Oma tuba Eestis aastal 2019

Ingrid Ruudi: „Feministlik arhitektuurilugu püüab laiendada objektide ringi, mida pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid analüüsida ja seega need ajalukku kirjutada.“

KATRIN KIVIMAA

Arhitektuurimuuseumis 19. maini avatud näituse „Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“ kuraator, kunstiteadlane Ingrid Ruudi on ette võtnud Eestis esimesena üsna vähe uuritud ja senistest traditsioonidest eristuva vaatenurga ruumikultuurile.

Kirjanik Virginia Woolf, kelle kuulsale, 1929. aastal avaldatud esseele on osutatud näituse pealkirjaga, pidas naiste eneseteostuse vältimatuks eelduseks oma ruumi ja sissetulekut. „Oma toa“ näitusele sisenedes tuleb kaasa võtta teadmine, et feministlikku lähenemist on Eesti arhitektuuri ja ruumikultuuri mõtestamisel kasutatud erakordselt vähe. Üksikuid näiteid võib leida arhitektuurikriitika või akadeemiliste uurimuste seast, kuid arhitektuurinäituste kultuuris on tegemist radikaalselt uue kureerimisviisiga. Projekti realiseerimise tegi kindlasti keerulisemaks asjaolu, et feministlik mõtteviis on olnud erinevalt nt kujutavast kunstist meie arhitektuuripraktikas ja -ajaloos marginaalne. Võib-olla seetõttu ongi lõpptulemus võtnud väga põneva, üheksal raamküsimusel põhineva vormi. Arhitektuuriloolisele osale lisab kunstnikuvaate Flo Kasesalu vaimukas installatsioon. Näitusel püstitatud küsimused annavad üsna põhjaliku ülevaate feministliku analüüsi peamistest tugevustest ning toovad nähtavale ka n-ö probleemsemad alad, kus soolise perspektiivi rakendamine kohe tulemusi anda ei pruugi. Viimane ei tähenda muidugi, et on täiesti „soota“ alasid, mida ei struktureeriks ega mõjutaks soosüsteemi ideoloogilised, sotsiaalsed või bioloogilis-psühholoogilised aspektid.

Ingrid Ruudil on seda sorti uuendusliku näituseprojekti teostamiseks väga head eeldused. On ta ju kogenud ja tunnustatud arhitektuuriuurija ja kuraator, kes on pikka aega huvi tundnud uuemate kunstiteaduslike teooriate ja meetodite rakendamise vastu nii kunsti­kirjutuses kui ka kureerimis­tegevuses. Jääb loota, et „Oma tuba“ ei jää meie arhitektuurinäituste ajaloos erandlikuks ettevõtmiseks, vaid annab inspiratsiooni järgmistele projektidele, kusetakse ette analüüsida arhitektuuri loomist, kogemist ja selle üle mõtlemist soolisest perspektiivist.

Väidad, et näitus „Oma tuba“ on ennekõike kriitiline ja poleemiline tööriist ning diskussiooni algataja, mitte valmis uurimistulemuste esitlemise ja lõplike hinnangute andmise koht. Seejuures toetub näitus erakordselt põhjalikule uurimistööle, vahendab vaatajale uusi teadmisi. Kas otsus teha näitus võimalikult avatud meelega oli strateegiline?

Loomulikult on selline lähtekoht kontseptuaalne: tahtsin, et näitus oleks tõlgendustele võimalikult avatud ja kutsuks diskuteerima. Tegin muidugi tohutu hulga uurimistööd, aga teisest küljest tundub õige ka väita, et naisarhitekte puudutav uurimistöö on veel tegemata. Kui võrdlen „Oma toa“ jaoks tehtud tööd normatiivse arhitektuurilooga, mis on kirjutatud arvukate arhitektuuriloolaste osalusel pika aja jooksul, siis ei suuda ju mina üksi läbi uurida terve sajandi jagu naisarhitektide loomingut, mis on normatiivsest ajaloost välja jäänud.

Lihtsalt ajalooline ülevaatenäitus, mida on ju naisarhitektide loomingust mujal tehtud arvukalt, oleks olnud mulle intellektuaalselt igav. Muidugi on neid vaja, et esitleda tundmatut ja põnevat materjali, mis ei ole jõudnud arhitektuuriloo kaanonisse, aga mulle tundus selline lähenemine liiga kitsas. Tahtsin kasutada feministlikku analüüsi, et küsida, milliseid maju/ruume me vaatame, kuidas me vaatame, miks oleme harjunud arhitektuuri puudutavaid küsimusi formuleerima mingil teatud viisil. Mind huvitas, missuguseid uusi küsimusi saame esitada ajaloolise, aga ka tänapäeva materjali puhul.

Ingrid Ruudi: „Soolist eristamist võiks ka igapäevaelus märkama hakata, kuna ruumide paigutus mõjutab seal viibivate inimeste kogemust ning omavahelisi suhteid.“

Terje Ugandi / ajakiri Diivan

Kas saad välja tuua mõne üllatava või olulise avastuse? Olgu siis seoses arhiivitöö või ka intervjuudega eri põlvkonna arhitektide ja sisearhitektidega. Need annavad erakordselt palju uut infot viimaste aastakümnete ühiskondlike ja professionaalsete hoiakute kohta.

Avastusi oli väga mitmesuguseid. Intervjuude tegemine pakkus mulle palju nii intellektuaalses kui ka emotsionaalses plaanis – olen erakordselt tänulik intervjueeritavatele usalduse eest. Nad avasid end küsimustes, millest senini rääkinud ei ole. Intervjuudest kooruv materjal on näitusel esitatud kokkusurutud vormis, loodan sellega edasi töötada. Teisest küljest sai kinnitust mu arvamus, et naisel on professionaalina vaja tihti hakkama saada ühiskonnas levinud eelarvamuste ja hoiakutega. Äge oli tõdeda, kui tugevad isiksused meie professionaalsed naisarhitektid ja -sisearhitektid on.

Negatiivse poole pealt avastasin, kui vähe on muuseumis originaalmaterjali naisarhitektide kohta. Ja mul on hea meel, et muuseum on andnud mulle võimaluse teha projekti, mis on osalt institutsioonikriitiline. Loomulikult esindab muuseum eelkõige arhitektuuriajaloo kaanonit, kuid vähene materjal naisautorite kohta ei tulene ilmselt teadlikust kogumispoliitikast. Muuseumis näib olevat palju materjali, mis on sinna toodud, kuid muuseum ise ei ole väga aktiivselt uut materjali otsinud. Tuntud meesarhitektide pärijad toovad tema arhiivi muuseumisse, kuid (avalikkusele vähem tuntud) naisarhitektide pärijad teevad seda tunduvalt harvem. Hiljuti siiski jõudis muuseumisse Maire Annuse arhiiv – mulle täiesti tundmatu ja uus materjal. Selle näituse tegemise käigus jõudis muuseumisse hulk Krista Karu projekte. Sain ka teada, et näiteks väga tuntud linnaplaneerija Ines Jaaguse arhiivi viskasid pärijad hiljuti lihtsalt minema.

Avastasin arhitekte, kelle nime polnud kunagi varem kuulnud. Seetõttu väidangi, et uurimistöö on tegemata või alles alguses. Ja materjali, millega edasi töötada, on tohutult.

Arhitektuuri vallas on sinu kureeritud näitus esimene feministliku analüüsi näide Eestis. Mul oli plaanis küsida, millise jälje võiks see näitus jätta meie arhitektuuri ja ruumikultuuri mõttelukku. Nüüd sinuga vesteldes näib, et näituse kontseptuaalne raamistik ja uus materjal võiks inspireerida tervet noorte uurijate põlvkonda.

Kindlasti, kuigi ma ei tea, kust nad kõik tulema peaksid. Kahjuks ei näe ma suuremat arhitektuuriloolaste järelkasvu. See on muidugi omaette teema.

Räägime teemadest, mille varal on näitus liigendatud. Esimest võiks nimetada representatsiooniks. Küsid, milline on meie arhitektuuriloo kaanon ning kuidas on looja ja autorsuse mõiste seotud ühiskonnas valitseva sooideoloogiaga. Sinu sõnastatud küsimused kõlavad üsna poleemiliselt: „kes kuulub Eesti arhitektuurikaanonisse?“, „millised on naisarhitektide loominguga seotud stereotüübid?“, „kes on autor, kui arhitektuur on ühislooming?“.

Lugesin kunagi intervjuukogumikku Veneetsia arhitektuuribiennaali kuraatoritega (kuni 2010. aastani olid need kõik muidugi mehed) ja mulle jäi sealt meelde Francesco Dal Co seisukoht, et näitus peab olema poleemiline, mitte kinnitama konsensust. Leian, et see on väga oluline. Näitus on suunatud nii erialainimestele kui ka avalikkusele ja peaks tekitama diskussiooni. Ka mu varasemad näitused on tõukunud tähelepanekutest, mis on parasjagu valitsevas diskursuses kõige silmanähtavamalt puudu. Siit ka feministlik lähenemine ning üheksa kriitilis-analüütilist küsimust.

Professionaalse arhitektuurielu küsimused kerkisid enesestmõistatavalt esile intervjuudes eri põlvkondade arhitektide ja sisearhitektidega. Näiteks just see, et arhitektuuri loomise protsessi panustab idee väljatöötamisest praktiliste lahenduste leidmiseni terve hulk inimesi ja kas või tuumse ruumikontseptsiooni autorsust on büroo piires võimatu vaid ühele või teisele omistada. Avalikkus ja premeerimissüsteem aga ootavad jätkuvalt, et oleks tuvastatav üks nägu, kellele ideed omistada. Arhitektuuri intellektuaalset ja konstruktiivset poolt pole aga võimalik nii selgepiiriliselt eraldada. Tahtsin näituselsta esile suurepäraseid arhitekte, nagu näiteks Marika Lõoke või Maarja Kask. Tegelikult on selline väljakiskumine aga vägivaldne, sest nende koostöös sündinud looming on samavõrra vastavalt Jüri Okase ja arhitektuuribüroo Salto oma. Palju rääkisime tellijatest ja tellimuste saamisest, mis on arhitektuuri realiseerumisel võtmetähtsusega: alates sellest, millised on tellimuste vastuvõtmise eetilised kriteeriumid ja kuidas otsus osaleda ühel või teisel konkursil peab ühtima arhitekti väärtushinnangutega, kuni selleni, et kinnisvaraarenduse valdavalt maskuliinses maailmas valitsevad siiski stereotüübid.

Terve ruumi oled pühendanud küsimusele, kas naised loovad orgaanilist arhitektuuri ja mis see üldse on. Kas orgaanilise arhitektuuri mõiste fookusesse võtmine on kriitika arhitektuurikirjutuse aadressil? Kiputakse ju seda seostama naisloojatega.

Jah. Pean selle mõiste kasutust probleemseks. Iga kord, kui rääkisin naiste näituse tegemisest, oli esimene reaktsioon – aga meil on ju Valve Pormeister! Teiseks rullub kohe lahti arusaam, et Pormeister on nii eriline, tundlik, orgaaniline – ja see peakski justkui tulenema tema erilisest naiselikust tunnetusest. Kahjuks on see arusaam kujunenud soolisustatud klišeeks. Olen küll ka ise kunagi ammu kirjutanud artikli, kus püstitasin hüpoteesi, et lillepaviljon sai omas ajas nii radikaalselt vaba ja kerge olla just tänu sellele, et Pormeister sisenes arhitektuuri topeltmarginaalina: naise ja maastikuarhitektina. Kuid tema edasise loomingu rahvusvahelistel hinge­sugulastel, nagu Alvar Aalto või Frank Lloyd Wright või üldse selle perioodi orgaanilisel esteetikal, pole naispositsiooniga vähimatki ühist.

Ma siiski täpsustan siinkohal, et feministlikus kultuuriloos on täiesti olemas lähenemine, et naiste kehalis-psühholoogiline ja kogemuslik erinevus väljendub loomingus, kuivõrd naissubjekt suhestub keskkonnaga teisiti kui meessoost subjekt.

Feministlik arhitektuurianalüüs on muidugi väga mitmekesine: esindatud on lähenemised, kus otsitakse naiste teistsugust ruumikogemust ja ruumiloomet, aga ka voolud, mis naiste eripärast ruumikogemust eitavad. Ma naudin mitmekesiste võimaluste olemasolu, kuigi polemiseerin seisukohaga, mis näeb orgaanilises arhitektuuris midagi naisloojatele omast. Eelkõige sellepärast, et seetõttu on Valve Pormeister pandud positsiooni, kus ta peaks lunastama kõigi teiste naisloojate varjujäämise. Ja teiseks seetõttu, et modernismi vaatlemine mehelik-ratsionaalse ning naiselik-pehme kategooria abil on lihtsustav ning taastoodab soostereotüüpe.

Samalaadse küsimuse tõstatad ka mitteprofessionaalse ehitusloome kaasamisega, uurides, kas arhitektuuri professionaalsus on piiritletud maskuliinselt. Oled näitusele toonud ökohosteli, püramiidmaja, Vaike Lubi nüüdseks hävinud ehitised.

Feministlik arhitektuurilugu püüab laiendada objektide ringi, mida pidada piisavalt väärtuslikuks, et neid analüüsida ja seega need ajalukku kirjutada. Tihti jäetakse n-ö päris arhitektuurist välja projektid, kui inimesed on loonud ise endale ruumid/siseruumid, kusjuures sageli on see just naiste looming. Mitteprofessionaalse ehitusloome näidete lisamine oli väike provokatsioon. Ma ei usu, et selliseid maju on arhitektuurimuuseumi näitusele kunagi välja pandud. Tahtsin vabastada vernakulaarsele traditsioonile toetuvat mitteprofessionaalset arhitektuur naivismi sildist ning püüda leida lähenemisviis, mis aksepteeriks seda kui teistsugustest esteetilistest ja eetilistest printsiipidest lähtuvat arhitektuuri.

Viimane küsimuste grupp puudutab seda, kuidas mõjutab sooline eristamine kasutaja ruumikogemust. Milline on võrdõiguslik ruum? Milline roll on ruumi moderniseerumisel kodukultuuril? Kuidas mõjutab argine eluruum soorolle ja sotsiaalseid suhteid? XIX sajandil kinnistunud arusaamad „mehelikust“ avalikust ruumist ja naiste pärusmaast ehk „naiselikust“ privaatsfäärist on mõjutanud kogu XX sajandi ehituskunsti ning teevad seda tänapäevani.

Oma toa“ kõige nõrgem koht ongi ilmselt see, et probleemipüstitusi ning teid, mida mööda edasi liikuda, sai näitusele liiga palju. Kasutaja kogemuse sissetoomine oli mulle oluline, sest esiteks on feministlikus analüüsis kasutaja kogemust alati väärtustatud ja teiseks on inimese kogemus ruumis traditsioonilises arhitektuuriloos täiesti alaesindatud. Minu arvates on ruumi toimeloogika sageli olulisem kui see, milline maja välja näeb. Muidugi on lihtsam kirjeldada objekti kui analüüsida kasutaja kogemust, kuid mina tahan vaatajale näidata, kuidas ruum töötab. Siinkohal ei karda ma olla ka õpetlik, juhtida näitusega vaatajad märkama ruuminüansse – on ju nad harjunud hindama eelkõige arhitektuuri välimust.

Võtsin mõned elamuarhitektuuri juhtumiuuringud ning üritasin plaanide järgi näidata, kuidas on ruume sooliselt struktureeritud. Inimene võiks soolist eristamist ka igapäevaelus märkama hakata, kuna see, kuidas ruumid on paigutatud, mõjutab neis viibivate inimeste kogemust ning omavahelisi suhteid. Kui vaadata arengut ajas, siis on näha erinevad ootused mehele ja naisele. Kolm Maire Annuse elamut hilisnõukogude perioodist peegeldavad näiteks tollast soolist tööjaotust ning koduste toimetuste muutumist (nt tohutud ruumid hoidiste jaoks või töökoda, kuhu paigutatakse hiljem osaliselt trenažöörid vms).

Soovid, et vaataja oleks nii arhitektuuri kui ka ruumi mõistmisel sooteadlikum?

Kindlasti. Kuigi feministlik vaatenurk ei saagi hõlmata kõike, mis mind arhitektuuri puhul huvitab, aitab see kahtlemata nähtavale tuua ehituskultuuri sotsiaalse poole.

Kuidas sattus näitusele kunstnik Flo Kasearu installatsioon?

Kaasasin Flo Kasearu märgistamaks sisearhitektuuri ja soolisustatud ruumiplaneerimise problemaatikat. Võtsin endale kuraatorina vabaduse tuua arhitektuurinäitusele kunsti vormis vastus küsimusele, milline on naiste ruum. Flo Kasearu on selles mõttes „naiselik“ kunstnik, et ta suudab töötada ükskõik millistes tingimustes, pannes kõik olemasoleva (või puuduva) enda kasuks tööle. Ka üks tema varasem kunstiprojekt oli seotud naiste varjupaigaga. Kui alustasime üsna klišeelikest näidetest, nagu roosad buduaarid, siis peagi koorus olulisemana, et naise ruumi eripära on läbi ajaloo iseloomustanud ruumikitsikus ja (loomiseks vajaliku) privaatsuse puudumine. Viimast sedastust Flo Kasearu vaimukas viie uksega ruum illustreeribki. Ja kas panid tähele, et Katrin Koov on näitusekujunduses samuti olemasoleva ruumi iga viimasegi nurga ära kasutanud? Ilmselt pole ühegi senise arhitektuurimuuseumi näituse puhul ruumiga nii efektiivselt ümber käidud. Näitus püüabki anda vaatajale kogemuse naistele kättesaadava ruumi tingimuslikkusest ning näidata, kuivõrd palju loomingut mahub sellesse kitsukesse ruumi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht