Oaas keset oaasi

Tõrva uuel keskväljakul on hing sees: mängitakse lauatennist, õpetatakse lastele jalgrattasõitu, nauditakse lihtsalt kohvijooki. Auklikku asfaltplatsi ei nuta taga keegi.

EGON ILISSON

Tõrva keskväljak. Arhitektid Mari Rass, Ott Alver, Alvin Järving ja Illimar Klammer. Valguskatuse idee autor Villem Tomiste. Peaprojekteerija Novarc Group, ehitaja Merko Ehitus Eesti. Väljak valmis „EV 100“ ruumiprogrammi „Hea avalik ruum“ projektina. Arhitektuurivõistlus korraldati aastatel 2014-2015. Väljak avati 2018. aasta veebruaris.

Olen umbkaudu pool oma elust elanud Tallinnas ja teise poole väljaspool pealinna ehk maal. Selle aja jooksul on maaelanikkonna kuvand kõvasti muutunud: maal ei ela enam hanguga vehkivad ja vindise peaga kõike kiruvad ohmukesed, vaid inimesed, kes ka päriselt hakkama saavad.

Pärast keskkooli lõpetamist võtsin oma seitse asja ja seadsin sammud Tartusse ülikooli. Kuna sealt Tallinna sõita oli liialt pikk maa, otsustasin end vahepeal sisse seada vanavanemate linnas ehk Tõrvas. Läksin ka ennast vabatahtlikult kohe kaitseväkke pakkuma ning seal öeldi, et valigu ma ise endale teenistuseks sobiv koht. Nii sain ma lühikese aja jooksul näha nelja, mastaabilt täiesti erinevat Eesti linna: Tallinna, Tartut, Võru ja Tõrvat. Paremat elukogemust on ühele noorele mehepojale raske välja mõelda. Nelja linna vahel pendeldades oli mul aega mõelda, millise kasuks võiks liisk langeda, milline neist annaks edasiseks kas või suuna kätte. Kas linn, kus ma tahaksin töötada, vaba aega veeta ja pere luua, on Tallinn või New York? Või hoopis Elva? Äkki Orissaare? Jah, sellistele asjadele mõtleb ka 18aastane, sest just siis oleme ju maailma targimad ja eks kaitseväes ole aega tulevikule mõelda täpselt parasjagu kaua ka (soovitan!). Viimaks teenis mu lõpliku ja jäägitu tähelepanu Tõrva.

Väikelinnas on mõnus

Millal siis saab ühe linna kohta öelda, et olemas on kõik, mida mõnusaks eluks vaja? Tallinn on unistuste linn: seal on teatrid ja suured spordisaalid, ööklubid ja peod, palju raha ning karjäärivõimalused. Mõned poed on nii suured, et nende sisse mahuks terve Tõrva linn, ja valik nii vägev, et ühest kohast saad osta kõik vajaliku leivast kummipaadini (mõlemat soovitan!). Jah, Tallinnas on kõik olemas. Tartus on enam-vähem kõik olemas, aga natukene nunnumal ja vähem efektsel kujul. Võrus ka nagu ikka oleks midagi, kui lähemalt vaadata, aga Tõrvas pole justkui miskit paeluvat. Ometi on just sellised väikelinnad vaata et kõige mõnusamad ja sisukamad.

Tõrvas pole teatrit, aga kino meil on. Tõrvas pole Selverit, aga ühe iksiga Maxima, Coop ja teised poed ajavad asja ära. Tõrvas pole kõrghooneid, aga ega me saakski sinna õunapuid kasvama panna või seal sauna teha – seda õiget, päris puudega (soovitan). Tõrvas pole pangakontorit, siin läheb arstiabiga hapuks, kui naabrimees sulle kuuli tagumikku laseb, siin pole linnaliini ning Uber siin ei tööta … Neid asju, mida ühes väikelinnas pole, võib lugeda üles kaustikute kaupa. Nii see aga peabki ju olema, sest kui kõik need asjad siin olemas oleksid, siis oleks tegu suurlinnaga.

Ometi on meil Tõrvas asju ja suisa nii vägevaid, et suurlinnavurled tulevad ikka ja jälle neid siia tarbima-nautima ning avastavad ennast ikka ja jälle mõnulemas. Nauditakse seda, et mida vähem on asju, seda mugavam. Ka tänapäeva sisearhitektuuris paistab silma, et mida vähem on segavaid elemente, seda parem – on rohkem ruumi. Ja kui on palju ruumi, siis tunneb inimene ennast vabamalt, saab tiibu sirutada. Väikelinnas on palju ruumi ja palju põnevat, kui ainult tarbida jõuaks. Ja nende jagamisega ei olda kitsid, sest vahel on üritusi ja tegemisi nii palju, et omadki lippavad ühest rutujalu teise.

Siin jäävad ära logistilised õudusunenäod: sekundiga oled ühest linnaotsast teises, ametiasutused on enamasti üle tänava, koduukselt jõuab õhtusele metsatiirule jalgrattal või jooksusammul paari minutiga, selleks ei pea maha sõitma kümneid kilomeetreid. See kõik ongi see, mis teeb kompaktsest väikelinnast mugava linnaruumi. Näiteks jõudsin ma ühe päeva jooksul teha tublisti tööd ning kirjutada valmis selle artikli, käia ujumas, kettagolfi mängimas, trennis ning aega jäi veel ülegi, et õhtul jõe ääres lanti loopida. Tallinnas või ammugi New Yorgis oleksin pidanud nii mõnestki tegemisest ajapuudusel loobuma.

Koht, kuhu kutsuda külalisi

Tõrva keskväljak oli viimased paarkümmend aastat üks ilmatuma suur asfaltplats. Pärast 1998. aastat, kui siin kanti ette Gershwini ooper „Porgy ja Bess“, oli plats kasutusel peamiselt parklana. Bussi­peatus oli ka. Ruumi oli laialt, talvel said bemmid sõõrikuid teha, suvel võis plekimõlkimise vältimiseks oma auto parkida järgmisest nii kaugele, et isegi meie kohalik spordisangar Magnus Kirt võiks selle vahemaa üle uhke olla.

Kingitus Eesti vabariigi 100. aastapäevaks muutis aga keskväljaku välimuse ja olemuse täielikult. Nüüd on siin laste mänguväljak, piknikuplatsid ning rohkelt võimalusi ürituste korraldamiseks. Ja seda kasutatakse usinalt. Skeptikud on ikka ja jälle välja toonud, et uus väljak pole praktiline. Kriitika taga on enamasti see, et džiibiga ei saa enam nii lihtsalt nokkapidi poodi sisse sõita, või rahulolematus, et turg on kolitud mõnikümmend meetrit bussijaamast kaugemale. Need härrased ja prouased, kes väljaku kordategemise olid oma valimislubadusena mitukümmend aastat plankudele maalinud, ei ole ka kõik eufoorias. Nemad oleksid teinud teisiti, aga ometi ei teinud nad siis, kui oli nende aeg valitseda, neid asju ära (soovitan teha). Me kõik oleksime teinud ilmselt midagi teisiti, aga see ei tähenda, et praegu poleks hästi tehtud.

Tõrva keskväljaku puhul on palju asju tehtud õigesti. Esiteks ja kõige tähtsam on see, et võeti kätte ja tehti ära. Minule kui tavalisele linnaelanikule polegi oluline, kui palju selleks raha kulus, niikuinii jääb omavalitsuse rahakotis sobrades paljudele tunne, et kuhugi oleks pidanud rohkem ja kuhugi vähem kulutama. Kaine mõistus ütleb, et palju rumalam oleks olnud jätta see euroraha kasutamata. Teiseks mõtlesid arhitektid ja projekteerijad „EV 100“ arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum“ arhitektuurivõistluse võidutöö esialgse kavandi korduvalt ja korduvalt läbi ning lõpplahenduseni jõuti üheksa korda mõõtes ja üks kord lõigates. Ehitajaks leiti tõeliselt pädev firma Merko, kes suutis oma oskuste ja teadmiste fookuse pealinnast nii kaugele sättida. Lõpuks ehitati ööd ja päevad – pingutus väljaku valmimise nimel oli näha kõigile. Nagu Tõrva vallavanem Maido Ruusmann ütles, ei lubanud mundri­au suurehitajal tähtaegadest mööda vaadata. Eks suure rutu ja tahtmisega tehes tule ikka hiljem välja mõningad kosmeetilised puudused, aga küllap see on nii suurte projektide puhul loomulik. Tõenäosus, et kõik 12 000 ruutmeetril laiuvad kivid järgmised 20 aastat oma asendisse jäävad, on kaduvväike.

Seekord jäi platsi sisu alles

Kohalikud on platsi omaks võtnud. Suveõhtuti mängitakse lauatennist, õpetatakse lastele jalgrattasõitu, nauditakse jõeveerel lihtsalt kohvijooki. Ka kultuur on platsi hoobilt omastanud. Tänavu korraldatud suurüritus, kui kanti ette Giuseppe Verdi reekviem, tõi siia inimesi, kes polnud iialgi meie linnakeses käinud (soovitan tungivalt!). Tuldi, kiideti üritust ja uut väljakut. Ja oi kui palju kohalikke sai olla uhke selle üle, mis meil on, tunda, nagu oleksid isegi osakese panustanud sellesse platsi ja sellesse üritusse. Paljud olidki. Tänavu aga, erinevalt aastast 1998, ei lahkunud kõrgkultuuri lahkudes väljakult sisu. Etendustel, kontsertidel ja õhtustel romantikaringidel käib endiselt palju rahvast ja rohkesti paistab kohalike seas ka külalisi. Paljud tõrvakad kutsuvad oma kaugemad sugulased ja sõbrad külla just siis, kui keskväljakul üritused toimuvad – ja neid on mitu korda rohkem kui seni. Just üritused ja seal osalejad annavadki platsile elu. Me lihtsalt pole nii rikkad, et ehitada endale elutuid asju, tuleviku monumente siin kunagi olnud väikelinnale: kultuurimaju, kus käib proovides kaks kollektiivi, või staadione, kus väravavõrkudes sahistab vaid tuul. Me võime projekteerida ja ehitada, palju süda lustib ja rahakott kannatab, aga kui ehitistesse ei tule hinge, siis on sellest vähe kasu. Tõrva väljakul on hing sees ja see innustab loodetavasti ka paljusid teisi väikelinnu tegema suur­investeeringuid. Esmapilgul tundub see ehk üle oma varju hüppamisena, aga eestlase jonni, nutikuse ja võime juures maanduda alati jalgadele pole need varjudki midagi erilist (soovitan). Kindlasti tuleks hoojooksu sammud aga enne maha mõõta ja peenusteni läbi mõelda.

Inimesed enne autosid

Üle Eesti rajatud uute keskväljakute puhul hakkab kindlasti silma, et esikohale on tõstetud jalakäijate huvid. Jalameestele on tõepoolest elu mugavaks ja turvaliseks tehtud. Peaaegu 13 000 ruutmeetril laiuval Tõrva väljakul on suurem osa ruumist jalutusradade ja tegevusplatside päralt.

Haljastustöid tehti 5000 ruutmeetri peal, istutati peaaegu 2000 puud ja põõsast. Mul on äärmiselt hea meel, et Tõrvas hinnati rohelus kivi ja asfaldiga samaväärseks.

Suure visiooni teostamisel oli kindlasti ka risk, et väljakuäärsed ettevõtted, kohvikud ja kauplused ei suhtu ehitamisse positiivselt, kui nende tegevusvõimalused ahenevad. Enamasti ei lastud ennast häirida ehitustöödest ega sellestki, et nii mõnegi teenindusasutuse klientidel kadus võimalus ukse ette parkida. Küllap kaupmehed tajusid, et just uus keskväljak on see, mis meelitab kohale uusi kliente. Tegelikult oli see kõigile ju puhas võit, sest nende majaesine tehti kenasti korda ning tõsteti sellega ka ettevõtte väärtust kas või kinnisvarahinna mõttes. Ehitustegevus ei too toitlustusasutustele sugugi kaela majanduskriisi. Tõsi, parkimiseks oli kohti vähe ning tolmupilv oli pidevalt üleval, aga needsamad kümned ja kümned ehitajad tahtsid ju samuti kusagil keha kinnitada, nii et ole ainult ise aktiivne ja kutsu nad üle ukse lõunale. Nüüd, kui tõrvalased on uue keskväljakuga harjunud, paistab üha rohkem silma, et väike jalutuskäik poodi või kohvikusse on pigem teretulnud ja auklikku asfaltplatsi ei nuta taga keegi. Raske on ette kujutada elu ilma uue linnasüdameta.

Häid asju on võimatu mitte märgata. Tõrva keskväljak on saanud 2018. aasta ehitusprojekti konkursi parima rajatise tiitli ning tunnistatud kodukaunistamise ühenduse konkursi „Eesti kaunis kodu 2019“ üheks võitjaks. Kiituskirjadest tähtsamgi on see, et hoiame ise väljaku ilusa ning hoolime. Ei lähe marru (ei soovita!), kui vahel mõni nublulike päikseprillidega neidis, pläru lõugade vahel, meie linnatänavat või parki prügikastina kasutab ja sinna oma siidripurgi poetab, või selle peale, et teinegi kord sõidetakse tümmimasinatega suvel randadesse, tutvustatakse oma lemmiklugu kõigile, kes parasjagu linnakeses viibivad, ning põrutatakse edasi nelja tuule poole. Me pigistame kohati silma kinni, koristame oma sõprade järelt, sest nad naudivad siinviibimist omal moel täiel rinnal. Erinevalt meist, kes me saame seda kõike nautida aasta läbi, on nad siin ju vaid silmapilgu.