Muuseum kui ajaloo kirjutaja

Eelmise aasta lõpus kaitses kunstiakadeemias doktoritöö Mariann Raisma, kes on uurinud, kuidas muuseum on end kehtestanud kultuurimälu vahendajana.

MERLE KARRO-KALBERG

Eestlased on muuseumirahvas. Euroopa Liidu riikide hulgas on just Eestis 100 000 elaniku kohta kõige rohkem muuseume, kinnitab statistikaamet. Mida ütlevad meie muuseumid aga meie enda kohta, milliseid minevikukäsitlusi on eri aegadel loonud ja kuidas meie ühismälu kujundanud?

Tartu ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma on otsinud doktoritöös „Muuseumi võim. Muuseum kollektiivse mälu kujundajana Eestis 20. sajandi murranguperioodidel“ vastuseid just nendele küsimustele. Ta vaatleb muuseumide ja võimu suhet eelmise sajandi kolmel murranguperioodil: Eesti vabariigi loomine, Nõukogude aja algus- ja taasiseseisvumisaeg.

Järgnevalt räägib Mariann Raisma oma uurimistööst ja muuseumikorraldusest lähemalt.

Mu kuueaastane tütar käis hiljuti spordimuuseumis sõbra sünnipäeval. Hiljem kiitis kodus, et küll on tore koht. Talle avaldasid muljet mitte niivõrd spordikangelaste nimed, Eesti spordiajalugu ja olümpiamedalid, kuivõrd atraktsioonid, kus võis hüpata, ronida ja telekamängu mängida. Millal sai muuseumist mängumaa?

Elamuskesksus on tänapäeva muuseumi tunnus. Ma ei käsitle doktoritöös muutusi Eesti muuseumides XXI sajandi alguskümnenditel, kuid sinu kirjeldatu on hea näide viimasest suurest murrangust.

Eestis hakkas muuseumist elamuskeskus kujunema XXI sajandi esimesel kümnendil. Kõige ekstravagantsem näide on lennusadam, mida võib pidada sellise suundumuse kõrgpunktiks. Elamuskesksus on mitmekihiline, mille üks aspekte on see, mida ja kuidas külastaja seal kogeb. Elamusliku muuseumi keskmes pole mitte teadmine, vaid emotsioon teatud erilises keskkonnas, tähelepanu all pole niivõrd konkreetne ese, vaid ruum selle ümber. Seda nii muuseumis sees kui ka väliruumis. Selline lähenemine peegeldab hästi, kuidas on arusaam keskkonnast ja ruumist teisenenud ning väljendub järjest ka külastajasõbralikemas muuseumides. Samuti on selle suuna aluseks elamusmajanduse põhimõtted, mille määratlesid 1990. aastate lõpus B. Joseph Pine II ja James H. Gilmore ning need on mõjutanud muuseumide tegevust XX sajandi lõpul ja XXI sajandil.

Kuidas teha vahet muuseumil ja elamuskeskusel?

Piirid ongi väga hägused ja võib ju küsida, kas on vaja piire tõmmata. Külastajale pole see oluline, ent omanikele ja rahastajatele peaks erinevuse mõistmine olema tähtis. Rahvusvahelise muuseumidefinitsiooni järgi saab muuseume eristada näiteks teadus- või teemakeskustest. Leidub ka muuseume, millel pole füüsilisi kogusid, või muuseume, mis on projektipõhised. Praegu pole muuseum kui institutsioon kõige esmane, esiplaanil on teemad, kus tegeldakse pärandi suhtega inimeste ja ühiskonna vahel.

Sa käsitled doktoritöös muu hulgas ka seda, et muuseum on kultuurimälu looja: see, mida me kollektiivselt mäletame, on kellegi kokku pandud ja muuseumidel on võimalus ühistele mälestustele alus rajada.

Muuseumidel on kindlasti väga suur vastutus, kuna viimastel sajanditel on kujundanud paljuski seda, kuidas me mõistame minevikku. Oma töös olen lähtunud sotsiaalkonstruktivistlikust tõlgendusest, et ühine mälu on loodud ja ümber kujundatud olevikus ja et see on alati kultuuriliselt vahendatud. Mälu-uuringute käsitluse järgi on muuseum üks paljudest kultuurimälu kujundajatest kunsti-, filmi- ja ajalookirjutuse kõrval ning tegeleb pidevalt pärandi väärtuse ümbermõtestamisega.

Kultuurimälu uurijana on huvitav analüüsida, millistes muuseumides milliseid jutustusi, teemasid ja sõnumeid edastatakse. See on läbi ajaloo olnud väga erinev. Ka see on tähenduslik, milliseid muuseume üldse on loodud, milliseid küsimusi tõstatatakse ja kuidas teadmisi eksponeeritakse. See kõik peegeldab, kui erinevalt on minevikku käsitletud, kui erinevad on olnud väärtused ning kanoniseeritavad teemad ja objektid. Muuseumi analüüs näitab, kuidas on muutunud meie arusaam minevikust. Muuseumis on sõnumid sageli selgemalt loetavad ning mälu kujundamise protsesse on võimalik jälgida.

Milliseid teemasid on muuseumis läbi ajaloo erinevalt käsitletud?

Kõiki teemasid on eri aegadel erinevalt käsitletud, kuid sageli tulevad erisused kõige selgemini välja ajaloo teemade puhul ning see on ka minu töö keskmes. Võtame näiteks sõja teema.

Baltisaksa muuseumides eksponeeriti väga palju vanu relvi, mis viitasid kauge mineviku kangelastegudele ning olid pigem rariteetsed iluasjad. See muutus aastal 1919. Esimene muuseum, mis noores Eesti vabariigis loodi, oli Vabadussõja muuseum. Sellest sai kõige uuendusmeelsem muuseum, kus ei tegeletud isegi mitte lähiajaloo, vaid oma kaasajaga, sest lahingud toona ju alles käisid. Koguti verivärsket materjali ja seda eksponeeriti teisiti kui varem: ajaloo valdkonnast sai ühtäkki muuseumi innovatsiooni vedaja. Vabadussõja muuseumist kujunes toona üks suuremaid Eesti mäluasutusi, mis asus Tallinna vanalinnas Vene tänaval. Nõukogude perioodil muutus sõja ja revolutsiooni teema ülimalt aktuaalseks ja seda käsitleti peaaegu igal pool väga suurejooneliselt. Näidati, et revolutsioon ja sõda olid muudatuste katalüsaator ning neist kujunes külma sõja aastatel ühiskonnas ja muuseumides peateema. Taasiseseisvumise algusaastatel asutati väikesed muuseumid Laidonerile ja Pätsile, samuti loodi Lagedil Eesti vabadusvõitluse muuseum, kuid okupatsioonimuuseumi loomiseni, nagu seda tehti Lätis ja Leedus, enne 1990. aastate lõppu ei jõutud. Küll aga tõlgendati sõjateemat: kangelase asemel toodi esiplaanile ohver, võidujoovastus asendus traumaga. Teist maailmasõda hakati käsitlema antikolonialistlikust vaatenurgast.

Milline doktoritöös käsitletud kolmest perioodist sulle uurijana põnevust pakkus?

Doktoritöö kirjutamise ajal kerkisid teemad, mida ei ole varem käsitletud. Näiteks, kuidas muuseumides 1930. aastatel või hilisel Nõukogude perioodil minevikku mõtestati. Samuti võrdlused naabermaadega. Mõeldes sellele, kui palju muuseumid on meie kollektiivset mälu mõjutanud, siis on nende teemade uurimine väga vajalik.

Põnev on XX sajandi alguse kultuuri hübriidsus, kui koos toimisid baltisaksa ja eesti rahvuslik paradigma. Varasest eesti muuseumitööst on küll kirjutatud, kuid kui palju võeti baltisaksa kultuurist üle ja mis toimus baltisaksa muuseumides, milline oli eesti muuseumikultuuri mõju neile, vajab veel analüüsi. Väga huvitavad on vaiksed ja sageli intuitiivsed üleminekud, mida pole veel käsitletud.

Nõukogude aeg on selgem, sest ideoloogiline raam ja süsteem olid juba varem loodud ning see toodi sisse. Küll aga tõstatub taas üleminekute ja kultuuri hübriidsuse küsimus: kuidas võim mõjutas muuseume ning kuidas suhestus aluskultuur uute kultuurinormidega? Näiteks, kuidas loodi kohe peagi pärast sõja lõppu muuseumid eesti rahvuskangelastele.

Kui vabariigi algusaegadel tuli uus paradigma luua, siis1980.–1990. aastate vahetusel oli taasloomise ja Nõukogude aegse raamistiku uutesse oludesse kohandamise aeg. 1980. aastate lõpus olid muuseumide uste taga järjekorrad: inimesed janunesid ajaloo järele! Siis saabus iseseisvus ja mõne aastaga toimus tohutu kultuuri tarbimise langus, ka muuseumid ei huvitanud enam kedagi. See viis muuseumid madalseisu, millest taastuma hakati alles 1990. aastate lõpus.

Seda huvitavam on, et kõigest hoolimata jõuti just sel ajal otsuseni ehitada kaks uut muusemihoonet – Eesti Rahva Muuseumile ja Eesti kunstimuuseumile. Ühelt poolt oli metsik kriis, kuid unistati suurelt ja mõned unistused ka täitusid, mis siis, et pika viivitusega.

Seega võib kinnitada, et kõik need kolm perioodi on huvitavad oma üleminekute ja hübriidsete protsesside poolest ühest süsteemist teise ning loomulikult väärivad eraldi põhjalikumat analüüsi.

Üldse on muuseumid olnud kõigil kolmel murranguperioodil ühed esimesed, kes kehtestasid uue kultuurimälu kaanoni. Muuseumikorraldus arenes väga kiiresti ja see peegeldus nii uutes mäluasutustes kui ka uutel püsinäitustel, mis loodi üsna pea pärast võimuvahetust. See on ka üks põhjus, miks neid on vaja uurida.

Kunstimuuseumi ja ERMi hoonele pühendad töös omajagu ruumi. Kuivõrd muutusid Kumu ja ERMi hoone majakateks, mille poole iga muuseum püüelda tahab? Praegu unistab vist iga muuseum oma uuest majast.

Need hooned tõestasid, et unistus võib saada reaalsuseks. Nõukogude ajal suudeti ju Eestis valmis ehitada vaid üks muuseumihoone – Võrumaa muuseum. Seetõttu olid nende kahe muuseumi uued majad väga vajalikud ajakohase muuseumiideoloogia tutvustamisel. Eks need peegelda hästi ka toonaseid unistusi tuua linna peale laiali pillutatud muuseum kokku ühte hiiglaslikku hoonesse, mis ei asetsenud kesklinnas – keset linna paiknemist propageeriti 1920.–1930. ja 1940.–1950. aastatel –, vaid eesmärk oli viia moodne majesteetlik kultuuritempel linnamelust eemale.

Millal on muuseume olnud rohkem, millal vähem?

Huvitav tähelepanek on see, et mida raskem aeg, seda rohkem rajatakse muuseume. Kõigil kolmel murranguperioodil on arusaadavatel põhjustel muuseumide hulk plahvatuslikult kasvanud, eriti suurenes muuseumide arv 1990. aastatel. Muuseume lisandub ka siis, kui ühiskond hakkab stagneeruma: Eestis oli seda näha 1970. aastate ja 1980. aastate esimesel poolel.

Huvitav on märkida, et 1920. ja 1940. aastatel loodi peamiselt teemamuuseume. Ühiskond määratles end kindlate teemade kaudu. Näiteks vabariigi algusaastatel loodi Vabadussõja muuseum, Eesti muuseum, tervishoiumuuseum, pedagoogilised muuseumid. Nõukogude okupatsiooni ajal teadis võim väga selgelt, kuidas muuseumide kaudu kollektiivset mälu üles ehitada. Loodi ajaloo-, kunsti- ja isikumuuseumide võrgustik. Nõukogude kultuurihierarhias oli eriline osa kirjandusel ning see peegeldus ka muuseumitöös.

1980. aastate lõpul ja 1990. aastatel haarasid initsiatiivi väikesed kogukonnad ja toimus tillukeste kohamuuseumide plahvatus. Kohalikust muuseumist sai justkui Eesti vabariigi garant: muuseumi loomisega sai kaasa aidata vabaduse kaitsele ja identiteedi säilimisele. Esile tõusid väikekultuurid, loodi näiteks Ruhnu, rannarootsi, setu ja Obinitsa muuseum, kes toetavad kultuuri­identiteeti ka rasketel perioodidel.

Sul on doktoritöös huvitav tabel, kus on kokku võetud XX sajandil muuseumides toimunud muutused. Võrdled seal näiteks riigivõimu suhet muuseumisse, seda, kuidas käsitleti keerulisi teemasid, põhifookust jpm. Selgub, et alates rahvusliku muuseumi algusaegadest on ajalooga seotud muuseumides näidatud eestlast kui ohvrit. Millal hakatakse 700aastase orjapõlve ja Nõukogude Liidu repressioonide asemel ajalugu ja eestlast teisiti käsitlema?

Eestlasest kui ohvrist mõtlemine on meile omane olnud läbi aegade, kuid käsitlusi on erinevaid. Ka rahvusliku ärkamisaja narratiiv on kannatusele ja selle ületamisele üles ehitatud. 1920. aastate etnograafiamuuseumide – rahvuslikke ajaloomuuseume ei olnud – ekspositsioonide sümboolses keskmes on talupoeg ja tema elu. Suurte riikide ajalookäsitlusi on kandnud väljapaistvad kangelased, Eestis ajaloolisi kangelasi peaaegu ei olnudki.

Alates 1940. aastatest koos ajaloo- ja maakonnamuuseumide tulekuga läheb eestlase kui ohvri käsitlus konkreetsemaks ja saksavastasele kannatusloole ehitatakse üles pea kõik ajalooekspositsioonid. 1990. aastatel kannatuse narratiiv jätkub, kuid 700aastase orjapõlve asemele astub Nõukogude aeg.

Prantsuse religiooniteadlane Ernst Renan on kirjutanud, et läbi kannatuse suudab rahvus ennast palju tugevamalt kokku võtta, sest kannatused liidavad. Rahvuslik lein paneb meile ühiseid kohustusi ja seda on palju peegeldanud ka Eesti muuseumid.

Ootan suure põnevusega Patarei vanglasse rajatavat muuseumi ja mismoodi seal kannatuslugu käsitletakse, kas sellele lähenetakse uudselt või jätkatakse senist joont: kuidas tõlgendavad ajalugu kuraatorid ja millised on ühiskonnagruppide ootused. Ühiskonnas on omajagu tabuteemasid, mida ka muuseumis ei taheta käsitleda. Keeruliste teemade hulka kuuluvad näiteks Saksa okupatsiooni- või nõukogudeaegne kollaboratsioon, nendega seotud eetilised ja eksistentsiaalsed valikud.

Eks nende teemade käsitlemiseks on vaja aega: et kasvaks põlvkond, kel puuduvad isiklikud mälestused. Näiteks on Titanicu hukkumise näitust praegu põnev vaadata, aga sellesarnast näitust Estoniast teha ei saa. Vaja on suuremat julgust, on ju muuseumid üsna alahoidlikud. Siiski on meie muuseumid nüüd mitmekesisemad ja huvitavamad ning näeme vägagi tänapäevaseid lähenemisi, nt dekoloniseerimine, valdkondade sidumine, keskkond, feminism jms.

Sa seostad muuseume võimuga ja sellega, kuidas võimulolijad jutustavad oma lugu. Praegu püüab keskvõim muuseumid oma õlult maha raputada ning viia lõpuni muuseumireform, mille tulemusel saavad mäluasutustest eraldi sihtasutused. Mida see samm võimu kohta ütleb?

See on osa trendist, mis algas Euroopas 1980. aastatel. Riigi tasandil mõistetakse, et muuseumidel on võim luua ühiseid arusaamu, millisena peaksime minevikku mäletama. See, et tegu pole enam riigimuuseumiga, ei tähenda, et riigivõimu mõju kaob, kogud on endiselt riigi omad, suurenenud on kohalike omavalitsuste mõju. Näiteks avaldavad mõju juhtimis- ja finantsotsused. Missuguseid muuseume toetatakse? Kui palju? Milliseid muuseume esile tõstetakse? Millised muuseumid pannakse kinni? Millistele muuseumidele antakse arendamiseks miljoneid? See on mitmel tasandil teema ja selle põhjalikum analüüs võimaldab näha toimunud ja toimuvaid muudatusi. Muuseumid peavadki olema pidevas muutumises.

Ka Eestis sekkub keeruliste teemade puhul riik väga jõuliselt. Enam ei ole nii, et muuseumid teevad, mis tahavad. Näitena võib tuua Tartu kunstimuuseumi 2015. aasta Rael Arteli kureeritud holokausti näitusel „Minu Poola. Mäletamisest ja unustamisest“ olnud kaks Poola kunstniku Artur Żmijewski videoteost, mille kohta kultuuriminister avaldas väga otsekoheselt arvamust ning seejärel videod eemaldati. Samuti saab meenutada ajaloomuuseumi Alfred Rosenbergi ja ERMi neitsi Maarja juhtumeid.

Praegu on lõppemas riigimuuseumide omandivormi reform ning nüüd peaks põhjalikumalt analüüsima, kuidas sihtasutusena edasi töötatakse. Kas see on kaasa toonud kokkuhoiu, haldussuutlikkuse ja kvaliteedi tõusu? Avaramal geograafilisel mõõtkval võiks küsida, kuidas suured (ühend)muuseumid tegutsevad, seda eriti praegu, kui peamine märksõna on kestlikkus või lausa kestlik kahanemine. Kuidas peaksid suurmuuseumid toimima uute väljakutsete valguses, eriti kui rääkida inimkesksusest nii ruumi kui organisatsiooni tasandil?