Maal, linnas, tänaval või majas

Veljo Kaasik: „Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust. Nüüd on arhitektide meeskond nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi.“

Margit Mutso

Ei juhtu just tihti, et arhitekt kirjutab memuaare. Ega Veljo Kaasiku raamatut „Maal. Linnas. Tänaval. Majas“ päris memuaariraamatuks pidada saagi, aga üht-teist huvitavat arhitekti ja ka tema aja kohta leiab neist mälestuskildudest kindlasti. Vestlesime raamatu, elu ja arhitektuuri teemal ühel suvisel õhtupoolikul Viimsis Veljo Kaasiku endale projekteeritud ridamajaboksi terrassil. Kui ilm vihmale kiskus, kolisime arhitekti töökambrisse ja juttu jätkus mitmeks tunniks.

Veljo Kaasik: Ma räägin sulle algatuseks ühe tekstivälise loo.

Margit Mutso: Jah, äkki sobitub isegi teksti?

Möödunud reedel läksin linna, kaubamaja kellaparandusse, nii minu kui abikaasa Kristiina kell oli jäänud seisma. Kellad käes, võtsin suuna Reidi teele, et minna mõne Viimsi poolsaare bussi peale. Läksin kunagisest ETKVLi kangialusest läbi, leidsin bussipeatuse ja korraga sattusin tõelisse uude urbaansesse maailma: Reidi teelt tulid rekkad, bussid, väiksemad autod ja siis hulk välismaalasi ratastega. Tulevad kuskilt Pirita poolt, ei tea kust, kiivrid ilusasti peas, rekad sõidavad kõrval, mööduvad Siimeoni kirikust, eesmärk on ilmselt jõuda vanalinna. Lähen üle tänava, siin on mu lapsepõlvest tuttav kant: kui oli padusadu, siis pidi minema Tuukri tänavale, sest siin oli põlvini vesi – see on muutumatult nii tänaseni. Tahtsime poistega minna ka sadamasse, aga teadsime, et seal võidakse kinni võtta. Piilusime siis salaja seda maailma hööveldamata laudadest aia vahelt. Sel kohal, kus nüüd on uus sild, seal oli nahksild: kui mõni sõjalaev tuli Admiraliteedi basseini remonti, siis tõmmati sild nööridega välja ja seejärel lasti taas tagasi. Nüüd aga avastasin, et Siimeoni kiriku taga on kaks kraanat, mõlema küljes ripub lavats, katus peal. Lavatsitel laudkond inimestega, istuvad kõrge seljatoega toolidel, plekist kaanega taldrik ees, midagi seal kaane all soojas – ja rahvahulk ümber laudkondade nende ülestõstmist ootamas. Natuke maad edasi jäin uudistama uut valget silda – pöördub just oma kohale algasendisse, mingi veesõiduk on äsja kanalist läbi sõitnud –, teisel pool silda ootab heatujuline Rootsi laeva seltskond. Inimesed nii sadamaalal kui ka tänavail on roosad ja rahulikud. Tõeliselt elav linn – võetagu õppust! Porto Franco arendus on skandaali tõttu veel pooleli, aga ehitusmahud on valmis ja mulle torkas silma, et selle kõrval on üks suur lage plats. Ma ei tea, mis sinna on plaanitud, aga üks ooperiteater sellesse keskkonda sopsata ei oleks üldse paha mõte. Mõne aja möödudes võib selline linnalik sagin vaibuda, aga tehkem nii, et seda ei juhtuks!

Ma ei tea, mida sa mult ootad, aga mul oli sundus see kogemus ära rääkida.

Eks ma lugusid linnast, tänavast, majadest ja maast ootagi. Milline on selle maja lugu, mille terrassil me praegu istume?

