla KEKi peahoonet ei saa pidada pelgalt orgaaniliseks arhitektuuriks: see on suur märk, tootem, tänapäeval võime öelda ka kontseptsioon. UFO, nagu rahvas selle tabavalt nimetas, on küpse meistri enesekindel deklaratsioon, statement. Isegi tuhatoosid olid Raplas kaheksakandilised.

Üle kümne aasta ehitatud Kuldse Kodu kvartal (seniajani lõpetamata) on siiani kõige terviklikum ja läbimõeldum elukeskkond Eestis. Sealt kumab vastu Olev Siinmaa ja Alvar Aalto vaim. 700 meetrit pikk sisekoridoriga maja, lasteaed, tõstukiga parklad, väike­vormid, omas ajas eesrindlik tehnoloogia ja standardist erinevad korterid äratasid tähelepanu Eestist kaugemalgi. Tegemist on terviklahendusega, kuhu olid kaasatud ka sisearhitektid ja disainerid (Taevo ja Helle Gans, Leo Lapin, Sirje Runge, Villu Järmut).

Ajal, mil kolm põhilist ehitusmaterjali olid silikaattellis, ruberoid ja kuvalda, oli EKE süsteem piiratud võimalustele vaatamata tõeline oaas. Kui linnades vohas üksluine hallus ja sund ja industrialiseerimine ning ehitusplatsil liikusid kahtlast päritolu töömehed, aeti (nii kummaline, kui see ka pole) just kolhoosides Eesti asja.

Suurte tellimuste kõrval on Toomas Rein teinud ka mitmeid väljapaistvaid eramuid. 2010. aasta näituse kataloogis lahkab Mait Väljas asjatundlikult, kuidas Toomas Rein esitles 1975. aastal Tartus valminud Tootsi eramus Le Corbusier’ uue arhitektuuri viit põhimõtet. Kooliajast mäletan, kuidas Toomas Rein rõhutas, et arhitekti proovikiviks on teha ühe korstnaga eramaja, kas ta suudab maja projektis kõik suitsu- ja ventilatsioonilõõrid ühte korstnasse kavandada. Arukale kavandamisele peaksime tähelepanu pöörama ka praegu, selle asemel et lahendada ruumi sisekliima ja energiasäästuga seonduvaid küsimusi järjest keerulisema tehnoloogia abil?

Seitsmekümnendate lõpul saabunud postmodernism tõi eesti arhitektuuri uue suhtumise keskkonda. See jäi aga sageli vaid deklaratiivseks vorminipiks ning andis hoogu nii mõnegi kurioosse ehitise valmimiseks. Toomas Reinu sel ajal kavandatust on Paatsalu puhkemaja oma valgete tornide ja punaste kaarestikega ning Aegviidu puhkebaasi robertventurilikud päkapikud veenvalt kohatundlikud. Elemente hoiab koos väga ratsionaalne ja läbi tunnetatud struktuur. Toomas Reinu hoonete plaanid ongi nagu hieroglüüfid: lõpuni lihvitud ja momendiga haaratavad.

Toomas Reinu tegemisi on saatnud vastutustunne ja ametiau, ta on kriitilise sulega üles astunud nii Sirbis kui ka Ehituskunstis. Ta ei salgagi, et tema suur eeskuju on alati olnud Alvar Aalto. Ta on kindlasti parim Aalto tundja Eestis ja tema suurest sõbrast, Moskva arhitektuuriteadlasest ja Aalto uurijast Andrei Gozakist sai ka eesti arhitektuuri väsimatu saadik.

Kaheksakümnendate lõpp ja kapitalismi tulek lõi ehitustegevusse ligi kümneaastase augu. EKE Projekt lagunes, tekkisid uued väikesed bürood. Paljud projektid jäid riiulisse. Näiteks Kuressaare keskosa terviklahendust iseloomustavad regionalism ja ratsionalism Aldo Rossi vaimus, aga seejuures on see igas detailis äratuntavalt toomasreinulik. Mõni julgem ettevõtja võiks proovida ühe sel ajal projekteeritud maja tagantjärele valmis ehitada.

Võime küsida, kas selliseid staare enam tulebki, on ju arhitektide looming järjest kollektiivsem. Kui Tallinna 10 välja arvata, pole Toomas Rein kunagi kuulunud kollektiividesse või võistkondadesse. Ta on ajanud oma asju ikka isepäiselt, aga liitnud endaga pikaajalised koostööpartnerid. Toomas Reinul oli tohutu töövõime, kui parasjagu tööd oli, kui aga polnud, siis ta maalis. Tunnistuseks on auhinnad 1979. ja 1987. aasta Balti akvarellitriennaalilt. Natuurist maalimine on Toomas Reinule olnud vaid abivahend tema enese abstraktse maailma loomiseks. Kes veel julgeks nii musta akvarelli teha või oskaks nii mitu erinevat punast kõrvuti panna? Nauditava ja iseseisva kunstina vaadeldavad on ka tema projektide graafika, aksonomeetriad ja perspektiivid, maalid ja serigraafiad.

Kas on aeg kokku panna ka telliskivi mõõtu monograafia? Materjali oleks nii mõnegi köite jagu. Soovin laureaadile tervist ja ka õnne peatselt läheneva ümmarguse tähtpäeva puhul! Aprillis tuleb Vabaduse galeriis ka Reinu suuremat sorti akvarellinäitus. Kohtume näitusel!

Kaheksatahulist Rapla KEKi peahoonet (1977) ei saa pidada pelgalt orgaaniliseks arhitektuuriks: see on märk, tootem, UFO, nagu rahvas seda tabavalt nimetas.

Arvi Kriis / Eesti Arhitektuurimuuseum

Toomas Rein on ka meisterlik ja hinnatud akvarellist. „Sadamalinn“, 1995.

Eesti Arhitektuurimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht