Liitreaalne Austraalia

Anne Vingisar, Kersti Miller

Veneetsia arhitektuuribiennaali Giardini näitusealal ei torka Austraalia ajutine, oranži pilve laadse katusega paviljon eriti silma. Lahtine, ilma seinteta paviljon asendab esialgset üle kanali asunud Philip Coxi projekti järgi 1988. aastal ehitatud paviljoni, mis on viidud nüüd Austraaliasse. Esialgse paviljoni asukohale rajatakse uut, mis ei valmi aga enne 2015. aasta kunstibiennaali. Etteruttavalt, Eesti ja Austraalia paviljon on paljuski omavahel võrreldavad, sest kasutavad tehnoloogiat kui peamist esitlusmeediumi, nii et mõlemad väljapanekud küünivad kaugemale tüüpilisest näituseformaadist. Mõlemad näitused tegelevad teistmoodi ruumikogemusega, kasutades selleks uusi võtteid.

Austraalia ajutine pilveruumipaviljon („Cloud Space”) kannab endas felix._Giles_Anderson+Goad kureeritud vabaõhunäitust „Liitreaalne Austraalia” („Augmented Australia”), mis tugineb suures osas nutiseadme kasutamisele ja 3D-mudelite vaatamisele.

Vaatluse all on 22 hoonet kaugemast ja lähiminevikust, mis on jäänud Austraalias ühel või teisel põhjusel valmis ehitamata. Iga hoone jaoks on näitusel omaette metallpoodium lühitutvustuse ja fotodega, mille asemel võib aga külastaja nutiseadme abil kuvada video ja intervjuu. Nii Eesti kui ka Austraalia näitus avavad end vaid juhul, kui paviljon on külastajas huvi äratanud, nii et ta otsib osalust ja astub esimese sammu – osalusvõimalused on aga Eesti ja Austraalia väljapaneku puhul erinevad.

Eesti näitusel „Vaba ruum” („Inter-space”) on infokanaleid võimalik avada-sulgeda nutiseadmetagi. Näituseruum ja digitaalmaailm suhtlevad Eesti paviljonis dünaamiliselt ja kui paviljonist väljuda, võib ruumi edasi mõjutada virtuaalsel tasandil (vt enterinterspace.ee – virtuaalne paviljon). „Vabas ruumis” kattuvad füüsiline ja digitaalne ruum, virtuaalpaviljonis viibimine on nähtav füüsilises paviljoniski.

Austraalia paviljonis näeb küll füüsilisi fotosid, kuid info avaneb kogu ulatuses vaid nutiseadmega – needsamad hooned ilmuvad Veneetsia tühjadele piazza’dele elusuuruses. Eesti paviljonis positsioneerub digimaailm külastaja järgi – kogemus on isiklik, Austraalia paviljonis positsioneeritakse külastaja aga seadme kaudu. Itaalias on üldiselt internetiühendusega kehvasti ning seetõttu võivad linnaruumis geopositsioneeritud kolmemõõtmelised virtuaalmudelid jääda kogemata.

Vaatamata Austraalia väljapaneku tehnoloogilisusele on sel siiski ka sotsiaalne mõõde – linnaväljakul või vee ääres näeb nutiseadme abil hoone kujutist – möödujal ei pruugi olla aimugi, et see nähtamatul moel seal asub. Näituse külastus nõuab füüsilist kohalolekut kindlates paikades linnaruumis ehk siis külastajad ei varju digitaalsesse ruumi, vaid neil on võimalus jälgida teisi (võimalikke) külastajaid. Kuna ükski käsitlevatest virtuaalhoonetest ei ole algselt mõeldud Veneetsiasse, siis paiknevad need vahel kummalises asukohas: määras ilmselt see, kuhu nad elusuuruselt mahuksid. Näiteks Harry Seidleri projekteeritud olümpiastaadion (1952) hõljub mere kohal, vahel võib staadionist sõita läbi vapporetto. Või siis näha San Marco väljakul inimesi kõndimas läbi Pier Luigi Nervi projekteeritud katedraali (1958–1961, Lääne-Austraalia). Võib-olla muigab teisel pool väljakut seepeale veel keegi, kel on info omamise privileeg, mida teistel ei ole.