Mitte ainult inimestele ehitatud linnad

Mure liigirikkuse vähenemise, elupaikade kao ning loodusest kaugenemise pärast paneb otsima lahendusi, kuidas linnade ökoloogilist tolerantsust suurendada.

HANNES AAVA

Hoolimata viimastel sajanditel levitatud eksiarvamusest, et inimene asub väljaspool loodust, oleme siiski paratamatult selle osa. Sama mõtet võib laiendada ka linnadele, mis ei ole kunagi olnud koduks üksnes inimesele, vaid toimivad ka teiste liikide suhtlusvõrgustikuna. Need suhted, nagu kodus ikka, kipuvad olema muutlikud ning ulatuvad pere­tülidest ja väljakolimistest harmoonilise kooseluni. Järjest arvukamad teadustööd näitavad, et peale inimloomade on linn koduks ka üha suuremale hulgale teistele liikidele, kellest mõne, näiteks kimalase, puhul on täheldatud suisa sedagi, et teatud linnades ületab nende arvukus juba linna ümbritsevate piirkondade oma.¹ Põhjusi on mitu, kuid üldiselt on peasüüdlane ikka inim­populatsiooni leviku laienemine teiste liikidega arvestamata, samuti põllumajandustootmisega kaasnevad probleemid, mille tagajärjel on maakeral halvenenud ligikaudu 40 protsendi muldade kvaliteet, sealjuures katavad linnad vaid 4 protsenti maismaast.²

Elurikkuse suurendamise hüvedest ja selleks astutavatest sammudest on ka Eesti linnade haljasalade ning aianduse konteksis juba palju räägitud ning loodud on eksperimentaalseid liigirikkust suurendavaid rohealasid või muudetud hoolduskorda. Korporatiivse rohepesu raames on rajatud ka linnamesilaid, kuigi hiljutiste uuringute järgi tuleb seda tegevust pidada ökoloogiliselt pigem kahjulikuks kui kasulikuks tegevuseks, sest mesila annab kohalike liikide ees ebavõrdse eelise mesinduses kasutatavatele meemesilastele.³ Hoolimata pingutustest on nimetatud sammud jäänud väikese entusiastide grupi kihutustööks, muudatusi on tehtud väga piiratud maa-alal ning suuremast nihkest teiste liikidega arvestava linnaehituse poole me paraku veel rääkida ei saa. Raadamise, raietöö ja muude hävituslike meetodite abil toimuv massiline valglinnastumine sunnib eelarvamuslikult kartma, et praegu vaatab siinmail suur osa arendajaid-arhitekte-planeerijaid veel vastavasisulise teema tõstatajat kui lillelapsest naiivikut või majandusele kahjulikku elementi. Võib-olla paneks neid teisiti mõtlema teadmine, et hoonete markeerimata klaaside tõttu hukkub rohkem linde kui metsaraie tagajärjel. USAs jäävad need arvud 100 miljoni ja miljardi linnu vahele,⁴ Saksamaal hinnatakse sel viisil hukkuvate lindude hulka 100 miljonile aastas. Kas meie rahvuslinnu suitsupääsukese arvukuse vähenemise peataks pesakohtade loomine hoonete katuseräästaste alla?

Kooseksisteerimise arhitektuur

Sakslased, maastikuarhitekt Thomas E. Hauck ja ökoloog Wolfgang W. Weisser on välja töötanud programmi „Animal-Aided Design“, kus kirjeldatakse peale praktiliste disainivõtete muudatust senises, ehitustegevusest lähtunud mõttemaailmas, mis on vajalik, et linnad oleksid ökoloogiliselt eetilisemad ja soosiksid teisiu liike.⁵ Inimese ja tema loodu ajalooline vastandamine loodusega on viinud meid olukorda, kus linnu planeeritakse vaid inimliigi huvidest lähtuvalt ning paratamatult võtab suur osa rajatavast, tihti autokeskne taristu ja selle hooldamine, kas otseselt või kaudselt teistelt liikidelt eluvõimaluse. Kui kooseksisteerimise põhimõtteid õigesti rakenda, siis võidavad sellest nii inimtegevuse sihtliigid kui ka inimesed ise. Tulemuseks on meeldivam, stressi maandav elukeskkond, linlased tunnetavad lähedast sidet loodusega ning nende vaimne ja füüsiline heaolu suureneb.

Tegu ei ole muidugi täiesti uue mõtte­arendusega, sellesarnasest ideoloogiast on lähtunud linnaruumi kujundamise ja ökoloogia valdkonna tipud alates maastikarhitektuuri suurkujust, New Yorgi Central Parki kujundanud Frederick Law Olmstedist. Praegu räägitakse konkreetsemalt ökoloogiliste võimaluste põimimisest arhitektuuri ja linnaplaneerimisega.

Haucki ja Weisseri seisukoha järgi peab teiste liikidega arvestamine algama juba planeerimise algfaasis ning ühendada tuleb ökoloogia ja ruumiline planeerimine. Siinjuures on keskne küsimus, millised loomad, linnud ja putukad peaksid üldse linnas elama. See otsus tuleb langetada varakult, et selgitada nende liikide vajadused ning nendega planeeringutes arvestada. Ideaalne oleks, kui ei keskenduta ainult juba kohapeal olevate liikide hoidmisele, vaid luuakse elupaiku ka uutele. Väljatöötatud lahendus on püsiv vaid siis, kui ka järgnev hooldustöö on teadlik ja hästi korraldatud.

Linnaplaneeringutes käsitletakse rohevõrgustikke üldiselt kui kliimamuutusega kohanemiseks kvaliteetsete rohealade loomist, seda muidugi inimese vajadustest lähtuvalt. Sealjuures on, eriti Eestis, nähtav kuidas linnasiseste rohealade planeerimine on liigselt kaldu korraloome, turvalisuse ja hoolduslihtsuse poole. Selle tõttu on haljasaladelt elurikkus kadunud. Teiste liikide elukeskkonna parandamiseks tuleb hakata vähendama ruumilisi barjääre, näiteks ebaproportsionaalselt suurt transpordile ja parkimisele antud maa-ala, öist ülevalgustatust, liikumist takistavaid tarasid, vooluveekogude viimist maa alla.

Mitte utoopia, vaid terendav reaalsus

Sellest, et tegu ei ole pelgalt puukallistajate ebarealistlike ootustega, vaid juba rakendatud võtetega, annavad aimu Amsterdami liigirikka linna juhise näited,⁶ arvukad lindude kaitseks välja töötatud aknalahendused⁷ või hoopis Berliinis 2020. aastal suletud Tegeli lennujaama ümberehitamine elukvartaliks – Schumacher Quartieriks –, kuhu ka Animal-Aided-Designi stuudio on kaasatud. Tänu naabruses paiknevatele metsadele oli lennujaama ümbrusest juba enne sulgemist saanud elurikkuse keskpunkt ning arendustöö eesmärk on seda veelgi rikastada.

Üllatuslikult rajatakse Saksamaal ka pesitsemist soodustavaid kohti näiteks soopistrikule, keda Eestis peetakse juba aastakümneid väljasurnud liigiks – arvatavasti on talle saatuslikuks saanud tundlikkus taimekaitsemürkide suhtes. Ka suitsupääsukesega tegeldakse: Taanis rajatava, juba enne ehituse algust auhindu võitnud Fælledby puitasumi hoonetele kinnitatakse linnu- ja nahkhiireliikide nõudmistele vastavaid pesakohti. Kogu piirkonnast on 40 protsenti antud loodusele, mis on ühendatud ümbritseva rohevõrgustikuga. Ehitustööd ei alga enne, kui ökoloogid ja keskkonnainsenerid on tunnistanud piirkonna looduse seisukorra rahuldavaks. Selline ehitamise järjekord eeldab senisest vähem laastavat ja laiutavat ehitusviisi.

Aga rotid?

Suur osa lugejaid on praeguseks ilmselt juba jõudnud mõelda: „Tore! Aga mida me teeme rottide, hiirte ja kõigi teiste liikidega, kellega me oma kodu jagada ei soovi?“ Siinkohal tuleb rõhutada koos­eksisteerimise valikulisuse printsiipi. Kuigi roti-infestatsiooni ennetamiseks ja hävitustöö vältimiseks tehakse linnamaastike analüüsile ja andmebaasidele tuginevaid edusamme,⁸ ei kutsu ma üles alustama kooselu närilistega. Haucki ja Weisseri teeside varjamatu eesmärk on pakkuda valikut. Nad ei kutsu üles linna ümber tegema ökoloogiliseks Noa laevaks, vaid levitavad sõnumit, et arhitektuuris tuleb tegutseda eesmärgipäraselt ja läbimõeldult, laiendada linnades teiste liikide eluvõimalusi selliselt, et inimeste huvid otseselt kahjustada ei saaks.

***

Hiljutine linnurahu kehtestamise uuring näitas, et ka siinmail suhtutakse lindudesse heasoovlikult.⁹ Teame, et lindudele pesakastide valmistamine ja sööda panemine on populaarne, tunneme uhkust, kui kodu lähedal on toonekure pesa. Jätkuvalt on jõus Nõukogude ajal sündinud rahvuslik müüt meist kui keskkonnateadlikust metsarahvast. Selle põhjal on lootust, et koos­eksisteerimise arhitektuuri idee langeb ka Eestis soodsale pinnasele ning loodus ei seostu meil enam ainult raba- või metsamatkal kogetavaga, vaid laieneb ka linnale ja infrastruktuurile.

Kooseksisteerimise arhitektuur

• Kooseksisteerimise arhitektuur eeldab ka eri liikide elutsüklite ja vajaduste tundmist, seejärel nende kokku viimist inimestele heade ning vajalike lahendustega. Näiteks koduvarblased vajavad toiduks väga kindlate taimede seemneid, joogiks ja supluseks kindla sügavusega vett, lähestikku paiknevaid õõnsusi (sest tegu on koloonias pesitseva linnuga), liiva, et sulgedelt parasiite maha hõõruda jne. Sealjuures ei huvita varblasi lahenduste esteetiline väljanägemine. Sellega tuleb disaineril arvestada, kui inimesed sama ruumi kasutavad.
• Kooseksisteerimise arhitektuur on inimeste loodud ruum, mis ei kahjusta teisi liike: ei tapa, vigasta ega hävita elupaiku.
• Kooseksisteerimise arhitektuur mõjub teistele liikidele kutsuvalt. Kui otsustatakse kooseksisteerimise arhitektuuri võtteid rakendada, on inimestel vastutus tagada teistele liikide pikaajalised ja püsivad elamistingimused.
• Kooseksisteerimise arhitektuur tagab teistele liikidele sujuvad liikumisteed ja ligipääsu neile vajalikesse kohtadesse.
• Kooseksisteerimise arhitektuur arvestab sellega, et potentsiaalne ehitusplats on juba varasemalt asustatud ning seda kasutavad teised liigid ning neil on õigus seda teha ka edaspidi.
• Kooseksisteerimise arhitektuur arvestab teiste liikide kõikide bioloogiliste vajadustega elu eri etappides.
• Kooseksisteerimise arhitektuur võimaldab inimestel teiste liikidega koos elada ja soodustab liikidevahelisi kokkupuuteid.
• Kooseksisteerimise arhitektuur ei vastanda loodust ja linna, metsikust ja tsivilisatsiooni.

 

1 Mark Goddard, Andrew Dougill, Tim Benton, Scaling up from gardens: biodiversity conservation in urban environments. – Trends in Ecology & Evolution 25(2), lk 90–98.

2 Fiona Harvey, UN says up to 40% of world’s land now degraded. – Guardian 27. IV 2022. https://www.theguardian.com/environment/2022/apr/27/united-nations-40-per-cent-planet-land-degraded

3 Katie Pavid, Beekeeping in cities is harming other wildlife, study finds. – Natural History Museum, 30. IX 2020.

4 Christine Sheppard, Bryan Lenz, Birds Flying Into Windows? Truths About Birds & Glass Collisions From ABC Experts. – American Bird Conservancy, 6. III 2019.

5 Thomas Hauck, Wolfgang Weisser, The Architecture of Cohabiation. Seven Theses – Topos nr 117, 2021.

6 Twenty ideas for integrating biodiversity in urban planning and development. Gemeente Amsterdam, 2019.

7 Bird-Strike Prevention: How to Stop Birds From Hitting Windows. – American Bird Conservancy.

8 Linda Poon, Will cities ever outsmart rats? – Bloomberg City Lab, 9. XIII 2017.

9 Uuring: Enamik eestimaalasi toetab raiemahu vähendamist riigimetsas ning üldist kevadist pesitsusrahu. –Bioneer, 10. V 2022.