Muusikutele paradiis, linnaruumile tühjad pihud

Muusika- ja balletikooli uue hoone välisilme on idee teostamisel kannatada saanud, kuid seest leiab nii majesteetlikkust kui ka kodutunnet.

LEELE VÄLJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna Muusika- ja Balletikool MUBA. Arhitektid Thomas Pucher, Marvi Basha (Atelier Thomas Pucher), Gert Guriev, Markus Kaasik, Helina Lass, Taavi Lõoke, Hanna-Liisa Mõtus, Andres Ojari, Siim Tiisvelt, Pirko Võmma (3+1 arhitektid). Sisearhitektid Ahti Grünberg, Tõnis Kalve, Kadi Karmann, Mari Põld, Ardo Hiiuväin, Kärt Hollo, Merje Karu (T43 sisearhitektid), Markus Kaasik, Hanna-Liisa Mõtus (3+1 arhitektid). Maastikuarhitektid Markus Kaasik, Helina Lass, Hanna-Liisa Mõtus, Siim Tiisvelt (3+1 arhitektid), Edgar Kaare, Laura Männamaa (TajuRuum).

Arhitektuurivõistlus toimus 2011. aastal ja selle võitis Austria arhitektuuribüroo Atelier Thomas Pucher ZT GmbHi kavand „Vaikuse aed“. Hoone avati septembris 2022.

Igal aastal valmib mitu haridushoonet ja on rõõm tõdeda, et enamik neist pälvib tähelepanu ka arhitektuuriringkondades, jõuab preemianominentide hulka ja saab rikkaliku kajastuse ka ajakirjanduses. Kvaliteetne õpiruum hakkab muutuma normaalsuseks. Oma jõulise panuse annab sellesse ka Muba.

Muusika- ja balletikooli valmimine on erialaringkondades olnud nii kaua oodatud sündmus, et ainuüksi asjaolu, et see lõpuks on valmis, vääriks pikki kiidukõnesid. Kuid arhitektuuri poolelt ei ole pilt kaugeltki täiuslik. Jääb vaid kahetseda, et sajandi alguses korraks õhus olnud idee rajada ühendõppeasutus muusikaakadeemia vastas olnud krundile teoks ei saanud, sünergia, mis selles muusikalinnakus koos lähedal asuvate kontserdipaikade ja Estoniaga oleks tekkinud, olnuks muljet avaldav. Aga ka praegune asukoht pole laita.

Terrassidega sisehoov

Tõnu Tunnel

Arhitektuurivõistlusest valmis hooneni on pikk teekond ja harva jõuab see finišisse keerdkäikudeta. Kindlasti on need kasulikud rahakotile ja sageli ka hoone funktsionaalsusele, kuid harva välisilmele. Nii läks ka seekord. Arhitektuuribüroo Atelier Thomas Pucher ZT GmbH konkursitööle tagas võidu geniaalselt lihtne lahendus aatriumhoonena. Paigutamist vajavate ruutmeetrite hulk ja krundi suurus võimaldasid selle lahendada viisil, mis tagas hoonesse maksimaalsel hulgal päevavalgust, selge ja hästi tsoneeritava põhiplaani ning erilise lotovõiduna suure liiklusmürast eemale jääva sisehoovi, mis mõnevõrra leevendab ka kontrasti muusikakeskkooli eelmise asukohaga Nõmme mändide all. Sisehoovi üks külg on lahendatud astmeliselt tõusvate terrassidena, mis mitmekesistab selle kasutusvõimalusi. Tundub aga, et nii žürii kui ka tellija-projekteerija kogu järgnenud tegevus said sellest võluvast aktsendist sedavõrd ära „tinistatud“, et hoone panus avalikku ruumi on täiesti tähelepanu alt välja jäänud. Tõsi, see oli lahendamata juba parimaks tunnistatud võistlustöös, aga kui kõike muud sai muuta, siis oleks ehk võinud ka seda avalikkusele suunatud osa pisut tähelepanelikumalt vaadelda. Lagedus ja tühjus, mis valitseb hoone ja Pärnu maantee vahelisel alal, võtab sõnatuks.

