Linnafoorumid Ukrainas. Sõjaaegne rahuplaan

Ukrainlastelt tuleb õppida ennekõike seda, kuidas lootusetult veniva sõja kiuste mõelda kolm, viis ja kümme aastat ette – ja mitte lahkumise, vaid jäämise ja tagasitulemise peale.

Karin Bachmann, Mae Köömnemägi, Ülar Mark

Läbi äreva une on kuulda, kuidas rong loksub ja koliseb, kupee uksele koputatakse. Võib oletada, et oleme Kiievisse jõudnud. Kell on 5.12, on 27. september 2024. Oleme üheteistkümne vapra eesti arhitektiga Ukrainasse jõudnud. Oleme sõitnud täpselt 24 tundi: Eestist ringiga läbi Poola. Just on lõppenud koman­dandi­­tund, mis kehtib südaööst kella viieni hommikul, ning linnas võib jälle liikuda.

28. ja 29. septembril ning 4. ja 5. oktoobril 2024 toimusid Ukrainas Žõtomõri linnafoorumid, mida korraldas Eesti arhitektide liit koostöös Ukraina mittetulundusorganisatsiooniga Ro3kvit projekti „Ureherit“ raames.

Mis on linnafoorum?

Linnafoorum on kahepäevane hacka­thon’i-laadne ettevõtmine, mis on end Eesti ruumilise arenguga seoses juba korduvalt tõestanud. Eestis tehti linnafoorumitega algust 2009. aastal ning nüüdseks on korraldatud 17 foorumit, mis järellainetustena on formuleerunud mitmeteks ruumimuutusteks, ruumistrateegiaks ja võistlustingimusteks. Näiteks Tallinna peatänava arhitektuurivõistlus. Lausa võimendatult võib öelda, et linnafoorumid on praegu linnaruumi arengu üks alustala. Demokraatliku kaasava arutelu abil on loodud ruumikultuur, mis on nüüdisaegne, läänelik ning eristub Nõukogude keskkonnast. Sellist tänapäevast kvaliteetset avalikku ruumi kohtab näiteks Vana-Kalamaja tänaval jalutades. Linnafoorum on formaat, mis toob kokku linnaruumi loomisega seotud asjaosalised: linnavalitsuse ametnikud, spetsialistid, poliitikud, arendajad ja kasutajad, kes kõik võivad näha ruumiküsimusi mõnevõrra erinevalt. Linnafoorumid aitavad kaasa tasakaalustatud dialoogile ning toimuvad neutraalsel pinnal, kus ühelgi osalisel pole jõupositsiooni. Nii on ka Ukraina linnafoorumite laiem eesmärk julgustada elanikke üles ehitama uut, demokraatlikku ja kestlikku Ukrainat.

Meie oma Nõukogude taustaga oleme läänemaailmas need, kes mõistavad ukrainlasi kõige sügavamalt. Mäletame ju veel selgelt, kuidas ka Eestis tehti ruumiotsused ülevalt alla, vahel isegi ehk rahapakke vahetades, suunad seati tagatubades ja paremat ei osatud isegi tahta.

Žõtomõri foorumitel otsiti uusi ideid kahe problemaatilise linnapiirkonna ümbermõtestamiseks: kino Kosmos ümbruse ja Sokolovski karjääri tarvis. Kinomaja seisab 2006. aastast tühjana ning tekitab mitmeid probleeme, karjäär on kujunenud populaarseks suplemis- ja sukeldumiskohaks, kuigi seal puudub vajalik ja turvaline infrastruktuur.

„Ureherit“

„Ureherit“ on kolmeaastane Euroopa kultuuriprojekt, mille eesmärk on Ukraina sõjajärgselt üles ehitada. Projektis käsitletakse pärandit ressursina kestlikuks kultuuriliseks, sotsiaalseks ja majanduslikuks taastumiseks, ühtlasi aitab see esile tuua Ukraina rahvusliku ja kohaliku identiteedi. Projekti nimetuse algustähed osutavad kolmele sõnale: need on „Ukraina“, „ülesehitus“ ja „pärand“ ehk „Ukraine“, „rebuild“, „heritage“. Projekti raames korraldab Eesti arhitektide liit aastatel 2024–2025 Ukrainas neli linnafoorumit.

Ruumist rääkimise kunst

Kvaliteetse ruumi alus ja seega ka Ukraina ülesehitamise vundament ei ole joonestamisoskus või ehituskiirus, vaid pädevus ruumiteemadel arutlemisel. Tihti arvatakse, et ruumiloome on esteetika küsimus. Kuigi ilu on kahtlemata oluline, on kõige tähtsam osata küsida, miks, kas ja millist ruumi luuakse, kellel seda vaja on. See tähendab, et hea ruum eeldab kvaliteetset arutelu.

