Peenetundelised ruumiloojad

Karisma arhitektid on viimase kümnendi jooksul kavandanud elumaju ja büroosid, samuti mitmeid riikliku tähtsusega avalikke hooneid.

ANNA-LIIZA IZBAŠ

Karisma Arhitektide projektid

Tallinna bussijaama rekonstrueerimine, 2012

Kuressaare ametikool, 2012

Tartu loodusmaja, 2013. Tartu aasta parim uusehitis 2013

Eesti nukuteatri juurdeehitis, 2016

Ministeeriumide ühishoone, 2017

Kuressaare Pargi lasteaed, 2019

„EV 100“ programmi „Hea avalik ruum“ projektina Rakvere pika tänava rekonstrueerimine, 2020 (2020. aasta muinsuskaitse aastapreemia laureaat)

EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse kirik, valmimisel

Türi põhikool ja spordihoone, 2020

Saaremaa riigigümnaasium, 2021

Kadrioru pargi aednikumaja, valmimisel

2008. aastal loodud büroo Karisma Arhitektid on ruumiloomega tegelenud pigem vaikselt, kuid see-eest kindlalt. Nende viimaste aastate loomingus tõusevad kirkalt esile riigigümnaasiumide ja teiste haridusasutuste projektid: 2020. aastal avati Türi põhikool ja spordihoone, 2021. aasta sügisel Saaremaa gümnaasiumi hoone. Arhitektid on nutikalt ja mänguliselt loonud inspireeriva õpperuumi, kus on hea ja mugav olla.

Arhitektuurist, ruumist ja oma loomingust räägivad lähemalt büroo Karisma ühed asutajad Kai Süda ja Risto Parve.

Teie arhitektuuribüroo on kavandanud mitmeid arhitektuurikonkurssidel edukaid ja avalikkuses hea vastukaja saanud õppehooneid. Mis teid koolihoonete kavandamise juures köidab?

Karisma arhitektid Risto Parve ja Kai Süda.

Karisma Arhitektid

Kai Süda: Olen isegi selle peale mõelnud, miks me nii entusiastlikult koolihoonete arhitektuurikonkurssidest osa võtame. Niipea kui uus välja kuulutatakse, oleme kohe huvitatud, vaatamata sellele, kas jõuame võistlustöö kokku panna või ei. Arvan, et huvi taga on suuresti 2013. aastal avatud Tartu loodusmaja.

See on üks esimesi Karisma suurprojekte, huvihariduse kodu, meile nii südamelähedane ja eriline kogemus, et pani põhja haridusruumidega tegelemiseks. Ilmselt ei kipuks me nii agaralt koolihoonete arhitektuurivõistlusel osalema, kui esimene kogemus oleks olnud negatiivne.

Oleme kolleegidega arutanud, et neil, kes polnud loodusmaja projektiga seotud, on päris raske riigigümnaasiume kavandada: keda häirib oma kooliaja ruumikogemus, keda pelutab stagneerunud haridussüsteem.

Risto Parve: Loodusmaja polnud ju ka tüüpiline kool, lastele ruumi teha oli põnev.

Süda: Me õppisime palju: tuli kavandada ruum jänestele ja lindudele, palmidele ja sidrunitele. Kuna ruumiprogramm oli eriline, saime aru, et haridus on palju rohkemat kui füüsika ja matemaatika. Loodusmajas ei ole õppimine eraldi kastidesse – ruumidesse – seatud, kõik on omavahel seotud.

Parve: Tavalises koolimajas püütakse ruumi vaheldust tuua, luua paiku, kus vahetunnil puhata, koguda uusi mõtteid ja energiat. Loodusmajas on selline ruum näiteks kasvuhoone. Lisaks saime sealt kogemuse, kuidas luua õpetajatele oma ruum nii, et see oleks ühtlasi kuidagi ka laste osaga seotud.

Kooliruum on aastakümnetega palju muutnud. Pikad koridorid ja tüüp­lahendused on asendunud avatud aatriumi, mänguliste treppide ja kohandatavate klassiruumidega. Millistest põhimõtetest peaks nüüdisaegse kooliruumi puhul lähtuma?

Süda: Nõuded on ikkagi olemas. See, millest meie meelest võiks kool koosneda, ei vasta praegu veel kõiges haridus- ja teadusministeeriumi ruuminõuetele. Ära on määratud, kui palju peab olema vaba ruumi, puhke- ja iseseiva õppimise ruumi, rangelt on paigas klassiruumi suurus.

