Mul on savi!

Traditsioonilisel viisil ei ole enam ammu ehitatud. Nüüd on aeg siinsete ehitusmaterjalide võimalused taas avastada ning neile tänapäevalgi kasutus leida.

MERLE KARRO-KALBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Siinses vestlusringis arutame savi kui ehitusmaterjali üle. Tervislik eluviis hõlmab ka tervislikku keskkonda ja säästlikku ehitust. Üks osa sellest mõtteviisist on näiteks ehitamine materjalidest, mis on saadaval 50 kilomeetri raadiuses. Olukorras, kus energia ja ehitusmaterjalide hind tõuseb ettenägematutesse kõrgustesse, on ehk aeg hakata ka ehitustegevuses vaatama materjalide poole, mis on siinsamas võtta ja mille vedamise, valmistamise ja kasutamise CO2 jalajälg on väike.

Vestlusringis osalevad stuudio Kuidas.works disainer Hannes Praks, Mooste Saviukumaja tegevjuht ja asutaja Marko Kikas ning arhitektuuri­büroo KTA arhitektid Mihkel Tüür ja Ott Kadarik.

Alustame isiklikult tasandilt. Mis suhe teil saviga on? Mis teid selle materjali juures paelub?

Hannes Praks: Mina kohtusin saviga juhuslikult ligi aasta tagasi. Väsisin ühel hetkel disainist väga ära ja mõtlesin, et ei tegele sellega enam mitte kunagi, kuid siis sattus täiesti juhuslikult mu teele savi. Savi tundus hoopis teist­sugune materjal kui need, millega siiani olin töötanud. Tegime kolleegidega paar näitust ja otsustasime, et jääme tähtajatult savi juurde, vaatame, kuhu see välja viib. Praegu on õppimise faas ja siiani on olnud väga huvitav. Eks see ole iga teemaga nii, et kui süvened, siis alles hakkab see maailm ennast avama.

Marko Kikas: Ma olen Saviukumajas saviga tegelenud 16 aastat. Pärast 20 aastat savist ehitamist ehitan ikka endiselt savist. Savi juurde jõudsin isikliku kogemuse kaudu: tahtsin endale saviplokkidest maja ehitada. Alguses arendasime ka Saviukumajas eelkõige saviplokke ja savist ehitamist, restaureerisime Lõuna-Eesti savimaju. Nüüd on sinna juurde tulnud ka viimistlusmaterjalid, sest see on see, mida turg küsib.

Mihkel Tüür: Minu kokkupuude saviga on suuresti piirdunud telliskiviga. Arhitektuuris seostub saviga enamasti just tellis.

Ott Kadarik: Me oleme mõnel arhitektuurivõistlusel lahenduseks välja pakkunud savimaja, näiteks Eesti Rahva Muuseumi konkursi tarvis kavandasime massiivse monoliitse savikamaka. Aga seda tööd vist isegi ei vaadatud, nii et kahjuks jäi läbimurre tulemata.

Savi on päris intiimne materjal: hea tulemuse saamiseks peab teda puudutama, siluma ja tundma tema hingeelu. Milline materjal savi teie kogemuse järgi on? Mille poolest see teistest erineb?

Stuudio Kuidas.works põletamata savitellise näitusel „Kalju ja kaduva vahel“ uuriti savi kasutamise võimalusi.

Tõnu Tunnel

Kadarik: Kui me eelnimetatud konkursi­­tööd tegime, sõitsime kõvasti mööda Lõuna-Eestit ringi ja seal on iga teine maja savist ehitatud. See tundub täiesti geniaalne lahendus: võtad sealtsamast maast seda materjali, mis olemas on, ja ehitad sellest lauda. Millegipärast on need teadmised nüüdseks ära unustatud.

Praks: Vahepeal on jah olnud nende teadmiste edasiandmises katkestus. Pärast Teist maailmasõda toimus taandareng. Enne seda toetati traditsioonilist ehitust riiklikult.

Ma pean nentima, et teatud spirituaalne mõõde on sellel materjalil olemas küll. Lisaks lokaalsus ja kohalolek, need on teemad, mis saviga seostuvad.

Tüür: Oleme kaua pusinud saviehituse vormi kallal. Kas saame tänapäeva ehitus­maailmas tellise kandilisest vormist välja tulla, ehitada ka midagi vabavormset?

Betoon on näiteks materjal, mida saab mis tahes vormi valada. Teoreetiliselt peaks ka savi midagi sellist olema, see on ju plastne. Ka vanad käsitsi tehtud telliskivid on väga erineva kujuga.

Praks: Meid on jällegi huvitanud just kandiline ehk modernistlik esteetika. Mulle tundub vastupidi, et kui räägitakse saviehitusest, mõeldakse enamasti just sellist plastilist ja ümarnurkse vormiga pokumaja.

Savi ei põle ja suvel hoiab hästi jahedust. Minu kõige suurem avastus seoses saviga oli just soojuse salvestamine. Toorsavi salvestab palju rohkem energiat kui põletatud tellis ja annab ka jahedust välja.

Kikas: Savi juures tuuakse välja kolm põhiasja: inimene, maja ja keskkond. Meid ümbritsevad praegu enamjaolt sünteetilised materjalid, millest rajatud pindu saab siseruumis pesta. Savi pesta ei saa ja seetõttu on tekkinud teatud võõristus selle hingava ja head atmosfääri loova materjali vastu. Savimaja tagab siiski väga hea õhuga sisekliima, mille keha kohe ära tunneb ja omaks võtab. Sünnitusmaja seinad peaksid olema savist, nii et laps sünniks kohe meeldivasse ja kehalähedasse keskkonda, kuid see pole võimalik, sest savipindu ei saa samaväärselt hooldada kui tehismaterjale.

Üle ega ümber ei saa ka energia hulgast, mis ühe või teise materjali toomiseks kulutatakse. Savikrohvi tootmiseks kulutatakse paar protsenti tsement­krohvi toomise energiast, savi on taaskasutatav ja komposteeritav.

Tänapäeval ostetakse materjalid poest, teadmata, mis seal koti sees üldse on või kust ostetu pärineb. Kui seda kotti enam poes pole, mis siis saab? Kas me üldse teame, kuidas seda materjali, mis meil siin kohapeal käepärast võtta on, kasutada?

Kui keskkonnasäästlikkusse süvenenult ja pühendunult suhtuda, tuleks ka oma maja ehitada materjalidest, mis 50 kilomeetri raadiuses leida on. Tuleb ringi vaadata, mis koduhoovis üldse olemas on: enamasti puit, Lõuna-Eestis savi, Tallinna pool paekivi. Vaid nii saab kohale hea energia.

Jääb üle vaid küsida, miks savi siis laialdaselt ei kasutata. Miks see siiani nišikaup on?

Tüür: Massehitusel on oma standardid ja nõuded. Igaüks delegeerib vastutuse järgmisele. Ehitaja tahab, et materjalidel oleks vähemalt kaheaastane garantii ja Euroopa Liidu sertifikaadid, mis tunnistavad, et materjal on turvaline ja katsetatud. See võtab ehitajalt vastutuse, kui pärast hoone valmimist midagi katki läheb või mureneb.

Me proovisime kunagi kleebitud puidu süsteemi standardiseerida. Selleks tuleb läbi teha mitukümmend katset vastavate sertifikaatidega laboris. Teine võimalus on anda see väiketarbimisse, teha oma tarbeks. Nii kui materjali toodetakse näiteks kortermajale, siis peavad sellel kohe n-ö paberid korras olema. Õnneks on olemas ka eksperimentaalne väiketarbija.

Kui tahta ehitada kaheksakordset maja savist, siis küsib ehitaja kohe, kes garanteerib selle vastupidavuse, millised sertifikaadid materjalil on. Teine küsimus on oskus traditsioonilise materjaliga toimetada – ja seda suurtel ehitusettevõtjatel enamasti pole. Meil on kogemus looduskivi kasutamisega fassaadidel. Looduskivi kasutatakse säärasel kombel üsna harva, sest see on kallivõitu. Eestis oskab seda seina panna umbes kaks ettevõtet, kes hinna mõttes pole konkurentsivõimelised. Seejärel tuleb keegi kolmas, kes ütleb, et pole probleemi, kuid kui hakkab kivi seina panema, siis selgub, et ta tegelikult ei oskagi. Niisiis on lihtsam ikka võtta need materjalid ja meetodid, mida on aastakümneid kasutatud ning minna juba sisse tallatud rada. Ka puidu kasutamisega on natuke samamoodi. Suure hurraaga oleme hakanud puidust projekteerima, kuid seda ei osata alati teha ja iga möödapanek annab sektorile tagasi­löögi.

Kuna massehituses nõutakse kõige puhul garantiid, siis juhtubki, et minnakse ehituspoodi ja ostetakse Saksamaalt sisse toodud savi, mis on oma omadustelt täpselt samasugune nagu siin toodetu, aga Saksamaa omal on sertifikaat.

Praks: Ka Lääne-Euroopas on looduslikest materjalidest ehitamine üsna marginaalne. Ma juhtusin kuulama üht loengut, kus öeldi, et suurematesse avalikesse ruumidesse jõuavad looduslikud materjalid siis, kui üks osaline, kas ehitaja, arhitekt või tellija, võtab riski ja ütleb, et tema vastutab.