Tundub, et see kõik, mis meil viimastel kümnenditel on räägitud inimsõbralikust ja -mõõtmelisest linnaruumist, kus saavad kujuneda mitmekesised kasutusviisid ning mis nendega paindlikult kohaneda suudab, on selle projekti asjaosalistele tundmatu maa. Paistab, et ka linnavõim pole siinkohal oma ülesannete kõrgusel olnud. Ainus siia kavandatud kasutusviis on autoga ette ja kohe edasi sõit. Ei ühtegi pinki ega muud väikevormi, rääkimata linnaruumi rikastavast kunstist, milleks ruumi näib olevat küllaga. Haljastuski piirdub vaid sõidutee äärde istutatud puudega. Ei kõrrelisi, põõsaid ega muud, mis kalgivõitu hoonele pisut pehmemaid toone lisaks. Assotsiatsioon on sarnane aasta­kümneid tagasi linna ümber kerkinud põlluküladele, kus majade vahel vilistas vaid tuul. Tegemist on aga linna ühe peatänavaga, kus muide ei puudu ka jala­käijad. Positiivne on selle juures siiski asjaolu, et seda kõike on veel võimalik teha. Ideevõistluseks on ruumi.

Lagedale esifassaadile vastukaaluks on aga kogu ülejäänud hoonet ümbritsev ruum ülimalt nutikalt ära kasutatud. Tänu suurele sisehoovile on hoone ümber ruumi napilt, ometi on sinna suudetud mahutada kaks lühimaajooksurada, palliplats, eraldi puhkeala muusikakeskkooli algklassidele jne.

Ka hoone enda välisilme muutus projekteerimise käigus märkimisväärselt. Võidutöös meenutas fassaad eri suurusega ekraanidest koostatud tehnitsistlikku seina kuskil juhtimiskeskuses. Vitriinakende küllases fassaadis olid aktsendiks vaid mõned tummad pinnad. Korrusekõrguste vaheldumine andis hoonele mängulise ja samas kompositsiooniliselt väljapeetud ilme, rohked aknad tegid selle linnaruumiga suhtlevaks ja kutsuvaks. Kõik need elemendid on projekteerimise käigus allavoolu läinud. Akende osakaal on vähenenud märkimisväärselt, eriti tuleb seda kahetseda esimese korruse puhul, mis mõjub nüüd nagu suvalise kaubanduskeskuse tumm sein. Ka fassaadistruktuur on võrredes võidutööga tuim ja mehhaaniline, seda lennukust, mis iseloomustas võidutööd, enam pole. Võidutöös on seinadetailid kavandatud selgelt ruumilisena, nendevahelised „vuugid“ olid tuntavalt taanduvad. Valmis hoones on kogu see kolme­mõõtmelisus elimineeritud, jäänud on lihtsalt „joonis“ fassaadil. Kogu protsess meenutab korraliku brändi Hiina koopiat. Et kõik muudatused on hoonet lamedamaks ja igavamaks muutnud, siis on püütud olukorda päästa sissepääsu võimendamisega. Tulemus erineb küll tunduvalt algsest ideest, kuid tõmbab õnnestunult tähelepanu äärmuseni lihtsustatud fassaadilt pidulikus kuldraamistuses portaalini, mis nii mastaabilt kui ka materjalikasutuselt on fassaadi aktsendiks.

Hoonesse sisenedes muidugi etteheited ununevad. Kuldse raamistuse tõotatud suurejoonelisus jätkub ka fuajees, mille ruumiliseks aktsendiks on majesteetlik sisetrepp. Kahele poole jäävate saalide välisseinte kogu perimeetrit hõlmav dekoratiivne kujundus mõjub soliidselt ja väljapeetult, pisut ootamatult satume aga trepi kõrvalt kohe sööklasse. See on mõnusalt valgusküllane ja avaneb haljastatud sisehoovi, pakkudes sellega silmapaitavat vaadet igal ajahetkel. Paistab aga, et supi- ja kotletilõhn esimese tervitajana on tänapäeva koolihoonetesse sisenedes juba tavapärane – sama on ka kunstiakadeemias. Seda võib vaadelda kui tänapäevase avatud köögi põhimõtte liikumist avalikku ruumi. Lõpuks on see maja eelkõige ikkagi õpilaste ja õpetajate jaoks, külalised peavad lihtsalt arvestama, et jõudsid nende koju.

Kodutundega on muidugi kahetised lood. Ühelt poolt on kasutajatele palju mõeldud – avarad koridorid, pisut napi, kuid hoolikat valitud sisustusega valgus­küllased puhkenurgad, pidulikud trepihallid jne. Ka ülakorrusel paiknev õpilaste ühiselamu pakub oma kööginurkade ja puhkealadega esteetilist ja funktsionaalset keskkonda kaugemalt pärit õpilastele. Klassid on iga õpetaja unistus, kus on justkui kõik olemas, elektrooniliste ruloodeni välja. Aga kui on selgunud, et mõni detail on sisekujunduses siiski kahe silma vahele jäänud, puudub lahendus selle muutmiseks. Nii on klassides tool õpetajale ja kontsertmeistrile, aga kui tunnis on korraga mitu õpilast, pole oma korda ootavatel lastel võimalik kuhugi istuda. Et ühtegi eset lisada ei tohi, peab ootaja lihtsalt seisma seina najal, leidlikumad tulevad ehk tundi puhkenurgast pärineva tumbaga. Nimelt on kogu maja range autoriõiguse objekt, mis tähendab, et midagi ei tohi lisada ei ruumi ega ka seintele. Eriti veider on viimane asjaolu – majas, kus on kaks kontserdisaali, puuduvad kohad, kuhu riputada kontserdiplakateid.

Kui linnaruumis on kasutajakogemus olnud mõjukas orientiir uute suundumuste kujunemisel, siis tundub, et sisekujunduses on asi liikunud vastupidises suunas ja ruumi kasutajatel on rangelt keelatud seda kuidagi vajadus­põhisemaks või isikupärasemaks muuta. Ühelt poolt on selge, et päris isetegevuseks minna ei saa, kuid selline olukord tundub siiski liialdusena. Me ei kujuta ette, et sisearhitekti loodud kodus elanikud mingeid jälgi ei jäta, olgu siis kunsti, lemmiktugitooli või mis tahes muu detailidega. Töökoht ja kool on paigad, kus nii mõnigi inimene veedab rohkem aega kui kodus, ja võiks ju neil sealgi olla tunne, et nad on selle paigaga seotud, kuuluvad sinna, tohivad ehk isegi mõne oma isikliku eseme kapist välja jätta. Millegipärast meenutab see range kord oma totalitaarsuses eelmist riigikorda, mida me keegi tagasi ei igatse.

Hoolimata eespool esile toodud probleemidest on Muba valmimine ülimalt märgiline, selle rolli meie kultuuri- ja haridusmaastikul on võimatu üle hinnata. Õpilased ja õpetajad on muusikapoolel vägagi rahul, balletikooli kasutajate tagasisidet hankida ei õnnestunud. Aga võib-olla see polegi oluline, kas stanged on keset ruumi või peegelseinte ääres, harjumusi on ehk võimalik ümber kujundada. Oluline on ka see, et hääbuvasse kesklinna on lisandunud üks mesilastaruna sumisev maja, mis toob elu ka ümbritsevatele tänavatele. Kui vaid see kivikõrb seal maja ees ka kuidagi hea avaliku ruumi loomisesse saaks kaasatud.

Muba fassaad arhitektuurivõistluse võidutööl ja valminud hoonel.

Tõnu Tunnel

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht