Linnaaiandus kui kodanikuühiskonna kasvulava

Maria Derlõš: „Unistan sellest, et kui kurdan perearstile ärevust, siis kirjutatakse mulle tablettide asemel välja hoopis kümme korda kogukonnaaia külastamist.“

MERLE KARRO-KALBERG

Linnaaiandusel on Eestis pikk traditsioon. Nõukogude ajast on linnapilti jäänud aiamaid, mida nüüdseks kasutatakse justkui illegaalselt, kuid mis toovad inimesed nagu endisajalgi kokku, koondavad lugusid ning pakuvad mõtestatud tegevust. Tallinnas siiski selliseid ajaloo ja aednike lugudega täidetud aedu enam alles polegi. Üleilmsete liikumiste tuules on linnaaiandus võtnud meie pealinnas uusi vorme, näiteks on tulnud kogu­konnaaia liikumine. Nüüd kavandab linn Põhja-Tallinnas Putukaväilale, Kolde puiestee ja Ehte tänava nurgale uut linnaaeda. Lubatakse, et see saab olema esimene omalaadne. Mida see täpselt tähendab ning kuhupoole linnaiandus areneb, räägib urbanist, Tallinna linnaaianduse ekspert Maria Derlõš.

Tallinnas räägitakse uuest Pelgu ühisaiast kui millestki uudsest. Mille poolest see teistest erineb?

Alustan tausta selgitamisest. Miks üldse seal ja miks selline? Uus aed asub Putukaväilal, millest on saamas Tallinna silmapaistvamaid rohekoridore ja mitmekesine lineaarpark. Selle aia taga on tugev kogukond. Ei oskagi praegu öelda, mis oli enne, kas Putukaväil või Pelguaed. Mäletan ajast, mil ma kogukonnaaiandusega tegelema hakkasin, üht tütarlast, kes otsis linnaaianduse arendamiseks kohta. Lõpuks jõudsime just selle paigani seal Kolde puiestee ja Ehte tänava nurgal, kõrgepingeliini all. Seesama tütarlaps lõpuks küll Tallinna linnaaiandusega tegelema ei hakanud, kuid sellest sädemest sündis MTÜ Pelgu­aed.

Niisiis ei ole praegu kavandatav aed täiesti uus ja seda ei planeerita tühjale kohale. Mõtleme selle aiaga kaugemale praegusest Tallinna linnaaiandusest. Enam ei ole tegu ainult istutuskastidega, vaid lisame peenramaa ja kasvuhoone. See kavandatakse ruumiliseks tervikuks, et aed oleks ka nõudlikumale linnaesteedile vastuvõetav. Telliti eraldi maastikuprojekt, kus kõik detailid on läbi mõeldud ning linn ehitab selle aia ka välja. Tegu pole tarastatud peenramaaga, vaid avaliku ruumiga, vaba aja veetmise koha ja kultuurikeskusega.

Lisaks tegelesime teenusdisainiga, mõtlesime, kuidas info selle aia kohta ümbruskonna elanikeni jõuab, kuidas linnaaednik aia üles leiab. Praegu on linnaaianduse pilt juba nii kirju, et raske on orienteeruda nii ametnikel kui linnaaednikel. Info koondamine ja organiseerimine on sama tähtis kui aedade rajamine.

Kogukonnaaedu on Tallinnas seni kavandatud nii, et vaadatakse, kus on lapike vaba maad, kuhu saaks mõne kasti panna ning huvitatud linlased on aiakastid ise oma äranägemise järgi kokku klopsinud. Vaid Priisle pargis on linn rajanud rohkem, ehitanud piirde, kuid sinna loodi minimaalsed algtingimused: veevõtuvõimalus, kuur, mõned istumiskohad.

Kas Pelgu ühisaia mudel võetakse eeskujuks ka edaspidi?

Kindlasti on praegu tegu esimese pääsukesega. Ma ei julge lubada, kui palju aedu linn veel rajab. Tahame katsetada mitmesuguseid mudeleid. Praegu vaatame, kuidas õnnestub see, kui meil on aiandushuvilised olemas ja me aitame neid.

Üks asi on aedade rajamine, kuid teine nende käigus hoidmine ja aialappide väljajagamine. Pikka aega on linnaaianduse huvilised aeda ära mahtunud. Praegu oleme jõudnud mitmes linnaaias selleni, et huvilisi on rohkem kui ruumi. Mõelda tuleb, kuidas säärane olukord lahendada. Kuidas valime välja need, kes saavad oma peenrakasti või peenra? Millised on valikukriteeriumid? Ka seda hakkame nüüd Pelguaias katsetama. Näiteks eelistame ümbruskonnas elavaid huvilisi, kuid peame valmis olema, et ka sel juhul ei mahu kõik ära. Me pole veel läbi mõelnud, keda eelistada. Kas anda eelisõigus eakatele, paljulapselistele peredele, väiksema sissetulekuga leibkondadele? Linnaaias võiksid koos tegutseda eri vaadete, sissetuleku ja maailmavaatega inimesed. Kogukonnaaed on ju ka väga sotsiaalne nähtus.

