Modernist, kes eelistab jääda märkamatuks

Jaak Huimerind: „Esmamulje hoonest on kõige olulisem: kui see on hea või väga hea, siis on asi korras.“

MARGIT MUTSO

Eesti Kultuurkapital on aastast 2000 andnud välja stipendiumi „Ela ja sära“, mis tähendab väljavalitud kultuuri­tegelastele aastast loometoetust väärtuses 18 000 eurot. Üks kuueteistkümne tänavuse stipendiaadi seas on arhitekt Jaak Huimerind. „Ela ja sära“ on selline stipendium, mille saajalt aruannet ei oodata – kasuta seda, kuidas tahad. Siiski on ikka huvitav teada, mis on väljavalitul stipendiumiaastal plaanis. Rääkisime Jaak Huimerinnaga stipendiumist, aga ka tema tööst, elust ja arhitektuuristki.

Lugesin huvi pärast kokku: oled seitsmeteistkümnes arhitekt, kellele on määratud „Ela ja sära“ stipendium. Kas nüüd oled end arhitektitöölt lahti võtnud ning elad ja särad?

Jaak Huimerind: Ei saa võtta, töö­kohustused ei lase. Praegugi jooksen kohe koosolekule.

Aga tahaksid? Sa pole vist elu jooksul teinudki muud tööd kui arhitekti oma?

Jah, ei ole. Olen elanud arhitektuurile. Viimasel ajal küll pisut leigemalt, ei ole enam nooruslik uljaspea. Nüüd armastan ka süüa, noorena polnud selleks aega.

Mulle meeldib urgitseda inimese lapsepõlves, uurida, mis hetkel ta oma kutsumuse ära tundis. Kuidas sul see ameti valimine käis?

Ma olin üheteistkümnenda klassini paras rõõmupull, tšillisin sõpradega ega teadnud, mida edasi teha. Aga mul oli tädi, mu suur eeskuju – Vaike Parker, maastikuarhitekt, Valve Pormeistri kursusekaaslane. Ta oli perekondlikel üritustel alati kohal ja tema oli see, kes ütles mulle pool aastat enne keskkooli lõpetamist, et nüüd sa pead minema arhitektuuri õppima. Siis läks hirmsaks rabistamiseks. Mind pandi graafik Illimar Pauli juurde kodukursustele, läksin ka ettevalmistuskursustele ja saingi kunstiinstituuti sisse. Ma rääkisin oma õpingute ajast pikemalt neli aastat tagasi arhitektuurimuuseumi loengusarjas „Elav ruum“. Sellest loengust pärineb tegelikult ka mu idee, mille elluviimiseks ma „Ela ja sära“ stipendiumi taotlesin. Meenutasin seal oma sõpru-arhitekte, kes on mind noorena palju mõjutanud.

Plaanid panna need lood kirja?

Jah, osaliselt olen need juba sahtlisse kirjutanud.

Kas avaldad ka mõne nime, kellest plaanid kirjutada?

Plaanidega on muidugi nii, et … sattusin kunagi Kuku klubis ühte lauda kirjanik Andres Vanapaga. Ta oli minust vanem, ütles, et tead, poiss, asi on nii, et ega siin palju rääkida tohi, ma olen siin klubis vähemalt neli raamatut välja rääkinud, aga neid raamatuid ikka ei ole …

Võid ju vähemalt rääkida, mis praegu mõttes on.

Tädist kirjutan kindlasti, temast on tekst juba olemas. Loengul rääkisin pikemalt veel oma kursusekaaslastest, kes on mulle mõjunud: Jaan Jõgi, Eva Laarmann, Peeter Pere ja veel üks üliandekas kutt, kes sai kohe peale kooli surma – Jüri Startšenko. Ja muidugi Andres Põime. Kooli ajal olime Andresega nagu sukk ja saabas: käisime reaalkoolis paralleelklassis, hiljem õppisime samal kursusel. Temast on jutt veel pooleli, aga see algab nii: „Andresega ma kohtusin Komsomoli-nimelise staadioni kaugushüppekastis“. Ja paarist õppejõust plaanin ka kirjutada: Allan Murdmaast ja Tõnu Mellikust. Mellik suri suhteliselt noorelt, Murdmaa aga lasti õppejõu kohalt lahti, joomise pärast.

Seoses Allan Murdmaaga meenub kohe tema Maarjamäe memoriaal, mis on praegu tugeva tule all. Sul on kindlasti oma seisukoht selle tuleviku osas?

Jaa, vankumatu: see tuleb säilitada! Ümber ehitada kergelt, aga selle põhiidee, maastikuarhitektuuriidee, see tuleb igal juhul säilitada! Ja mis neil kätelgi häda on?

Leo Lapin rääkis, et Edgar Johan Kuusik, tema õpetaja, olla öelnud, et arhitektuur on vanade meeste kunst. Kuidas sina tunned? Kas mida vanemaks, seda paremaks või vastupidi, tunned puudust noorusaja uljusest?

Ei tunne. Ma olen veel päris heas vormis, ehkki põdesin hiljuti raske haiguse läbi. Viimasel ajal olen aga pöördunud rohkem vanade majade poole.

Eesti arhitektid saavad enamasti hästi hakkama nii suurte tootmishoonete kui ka pisikeste suvemajadega, aga seda, et uuega paralleelselt ka restaureerimisega tegeletakse, tihti ei näe.

Eks ma olen kõigesööja. Tunnustus on tulnud pigem just vanade majade rekonstrueerimise ja restaureerimise eest ja see on ka mu tööd mõjutanud: lauale n-ö jookseb rohkem vanu maju. Nende kõrval teen muidugi ka uusi. Just võtsime Andres Lemberiga osa Keila Rimi kutsutud osalejatega arhitektuurivõistlusest. Seda me küll ei võitnud.

Sa oleks tõesti tahtnud jälle ostukeskust teha?

Oleks jah. See sai selline neoseitsmekümnendate stiilis, lihtne, isegi pisut karm. Tunneme Andresega hästi ennast just 1970. aastate arhitektuuris. Mulle meeldib modernism, just koos haljastusega.

Sa ütled, et eesti arhitektid oskavad mis tahes funktsiooniga maju teha, aga ma kindlasti ei oska kõike. Kaubanduskeskused ja bürood – need jah, aga näiteks koolimaja ma teha ei oska. Jooksen selle eest kaugele ära, see on nii keeruline!

Aga vanade majadega sulle meeldib jännata. Paljudele tundub just vana maja teha keeruline, liiga ahistav kõigi oma piirangutega.

Vana, jah, meeldib. Arhitektuur on huvitavam, kui tal on all ajalooline põhi. Kui vaadata eesti arhitektuuri õnnestumisi, siis parimad on just need, kus on vana ehitis all: kuskilt kiikab mingi paekivijupp, võlv või muu detail. Näiteks Fahle galeriitänav, mis valmis möödunud aastal, või varasem Fahle klaaskast vana tehasehoone peal. Rotermanni kvartal oma kihistustega on ka väga hea. Varem olin küll rohkem uue arhitektuuri tegija, aga vana armastus süveneb vanusega.

Üks sinu kuulsamaid restaureerimistöid on Olev Siinmaa villa Pärnus. Kui sellise pärli töölauale saad, kas veidi kõhe ei ole, et äkki keerad teise loomingu tuksi?

Kui on ees selline väärtuslik taies, siis iga liigutus, mille arhitekt teeb, peab olema märkamatu. Vana maja puhul peab domineerima algne arhitekt, vähemalt sel juhul, kui alles on rohkem kui varemed. Siinmaa villas nägime hirmsasti vaeva ventilatsioonisüsteemi peitmisega, aga see vaev ei tohi välja paista! Asi peab lõpuks mõjuma tõepäraselt, usutavalt. Esmamulje hoonest on kõige olulisem: kui see on hea või väga hea, siis on asi korras. See kehtib tegelikult ka uue arhitektuuri puhul. Aga vana puhul eriti. Kohe on näha, kas see on aus, väärikas, on ta õige.

Käisin just Siinmaa villas koos kursusevenna ja sõbra Jaan Jõega. See maja sai korda seitse aastat tagasi ja seal ei ole midagi muudetud, ka sisearhitekt Mari Kurismaa puudutus on täitsa alles. Pererahvas on väga lahke ja ma lubasin ka arhitektist väimehele [arhitekt Siim Tuksam – toim] seal ekskursiooni teha.

Kelle loomingut oled viimasel ajal päästnud?

Hiljuti maadlesin Pärnus Karl Burmaniga. See maja, kellegi eestiaegse Pärnu linnavalitsuse liikme villa, tagastati omandireformi käigus ja Burmani dekoratsioon oli fassaadilt maha löödud. Järgi oli vaid paljas palksein, mis oli kakskümmend aastat seisnud katmata, omanik oli seda aeg-ajalt õlitanud, mootoriõliga. Siis järsku ta pöördus minu poole, õigemini muinsuskaitse oli ta karmi käega minu juurde suunanud, et joonestaksin majale taas Burmani fassaadi. See oli keeruline, dekoratsioon oli täielikult hävinenud. Aga mul on 1980. aastatest, kui me Ruthiga [Ruth Huimerind, Jaagu abikaasa – toim] olime noored, selle maja ees tehtud fotod. Välja ilmusid ka kolm ennesõjaaegset pilti. Tänu nendele sain algupärase dekoori enam-vähem täpselt kätte. Sokli ja seina võis soojustada, kogu fassaad nihkus majast kaugemale, aga mulle on oluline, et see jäi usutav. Ma jäin ise väga rahule. Ainus häda on see, et elupuuhekk vohab maja ees ja varjutab fassaadi ära.

Arhitektid on pahatihti väga hädas muinsuskaitsjate piirangutega. Sina oled aastaid kuulunud muinsuskaitsjate ridadesse, praegugi oled nii kultuuriministeeriumi juures tegutsevas muinsuskaitse nõukogus kui ka muinsuskaitseameti ehitismälestiste ekspertide nõukogus. Istud seega nii siin- kui ka sealpool lauda. Mõistad sa mõlemat poolt või oled ka ise arhitektina hätta jäänud?

Oi, ma olen olnud hädas! Tallinnas näiteks, Suur-Kloostri tänaval majaga, mis oli 2005. aastal ümber ehitatud nii, et midagi väärtuslikku polnud enam alles. Tuli noor muinsuskaitsja ja seadis tingimuse, et peab ühe säilinud korteri algsel kujul taastama, aga meil ei olnud plaanis muuseumkorterit teha. Tema leidis, et midagi on siin alles ja saab ennast tõestada. Oli nagu pioneer! Ei, nagu vahva tinasõdur, see ajas küll närvi!

Peale muinsuskaitsealade on meil veel miljööalad, kus on kohati vaata et rangemadki piirangud.

Oi, nendega olen ma ka hädas olnud!

Ei lubata uusi avasid ega rõdusid, nõutakse peitujäävate vahelaetalade plommimist, katuseharja ja räästa kõrgust ei lubata muuta jne.

Meil oli mõni aeg tagasi käsil Weizenbergi 17 hoone, Erich Jacoby projekt, miljööväärtuslik eramaja. Omanik ütles, et tahab teha kõik nii, nagu oli algu­päraselt, enne sõda: täpselt samad aknaprofiilid, viimistlus, sisestruktuur jne. Ainult veidikene oli vaja tõsta katust, nii 30 sentimeetrit, et saaks sinna alla sobiva ruumi. See ei läinud läbi, öeldi, et ei saa. Ei saanudki.

Olid tige?

No olin tige jah. Aga kui ma nüüd takkajärele vaatan, võib-olla oli neil õigus. Ega ma ei ütle, et minu mõtted on puhas kuld. Ma olen suhteliselt õppimisvõimeline.

Pärast poolt aastat vaidlemist saime piirkonna arhitekti abiga loa tõsta kogu katust 15 sentimeetrit. Sellest õnneks aitas.

Majad, nagu inimesedki, on kõik erinevad, ühe vitsaga neid lüüa ei õnnestu. Väärtuslike majade kaitsjatel näib olevat hirm, et kui lubada ühel majal midagi muuta, siis tuleb järgmine ja nõuab sama õigust, ehkki olukord on teine.

Maja vajadused ja võimalused selguvad töö käigus. Ka kaitsealused majad peavad vastama tänapäeva nõuetele, näiteks tuleohutuse eeskirjadele. Mul on praegu Tallinnas käsil hoone Suur-Kloostri tänaval. On aed, müür ja sepisvärav, ainuke pääs krundile. Siin on üks Eesti väärtuslikumaid ikonostaase, tohutult kõrge. Vaja on teist väravat, et kiriku juurde pääseks kirstuauto või päästemasin. Tallinna muinsuskaitsest tuli aga kindel vastus – ei! Korraldati siis asja arutamiseks kolmepoolne koosolek: kohal olid preestrid-tellijad, projekteerijad ja muinsuskaitsjad. Enne kui keegi midagi öelda jõudis, lendas Tallinna muinsuskaitse juht Boris Dubovik nagu nool diakon Ignatiose juurde, torkas näpuga talle rinda ja teatas: „Seda väravat te siia ei saa!“ Ja koosolek oli läbi.

Oled olnud aktiivne ka ühiskondlikult, arhitektide liidu kaudu. Oled olnud liidu juhatuses ja töögruppides. On seesugune tegevus sulle südame­lähedane?

Olin kuus aastat aseesimees. Taheti ka esimeheks, aga see oleks mulle olnud liig. 60 protsenti liidus käsitletavatest teemadest mind ei huvita, 40 protsenti umbes kõnetab. See vahekord on viimasel ajal veel halvemaks läinud.

Mis on sulle huvi pakkunud?

Seadused on mu nõrkus. Ja arhitektuuri­võistlused, nende korraldamine. Olin pikalt töögrupis, kus uuendasime koos Toomas Paaveri ja Raivo Kotoviga arhitektuurivõistluste juhendit. Mul on aga iga juba sealmaal, et mind jäetakse hea meelega aktiivsetest töögruppidest kõrvale.

Viimased kümme aastat on Eestis väga palju arhitektuurivõistlusi korraldatud. On see sinu hinnangul tõstnud ka hüppeliselt Eesti arhitektuuri taset?

Vist ikka on küll, eriti kui koolihooneid vaadata. Võistlusega valitud haridushooned on küll ikka päris head. Arvo Pärdi keskus meeldib mulle ka.

Aga väikelinnade väljakud? Suur hulk neist on alguse saanud arhitektide liidu juhitud võistlustules?

Ma ei ole paljusid valminud väljakutest veel näinud, olen viimasel ajal vähe liikunud. Aga selle põhjal, mis olen näinud – pigem olen skeptiline.

Aga sa oled siiski seda meelt, et tuleb jätkata võistlustega?

Seda kindlasti! Iga kord ei pea ka tegema võistlust. Näiteks muinsuskaitsealuste objektide puhul, kus võistlust võidakse kasutada mingite privileegide välja võitlemiseks. Meenub kunstihoone. See on Eesti arhitektuuris fundamentaalne, erilise tähtsusega objekt ja on oht, et tellija kasutab võistlustulemust selleks, et muinsuskaitseametnikke mõjutada.

Äkki on see hea?

Võib-olla mõnel pool on, aga üldiselt ma kahtlen selles. Kui on korralik uuring ja eritingimused, siis teeb restaureerimisarhitekt töö ilma võistluseta korrektselt ära – siin ei tohi arhitekt domineerida.

Aga millised teemad sulle liidu tegemistes huvi ei paku?

Nii kui läheb lahti mingi rohepöörde jutt või tulevad Euroopa Liidu teemad, siis mu huvi kaob.

Nii et rohepööre ei huvita? Energiamärgised, taaskasutamine, päikesepaneelid jne – see ei kõneta?

Absoluutselt mitte. Pigem ajab vihaseks. Tõsi, taaskasutamine tundub mõistlik.

Sa ei usu siis rohepöörde vajalikkusesse?

Eks mind pannakse ju uskuma oma naha peal, et elektriga on meil kehvasti, aga kui muinsuskaitse nõukogus oli üleval teema, et Toompea lossile ja Kaarli kirikule tuleb panna päikesepaneelid katusele, siis sellesse ma ei usu. Lossile taheti need panna vähemalt siseküljele, kus ei paista väga välja, aga Kaarli kirik on ju kõikjalt näha. Paljud muinsuskaitsjad olid muuseas selle suhtes üsna leebed. Kardavad, et muinsuskaitse ei saa Euroopa raha, kui muinsuskaitsealuseid maju ei energiatõhustata. Siinkohal ma pooldan küll praegust ehitusseadustiku pügalat 62, mis ütleb, et muinsuskaitsealuseid ja miljööväärtuslikke maju ei pea energiatõhusaks tegema.

Inimesed ju tahavad, et korter sooja peaks.

Osa maju ei saa lihtsalt soojustada ilma neid rikkumata. Vana maja ongi lihtsalt vana maja – sellest peab aru saama. Näiteks Rootsis ei suruta muinsusväärtusega majja uut tehnoloogiat sisse.

Sul on nelikümmend aastat arhitektuuriloomingut seljataga. Kui nüüd pilgu üle õla viskad, mis tundega seda aega vaatad?

Igal inimesel on nii õnnestumisi kui ka ebaõnnestumisi. Mul on üks ebaõnnestunud töö Kuressaare linnas. Käisin just Saaremaal üle pika aja. Pidin sealt mööda minema, pärast oli nii paha.

Kas sa ei olnud kohe tulemusega rahul või ei ole nüüd, tagantjärele?

Mõne kohaga ei olnud kohe rahul. Tahtsin maja liiga moodsa teha, aga linna­arhitektile ei meeldinud ja ma ei saanud nii teha, nagu mõtlesin. Lõpuks ei olnud me kumbki rahul. Vahel jooksevad asjad kinni, mõnikord lähevad aga lihtsalt käest ära. Näiteks Lutheri suvevilla Kose teel, mis rekonstrueeriti lasteaiaks. Seal pandi majale plastaknad. Nii ei tohi teha!

Üks sinu tehtud maja, millest ma sageli mööda sõidan, on Rannamõisa tee ääres, paistab üle põllu, uhke torniga. Tõeline üheksakümnendate märk, nagu „Dallase“ seriaalist.

Sellest rääkimiseks ei ole veel aeg küps.

Millistest oma majadest räägid rõõmuga?

Logistikakeskus Lasnamäel, tehtud koos Anne Kosega, see on päris hea: vasekarva plekk ja betoonist varikatus. Jõgisoo funk­elamu, mis sai tehtud vana rehielamu asemele, seda on siiani hea vaadata. Kontrastiks uuele jäid alles kõik vana talumaja abihooned.

Märgiline hoone on ka kortermaja Tehnika ja Rohu tänava nurgal, enne viadukti, see on tehtud koostöös Indrek Laose ja Andres Lemberiga. Hoonemahust on nagu välja lõigatud kahekorruseline tükk ja minema viidud. See on selline kontseptuaalne lahendus, kus täidetud on kõikvõimalike linnaametite nõuded, aga arhitektuur jäi ka alles. Viimase aja töödest valiksin puitribilise fassaadiga Kihnu päästehoone, mis valmis 2019. Kihnuga on mul olnud üldse tihe side. Varasemast ajast on seal õnnestunud ka vanast koolihoonest rekonstrueeritud Kihnu muuseum, mis sai tehtud koos sisearhitektide bürooga Laika, Belka ja Strelka.

Aga majad, mille eest on tulnud preemiad? Maarjamäe lossi tallihoone ja Siinmaa villa Pärnus?

Parimates majades, mille eest on tunnustus tulnud, on hea sisekujundus. See on väga tähtis! Tallihoone tegi seest Tarmo Piirmets, Siinmaa villa Mari Kurismaa. Eks ma olen nende puhul ehtinud end võõraste sulgedega.

Sa teed koostööd sisearhitektiga, kuigi nii mõnigi arhitekt leiab, et too keerab ta maja tuksi. Kas sul pole seda hirmu?

Ma olen seda meelt, et Eestis on palju tugevaid sisearhitekte ja neid tuleb rakendada. Ma ei taha kindlasti kõike ise teha, ei oskagi.

Nii et pole probleem, kui sisearhitekt n-ö sõidab oma lahendusega sisse?

Maarjamäe tallihoones tuli Tarmo Piirmets ja tegi seest kõik kollaseks.

Olid rahul?

Jah. Piirmetsaga olen alati rahul.

On sul mõni maja, mis on südamele jäänud, mida pole ehitatud?

Ah, ma ei ole üldse nii enesekeskne, nagu sa ette kujutad.

Ei, ei kujutagi, aga ikka on ju kahju mõnest oma tööst, mis mingil põhjusel on jäänud ehitamata?

Lohusalu sadamahoonele pidi lisaks tulema hotell. Seda hakati juba ehitama, aga siis läks ettevõte pankrotti ja uus omanik lammutas alustatu maha. Selle oleks võinud valmis ehitada, oleks saanud hea terviku. Viimase aja töödest jäi riiulile 2019. aastal hoogne Vaibla rannahoone Võrtsjärve ääres. Projekteerimine katkes, kuna tellijaga tekkisid arhitektuuri teemal erimeelsused.

Sa oled teinud ka suuri ostu- ja tootmiskeskusi. Omal ajal sai palju tähele­panu Järve Selver (koostöös Indrek Saarepera ja Mari Kurismaaga), mis mõjus oma tugeva värvilahendusega väga värskelt. Sa vist ei karda värvi?

Ei karda. Keila Rimi tegime ka punase, aga punane Keilasse ei sobivat. Järve Selveris tahtsime parklasse alles jätta vanad silikaaditehase talakraanad, see aga ei õnnestunud.

Värvilembus – on siin ka su kunstnikust abikaasa Ruthi mõju?

Ruth on ikka hoopis metsikum tegelane värvimaailmas!

Sa siis usaldad tema värvimaitset?

Ma olen rohkem modernist. Tema on rohkem postmodernist.

Teie neljast lapsest pole ükski arhitektikutset valinud.

Noorem tütar Saara ostis nüüd korteri ja ütles, et tahaks olla sisearhitekt, et miks teda õigel ajal ei suunatud seda õppima. Aga jah, noorem poeg Johan õppis fotograafiat, nüüd lõpetas BFMi [TLÜ Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi – toim] dokumentalistika eriala. Oli meie pere kõige suurem lohe ja nüüd on ainuke, kes on saanud diplomi cum laude. Saaral on koreograafikutse, õppis Inglismaal ka kultuurijuhtimist, aga praegu töötab Tallinna linnavalitsuses. Vanem poeg on finantsinimene ja töötab lennujuhtimiskeskuses. Vanem tütar peab Pärnus Supelsakste kohvikut ja nüüd läks Tartu ülikooli magistriõppesse religiooni ajalugu õppima.

Supelsakste koogid on imehead.

Jah, kondiitrid on head, aga augusti elektriarve oli karm …

Peab ikka rohepöörde tegema?

Mida see tähendab?

Tuleb elekter ise toota, taastuvenergia, päikesepaneelidega …

Ma ikka ei kujuta hästi ette, kuidas sa 1893. aastal valminud majale need päikesepaneelid katusele paned …