Hea ruum algab kriitilisest analüüsist, radikaalsete küsimuste esitamisest ja oskusest laia mõjuga valdkonnad üles leida.

Õige hetk linnafoorumiteks

Kuigi sõja ajal linnafoorumite korraldamine tundub olevat piiripealne ettevõtmine, on see ometi kõige õigem asi, mida üks arhitekt Ukraina abistamiseks teha saab. Ei, mitte maju ehitada, mitte tormata projekteerima, vaid olla kohal ja olla toeks, mõtelda kaasa, arutada ruumiteemade üle, pakkuda oma teadmisi, olla vestlus- ja peegelduskaaslane. Ühesõnaga lasta ukrainlastel endil oma riik üles ehitada, lasta neil avastada oma viis ruumi arengust mõtlemiseks. Vahel on kohalolu palju olulisem, füüsiline kohalolu, toeksolemine, olulisem kui teise eest millegi ära tegemine. Anname Ukrainale õnge, mitte kala: ärme ütle neile, kuidas nemad oma jalgealuse sõja ajal või pärast sõda leidma peaksid. Meie abi Ukrainale peaks olema samalaadne toega leinavale inimesele: me ei saa raskust nende õlult ära võtta, me saame aidata seda kanda. Seepärast on just praegu, keset sõda, kõige õigem aeg korraldada linnafoorumeid ning lisada seeläbi indu ja tulevikulootust Ukraina igapäeva.

Ülesehitustormi eel

Päeval, mil sõda lõpeb, mil riik ei ole enam sõjas, käivituvad investeeringud, mis hinnanguliselt on kuni üks triljon dollarit – üles on vaja ehitada terved linnad ja regioonid. Ajaloost on aga teada, et tühjale kohale kiiresti ehitatud linnad ei ole hea plaan. Milline strateegia valida, et kiires kasvus ei jääks elu eri kihid tagaplaanile? Kui teha ülesehituse kuludest tagasiarvutus, on näha, et hoonete ja rajatiste projekteerimiseks läheb umbes viis protsenti ehk 50 miljardit. See on 500 miljonit töötundi.

Kui seda tööd peaksid tegema kõik Eesti tööealised inimesed, tuleks neil töötada ilma puhkepäevadeta peaaegu kaks aastat ehk 625 päeva. Linnafoorumid on ülesehituse alguse seeme. Keerulisel ja kiirel ajal tuleb ruumiotsuste tegemisel eriti teadlikult protsessidesse integreerida laiapõhjaline demokraatlik otsustamine. Linnafoorumite tulemusel valmivad avaliku ruumi visioonid, mis on esimene samm uute hoonete kavandamisel.

Väliruumi materjaliküllus

Sõjaga kaasas käiv paratamatu laga väliruumis ei ole asi, millele ilmselt esimesel hetkel mõelda, kui asju eemalt vaadata. Tegelikult on laastatud linnade tohutuid materjalihunnikuid, segitrambitud parke ja purukspommitatud struktuure väga valus vaadata. Ja võimatu kasutada.

Linnafoorumil maastikuarhitektuuri objektina vaatluse all Sokolovski karjääris lõpetati 1990. aastate paiku graniidi kaevandamine. Karjääri lasti vesi ja nüüd on seal 125 meetrit sügav ülijärskude kallastega järv, mis on laialt tuntud eriti vabasukeldujate seas. Järve ümber tekkinud maastik on oma tahumatuses ja vastupidavuses väga võluv. Sellele vaatamata pole järv populaarne paik, vaid mõjub räpase, mahajäetu ja ohtlikuna, lisaks liiguvad kuulujutud sadadest uppunutest (kaldad on tõesti väga järsud). Peale füüsilise mustuse on koht ka vaimselt reostunud, seda juba enne sõda. Kuidas hakata sellist paika puhastama, teha sellest sõjast taastumise park, hakata looma kohta?

Eestis arutatakse (esialgu mitte väga järjekindlalt ja süsteemselt, kuid siiski) nii hoonete kui ka väliruumi puhul materjalide taaskasutuse üle. Need materjalikuhjad, olgu sõjaeelsed või -järgsed, mida näeb praegu Ukrainas, aga ka Palestiinas, Iraanis ja mujalgi, jäävad tegelikult väljapoole meie kujutlusvõime piire. Ka Sokolovski karjääri ümbrus on täis paneeli- ja asfaldijääke ning graniidihunnikuid ning kui tegu oleks Eesti või ükskõik millise riigiga mujal Euroopas, oleks olnud loogiline pakkuda välimööbli, teede jms ehituseks kohapealset materjali ning selle kombineerimist uute elementidega. Pideva sõjasurve all elavatel ukrainlastel tekkis aga mentaalne tõrge (õigustatud või mitte, kes seda teab). Paistab, et nad tahavad midagi ilusat, midagi sellist, mis aitaks unustada ärevuse, hukkunud kaaslased, surmahirmu. Mis see ilu siis on? Kas uued asjad, mis toodud kaugelt, kus sõda pole ja millel on küljes mingi vabaduse(illusiooni) lõhn, mis käe all on siledad ja läigivad?

Tunnistame, et selles osas jäimegi jänni. Ratsionaalselt mõeldes võiks Ukraina olla praegu taaskasutuse eestvedaja ning teha revolutsiooni, ehitada oma riigi üles säästlikult, nutikalt, enneolematu kokkuhoiuga. Neid, kes tahaksid ja oskaksid projekteerida ning nõu anda, jagub maailmas tohutult. Taas­kasutuse jalajälg oleks ilma mõõtmatagi eeskujulik ning sellega saaks siduda lugematu hulga (teadus)projekte, uuringuid, katsetusi, töötada välja uusi komposiitmaterjale jne.

Ja ometi ei läinud ükski foorumiprojektidest taaskasutuse rada. Ei mindud otseselt ka uue ja läikiva manu, kuid taaskasutus peateemana ei tõusetunud. Kõigi mujalt tulnute puhul mängis rolli ilmselt ebamugavus ja teadmatus, millist ja millest tehtud ruumi ikkagi tahavad enda ümber näha sealsed mõranenud inimesed ja kas maailma päästmise põhimõttel on üldse kohta selles kontekstis, kus ise veel ei olda kaugeltki maailma küüsist pääsenud.

Ühel hetkel loodetavasti tekib (kas või pragmaatilistel põhjustel) vajadus neid materjalihunnikuid siiski kasutada ja küllap leitakse siis ehk ka teadusvahendid parimate lahenduste rakendamiseks, samuti vaimne kapital taaskasutuse sidumiseks eduka taastumisega.

Varjendid vs. varjumine

Võib-olla on jäänud vale mulje, kuid paistab, et kui Eestis arutletakse varjendite üle, eriti uute hoonete projekteerimisel, siis jõutakse enamasti selleni, et varjend on liiga kallis ja kui ei saa seda teha vastavalt kõikidele nõuetele, siis parem jäetakse üldse tegemata. Ukrainas sellist ülemõtlemist ei ole. Ka aktiivse sõjategevuse ajal leitakse enamasti varjumiskohti keldrites, parklates jm, kuigi need ei vasta nõuetele. Oluline on, et koht oleks akendeta ning ventilatsioon olemas. Praegu on ka avalikeks varjumiskohtadeks kohandatud koolide ja hotelli keldrid, vahekorruse võimlad jne. Tegelikult tuleks süvendatult tegeleda kõigi (korter)majadega eraldi, sest kui igal öösel on häire (enamasti saadab Vene pool oma raketid ja droonid välja just siis, kui inimesed on just magama jäänud, nii 11-12 paiku), on ebareaalne eeldada, et pärast kolmandat ööd enam kuskile avalikku varjumispaika kogunetakse. Majadel peavad olema keldrid ja maa-alused parklad, korterites aga ette nähtud kohad, kus saab magada seinte vahel, et aknakillud pärast plahvatust peale ei lendaks. Elukohale ja igapäevaharjumustele tuleb läheneda selle mõttega, et elumaju peab saama kohandada esmakaitset pakkuvateks kindlusteks, ka Eestis.

Mehed Ukrainas

Mehed on Ukrainas praegu löögi all: esiteks võib igal hetkel tulla kutse rindele ja kui ka seda ei tule, ei saa elada normaalselt, kuna riigist välja minna ei tohi. Paljud noored arhitektid on ühiskonnas ebavõrdses seisus: naised saavad stipendiume ja kutseid maailma parimatelt ülikoolidelt, aga mehed on sunnitud lootma helgemale tulevikule. Paratamatusega lepitakse, aga see ei muuda olukorda.

Oli tunda, et linnafoorumid olid kui sõõm värsket õhku, kus kõik said töötada rahvusvahelises seltskonnas, mis toodi koju kätte. Rohkem eriala tippspetsialiste Euroopast ja maailmast võiksid leida aega ja julgust külastada Ukrainat töisel eesmärgil, et tavaelu saaks toimida. Meie koostöö projektide kallal oli kindlasti samm edasi normaalsuse suunas.