Kui levinud on Tallinnas linnaaiandus? Kui palju on kogukonnaaedu?

Eelmise aasta lõpu seisuga oli neid 30. Neist suurema osa rajamist või täiendamist on linn toetanud.

Võib öelda, et linnaaednike seltskond on viie aasta jooksul kõvasti kirjumaks läinud. Alguses pöördusid meie poole mittetulundusühingud, kes tegutsesid linna loal ja linna maal maakasutuse lepingu alusel. Nüüd on hakanud aianduse vastu huvi tundma ka kinnisvaraarendajad. See on väga kiiduväärt. Uusarenduste juurde soovitakse lisavõimalusi ja aiandusega tahetakse täiendada ka juba vanemaid elamukvartaleid, näiteks Aiandi kvartali üürimajade piirkond Mustamäel. Üüriturg on meil niikuinii vaeslapse osas ja välja kujunemata. Selles kvartalis tahab arendaja pakkuda üürnikule mitte ainult ruutmeetreid elamiseks, vaid võimalust õues näpud mulda pista. Põhjala tehases on linnaaiandus kultuuri ja keskkonna loomulik osa. Tallinnas on palju korteriühistuid, kus tuntakse selle teema vastu huvi. Omajagu on aedu rajatud ka organisatsioonide ja asutuste juurde. Näiteks eelmisel aastal pöördusid linna poole säästva renoveerimise keskus, ronimisministeerium jt.

Linnaaianduses nähakse hooviala korrastamise ja haljastamise võimalust ning kuna linn aianduse edendamiseks toetust jagab, siis kasutatakse seda agaralt. Eks see on ka meie ülesanne mõelda, kuhu soovid täpselt suunata ning kuidas arengut kõige paremini toetada.

Igas linnaosas peaks olema vähemalt üks kogukonnaaed. Ka Pirital. Ka Nõmmel. Ei saa öelda, et eramupiirkonnad pole huvitatud. Ka nendes linnaosades on kortermaju.

Linnaaedu on mitmesuguseid. Seal võib olla peenraid, kasvuhooneid, igaühel oma haritav maalapp. Maa võib olla jagatud kõigi vahel võrdselt, haritakse ja vastutatakse ühiselt, aga igaühel võib ka olla oma nurgake. Tallinna linnaaedades on vist suures osas vaid peenrakastid.

Jah. Aianduse ja saagikuse poolest on aiamaa muidugi parem lahendus. Istutuskastidega aia kavandamine ja rajamine on aga lihtsam, pole vaja kaevata ega eraldi luba taotleda. Arvesse tuleb võtta ka seda, et köögivilja kasvatamiseks pole linnamuld kõige parem ja puhtam. Ka Pelgu ühisaias vahetame osa mullast välja ja toome köögiviljaaianduseks sobiva asemele. Kastid liigendavad ruumi ning aiakasti eest hoolitsemine on kiire elutempo juures mugavam. Paljud linnaaednikud kasvatavad toidutaimi esimest korda ja pahatihti polegi neil aega ega oskusi rohkema eest hoolt kanda kui üks istutuskast. On muidugi ka neid, kes tahaksid suuremal pinnal aiandusega tegeleda, aga see vajadus praegu ei domineeri.

Kuidas kogukonnaaiad üldse tekivad? Kogukonnaaed viitab justkui rohujuure tasandi liikumisele, kus kõigepealt on olemas huvilised ja seejärel rajatakse aed. Mil määral näitab linn ise initsiatiivi: rajab aia ning aitab huvilistel see üles leida?

Nii ja naa. Meil on ka näiteid, kus linn ise on initsiatiivi haaranud. Näiteks Priisles. Kui parki projekteerima hakati ning ideid koguti, siis MTÜ Lasnaidee ühe liikmena käisin välja mõtte, et seal võiks ka aiapidamiseks sobivad tingimused olla, kuigi konkreetseid huvilisi, kes seda aeda oleks tahtnud, meil toona polnud. Lõpuks need huvilised sinna ka tee leidsid.

Teine säärane aed on Ameerika kogukonnaaed Uue-Maailma asumis. Linn otsustas, et sinna võiks selle teha ja aiandus­huvilisi tuli ajapikku juurde.

