Majast ja koduarmastusest

ANTON PÄRN, ERKI RUSSOW

Näitus „Koduarheoloogia. Jüri Kuuskemaa „barokkbarakk“ Haapsalus“ Eesti Arhitektuuri­muuseumis kuni 30. XII 2017. Kuraatorid Jüri Kuuskemaa ja Sandra Mälk.

Jõupingutused meid ümbritseva ajaloolise hoonestuse säilitamiseks on aina enam kantud igapäevastest kompromissidest, mis ühendavad ehitiste ajalooliste väärtuste hoidmist ja uusi kasutusviise võimaldavaid hädavajalikke muudatusi. Kuidas taaselustada minevikku ja võtta tulevikku kaasa sajandeid püsinud vana maja, on üheks peateemaks kõikjal ajaloolistes linnades. Selleks koostatakse linnaatlasi, toetatakse säästva renoveerimise liikumisi, avaldatakse käsiraamatuid, muinsuskaitse alla võtmistest rääkimata. Elustamisstrateegiaid on palju. Neist lihtsaim – pühendunult tutvustada ja väärtustada „näiliselt nähtamatut“ ehituspärandit – kõnetab tihti avalikkust kõige rohkem.1

Pühenduda võib mitmeti. Oktoobri lõpus 75. sünnipäeva tähistanud Jüri Kuuskemaa ei piirdunud traditsioonilise juubelipeoga, vaid tegi temale omaselt „tulede säras“ näituse „Koduarheoloogia. Jüri Kuuskemaa „barokkbarakk“ Haapsalus“ ning avaldas sama pealkirjaga raamatu. Rohkete fotodega maitsekas raamatuke sisaldab autori mälestusi ja perelugusid koos leitud esemete tutvustusega, maja taastamiskirjeldusi, sekka Haapsalu elu Esimese maailmasõja eel – kõigest sooja huumoriga ja avameelselt.

Haapsalus Karja, s.t vanalinna peatänavalt Saue tänavale pöörates ei osata aimatagi, et selle vähelubav algus jätkub Wiedemanni tänavaga ristumisel pilkupüüdva hoonereaga vasakul tänavapoolel. Neist üks, vana puumaja aadressil Saue 11 ongi näituse peategelane, tõenäoliselt Haapsalu vanimaid säilinud linnakodaniku elamuid.2 See viiluga tänavaäärne ühekorruseline kogukas maja eristub märgatavalt enamikust kuurortlinnakese elamutest oma taastatud arhailisuse poolest. Silma jääb erandlik püstlaudis ühes rokokoostiilis välisukse ja pööningul barokilike väikese ruuduga akendega. Kivist poolkelpkatuse kohal kõrguv massiivne paekivist valgeks krohvitud korsten ei jäta kahtlust maja südant moodustavast toekast mantelkorstnast.

Majja ja tema ajalukku sisenemiseks pakub võimaluse näitus. Selle sissejuhatavast tekstist loeme, et näitus on pühendatud ühe põlise majavalduse ajaloole, hõlmates arhitektuuri ja olmet, mis on ladestunud säilinud tarbevaras ja pinnases ruumide all ning kinnistul. Viidatakse koguni kinnistul toimunud arheoloogilistele uuringutele (!) ja selle kõrval vanade olmejäätmete kogumisele aiamaal, antakse lühiülevaade hoone restaureerimisest ning Kuuskemaade sajandipikkusest Haapsalus suvitamise traditsioonist. Raamatu peatükist „Lolluses õnnelik“ pärit vaimuka lauselennuga „vananevad mehed pöörduvat ju tagasi oma lapsepõlve“ on hästi sõnastatud ka maja omandamise põhjus. Ent näituse sissejuhatusele paneb hoopis punkti raamatukese viimane lehekülg: „… samas laiendan ma arheoloogia mõiste alla ka majas endas säilinud esemed: vana mööbli, köögitarvikud, lauanõud, tööriistad, trükised ja fotod. [—] Paraku ei saa luua usutavat visuaali omaaegsete elanike argisest keskkonnast ilma lisandeid kasutamata. [—] Ikka jääb midagi puudu või üle. Sestap pakub näitus pidepunkte erinevatest ajastutest ja stiilidest. See on omamoodi taasloomise eksperiment.“

Soolalao sammastike vahel liikuja näeb kogu näitusele antud ruumi oskuslikku ärakasutamist: üldine mulje on lopsakas ja külluslik. Arvestades, et jutt käib ühe maja ümber, on seda hämmastavalt palju. Ja kõik see pärineb Jüri Kuuskemaa kodust! Meisterlik Kaido Haageni fotoseeria maja välis- ja sisevaadetest ei lase kaotada sidet keskkonnaga, kust materjal pärineb. Paljuski tänu illustreerivale pildimaterjalile saab külastaja kogeda elamu ümbersündi ja vananemist. Kuuskemaal on olnud silma iga säilinud detaili jaoks ja nii on restaureeritud kõik maja ajaloolise interjööri juurde kuulunud vaatamisväärsused: baroksed uksed (osa näitusel) ja kahhelahi, taasavatud kaarjas ukseava ja lae kalasabalaudis, korrastatud mantelkorsten ning väärikas pööningukorrus. Lisandus vana uus kamin ja pööningukamber otsaseina, akende, laelaudise ja rokokooliku ahjuga – paraku see teadmine külastajani ei ulatu. Ehkki raamatus on juttu muudatustest, jääb selle hüplik esituslaad lugejale raskesti hoomatavaks.3 Jääb vaid loota, et majaomanik on ennistamise endale põhjalikumalt üles tähendanud.

Palju vahetuid elamusi pakub külastajale majast ja kinnistult pärit esemeline (leiu)materjal, mida eksponeeritakse vitriinides ja lahtistel alustel katsumiseks. Üllatav on kogeda, kuivõrd rikkalikud on maja ja selle endiste elanikega seotud olmekultuuri jäljed hoones ja kinnistul. Aegade jooksul on siia sattunud kõike alates linnaarheoloogile igapäevastest tarbeesemetükkidest ja lõpetades harva ette juhtuvate kirjasõna fragmentidega. Üldiselt pärinevad need XVIII–XX sajandist, kuid leidub vanemaidki, vihjates, mida kõike võib veel välja tulla, kui vaid pisut sügavamale kaeda. Ent olemasolevgi täiendab märkimisväärselt pilti väikelinna argielust, sest meie senine allikaline baas on veel üsna kasin. Nii leidub arheoloogilises kodukogus nii mõnigi ese, millel puudub Haapsalus või mõnes muus Eesti väikelinnas vaste, nagu näiteks üks XVII sajandi telliskivikeraamikast küünlajalg, millele seni ainus paralleel pärineb Tallinnast Laboratooriumi tänavalt.4 Kuivõrd mõistab selliste asjade erakordsust tavaline näitusekülastaja, on muidugi iseasi, kuid loodetavasti innustavad näitus ja raamat ajaloolises linnakeskkonnas askeldavaid majaomanikke edaspidi rohkem silmi lahti hoidma. Kes teab, mille otsa võib sattuda.

Näitusel esitatu pakub emotsionaalse vaate Jüri Kuuskemaa kodu armastavast hingeseisundist, mis Gaston Bachelardi parafraseerides on maja.5 Kunagi mõtiskles Haapsalu vanalinna parim asjatundja, arhitekt Tõnis Padu, missugune tulevik võiks oodata Kuuskemaa maja: kas muinsuskaitsealune Haapsalu barokkelamu või kaitsmist vääriv Jüri Kuuskemaa kodu –tema eelistas viimast. Saue tänaval taaselustatakse hoogsalt ajaloolisi väärtusi ning uuele kasutusviisile tehakse vaid hädavajalikke järeleandmisi. Kaasamõtlemiseks soovitame seada sammud muuseumi ja kogeda, kuidas Haapsalu barokk barokib Tallinnas.

1 Nt Einblicke – Schriften der Stiftung Kleines Bürgerhaus, Bd. 1–4. 2012–2016.

2 Karin Paulus. Jalutaja teejuht. Haapsalu. Tallinn 2013, 94; nr 135. Kas kõige vanema maja au kuulub just Kuuskemaa majale, on vaieldav, pigem võib kõnelda Haapsalu vanima, suures osas ehedal kujul säilinud puitmajast.

3 Nt Kuuskemaa 2017, lk 130–136.

4 Kuuskemaa 2017, lk 67.

5 Gaston Bachelard. Ruumipoeetika. Tallinn 1999, lk 119.