Kunst ja arhitektuur

Ka Ukraina kultuurielu on murrangulises pöördepunktis. Kahjuks on üks mahajäänumaid valdkondi just arhitektuur ja urbanistika, avalik arutelu ja avalik ruum üldiselt. Ei arhitektuurikoolid, projekteerimisbürood ega erialaliit ole veel uuenenud, teinud läbi pööret, mis Eestis sai teoks aastatel 1990–2010. See on ka loomulik, sest ehitusvaldkond on väga konservatiivne ja kunst oma olemuselt dünaamiline ja kiiresti muutuv. Nii ongi muud kunstivaldkonnad maailma tasemel, siis tuleb tükk tühja maad ja arhitektuur on kõigist teistest kaugel taga. See viib aga mõttele, et kui kuskil oleks hädasti vaja arhitektide ja kunstnike ühisprojekte, siis on see Ukraina. Nii saaks venitada kunstikummiga arhitektuuri ja urbanistika teistele lähemale. Kui oleksime Ukraina arhitektid, siis ütleksime kunstnikele: „Palun ärge kaotage meie osas lootust ja võtke meid ka kaasa.“ Tajutav on vanema ja noorema põlvkonna arhitektide suur erinevus. Ainus tee paistab olevat oodata, millal haritud naised koju pöörduvad ning toovad kaasa muutuse, kui on kasvanud ise otsustajateks.

Ukrainas oli märgata palju head disaini toodete ja isegi sisearhitektuuri puhul, aga ei näinud kvaliteetset arhitektuuri ega avalikku ruumi. Võib lausa öelda, et parimad arhitektuurinäited olidki mõned hästi õnnestunud 1980. aastate modernistlikud hooned. Nüüdisaegset head arhitektuuri polnud peaaegu üldse, kuigi eks olukord ole ka mõistetav … Ukraina arhitektuuri kvaliteedil on kõvasti arenguruumi.

Liigne enesekindlus on nõrkus!

Õhuhäiretest annavad teada nii linna valjuhääldid kui ka rakendused, milleta oleks igapäevaelu üsna mõeldamatu. Rakenduses saab valida piirkonna, kus elad, ning äpp teavitab häire algusest (ja ka lõpust) väga valjuhäälselt. Näiteks meie olime Žõtomõri linnas, aga häire anti kogu piirkonnale. Võrdluseks: Žõtomõri piirkond on umbes kolmandik Eestist ja linnast on Venemaa piirini umbes 400–500 kilomeetrit. Kus täpselt droonid või raketid lendavad, häire alguses teada ei ole. See selgub mõne aja jooksul, kui Telegramist infot juurde lugeda. Kolme sõja-aastaga on inimesed paraku häiretega harjunud. Liiga sageli ei pöörata neile tähelepanu, sest Žõtomõr ei ole rindelinn ja enamasti lendavad droonid kuskil kaugel. Seega hoiatatakse pidevalt hundi eest, keda aga siiani pole tulnud. Aga äkki ta ükskord siiski tuleb? Inimeste leige suhtumise tõttu manitsebki inglis­keelne rakendus dramaatilise mehehäälega varjumiskohta minema sõnadega „sinu liigne enesekindlus on sinu nõrkus“. Nii tukkusidki, kaasa kahmatud padi kaenlas, öösel hotelli keldris madratsitel need üksikud turistid, kes veel hundijuttu uskusid. Paari päeva pärast polnud neidki enam.

Päevased häired ei sega linnaelu kuigivõrd, kuid koolilapsed peavad alati varjumiskohta minema. Võib üksnes kujutleda, millisel tasemel nad süveneda ja õppida saavad, kui iga koolipäev katkestatakse ja tuleb kambakesi kuskile kõndida ning sinna paariks tunniks ka jääda. Mõistagi saab mingil määral ka varjendis edasi õppida või pilli harjutada, aga on selge, et hariduse omandamine on pigem raske.

Liigne enesekindlus on nõrkus igas valdkonnas. Samasugune nõrkus on ka vähene enesekindlus, asjatu hirm ja ülemõtlemine. Ukrainlastelt tuleb õppida ennekõike seda, kuidas lootusetult veniva sõja kiuste mõelda kolm, viis ja kümme aastat ette – ja mitte lahkumise, vaid jäämise ja tagasitulemise peale –, kuidas ise algatada muutusi, neid juhtida, ise kõik üles ehitada.

Oleme juba mõnda aega kodus tagasi ja öösiti enam häiret ei ole, aga rakendus on telefonis alles. Iga päev teeme selle lahti ja vaatame, kuidas läheb žõtomõrlastel ja kas nad täna öösel magada said, kas Zaporižžjas on ehk täna rahulikum ja ega jalgrattaentusiast Paša ning tema pere suunas liugpomme lasta. Selline reaalsuskontroll kulub marjaks, kui tahaks vinguda, et linnavalitsus ei lükka lund või kohv on nii kallis või et jälle see naabri kass kaevas mu peenras.