Sääraselt otsib praegu linnaaednikke ka Rakvere. Nii et sellist omavalitsusepoolset initsiatiivi on ikkagi ka.

Välja selgitada tuleb need kohad, kus me näeme, et n-ö ülalt alla lähenemine võiks toimida: linn haarab ohjad, tegutseb ennetavalt ja toob inimesed kokku.

Muidugi on mul unistus, et meil oleks nii nagu Saksamaal või Rootsis, kus linnaaianduse traditsioon on pikk ja linnaaiad kaunis vaatamisväärsus. Meil siin on aga maakodude traditsioon ja võiks isegi öelda, et kultus – ühiskondlik kokkulepe, et igaühel peab olema maakodu. Ometi on meie ühiskonnas omajagu neid, kes on siia sisse rännanud, kellel pole maal sugulasi ega talukohta.

Kas saab üldistada ja välja tuua Tallinna linnaaedniku profiili? Kes ta on?

See on ajas muutuv. Alustavas vastloodud kogukonnaaias käivad koos nooremapoolsed entusiastid. Seda vahet, kas need on lastega pered või mitte, ei saa teha. Neil on algatamise oskus ja kogemus ja nad teavad, kuidas projekt kokku panna, ellu kutsuda – neid iseloomustab ettevõtlikkus. Need, kes kaasa tulevad, on juba kirjum seltskond. Palju oleneb sellest, kuidas info levib: esialgu antakse oma tegevusest teada ühismeedias. Kui me esimese kogukonnaaia Lasnamäel rajasime, siis arvasin, et alustuseks tulevad kaasa keskkonnateadlikud hipsterid, aga tulid hoopis lastega pered. Nende esmane huvi ja motivatsioon ei olnud mitte keskkond või linnaruumi elavdamine, vaid hoopis soov oma lapsele näidata, kuidas seemnest saab taim, anda edasi traditsioone ja teadmisi. Kolmandal-neljandal aastal liitus omajagu eakaid.

Info levib suust suhu, ikka kõnnitakse peenrakastidest mööda, tuntakse toimuva vastu huvi ja tahetakse kaasa lüüa. Miks eakad tulevad? Ühest küljest on see muidugi nostalgia ja soov midagi ise teha. Teisalt tahetakse noortega suhelda, mõtteid vahetada, kogemusi jagada. Siit saab järeldada, et linnaaiad on kui sotsiaalne katel, kus inimesed, kes ehk niisama kokku ei satu, tegutsevad külg külje kõrval.

Millal me jõuame sinna, et linnaaiandus on sama loomulik ja nõutud linnavalitsuse pakutav teenus kui Berliinis, Kopenhaagenis või mujal? Mõnel pool on ka koolide juures aiad, kuhu lapsed saavad minna kas rahunema või hoopis preemiaks pingutuse eest.

Tuleb aru saada, et kogukonnaaed ei ole toode või teenus, mida saab tulla tarbima. Jagan siinkohal ühe kogukonnaaia eestvedaja sõnu, et linnaaed on 80 protsenti kommunikatsioon ja kaasamine ning vaid 20 protsenti aiandus. Kogukonnaaia mõte on ühiselt vastutada, õppida koos tegema ja koos kasvada. Seetõttu on tuleb ka eestvedajaid koolitada, õpetada kaasama, delegeerima ja mitte läbi põlema. Kogukonnaaed on suurepärane kodanikuühiskonna ja lõimumise kasvulava. See pole ühekordne üritus. Ühiselt aia ja kasvuhoone pidamine tähendab kokkuleppeid ja suhtlemist. Kogukonnaaiandus on pidev areng ja kasvamine nii kogukonnana, aiana kui ka isiklikult.

Ka Tallinnas on üks suur linnaaianduse vorm õppeaiad. Neid on juba ammu rajatud lasteaedadesse, kuid huvi on hakanud tundma ka koolid, muuseumid ja hoolekandeasutused, kus on intellektipuudega lapsed või täiskasvanud.

Linnaaiad on populaarsed ja erilaadsed. Võib tõesti öelda, et ka Tallinna aiandus on linnaruumi loomulik osa ja selle järele küsitakse aina enam. Uued linnaaiad, katsetamine uudsete lahendustega ning linna aktiivne osalemine aitab eesmärke seada.

Muidugi on minu suur unistus see, et kui lähen perearsti juurde ning kurdan ärevust, siis mulle kirjutatakse tablettide asemel kümme korda kogu­konnaaias käimist. Aias võiksid olla aednik ja terapeut ning nende juhendamisel terveneb vaim ja täienevad aiandus­alased teadmised. Suurbritannias see näiteks nii käibki.