Näha on, et julgemalt ollakse nõus klassiruume ühendama või neid koridoriga liitma, kuid päris avatud selles osas siiski veel ei olda. Arhitektuurivõistlusel pakume alati välja paar klassi, millest saab koos koridoriga suurema ruumi teha, et luua õpipesad. Projekteerimise käigus pannakse need aga jälle kinni. RKAS (Riigi Kinnisvara AS) ja ministeerium alles kompavad piire.

Väga julgelt ei taheta ka õpetajaskonda ja õpilasi siduda. Oleme mitmel konkursil proovinud, kas õpetajate tuba oleks võimalik natuke rohkem maja südamesse nihutada, et õpetajad ei oleks eraldi omas tiivas. Õpetajate koridori oleme tahtnud vältida. See on muidugi kahe otsaga asi: eks õpetajad taha lihtsalt müravaba, vaikset töökeskkonda.

Küsimus on, kuidas õpetajad ja õpilased ruumi kaudu omavahel siduda, luua kompleksivaba keskkond: õpilastel ei peaks tekkima tunnet, et õpetajate tuba on pühamu, kuhu minna ei tohi. Vastupidi, sinna just tahetakse minna, et abi ja nõu saada.

Parve: Saaremaa riigigümnaasiumis tegime nii, et õpetajate toa klaas kumab läbi, õpetajad ei ole päris tumma seina taga.

Süda: Õpilaskeskuse paigutasime ka sinna.

Parve: Just, õpilasesindus on õpetajate toa vastas ja nad jagavad sama vaheruumi.

Süda: Väga julged siiski ka ei oldud, sest alguses oli õpetajate tuba plaanitud maja südamesse, nii et kõik, kes vähegi liiguvad, kõnnivad sealt mööda. Nii see siiski ei jäänud.

Parve: Peamine on praegu projekteerimisel ikkagi n-ö vahetunniruum, sest klassi kui ruumi mõtestamine võtab veel aega. Mõelda võiks näiteks kas või seinale klassiruumi ja vahetunniruumi vahel: milline see on, kas seda saab liigutada? Just vahetunniala liigendatus, maastikulisus, ja teiste ruumidega ühendamine on oluline, et tekiks juurde lihtsalt olemise ruumi. Praegu kehtivate normide järgi ei saa suurt vaba ala kavandada. Kuidagi kavaldades tuleb see saavutada, õpilastele vahetunniks ruumi juurde näpsata.

Süda: Teine äärmus on koduklassid. Klassiruum võiks olla sisustatud nii, et õpilasel on seal mugav, kodune ja turvaline. Praegu tuleb igaks tunniks klassiruumi vahetada: liigutakse ühises ruumis ja minnakse aineklassi. Kui ei olda valmis avatavaks ruumiks, siis tuleks ehk luua hoopis kodused kapslid.

Parve: See tähendab ühtlasi, et klassiruum peab olema suurem. Praegu mahuvad vaevu toolid ja lauad klassi ära. Soositakse seda, et kõik on ristkasutuses. Sellevõrra saab ilmselt klassiruumide arvu vähendada.

Süda: Üks asi, millele peab tähelepanu pöörama, on müra – ja aina enam, sest noored on müra osas tundlikuks muutunud. Kui alguses oli riigigümnaasiumides moes just avatud ruum – raamatukogu ja trepid –, siis nüüd, näiteks Türil, sattusid maja kolmnurkade tippudesse kaks valgustatud ja hästi vaikset pesa. Need on just sellised kohad, kus korraks vaikust nautida, ja need paigad on õpilaste lemmikud.

Probleeme ja küsimusi on seega mitmeid, alates mürast ja lõpetades koduklassiga. Mis on nüüdisaegsete õppehoonete kavandamisel kõige keerulisem?

Süda: Ruumide kombineerimine nii, et jääks võimalikult palju vaba pinda. Koolis peavad olema näiteks söökla ja auditoorium, mille nüüd tohib kavandada avatud ruumina. Kuidas ristata need koridoridega nii, et tekiks võimalikult palju soppe ja kogunemisruume, et oleks paik klassiruumivälisele tegevusele, mis on ju tegelikult sama hariv kui klassis toimuv?

Meie toimetame ruumiprogrammi tabeli järgi, kus on antud konkreetne hulk ruutmeetreid, palju läheb koridoride, tehnoruumide ja muu ruumi alla. Mõelda tuleb, kuidas sealt maksimum välja võtta.