Selle projekteerisin vist 1969. aastal. Meil Kristiinaga oli vaja senisest suuremat elamispinda, sest korraga sündis kaks last: tütar ja poeg. Algusaastad olid siin mõnusad: ühekorruseline elamine, kus saab sees ringiratast liikuda – lapsed armastasid siin rattaga sõita. See aed siin vastas, seal oli võsa ja selle taga karjamaa, kus sõid Pirita kolhoosi lehmad. Käisime kõrval Soosepa rabas marjul. Nüüd on see idüll kadunud ja mingi aeg tagasi ostsime Noarootsi poolsaarele suhteliselt uue suvemaja, mis oli mõeldud ühele rootslastest vanemale abielupaarile. Läksin sinna, mõtlesin, et peksan kõik laiali, teen ise maja ümber, aga rahunesin siis maha. Jäi nii, nagu oli, mõned pisiasjad välja arvata.

Väga tänapäevane lähenemine: lammutamine ja ehitamine ei vasta meie uuele paradigmale. Nagu kutsutakse üles viimases Maja numbris: lõpetame uute majade ehitamise sootuks ja asume oma elamufondi renoveerima. Kuidas sa Nõukogude ajast tulnuna sellele vaatad? Paljud meist, kitsikuses ja puuduses kasvanutest, on siiani õnnelikud, et poest saab vabalt uued teksad osta, ei pea vanu mitu korda paikama.

Olen tudengitele ikka rääkinud ühest katsest rottidega: osa pandi elama ristkülikukujulisse kasti, teistele tehti keerulisem lahendus, kus olid kõrguste vahed, käigud jne. Selgus, et need rotid, kes olid elanud mõnd aega mitmetahulisemas keskkonnas, osutusid hiljem intelligentsemaks kui tavakasti elanikud ning omandasid teadmisi kiiremini. Mul on üks tuttav, kes töötas Tallinnas ühes tehases, sai sealt autoostuloa ja Mustamäele korteri. Iga kord, kui seal käisin, tundsin tugevat ängi. Istud elutoas, kolm korda kuus meetrit: see puhvetkapp, Standardi sektsioonkapid klaasidega, rahvariides nukud seal taga …

ERKI arhitektuuri osakonnas on šotlasest õppejõud Douglas Cordon, kes on õppinud Londonis ja aastaid töötanud arhitekti-planeerijana Helsingis. Ta tõi meile lauale kogu paketi tõsiseltvõetavaid tulevikuprobleeme ja neile vastavaid uusi korterilahendusi, mida võiks soovitada. Aga me just tulime sellistest vaimuvaestest korteritest! Kas tõesti ka edaspidi oleme analoogsetes ?

Aga võib-olla on neid tüüpmaju võimalik siiski kuidagi paremaks teha. Näiteks on Ida-Saksamaal rekonstrueeritud üsna edukalt DDRi-aegseid tüüp­elamuid. Aga milliste kulutuste hinnaga?

Mulle tundub, et hullem kui need korterid on tüüpmajade keskkond. Seal puudub poeesia, see kalev­keskülalik sumedus, mis teeb argipäeva mõnusaks. Su raamatust selgub, et elasid noorusajal Tallinna kesklinnas. See oli isegi pärast sõda vist romantiline koht?

Jah, ma elasin 33 esimest eluaastat Terase ja Tina tänava nurgal, majas, mille on projekteerinud minu ristiisa ja ehitas mu vanaisa ning mille projekti fragment on ka mu raamatu kaanel. Me liikusime poistega siin paljudes hoovides, mängisime, käisime üle linna kinodes, neid oli palju: Viru tänaval, Nõmmel ja Paldiski maanteel. Kodu lähedal oli Foorumi kino, see oli lemmik, aga neid pole juba ammu enam. Filme näidati ka meremeeste klubi purjelaeva-sisekujundusega saalis. See maja on vähemalt alles.

Paistab, et tunned Tallinna kesklinna nagu oma viit sõrme.

Ma võin olla ekskursioonijuht, alustada näiteks Rävalast ja lõpetada Tatari tänaval. Seejuures väldin ma ametlikke tänavaid, aga ei omavolitse ka erahoove läbides. Nüüd, ühel retkel pärast COVID-19 perioodi jõudsin Lembitu tänavale, kus on L’Embitu hotell – kollane eestiaegne maja ja selle juurdeehitus. Maja oli tühi, tahtsin vanemasse ossa ka pääseda, aga see oli kinni. Kolistasin seal ja lõpuks tuldi küsima, et kas saab kuidagi aidata. Vastasin siis, et enam mitte. Ma nimelt sündisin selles majas, nüüd kaheksakümmend viis aastat tagasi, see oli siis sünnitusmaja.

Kui ma käisin reaalkoolis, endises teises keskkoolis, oli mul koju Terase tänavale jõudmiseks kolm-neli teevarianti. Esiteks üle suure tühjuse, kus täna on Viru hotell, seal oli siis üksainumas hoone, bussikonduktorite maja. Selle kõrvalt läksin edasi ja siis tuli vene kirik, mille keldris elasid nunnad. Selles oli mingi põnevus, nunnaklooster on Kuremäel, aga siin oli selle osakond. Nüüd on sel kohal Kannikese pood.

Teine variant oli minna Tartu maantee kaudu, sika-saka Kompassi tänavalt puulobudike vahelt. Leidsin ühest vanast ajalehest artikli, kus on kirjas, et kodanik N käis mööda Raua tänavat ja kodanik C avas just samal ajal akna ja kodanik N lõi pea vastu avatud akent – aken katki ja veri väljas. Ma mäletan hästi neid pritsimaja vastas olevaid puitmaju, mille aknad avanesid väljapoole. Mulle pole lobudikud kunagi meeldinud, mitte ka need romantilised tsaariaegsed. Ma ei näinud pärastsõjaaegses agulis mingit romantikat. Sumeduse asemel olid siin vanades hoovimajades tekkinud joomaurkad.

Kõige rohkem meeldis mulle Narva maantee: seal oli kohvik Narva maja, praegu hotell, siis Punase Reti maja ja seal, kus Kreutzwaldi tänav jõuab Narva maanteele, seal on majad, mis jäid sõjast puutumata. Minu silmis prevaleeris kolmekümnendate aastate arhitektuur puit­aguli üle.

Kas sa ka praegu ei armasta puitaguleid?

Uus ja kordatehtud Kalamaja – ei saa ju midagi halba öelda. Ma näen, et uued täiendushooned seal on mingi reeglistiku järgi tehtud, tundub, et sellised, mis ametnike kadalipust läbi läheks.

Sa oled üsna sapine miljöö- ja muinsuskaitsjate suhtes, seda on ka su raamatus tunda.

Ma olen tunnetanud, et nad on nõrganärvilised minu asja suhtes. On krunte, maju ja tänavaid, kus ei ole mingeid muinsuskaitseaspekte, aga arhitekt võib ikkagi jääda muinsuskaitserongi alla: üle sõidavad järjepanu nii kohalik, piirkondlik kui ka riiklik muinsuskaitse. Kord olin sunnitud enda kaitseks küsima, et äkki te rakendate haldusõiguslikku suvaotsustamisõigust seal, kus sellist ettekirjutust ei ole.

Sa käisid teises keskkoolis, praeguses reaalkoolis. Oli see ka tol ajal eliitkool?

Ei, ei olnud. Algklassides oli seal sotsiaalses mõttes üsna habras seltskond: oli paberivabriku tööliste lapsi, oli õpilasi vanalinna suurtest pimedatest ühiskorteritest. Hiljem langes suur osa neist koolist välja. Keskkooli tuli palju maapoisse, kes tahtsid edasi Tallinna Polütehnilisse Instituuti minna. Üks mu laiemalt tuntud klassivend on psühhiaater, tervishoiujuht ja poliitik Arvo Haug.

Millega su vanemad tegelesid?

Ema oli Riia Stomatoloogia Instituudis õppinud hambatehnikuks, oskas seetõttu ka läti keelt. Ta töötas aastakümneid sel erialal ja teda hinnati kõrgelt. Isa, William Kaasik, oli ehitusinsener ja töödejuhataja, kes töötas päris huvitavatel objektidel: Urla maja Tallinnas ja presidendi suveresidents Toilas näiteks. Isa oli pärit üheteistlapselisest taluperest, lastest noorim, aga 1941. aastaks oli ta kasvanud keskklassi kodanlaseks, kes elas 94ruutmeetrises korteris oma äia ehitatud majas Terase tänaval. Vanaisa oli aednik, kel oli oma aiand, aga ühtäkki müüs ta selle maha ning hakkas tänapäeva mõistes arendajaks. Tal olid puumajad Kalamajas, aga siis ka see Terase ja Tina tänava nurgamaja, kus ma üle kolmekümne aasta elasin, sellest osa aega ühiskorteris koos sundüürnikega.

Kust sa selle nn arhitektuuripisiku külge said?

Mu pinginaaber oli Hillar Tatar, kellest sai maalikunstnik ja kunstiõpetaja. Temaga oli mul väga hea klapp, olime klassi parimad joonistajad, ja kui mina alustasin varakult lugemisega, lugesin näiteks Nobeli preemia laureaate ja Põhjamaade romaane, selgus, et ka Hillar oli neid lugenud. Käisime koos kinos ja meenutame vahel nüüdki heade filmide muusikat. Armastasime muusikat, ma käisin koos vanematega ka sümfooniakontserditel, vabatahtlikult. Aga erinevalt Hillarist ei tahtnud ma päris kunstnikuks saada. Kodus oli meil raamat „20 aastat ehitamist Eestis: 1918–1938“, mida mulle meeldis lehitseda. Kui ma siis ükspäev isale ütlesin, et tahan arhitektiks saada, vastas ta, et noh jah, mis seal ikka, arhitektina võivad ju isegi naised tööd saada … Eks ta teadis, et mul need basseiniülesannete lahendamised ei olnud just maksimumi peal. Tead ju neid: kaks toru toovad vett basseini ja üks viib välja. Kui kiiresti bassein tühjeneb?

Tean, aga ega tugevusõpetus ja teoreetiline mehaanika arhi­tek­tuuri­­­­-osa­konnas ka lihtsad polnud. Kes sinu ajal kunstiinstituudis arhitekte õpetasid?

Erialaõpetajad olid paljud veel Eesti ajast: professor Edgar Johan Kuusik, Edgar Velbri, Peeter Tarvas ja neist tublisti noorem Uno Tölpus. Tölpust oli üsna vähe, ta oli niisugune väga erialakeskne, hästi asjalik, vaatas, et nii: siin majas on korter, köök on tal siin, siin on pliit, soemüür jne. Ta oli kahtlemata andekas ja vanemad arhitektid kasutasid teda tihti oma töögruppides ära. Kuusik oli elanud ka kahes maailmas, õppinud Riia Polütehnilises Instituudis sellist ranget klassitsistlikku arhitektuuri, aga siis tuli Eesti aeg uute suundadega ja raamatus „20 aastat ehitamist Eestis“ olid tal juba teistsugused majad valikus – noor funk, mis Kuusikul õnnestus päris hästi.

Milline tudeng sa olid?

Ma olin oma tugeva kursuse nõrk lüli, ei olnud hea arhitektuuritudeng. Mu noorim vend õppis TPIs ehitust ja tal n-ö viskas seal üle ning ta siis uuris, et kas saaks ka arhitektuuri üle tulla, aga ERKIs leiti, et üks Kaasik meil siin juba on, sellest aitab küll … Ühel hetkel tundsin, et hakkab tulema. Arhitektuuritunnetus leidis mu lõplikult üles ja ega ma siis kellegi plaksutamist oodanudki.

Kes veel sinuga samal kursusel õppisid?

Ma lähen homme külla, Miia Masso kutsus mu ja kursusevend Raine Karbi enda juurde. Me elame kõik siin suhteliselt lähestikku, oleme oma kursuselt ainukesed, kes veel elus. Hain Toss, Rein Siim, Ado Eigi, Aino Pori (Aino Asszonyi) ning Merike Remmel on lahkunud.

Tallinna kooli rühmitusel, kuhu sa ka kuulusid, ei olnud Raine Karbiga vist kõige paremad suhted?

Tallinna kooliks nimetatud seltskond tegutses väljaspool mõjuvõimsat Mart Pordi juhitud Eesti Projekti keskkonda ja meie kriitika sihtmärk oli ennekõike Mart Port kui (paratamatult) riikliku arhitektuuri- ja ehituspoliitika täideviija. Eks Eesti Projekti arhitektid võisid osaliselt olla sellest puudutatud. Ma ei mõtisklenud sel teemal liig palju ja praeguseks on see kauge ajalugu.

Ega sa oma raamatus arhitektidest palju räägi, on vaid paar sõpra, keda seal veidi käsitled. Tallinna kooli omadest on juttu Vilen Künnapust ja Avo-Himm Looveerest. Tundub, et sa hindad neid teistest rohkem?

Selle raamatu koostaja Gregor Taul valis need varasemad artiklid siia, aga muidugi olin ma sellega päri. Mulle meeldib Künnapu arhitektuur, ega ma tea, kui palju seal on Ain Padriku kätt juures, aga see, mis nad kahepeale kokku on teinud – jah, mulle meeldib.

Mind üllatab, et Karin Paulus ei ole valinud oma raamatusse „101 Eesti nõukogude aja ehitist“ ühtegi tema teost.

Ma ei saa tihti kunstiteadlastest aru. Eks neist vist ongi raske aru saada, kuivõrd meid juhtivad impulsid on väga erinevad. Lasin siin raamatus ühest vanast artiklist eemaldada seal mainitud kunstiteadlase nime, olin olnud ta suhtes väga kriitiline … et mis sest ikka enam. Mõnes nende arhitektuurikirjutises on teinekord ka ootamatut sumedust.

Arhitektuurist sa palju otse ei kirjuta, aga Robert Venturist on raamatus pikk lugu. See on samuti varasem kirjutis 1982/1983. aasta Ehituskunstist. Temaga, tundub, oli sul hingeside – on ikka veel?

Hingeside on paljudega: Alvar Aalto, Robert Venturi, Álvaro Siza jne. Nähtavasti meeldivad mulle „kolearhitektuuri“ tegijad.

Oma töödest sa raamatus peaaegu et ei räägigi. Miks?

Sellele raamatule eelnes n-ö aruandefaas kümme aastat tagasi: Toomas Tammise ja Markus Kaasiku eestvedamisel oli näitus Parikaste majas, kus olid üleval minu olulisemad projektid. Mulle endale see näitus väga meeldis, selle kohta on ka väike kataloog, ja ma mõtlesin, et mul ei ole tarvis seda suppi uuesti soojendada.

Kõige tuntum su töödest on kindlasti 1985. aastal valminud, võib vist öelda, et pisut venturilik vennale projekteeritud maja Meriväljal, uuematest asjadest koos Andres Alveri ja Tiit Trummaliga loodud Vabaduse väljak. Aga võib-olla on sul midagi, mis on palju südamelähedasem?

Mul on neid mitu. Mu esimene maja on 1968. aastal valminud EKE Projekti Pärnu osakond, millele Maie Kais tegi hiljem juurdeehituse. See on nüüd ka korda tehtud.

1986. aastal valmis Lümanda sovhoosi keskusehoone – ka see on tipp-topp korras. Keskuse endise sovhoosi kontori ruumide asemel on algkool, seal on ka saal, kus saab võimelda ja pidutseda. Maja on pisut klassitsistlik, sammastega, seinad keeravad ära ja lõpuks nagu närbuvad, maja konfiguratsioon töötab jäigale krundile vastu. Käisin maja taasavamisel, kõik, mis seal on tehtud, mulle meeldib.

On veel üks maja, millest võiks rääkida. Projekteerisin selle Haapsallu Jaama tänavale: 44 korteriga, perimetraalse hoonestusega ja seal on veidi sadamalinna miljööd. Ka Haapsalu on XIX sajandil olnud reisisadama staatuses. Kui elamu sai aastal 1982 valmis, siis läksin seda vaatama, tulin ringiga, ümber surnuaia, ja sain aru, et kurat, see energia, mis sellesse olen pannud – see peegeldub siin mulle vastu. Äkki ma ei ole ainuke, kes seda (kas või alateadlikult) tunnetab?

Hulk aega hiljem kolis sellesse majja üks soomlanna, kes tahtis teha pööningule mingid lodžad ja sauna ning viia oma korterist sinna trepi. Sealt oleks avanenud mingil määral vaade eeslahele, aga selline lisand oleks olnud nagu maja vägistamine. Ma olin kindel, et suudan ta ümber rääkida, valdan ka soome keelt, aga selgus, et ta rääkis perfektselt eesti keelt ja … ma ei saanud hakkama. Aga see korter – see avaldas muljet! Veljo Kaasiku tehtud korteri elutuba soome talupoja barokkmööbliga – nad värvivad üle kõik need pisikesed krutskid – ja see krutskituba mulle meeldis, see oli mulle suur kingitus! Korter ja ennekõike elutuba võimaldas erinevat lähenemist, see oli midagi muud kui Mustamäe.

Sulle meeldis see tema, ütleme, väikekodanlik sisustus?

Jah, siin ei olnud see Mustamäe sohvakomplekt „Eva“, see oli kuidagi soomelik, maitsekas – ja see ruum elas selle sisustusega. Aga kusetoru läbi ribikontide tahtis ta ikkagi …

Tegid siis?

Juhtus niimoodi, et ta sai infarkti.

Kas on ehk mõni teema, mis su raamatust millegipärast välja jäi?

Võib-olla ma räägin üldse, kust see mõte kirjutada tuli. Ega mul pole mingeid kirjanduslikke ambitsioone, kui, siis ehk vaid arhitektuuri teemal. Sõpradega koos olen kirjutanud, kui on olnud vajadus teenida mingit ideed, aga neis kirjutistes ei ole kirjanduslikku ambitsiooni. Nüüd aga juhtus nii, et mu vennatütar abiellus rootslasega ja tollel tekkis huvi, milline on see perekond, kuhu ta oli sattunud. Kuna ma olen sugulastest kõige vanem, eks ma siis rääkisin, ja tema arvas, et võiksin kirja panna memuaarid. Mulle alguses tundus see päris tore mõte. Aga siis jäin kahtlema: professor Kuusik on kirjutanud üle 500 lehekülje mälestusi, sellest, kuidas ta Riia Polütehnilises Instituudis õppis, kuidas ta isa oli mõisavalitseja ja ta ise Vabadussõjas ratsarügemendi ohvitser jne. Kohutavalt täpselt on kõik kirjeldatud ja ma vajusin sellele mõeldes kokku: Kuusik ja Kaasik – ma ei suuda sellises vormis eales võistelda. Aga imelikul kombel hakkasin ikkagi kirjutama mingeid jutukesi, siit ja sealt midagi, andsin lapselapsele lugeda, kompasin tagasisidet … Mu viimane kirjandussaavutus oli keskkooli lõpukirjand „Töö osatähtsus Vargamäel „Tõe ja õiguse“ I osa põhjal“. Kunstiinstituuti sisseastumisel oli ka vaja „Tõe ja õiguse“ teemal kirjand kirjutada, kirjutasin siis sellesama.

Kummaline, et sa mäletad oma lõpukirjandi teemat.

Just seetõttu mäletan, et kirjutasin kaks korda.

Kirjutasid siis eraldi lood valmis ja kujutan ette, et lõpuks valisid raamatusse need, mis on olnud su elus kõige olulisemad. Kohtumine oma tüdrukuga näiteks?

Ei, need ei ole nii märgilased, välja arvatud ehk tüdrukuga kohtumine … Kui sa küsid, et kas midagi jäi välja, siis üks asi, millele ma vahel mõtlen, on see, et miks ma ei istu praegu majaterrassil Toronto eeslinnas.

Sa pead ilmselt silmas seda, et vanemad otsustasid pärast sõda mitte põgenikepaadile minna ja su pere jäi okupeeritud Tallinna?

Jah. Lapsena polnud mul valikut. Olin kuueaastane. Vanemate parimad sõbrad, kokku kolm perekonda, olid otsustanud põgeneda paadiga Soome kaudu Rootsi. Paat oli olemas, sealt läks teekond Kanadasse. Mu ristiema tuli tagasi, kui vanemad olid juba läinud, ja ta ütles, et me ootasime ju teid sadamas. Ma ei saanud aru, miks vanemad ei helistanud, et me ei tule. Nad ei rääkinud sellest kordagi.

Tol ajal polnud igal pool telefoni, mobiilist ei osatud veel undki näha. Praegu on raske seda mõista. Aga sulle tundub, et elu oleks võinud minna teisiti?

Ma suhtun sellesse rahulikult. Kui käin välismaal, ei tule kõne allagi, et võiks kuskile sinna elama jääda. Siiski, ma leidsin lõpuks ühe koha, mis mulle meeldib, sellise koha, et kui mind keegi sunniks siit lahkuma ja käsiks uue koha otsida kuskil Ameerikas, siis seal ma võiksin ehk maanduda. Mul jäi üks jutuke selles osas lõpetamata, jah, see oleks võinud raamatusse sattuda.

Ja see koht on?

Massachusettsi osariigis Cambridge’is, kus on Harvardi ülikool ja Massa­chu­settsi tehnoloogiainstituut. Teisel pool jõge on Boston, vanade telliskvartalitega merelinn, kunstilinn, akadeemiline linn, Alvar Aalto on teinud sinna üliõpilaskodu. Siin on mitu kihistust, on midagi, mis mind paelub.

Sa oled EKA emeriitprofessor, õpetanud 1990. aastast saadik. Kas tudengid on aja jooksul palju muutunud?

Päris kindlasti. Mulle tundub, et nad ei ole enam ahned arhitektuuri elamusliku külje järele. See eristab neid näiteks minu põlvkonnast. Nad ei jälgi, mis maailma arhitektuuris toimub, ei tea, kui ägedat arhitektuuri tehakse kuskil Ladina-Ameerikas või Hiinas.

Äkki see on hea, et noored ei jäljenda, mõtlevad ise?

See ei tähenda, et nad ise kõik välja mõtleksid. Paljud on välismaal elanud ja toovad üks ühele kaasa sealse kogemuse. Näiteks see kommuunis elamise teema, millega mina, kes ma selle lapsena pärast sõda ühiskorteris olen läbi elanud, ei suuda haakuda.

Kas õpetad ikka veel?

Ei, tänavu kevadel lõpetasin. Mõtlesin, et ehk aitab nüüd küll. Pean end suhteliselt tagasihoidlikuks inimeseks, kuid nüüd minetan selle hetkeks: tunnen, et ei peta end, kui arvan, et erialaselt olen aastal 2023 endiselt vormis.

Oled töötanud mitmes suures projekteerimisbüroos, olnud EKA arhitektuurikateedri juhataja, dotsent, professor ja urbanismi õppetooli juht, kuulunud legendaarsesse Tallinna kooli arhitektide gruppi ja oled ka Tampere Tehnikaülikooli audoktor. Milline aeg on su elus olnud kõige ilusam?

Üks ilusamaid aegu oli Eesti Maaehitusprojektis, seda vaatamata vastuoludele, mis mul olid Voldemar Herkeliga, kes oli ENSV Riikliku Ehituskomitee aseesimees ja kellega pidi projektid kooskõlastama. Ma sain siiski seal ennast teostada. Mul oli paar tehnikut, projekte juhtinud peainsenerid vaheldusid, aga nad ei olnud halvad. Ma vaatan nüüd – poeg Markus oma firmaga tegi Tartu südalinna kultuurikeskuse projekti –, et arhitektide meeskond on nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi. Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust.

Poja üle võid sa küll uhkust tunda: 3+1 arhitektide hiljutine võit rahvusvahelisel Süku arhitektuurivõistlusel, kuhu tuli üle saja töö, on, nagu öeldakse, kõva sõna! Kas te omavahel arhitektuuriteemade üle ka arutate?

Aeg-ajalt, aga pealiskaudselt, talle ei ole kunagi sobinud minu liigne dotseerimine. Ma olen aga väga uhke enda üle, et valisin oma tütrele õige elukutse: ta on defektoloog.