Kadarik: Massehituses on alati ka mahu ja kvantiteedi küsimus. Jaapanis on näiteks mesi väga kehva kvaliteediga ja kõik on alati rõõmsad, kui seda sinna kingiks viin. Üks mu tuttav ärimees lootis, et saab selle peale äri üles ehitada ja Jaapanisse mett eksportida. Selgus aga, et kui ta ka kogu Baltimaade mee kokku ostab, siis ei ületa see sellist kriitilist massi, et keegi selle vastu Jaapanis üldse huvi tundma hakkaks. Saviga võib ju juhtuda sama asi: meil pole seda lihtsalt nii palju, et see massehitusse viia. Kolm maja Lõuna-Eestis on hea, aga Lääne-Euroopa turule seda võib-olla ei jagugi.

Tüür: Küsimus on muidugi ka see, millist rolli materjal maja juures täidab, kas see on viimistlus-, soojustus- või konstruktsioonimaterjal. Savi võib olla kõike seda. Korterehituse puhul tuleb aga materjalile anda täpne kategooria ja määratlus.

Kikas: Esimene takistus savi massehituses kasutamisel on kuivamisaeg: massiivsavi kuivab meie kliimas väga kaua. Teiseks on savi kasutamine kallim, sest seda saab meil praegu mikrotootmistest, savi masstoodang puudub.

Savikukumaja viimistlustoodetel on Saksa sertifikaat olemas, ilma selleta ei saaks me oma toodangut üle piiri müüa. Saksamaa on saviehituse lipulaev ja seal on jõutud kuivkrohv-saviplaatideni, see tähendab, et tehases on savikrohvitud plaadid valmis tehtud, ära kuivatatud ja need pannakse objektil kiiresti seina. Koos teadlastega tuleks savi võimalusi nii edasi arendada, et jõuame pestavate saviseinteni. Sel juhul võiks savi mass­ehitusse läbi murda.

Maailm on praegu üles ehitatud müügile, nii et oma toodet tuleb müüa pidevalt ja aina rohkem. Siinse savi vedamine kuskile teise maailma otsa pole aga kuigi keskkonnasõbralik. Selle asemel on vaja müüa teadmisi, näiteks, mida saaks toota Kataris või Indias või mis tahes paigas kohapealsetest materjalidest. Edaspidi on teadmised tootest olulisemad.

Praks: Kui jutt on ökoloogilisest ehitusmaterjalist, siis 99 protsendil juhtudest räägitakse puidust. See on väga mõistlik, kuid meil on ka teisi traditsioonilisi materjale. Mõelda tuleks sellele, kuidas puitu ja savi omavahel kombineerida.

Mul on ka Setomaal talu ja ümbruskonnas ainult savi. Ma ei oska sellega muud peale hakata kui võib-olla ehk seina panna. Mil määral on puudu teadmisest, mida savist üldse ehitada saab?

Praks: Selle üle arutades jõuame tahes-tahtmata disainihariduse juurde ja selleni, kuidas õppekavades üldse materjale käsitletakse.

Kadarik: Sama kehtib ka puitmaja puhul. Kõik hirmsasti projekteerivad puidust maju, aga kuidas neid täpselt ehitada, seda ei oska keegi öelda.

Tüür: Tean perekonda, kes tegi endale tampsavist maja. Nemad lugesid 1920. aastate ajalehtede sabadest õpetusi, kuidas ja mida teha. Toona anti peredele talukohad, kuid ehitusmaterjali polnud ju kuskilt võtta. Õpetati, et savile tuleb vahele risti panna kuuseoksi. Savi soovitati maa seest võtta paari nädala jooksul kevadise suurvee ajal, siis on see kasutamiseks piisavalt märg. Nii tänapäeval ehitades ei jõua me ka tegelikult mitte kuskile.

Kui me ka teaks kõiki toonaseid nippe ja võtteid, siis tänapäeval pole meil nendega just palju peale hakata, sest maailm on nii palju edasi arenenud ja võimalusi tohutult rohkem. Me võime ju kõiki palkmaja tappe teada, aga mis siis? Niikuinii tuleb see kõik praegusest ajast lähtudes uuesti leiutada. Tänapäevases mõttes pole savi veel läbi uuritud ja seetõttu pole ehk ka vahet, et traditsioonid on vahepeal aastakümneteks katkenud.

Kikas: Savi ja puit sobivad omavahel suurepäraselt. Ma ehitan endale praegu puitkarkassmaja, mille täidan savi, hakkepuidu ja höövlilaastu seguga. Võib öelda, et tegu on puitmajaga, aga savi annab tulekindluse. See on tänapäevane, meie kliimasse sobiv sein, ehitada saab väga moodsaid maju. Probleem on siiski pikk kuivamisaeg ja sellega annab veel edasi tööd teha.

Hannes, sina oled katsetanud, kuidas savi praegu kasutada. Viljandisse lõite meeskonnaga Restoranile 0 tampsavileti, alles hiljuti näitasid Põhjala tehases näitusel „Kalju ja kaduva vahel“ kuivsavitellise võimalusi. Milliste järeldusteni oled nende katsete käigus jõudnud? Kuhu edasi?

Praks: Tampsavilahendused on väga eksklusiivsed. Need on väga-väga töömahukad ja teenusena oleks see väga kallis. Ka siin on kõige suurem kitsaskoht pikk kuivamisaeg. Ehitusaega tuleb väga sättida ja ehitada tuleb kiiresti, aga väga kiiresti ka ei saa, sest kiht kihi haaval saviseina ülesehitamine võtab ikkagi kaua aega.

Kuivsavitellisega on kindlasti lihtsam. Ma näen, et sellel on suurepärane tulevik just siseruumides, sest pressitud kuivsavitellis ei kannata üldse vett. Väliruumis jääb savi väga ilmastikuolude meelevalda.

Põhjala tehase näitusel jõudsime seinaplaadini. Kui 1990. aastatel omanikud talumaja tagasi said, siis kaeti seinad pahatihti kipsplaadiga. Nüüd on kipsmajad kõigil olemas ja saab minna tagasi algusse ehk pakkuda lahenduse, kuidas kipsplaadi peale panna savitellis. Selle plaadi arendamisega tahame edasi töötada.

Olen analüüsinud siinseid karjääre, et leida hea savimaardla. Eri piirkonna savil on ju oma värv ja omadused, seda tuleb kahtlemata arvesse võtta. Lääne-Euroopas on ka natuke pikem traditsioon looduslike ehitusmaterjalide uurimisel, osaleme ka nendes võrgustikes. Selle kõige põhjal püüame siis siin põlve otsas midagi nokitseda.

Kikas: Meie häda on see, et oleme pärast Nõukogude Liidust väljumist pea laiali otsas ringi jooksnud. Nüüd oleme ehk jõudnud natuke stabiilsemasse aega, kui linnas ja maal on esimesed kiired ja odavad elumajad ära ehitatud ning on aega rahuneda ja järele mõelda. Ehk oleme nüüd lõdvestunud ja saame hakata looma ilusaid ja väärtuslikke keskkondi, mitte ainult kõige odavamaid.

Millist tulevikku te savile ennustate?

Praks: Optimistina ennustan helget tulevikku. Ma näen, et kogu looduslike materjalide ehituse valdkond kasvab. Märgid näitavad, et küllap see jõuab viie kuni kümne aasta jooksul ka Eestisse. Savi võiks olla üks alternatiiv puitehituse kõrval. Lähiaastatel jääb savi ilmselt oma nišši, kuid nii nagu iga nišiteema võib see soodsates oludes kiiresti ka peavooluks saada.

Kadarik: Tavaliselt juhtub see siis, kui nišitoode muutub laiale tarbijas­konnale hinna poolest kättesaadavaks.

Praks: Just! Kõik näevad, kuidas energia praegu kallineb. Kui betoonile pannakse peale maks, siis lööb see kaardid laual täiesti segi.

Tüür: Me peame kulutama palju energiat ja vaeva, et endale see elamiskõlbulik kuubik ümber kasvatada. Kuskilt peab see materjal ju tulema. Meil pole siin Eestis eriti midagi: pilli­roog mere ääres, puit metsas ja maa sees savi. Savi on ehituses kasutatud ajast aega. On loogiline, et materjali varutakse oma lähimast ümbrusest. Ka vana hea põletatud savi on väga hea materjal, lihtsalt selle tootmiseks kulub palju energiat.

Kikas: Savi on vanim ehitus­materjal. Kui mõelda kogu planeedi peale, siis kõige kasutatavam materjal maailmas. Kui tulla nüüd siiakanti tagasi, siis ma ei näe ühtegi põhjust, miks ei võiks siseruumis kasutada savi­krohvi. Kui Saviukumajaga alustasime, siis peeti savi laudaehitusmaterjaliks. Praegu oleme nii palju edasi arenenud, et suudame krohvida laudsiledaid ja vastupidavaid pindasid. Nüüd on vaja lahendada pestavuse küsimus.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht