Mänguväljak noortele ehk Kõrvalekalle normist

Sada betoonplokki ja kilomeeter prusse on Tartus vormitud kunstiakadeemia värskeks varjualuseks, noortele hingedele mõeldud ronimismaastikuks Nurk.

MERLE KARRO-KALBERG

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise I kursuse varjualune „Nurk“ Tartus. Projekteerimise töögrupp: Villem Johannes Kai Laimre (autor), Lukas Laubre, Katriin Maitsalu, Sander Haugas. Ehitasid Julia Freudenberg, Janely Järv, Robert Kiisler, Miia Laur, Laura Susanna Lätte, Mia Maripuu, Henry Artur Rikk, Ella Mari Roosi, Erik Sammel, Helerin Talpsepp, Triin Vaino, Markus Vernik, Elisabet Võrk. Kursuseprojekti juhendasid Ott Alver ja Alvin Järving arhitektibüroost Arhitekt Must.

Hüüatus „mine nurka!“ ei kõla Tartus enam karistuse, vaid ruumielamusena. Ligi kümme päeva tassisid ja rassisid EKA esimese kursuse arhitektuuri­tudengid rekordilises suvekuumuses Uueturu pargi serval ning juuli lõpus avati uus, järjekorras juba 16. varjualune, seekord nimega Nurk.

Uueturu pargi müüril, seal, kus enne Teist maailmasõda asus hoone, kõrgub nüüd mitmekorruseline puitsõrestik. See õhuline, Sou Fujimoto loomingut meenutav n-ö nahk peidab betoonist trepistikku, mida mööda saab tõusta üha kõrgemale ning heita kesklinnale värske pilk. Lippidest õhuline fassaad meenutab maal vanaema juures kasutatavat ronitaimede tuge, mis omal ajal alati nii vastupandamatult ronima kutsus. Varjualuse idee autor Villem Johannes Kai Laimre tunnistab, et Nurk saigi algimpulsi lapse­põlvest ja see aitab meelde tuletada, mis tunne oli seigelda maakodu tagaaias. Varju­alusesse sisenemiseks peab minema veidi nurga taha (paviljon on fassaadiga jalakäijatele mõeldud Küüni tänava poole), siseneda saab linnaniidupoolsest silmatorkamatust august.

Kerge mitmekihiline sõrestik loob poolläbipaistva kaitsva kihi. Varjualuse sees betoonist astmestikul eraldab see istuja muust maailmast, kuid samal ajal ei eralda ümbrusest, vaid laseb segamatult ja intiimselt maailmast osa saada. Nurk moodustab eelmisel aastal „Kureeritud elurikkuse“ projektiga rajatud linnaniiduga hea sümbioosi: ühest küljest looduslikkus, teisalt algupärane arhitektuuriline disain. Looduse metsikus ja ettearvamatus ning konkreetne struktureeritud arhitektuur.

Päis ja jalus

Varjualuse disainimise ülesanne on vana, EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise õppekavas juba 1990. aastatest, ehitama hakati 2006. aastal. Mõneti on ring täis saanud, sest juhendajad, arhitektid Alvin Järving ja Ott Alver käisid selsamal kursusel, kes pidi esimese varjualuse valmis ehitama. Toona kandis see nime Giik, valmis Anu Armi idee järgi ning püstitati Lahemaale Pedaspeale. Nii Järving kui Alver toonitavad, et eksperimentaalse arhitektuurivormi disainimine esimesel kursusel on hea ülesanne erialasse sisseelamiseks.

Villem Johannes Kai Laimre ütleb, et ligi kaks nädalat ninapidi kursusega koos vett ja vilet tunda saada oli päris hea, sest nende esimene õppeaasta sai olude sunnil suuresti veedetud kodus, ekraani taga virtuaalses ruumis. Pärast õppetööd on kokkusaamisi olnud vähem ning üksteisega külg külje kõrval töötada on värskendav, rääkimata sellest, et saab harjutada koostööd ja kogeda, kuidas grupidünaamika toimib.

Sel aastal oli õppeülesande märksõnapaar „päis ja jalus“. Päis tähistab puitu ja jalus betooni. Eksperimentaalse ruumi loomiseks anti kõigile ühtmoodi ette sada betoonplokki ja üks kilomeeter prusse, kuid varjualuse võimalikke asukohti oli kesklinna parkides neli. Ligi kümnest projektist valiti lõpuks teostamiseks üks.

Nurk on täiesti eriline. Esiteks materjalivalik. Siiani oli varjualuseid ehitatud vaid puidust, nüüd lisandus betoon. Alvin Järving selgitab, et ülesandega püstitati küsimus, kuidas kasutada CO₂-neutraalset materjali puitu ning samal ajal mõelda ka sellele, milliseks kujuneb betooni osakaal. Seekordne varjualune on ehitatud nii, et puit ei puutu maaga kokku ja seepärast kestab kauem. Betoon on see, mis seob varjualuse pinnaga, mis seda püsti hoiab, toetab ja moodustab varjualuse sisetrepistiku. Betoon on taaskasutatav, plokid on nagu Lego klotsid: kui puidu eluiga läbi saab, on võimalik betoonist mooduleid taaskasutada järgmise objekti ehitamisel. Ott Alver lisab, et kuna Arhitekt Must veab seda ainekursust esimest aastat, jõuti järeldusele, et ülesanne vajab väikest värskenduskuuri: „Hea, kui tudengid mängivad realistliku materjalikogusega, et varjualune oleks ehitatav.“

Teiseks suureks muudatuseks on kohaspetsiifilisus. Alguses ehitati varjualuseid Pedaspeale, ehituspraktika juhendaja, arhitekt Jaan Tiidemanni talu hoovi. Ott Alver tunnistab, et see oli nagu õhku ehitamine: vaadati välja tore lage plats ja hakati ehitama. Seejärel püstitati varjualuseid Tallinna Harju mäele ja EKA vahetusse lähedusse Põhja puiesteele, viimased kaks varjualust värskendavad linnaruumi Rumbi teel. Kuid ka need asukohad olid ajutised ega määranud projekteerimisel lõpplahendust. Sel aastal olid Tartus ette antud väga spetsiifilised paigad ning Nurk on vormitud täpselt sellesse kohta, kus see praegu asub: pargi servas, müüri peal, linnaniidu sees. Varjualust pole võimalik mujale viiagi. See tähendab ühtlasi, et tegu on senistest ehk kõige püsivama varjualusega.

Kolmanda suure muudatuse on läbi teinud varjualuse iseloom. Pedaspeal on võimalik kõndida seniste varjualuste vahel, see on nagu üks suur eksperimentaalne lõbustuspark ruumi ja keha kogemiseks. Näiteks saab end pressida läbi Silueti¹ tiheda plasttorumetsa, eksida võimatu ruumina näivasse Pakku² ja ronida viltusesse Torni.³ Varjualuse loomine on seni juhindunud ruumiga mängimise lustist ja materjali katsetamise soovist. Nüüd on sellele lisandunud kohaspetsiifika ja avalikule ruumile esitatavad nõuded, eeskätt turvalisus ja paiksus. Nurk seisab Uueturu pargi müüril seni, kuni puidu eluiga otsa saab.

Võimalik vaid Tartus

Varjualuste toomine Tartu linnapilti on loogiline jätk juba varasematel aastatel alustatud avaliku ruumi värskendus­kuurile ning annab teise vaatenurga, milline peab olema üks moodne paviljon. Ott Alver juhib tähelepanu, et Taaralinna väikevormid on seni tugevalt flirtinud klassikalise arhitektuuri võtete, näiteks viilkatustega, aga nüüd ei saa kohe aru, mis struktuur seal pargi nurgal seisab ja kuidas seda kasutada. Varjualuse esmane ülesanne ongi eksperimenteerida – see ei paku lahendusi ühelegi puudusele, see pole lava, katusealune, müügilett vms. Kasutajad peavad ise leidma sobiva otstarbe.

Linnaarhitekt Tõnis Arjus ütleb, et linn tahab olla just selline eksperimentide koht ning praegu ja tulevatel aastatel rajatavad varjualused on sissejuhatus 2024. aasta kultuuripealinna programmile, millega kutsutakse arutlema meid ümbritseva keskkonna ja ning linna osatähtsuse üle selle kujundamisel.

Alvin Järving on rahul, et Tartuga on algusest peale kõik kokkulepped vett pidanud ja seepärast on Nurk saanud just selline, nagu oligi plaanitud. „Varjualuste valmimisprotsess võinukski selline olla, kuid seni kõik nii sujuvalt ei edenenud. Praegune on suur võit. Selline asi on võimaik vaid Tartus.“

Mugavustsoonist välja

Varjualuse disainimist alustatakse igal aastal ihuliste vajaduste selgitamisest: mis on vari, kui palju peab katma, et see varjaks, millises ruumis on kehal mugav? Ott Alveri kinnitusel aitab materjali koguse etteandmine paremini ülesande raamides püsida. Kui varjualuse vorm, kasutus, materjali kogus jms jätta lahtiseks, on oht võimaluste paljususes ekslema jääda, konkreetsem määrang aitab kiiremini jõuda arhitektuuri olemuse aruteludeni.

Väike eksperimentaalne ruum on põnev kasutajale ja see on ka ruumiloojatele universaalne loomingulise otsingu vorm, küsimuste esitamise ja vastuste leidmise viis. Nurka disainides leidis varjualuse idee autor Villem Johannes Kai Laimre end dilemma ees, kas tegu on skulptuuri või arhitektuuriga ning mõtisklemas selle üle, mis neil vahet on. Õppetööl toimunud arutelud viisid tõdemuseni, et tegu on piiripealse ruumiga, mida eristab skulptuurist see, et Nurka saab kehaliselt kogeda, selle sisse minna. Varjualune kutsub enda sees mängima ja pakub ohtralt ronimisvõimalusi. Varjualuse trepiastmed on siiski harjumatu kõrgusega, keha märkab uudset olukorda ja jalgades annab ebatraditsiooniline astmekõrgus kohe tunda. Idee autor tahtis luua ronimismaastiku, mänguväljaku noortele, keda Tartus on märgatavalt rohkem kui teistes linnades. Ronimisest tunnevad eriliselt rõõmu ka väiksemad lapsed ja see teeb ärevaks lapsevanemad – ka kartmatutel jätab süda mõne löögi vahele, kui järeltulija sõrestiku kõrgemail pulgal seistes ühe käega rõõmsalt viipab. Tavalisel mänguväljakul on sellised ohud minimeeritud, uus ronimispaik teritab kõvasti tähelepanuvõimet.

Üha rohkem määravad avaliku ruumi olemust normid, standardid ja Exceli tabelid. Parkimisnorm ja linnatänavate standard arvestavad ruumi külmalt enamasti auto kasuks. Mänguväljakud on linnaruumis kõige rohkem normitud paigad. Lähtutakse turvalisusest: välistada püütakse autode plekimõlkimised, kukkumine, sõrmede prao vahele jätmine, jalgade märjaks tegemine jpm. Arvuliselt mõõdetavate ja kalkuleeritavate väärtuste maailmas jääb aina vähemaks sellised ruume, mis kalduvad normist kõrvale, tekitavad nihke, ärgitavad mõtlema, kasutama ruumi teisiti, kui seda on tehtud. Märkamatult tehakse põnevatest nurgatagustest parklad, poriloigud täidetakse, puukide kartuses pügatakse hoolikalt muru ja lastel keelatakse üle aia ronimine. Sellises maailmas on eksperimendid, millega seatakse kahtluse alla meie mugavustsoon, väga vajalikud. Varjualune Nurk on üks selline.

1 Valmis Tallinnas Harju tänava haljasalal 2016. aastal. Idee autor Elina Liiva. Projekti autorid Elina Liiva, Markus Puidak, Helena Rummo, Gregor Jürna.

2 Valmis Pedaspeal 2014. aastal. Idee autor Anna-Liisa Saavaste.

3 Valmis Pedaspeal 2007. aastal. Idee autor Ivan Sergejev.