Parve: Ka Saaremaa gümnaasiumis on koridor peaaegu sama lai kui klass. Kooli avamispeol esinesid näiteks rahvatantsijad ühes koridoris. See on nagu plats, tavalises koridoris tantsida ei saa.

Süda: Teine küsimus, millega rinda pistame, on see, et koolid on suured, kuid neid kavandatakse linnaehituslikult üsna väikestesse kohtadesse. Kuidas teha seda niimoodi, et uus kool ei domineeriks keskkonna või keskuse üle, vaid lisaks ruumiliselt asulale väärtust? Ümberringi on väikesed 1960. aastate eramud oma tänavavõrgustikuga – ja nüüd järsku maandub sinna ligi 100meetrine hoone. Võib öelda, et see on päris radikaalne muutus. Kuidas paigatundlikult otsustada, kui suur see maht tegelikult olla võib, et tore ja väärtuslik keskkond traumeeritud ei saaks?

Parve: Uusi riigigümnaasiume ei tarastata, nende ümber pole aeda. Kui selle juurde tehakse spordiplats, siis on see kõigile kasutamiseks ja annab keskkonnale väärtust juurde. Saaremaal ühendasime majaga kaks paralleelset tänavat, mis enne olid ühendamata. Selle tulemusel tekitas linnaehituslikult uus ühendus uue diagonaalse liikumissuuna.

Süda: Kuressaarele oli see väga suur otsus, sest linn on muinsuskaitse osas väga tähelepanelik ja tahetakse, et linna kude jääks võimalikult puutumata. Kuidas teha uus hoone niimoodi, et ta sobitub ajaloolisse miljöösse?

Parve: Tundub, et see liikumissuund on nüüdseks omaks võetud: kooli kaudu saab minna külla või poodi ning peale õpilaste kasutavad seda ka linlased.

Kas haridusasutuste kavandamisse on kaasatud kõikvõimalikud asjaosalised, nagu koolipere ja elanikkond, ehk veel teisedki spetsialistid?

Süda: Türil taheti kohalikke väga kaasata. Alguses see küll hästi välja ei tulnud, sest Türi elanikele oli kavandatav muutus päris suur: vana koolimaja lammutati ära ja selle asemele ehitati uus. Paljudel oli mälestus vanast majast. Eeldati, et uus on midagi moodsat ja sobimatut.

Meil oli kohalikega omajagu mõtte- ja kirjavahetust, arutasime, kas tulevased ruumid on ehk liiga suured või liiga väiksed. Näiteks muretseti, et kuna uus hoone tuleb kiriku ja pargi kõrvale, kas on seda kavandades ikka suhtutud neisse aupaklikult. Kooli arhitektuurilahenduses on kiriku peateljega arvestatud ja seega veenduti, et ei pea muretsema. Niipea kui ehitama hakati, siis olukord ka klaarus, sest saadi aru, et uus hoone on kavandatud pieteediga ja sobib Türi mõõtkavva.

Enne vana maja lammutamist kõndisime läbi kõik ruumid. Vaatasime üle koridoride ja garderoobide süsteemi, millisest koridorist tullakse ja kuhu joped pannakse. Direktorilt ja õpetajatelt saime palju näpunäiteid.

Saaremaal oli meie tugi pigem haridus- ja teadusministeerium, sest neil oli selja taga juba mitu edukat riigigümnaasiumi projekteerimist. Direktor valiti Saaremaa gümnaasiumile alles hoone kavandamise käigus, kuid meid aitas see väga palju, kui ta meeskonnaga liitus. Just tema hakkab ju seda ruumi päriselt kasutama. Näiteks projekti lõpufaasis muutsime saali paigutust, sest tema arvates sobis ta õpetamise ja õppimise põhimõtetega teistsugune lahendus rohkem.

Parve: Tegelikult on laiem kaasamine koolimaja puhul loogiline. Direktor võib asenduda ja kui arutada projekt läbi vaid ühe inimesega, on tulemus väga tema nägu. Viie aasta pärast tuleb uus inimene, kes arvab ehk teisiti.

Hea koolihoone tarvis on RKASil kõik lähteandmed olemas ja konkreetne direktor polegi ehk alguses nii oluline. Ta liitubki lõpufaasis, kus saab mööbli osas otsustada. Saaremaa riigigümnaasiumi direktor Ivo Visak andis koolile visuaalse identiteedi, valis selle õige viisi, kuidas luua oma nägu.

Kuressaares on veel kaks teie tehtud õppehoonet: üks on ametikool ja teine lasteaed.

Süda: Kuressaare lasteaed on väga omanäoline projekt. Selle arhitektuurivormi ja funktsionaalsuse peale tulime kiiresti.

Parve: Pargi lasteaia logol on liblikas. Alles pärast nägime, et maja näebki välja nagu liblikas, nii plaanilt kui ka mahult.

Süda: Valgusega mängimine on läbiv joon. Lasteaia puhul üllatas kasutajaid kõige rohkem kõrgetest akendest tulev valgus. Türi põhikoolis on täpselt samamoodi kõrged aknad.

Parve: Meie kliimas ei ole valgusega priisata. Talvel on kell kaks juba peaaegu pime.

Avalikke hooneid on teil teisigi. Põnev projekt on Mustamäe kirik. Milline on tänapäevane kirik?

Süda: Kohati on tunne, et tänapäeva kirik on kompleksne maailm. Kiriku funktsioon on üks: see on püha ruum. Kirikus on peasaal ja abifunktsiooniga ruumid, mis peavad tagama kiriku traditsioonilise toimimise. On ka terve teine osa, mis tuleb ruumiliselt läbi mõelda: heategevus, kantselei, kontor. Mustamäe kiriku osa on ka lasteaed. Lisaks ööbimis- ja majutusplokk, et hädalistele või palveränduritele saaks öömaja pakkuda. Kui hakkasime seda kavandama, siis arvasime, et rõhuasetus on altari valgusel ja pulmaliste rongkäigu teel sisehoovi. Tegelikult jõudsime hoopiski lasteaia ruumikasutuse, kogukonna huvisaalide ja palju muuni.

Parve: Maiste ruumideni, nagu näiteks supiköök. Tuli läbi mõelda, kuidas sinna tullakse, et kõigil oleks mõnus ja mugav.

Süda: Ka heategevuse ja ühiskonnale tagasiandmise osani, rõõmuni, mis selles kirikus valitseb. Kuidas seda peegeldada? Tiina Klement, kes juhib seda kirikut, on väga laia haardega. Temaga on nii põnev rääkida arenguplaanidest ja sellest, kuidas kirik kogukonna ja Musta­mäe eluolusse panustada saab.

Olime ikka omajagu stressis, kui kiriku välisilmet välja mõtlesime, meil oli nii palju variante. Kehtis kõrgus­piirang, aga sooviti kellatorni. Kõrgus­piiranguga saledat ja elegantset kellatorni lubada ei saa. Küll me siis väänlesime selle kallal, kuidas teha välimuselt silmatorkav kirik klišeedesse laskumata või nii, et see ei meenutaks bürood või kortermaja või midagi muud.

Parve: Asukoht tegi asja veelgi keerulisemaks: vasakul on toidukauplus ja paremal paneelelamud.

Süda: Kirik maandus nende vahele tühermaale. Arhitektuurivõistlus oli vahva, aga me olime vahepeal ikka väga hädas. Töötasime läbi kümneid ja kümneid mahuettepanekuid, mõtlesime, milline valida ja kuidas seda nii- ja naapidi veel väänata, aga järsku tuli elegantne lahendus – kellatorn on mahu sees. Kõik loksus kuidagi paika.

Parve: Lahendus on rahulik, tagasihoidlik: loob illusiooni, et majal on torn, aga tegelikult ei ole. Hoone siseruumid on veel lõpetamata. Viimased aastad on elatud valmimise ootuses ning loodetavasti juhtub see lähiajal ja kirik saab täielikult valmis.

Arhitektid saavad luua ja ümber kujundada inimese elukeskkonda, sealhulgas mõjutada harjumusi, liikumis- ja käitumismustreid. Millisena tajute enda rolli? Milliseks võiks see kujuneda aastakümnete pärast?

Süda: Ma ei julge öelda, kas arhitekti roll muutub. Kui midagi kavandame, siis peab see vastama tellija ootusele, aga sellele tuleb midagi lisada. Võtame näiteks bussijaama ümberehituse. Meie ülesanne oli projekteerida bussijaamale uus fassaad, aga üllatuslikult hakati pärast valmimist küsima, kas tõesti on bussijaam alati olnud nii läbipaistev. Avanesid täiesti uued liikumisteed. Arhitektil on kogu aeg kuklas mõte, et tuleb minna kaugemale, kui lähteülesanne eeldab. Ma usun, et see ei muutu ajas.

Parve: Kitsaskohti tuleb märgata, sest need on tegelikult võimalus. Tallinna bussijaama probleem oli, et hoones sees olid kõik vaated suletud ja seetõttu oli palju veidraid nurki ja nurgataguseid.

Maja struktuuri tõttu andis probleemid väga lihtsalt lahendada. See, kui aknaavad maani lõhkusime, kandekonstruktsiooni ei muutnud. Ka ehituslikult ei olnud selles midagi keerulist. Väikese lükkega muutus maja selliseks, nagu terminal olema peab: paviljoniks, mis peab olema pigem läbipaistev, mitte tupik, kuhu minna ei taha, sest seal on pime ja must.

Süda: Kui mõelda, kuhu edasi liigume, siis pöörame üha rohkem tähelepanu kasutajale ja tema mugavusele. Enne rääkisime mürast, teine oluline teema on ligipääsetavus. Arhitekt haakub aina enam sotsiaalsete teemadega, tahab, et ühiskonna iga liige tunneks ennast ruumis hästi, olgu ta väike laps või eakas.

Parve: Tuleb leida kompromiss mugavuse ja disaini vahel. Need, kellega oleme neis asjus konsulteerinud ja projekte kooskõlastanud, on olnud väga koostööaltid ja saavad sellest kõigest aru.

Süda: Ühisministeeriumi hoone projekteerimisel saime päris hea koolituse, igipääsetavus oli seal kõrgendatud tähelepanu all. Selle kõrghoone puhul tuli mõelda invatualettidele, ligipääsetavuse nõudeid oli üldse hästi palju. Mulle meeldis, kui juhiti tähelepanu ja öeldi, et ärge tooge erivajadust nii demonstratiivselt esile. Ratastoolis inimene on samasugune nagu kõik teised.

Parve: Erivajadusega inimesele mõeldud ruum tuleb teha natuke suurem ja laiem, aga see ei vaja mingisugust erilist sildistamist.

Süda: Invanõuetele vastav ruum tuleks kavandada tegelikult mugavaks kõigile, see erilahendus ei peaks ruumis vastu röökima ja endale tähelepanu tõmbama.

Millise praegu töös projekti valmimist põnevusega ootate?

Süda: See on Kadrioru oranžerii ehk talveaed, eriline aednike maja, Kadrioru pargi haldushoone. Peale Kumu pole Kardiorgu uusi avalikke hooneid ehitatud. See maja on paik, kus ladustada pargi korrashoiuks vajalikke vahendeid, kasvatada istikuid, hoida vanu istikuid ja arhivaale. Oleme ehitushanke korraldamise lävel. Meie kliimasse sellist kasvuhoonet ehitada on paras pähkel, lausa uskumatu.

Parve: Nägime projekteerimise ajal kurja vaeva, sest tegelik lähteülesanne erines oluliselt arhitektuurivõistlusest. Konkursiga oli ette nähtud kohvik, õpitoad ja avalik raamatukogu. Tegelikult on vaja ka argisemaid ruume, sest seal töötavad inimesed hoiavad korras Kadrioru parki, teisi Tallinna parke ja Reidi teed. Praegu ei ole neil aednike majas ei sooja vett, kütet ega häid töötingimusi.

Süda: Meie esialgne idealistlik pilt talveaiast muutus järsku üsna drastiliselt. Ühtäkki sai sellest hoone, mille hoovis survevoolikuga diiselautosid pesta ja reka üles lae alla tõmmata, et seda remontida – ning talla all on muda ja veel muda.

Parve: See on enesestmõistetav, sest aednik tuleb ju sealtsamast Kadrioru pargist käru ära panema ja siis ongi mudarada järel. Sinna tuleb aedniku töömaja ja avaliku hoone huvitav kombinatsioon.

Süda: See täidab ka esindusfunktsiooni.

Parve: Talveaeda tulevad ka näiteks liblika- ja taimekollektsioonid, mida täiskasvanud ja koolilapsed uudistama saavad minna. Natuke on see hoone näiteks Tartu loodusmaja moodi.

Koolimajade kavandamisel kerkib tihti küsimus, kuidas paigutada suur hoone väiksesse asulasse nii, et see ei domineeriks keskkonnas, vaid lisaks ruumile väärtust. Pildil Saaremaa gümnaasium, mille abil ühendati paralleeltänavad ning loodi sellega uus liikumissuund.

Tõnu Tunnel

Mustamäe Maarja Magdaleena kiriku lahendus on rahulik, tagasihoidlik: loodud on illusioon, et majal on torn, kuigi tegelikult seda ei ole.

Ehitus5ECO

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht