Leedu arhitektuurist

Margit Mutso

28. juunist 12. juulini oli Tallinnas Pärnu maanteel arhitektuuri- ja disainigaleriis avatud Leedu eramuarhitektuuri näitus: väljas oli 37 ehitist arhitektide viimase kümnendi loomingust. Näitusel võis taas tõdeda, et praegune arhitektuur on üle ilma üsna samalaadne: kasutatakse samu arhitektuurseid võtteid, samu materjale, samasuguseid plaanilahendusi jne. Isegi eeskujud on arhitektidel ühed ja samad. Mõned majad on paremini õnnestunud, mõned mitte nii head, nagu ikka. Ju vist on ka inimesed arenenud riikides üsna sarnased: loevad samu raamatuid, vaatavad samu filme, teevad sama tööd ning viljelevad samalaadset elustiili. Selle näituse maju vaadates oli küll rahvuslikku eripära üsna raske tajuda. Sestap ei vestelnud me näituse kuraatori Gintaras Balčytisega vahetult peale näituse avamist mitte niivõrd näitusest kui Leedu arhitektuurielust laiemalt.          Margit Mutso: Tallinna näitusel on väljas Leedu eramajad. Miks just eramajad?        Gintaras Balčytis: See näitus sai kokku pandud eelmisel aastal seoses visiidiga Thbilisisse. Küsisin endalt: milline on see teema, mis ei paku huvi mitte ainult Leedu vaid ka teiste riikide tavalistele inimestele? Leidsin, et eramaja teema on oluline ka neile, kel muidu arhitektuuriga erilist sidet pole. Näitus on olnud üleval veel Kiievis ja Salzburgis. Pärast Tallinna läheb see edasi Minskisse ja Helsingisse.   

    

Kui teadlik on Leedu eramaja tellija? 

Eramaja tuleb klient üldjuhul tellima üsna teadlikuna sellest, millist maja ta soovib. Ta teab, mitu tuba ta tahab, palju võiks fassaadil klaasi olla, mis stiilis maja peaks olema jne. Kui  aga hakkad täpsemalt rääkima arhitektuurist, elustiilist jne, siis teinekord võib suhtumine arhitektuuri päris palju muutuda. Eramut ei ole lihtne teha. See on küll väike, aga tegemist on ikka „päris” arhitektuuriga, sellesse ei saa suhtuda kuidagi lõdvemalt. Eramu eripära on see, et sellel on ka „päris” omanik, kes maja reaalselt iga päev kasutama hakkab. Suurte arenduste puhul luuakse maja anonüümsele kasutajale, arendaja eesmärk on võimalikult palju kasu saada. Eramaja on isiklikum. Leedu eramutellija ei ole väga modernne ega ka eriti pragmaatiline. Tihti tahab ta rohkem ruutmeetreid, kui ehitada jaksab. Ma ei tea, miks, aga leedukad armastavad suuri maju. Tellitakse ikka vähemalt paarisajaruutmeetrine eramu. Enamasti on peres kaks täiskasvanut ja kaks last, nii et piisaks ka näiteks saja viiekümnest ruutmeetrist, aga sellega ei lepita. Inimesed, kes tulevad kuue-seitsmekümneruutmeetrisest  korterist, tahavad tingimata ehitada hästi ruumika elamu. Need, kes ostavad valmis ehitise, eelistavad aga just väiksemaid maju.       

Näitusel on esitletud väga heal tasemel eramuarhitektuuri. Milline on Leedu eramute üldpilt?       

Muidugi ei sarnane kõik Leedu majad näitusemajadega. Kui võtta jutuks ehitised laiemalt, siis saab arhitektuurist rääkida ehk kümne protsendi majade puhul. Viimastel aastatel on Leedus nagu ka Eestis ehitatud väga palju uusi maju ja paraku suur osa neist peegeldab halba maitset. Investorid ostavad maa ja ega neid kvaliteet huvita. Õnneks aga võib leida ka üksikuid ilusaid elamualasid nii eramute kui kortermajade piirkondadest, seda just Vilniuses, Kaunases ja Klaipėdas. Paraku, jah, head arhitektuuri võiks palju rohkem olla.         

Eestis tellib väidetavalt üheksakümmend protsenti eramaja ehitajatest projekti arhitektilt. Kuidas on Leedus lood, kas arhitekti hinnatakse või eelistatakse pigem kataloogikaupa?         

Enamik pöördub ikka arhitekti poole. Muidugi pakutakse ka valmis kataloogimaju, aga tavaliselt tahetakse sel juhul projekti kuigivõrd muuta. Leedukad tahavad ikka oma vajadustele vastavat maja. Ma pakun, et umbes seitsekümmend protsenti kasutab kodu projekteerimisel arhitekti.        Milline on leedu arhitekti positsioon? 

Arhitekt on eramajade puhul persoon number üks. Aga suurte ehitiste puhul? Eesti arhitektid on pahatihti hädas sellega, et nendest minnakse mööda, tehakse ehitamise käigus muudatusi, mille osas autoriga ei konsulteerita,  või ei tellita üldse korralikku projekti. 

Leedus on samamoodi. Kui klient on intelligentne, siis on arhitektil ehitamise käigus suur roll, tema ideede ja nõuannetega arvestatakse. Paraku peab ütlema, et arhitekt pole enam ehitusprotsessis nii oluline, kui ta oli veel kümme aastat tagasi. Võib-olla oli see nõukogude aja pärand, siis oli meil arhitekt ehitusprotsessis väga oluline persoon.   

Kui palju Leedu seadused arhitektuuri toetavad? Eesti seadused lubavad näiteks maja vastu võtta, ilma et arhitekt allkirjaga kinnitaks, et maja vastab tema koostatud projektile.   

Meil on oluline positsioon peatöövõtjal, projekti juhil. Enne oli määratud, et elamute, eramute ja koolide puhul pidi projektijuht olema alati arhitekt. Nüüd on see muutunud ja projektijuht võib olla kas projekti arhitekt või insener. Kui projektijuht ei ole arhitekt, siis pole ka vastuvõtmisel arhitekti nõusolekut vaja.   

Kui palju arhitekte igal aastal Leedus kõrgkooli  lõpetab?   

Leedus on kaks kooli Vilniuses ja kaks Kaunases. Vilniuse tehnikaülikoolist tuleb igal aastal viiskümmend arhitekti, Vilniuse kunstiakadeemiast umbes kakskümmend viis. Kaunase  tehnikaülikooli lõpetab kuuskümmend ja Kaunase kunstiinstituudi kümme arhitekti. Magistrantuuri kohti on kokku aga umbes kolmkümmend.   

145 arhitekti aastas – kas neile kõigile jätkub ka tööd?     

Ei. Paljud lähevad tööle ehitusfirmadesse projektijuhtideks või tööjooniseid tegema. Meil on projektil kaks põhistaadiumi: tehniline projekt, mille alusel saadakse ehitusluba, ja tööprojekt, mille teinekord teeb ehitusfirma ise ja mille tarvis nad võtavad tööle arhitekti. Paljud arhitektid lähevad ka materjalimüüjateks, osa leiab tööd disainerina või sisearhitektina.       

Millal võib Leedus arhitekt iseseisvalt tööle hakata?       

Leedu seaduse järgi peab iseseisvalt töötamiseks olema bakalaureuse kraad pluss viis aastat erialast töökogemust. Kui on magistrikraad, siis piisab kahest tööaastast. Leedus annab vastavaid  tegevuslitsentse arhitektide koda. Ilma litsentsita saab töötada vaid väikeobjektidel. Litsentsil on kaks astet: esimese astme puhul võib arhitekt teha maju, teine aste lubab teha ka linnaplaneeringuid.       

Eestis on just üles kerkinud arutelu, kas arhitekte on õigem koolitada tehnikaülikoolis või kunstiakadeemias. Leedus on mõlemad variandid olemas. Kuidas teile tundub, kust tulevad tugevamad ja edukamad arhitektid?       

Raske küsimus. Üldiselt on tulemus üsna samasugune, kõik sõltub eelkõige konkreetsest persoonist. Kes on ikka väga huvitatud arhitektuurist, võib seda õppida nii siin kui seal, aga kunstiakadeemia tudengid on ehk loomingulisemad. Neil on rohkem kunstiaineid ja ühel kursusel on vaid kümmekond üliõpilast, mis tähendab, et õppeprotsess on personaalsem. See on kindlasti parem kui tehnikaülikoolis, kus on suured kursused.       

Eestis on kunstiakadeemiasse arhitektuuri õppima pääseda üsna raske, konkurents on suur. Kas Leedus on lihtne arhitektuuritudengiks saada?       

Nüüd on palju lihtsam kui nõukogude ajal. On vaid mõned eksamid: joonistamine, kompositsioon. Kui pürgija pole eksamil kuigi edukas, siis on võimalus minna tasulisele kohale. Pool tudengitest maksab oma õpingute eest ise. 

Kas Leedu noored arhitektid pürgivad ka  välismaale õppima? 

Jaa. Välismaal õppimine on väga populaarne. Lemmikpaigad on Taani, Holland ja ka London.   

Milline on Leedus ehitusturg täna, kas arhitektidele jätkub tööd?     

Praegu on olukord kindlasti parem kui paar aastat tagasi, ehitusturg hakkab vaikselt elavnema. Paljud projektid on aga ikka peatatud. Hakkasime oma firmas mõned aastad tagasi tegema suurt elamukompleksi ja renoveerima üht suurt hotellikompleksi korterelamuks – mõlemad projektid peatati paari aasta eest. Nüüd aga helistati, et nende projektidega võibolla peatselt jätkatakse. Kindlasti on täna seis  parem, kuid kindlasti mitte veel hea. Kaunases on näiteks viimasel aastal valminud vaid üks elamu, Vilniuses mõned üksikud. Paljud ehitusja arendusfirmad on pankrotti läinud, mis on küll turgu puhastanud.   

Kui aktiivne on Leedu arhitektuurielu? Kas on piisavalt näitusi, võistlusi?     

Meil on üsna palju arhitektuurivõistlusi. Just lõppes kaheastmeline võistlus Vilniuse kunstigalerii projekti leidmiseks. Üks erainvestor, kellel on väga ilus Leedu moodsa kunsti kollektsioon,  otsustas kesklinna ehitada selle tarvis galerii ning korraldas arhitektuurivõistluse. Üldiselt on meil päris palju võistlusi ja aastas kaks-kolm arhitektuurinäitust. Iga kahe aasta tagant toimub suurem Leedu arhitektuurinäitus. Arhitektide liit ei ole siiski nii aktiivne, kui ta olla võiks. Mulle tundub, et seda süsteemi, mis on muutumatult töötanud nõukogude ajast peale, peaks uuendama. Meil on maja Vilniuse kesklinnas, maja Kaunase vanalinnas ja maja  Šiauliai vanas osas – tingimused tegutsemiseks on head. Aga liit vajab uut põlvkonda, kes selle ühingu käima tõmbaks. Paraku ei kipu noored liitu astuma, liidul pole noorte silmis head mainet, ei nähta põhjust, miks sinna tulla.   

Eestis on kõige edukamad just noored arhitektid. Kuidas Leedu noortel läheb?     

    Noored on terased, nad võtavad osa näitustest ja võistlustest, aga peab tunnistama, et Leedus on praegu kõige edukamad siiski nelja-viiekümneaastased arhitektid. Kõik võistlused on võitnud just see generatsioon, ka rahvusvahelistel võistlustel on nad edukamad olnud.     

Kuidas elab Leedus arhitektide vanem generatsioon? Kas endised tegijad on suutnud kohaneda uute võimaluste ja reeglitega?     

Mõned nõukogudeaegsest põlvkonnast töötavad veel aktiivselt, on palganud endale tehnikud, kes projektid arvutisse kannavad ja tegutsevad päris edukalt. Aga neid on vähe. On veel  ka mõned professorid, kes reaalset arhitektitööd enam ei tee.     

Kui võrrelda Eesti ja Leedu arhitektuuri, siis mulle tundub viimase näituse põhjal, et need on üsna sarnased?       

Arhitektuur on tänapäeval kõikjal ühesugune, aga mulle tundub, et Eesti arhitektuur on praegu Leedu omast sammuke ees. See on  huvitavam, moodsam ja avangardsem. Me, leedukad, püüame teha erilisi asju, aga see ei õnnestu. Ma ei tea, miks. On küll palju häid maju, aga sellist arhitektuuri, nagu ma nägin näiteks Tallinnas Rotermanni keskuses, Leedus ei leia. Loodan, et eestlased teevad oma näituse ka Leedus. Viimane Eesti arhitektuurinäitus, mida ma Leedus mäletan, oli nõukogude ajal. Balti riigid peaksid rohkem läbi käima. Nõukogude ajal toimus igal aastal Moskvas  arhitektuurinäitus, kus me olime vaieldamatud liidrid. Kontakt oli meil omavahel siis tihedam kui praegu. Näitus on võimalus üksteist jälle tundma õppida.     

Eestlased esinesid just arhitektuurinäitusega Moskvas. Järgmine kord peaks ehk mõtlema kolme Baltimaa ühisnäituse peale?       

See on hea mõte!