Plastiliinist linn

Unustatud ja hüljatud paigad tõstatavad rohkem küsimusi, kui on vastuseid, kuid sellepärast just linnapause vaja ongi.

TETJANA KASIMA

Linnafestivali „Uit“ installatsiooniprogramm „Linnapausid“ 16. – 19. VIII Tartus. Osalesid Alexander Römer (Saksamaa), Iwo Borkowicz ja Ola Korbańska (Poola), Deana Kolenčíková (Slovakkia), Marco Manfredino (Itaalia), Kristīne Mogiļevceva (Läti) ja Daria Khramova (Iisrael), Kureeritud Elurikkus, Margus Tammik, Ulla Alla, Merilin Kaup ja Mari Möldre, Johan Kirsimäe ja Markus Varki, Taavi Piibemann (kõik Eesti). Peakorraldajad-kuraatorid Marie Valgre ja Kadri Lind

Kas linn on tajutav ja kujuteldav paik või ruum, kus elatakse? Nii küsis 1970. aastatel prantsuse filosoof Henri Lefebvre raamatus „Ruumi tootmine“ („La production de l’espace“, 1974). Lefebvre oli esimene, kes hakkas ruumist mõtlema ja käsitlema seda sotsiaalse konstruktsioonina. Kui varem peeti ruumi muust ühiskonnast irdseks anonüümseks taustaks, pelgalt ühiskonna mahutiks, siis Lefebvre nägi ruumis tootmisprotsessi ühiskondlikku tulemit, mis kujuneb väga paljude mõjutate koostoimel. Ta tõi esile ruumi mitmetise mõju: kasutaja loob küll ruumi, kuid valmis saanud ruum mõjutab ja muudab ka kasutajat.

Lefebvre väidab, et tajutava ruumi loovad meeled ja kogemine, kujuteldav ruum on füüsiline ning ehitatakse valmis ideoloogia ja praktiliste teadmiste kombinatsioonina. Elamise ruum on selline, kus füüsiline ja tajutav puutuvad kokku ning need on omavahel seotud. Elamise ruumides on hulgaliselt tähendusi ja sümboleid, mille annavad ruumile elanikud ja kasutaja, kellele need paigad ka midagi ütlevad – kes neist aru saavad. Märkide ja vihjete mõistmine sõltub paljuski kujutlusvõimest, taustast ja sellest, kuidas keskkonda kasutatakse.

Ühte linna võib mahtuda palju linnatunnetusi: igal linlasel on paik, kus ta end hästi või hoopis kehvasti tunneb. Individuaalne argiruum näitab, et linnast ei saa mõelda vaid kui paberile joonistatud ja välja ehitatud linnaplaanist, millestki, mis koosneb geomeetrilistest vormidest, majadest, teedest ja rohe­aladest nende vahel.

Lefebvre’i kolmeosaline ruumimääratlus on nii teoreetiline kui ka praktiline ja selle valguses on selge, et linn on mitmekihiline kultuuriline ning sotsiaalne nähtus, ruumide võrgustik, mille osised üksteist täiendavad, aga võivad ka omavahel konflikti sattuda. Kui vaadata linna sellise pilguga – kui sotsiaalset konstruktsiooni –, saab esitada ka provokatiivseid küsimusi. Millisele ühiskonnagrupile on linnad ehitatud? Kes on need, kes ruumi kasutavad? Kes saab otsustada ruumiloome üle? Kes ütleb, milline ruum välja ehitada ja keda kaasata? Kelle määrata on hoonete saatus ja käekäik, kui keegi neid enam kasutada ei taha ja kui nende asemele on tellitud uus projekt? Veelgi olulisem on aga küsida, kas linlaste emotsionaalset sidet linnaga võetakse linna arendamisel ja ruumi loomisel arvesse ning kuidas säilitada ja uude linna edasi kanda mälestus kohtadest, mis on määratud hääbumisele.

Kas unustatud ja hüljatud?

Linnafestivalil „Uit“ (viide uitamisele) keskenduti sel aastal linnapausidele, Tartu tühermaadele ja tühimikele. Linna­pausidena käsitati üleminekufaasis ja taltsutamata paiku, millel ei paista esmapilgul funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil oma väärtus just sellistena, nagu need on. Tartlased, festivali külastajad ja niisama uitajad suunati linna vaatama teise pilguga, uurima, mida tähendab tühjus ja kui palju ruumilisi tähendusi sellel olla saab, aga mõtiskleda ka selle üle, kuidas unustatud ja ignoreeritud linnaruumi kasutada ning nautida. Festivali eesmärk oli ja on ka edaspidi tähelepanu pöörata sellele, kuidas tartlased oma kodulinna näevad ja tajuvad. Rikkaliku installatsiooniprogrammi, temaatiliste ja värske vaatenurgaga jalutuskäikude, jalgrattasõitute ja loengute kaudu ärkasid linnapausid ellu, mistõttu sai linnaga suhestuda uudsel moel.

Kuigi festivali keskmes olid unustatud ja hüljatud kohad, selgus üllatuslikult, et need on tegelikult otse nina all. Sellised paigad muudeti neljaks päevaks tegevuspaikadeks, mis andsid siiski võimaluse omaette olla ja avalikkuse silme alt eemale tõmbuda. „Uit“ näitas ette, mis on linnapausid, kuidas unustatud paiku kasutada, kui mitu palet on linnal ning kuidas uurida suhet linnaga ja emotsionaalset sidet ruumiga. Vähetähtis pole seegi, et festivali käigus said külastajad ka teadlikuks oma linna­kasutusmustrist ning õppisid ümbruskonnaga uutmoodi suhestuma. Selle kõige käigus sai Tartust suurem linn, mille nurgataguseid kohti küll tihtipeale ametlikult linnakaardilt ei leia.

Installatsioonid

Noorte vabakutseliste Tartust pärit arhitektide Johan Kirsimäe ja Markus Varki Ohvitseride parki püstitatud interaktiivne installatsioon „Taburet“ sai innustust pidevas muutuses linnakeskkonnast. Festivalil sai igaüks suurest taburetihunnikust haarata endale oma ja leida tujule vastav istekoht. Näiteks võis mööda rada jalutada pargi tagumisse otsa, nautida puudest raamitud vaadet Tartule ning tunda end samal ajal turvaliselt varjatult. Sellest paigast avanes linnale harjumatu vaade: väikesed aiad ja tagahoovid, mänguväljakud, naine vaipa kloppimas, koeraga jalutajad. Linna askeldused ja igapäevaelu tuli nii uitajatele lähemale, olme asetus festivali keskele. Linnast sai justkui suur käsn, mis imas endasse ja põimis kokku avaliku ruumi ja eraviisilise argielu. Ajutise ja ebamäärase olekuga linnapausid murdsid rutiini: mööduja võis torniks laotud taburette ümber tõsta, kuhja ise kujundada, vaadata linna taburettide torni otsast või võtta ühe ja leida istumiseks meelispaiga.

Varjatud, kuid avastamist väärivaid paiku pakkus festival veelgi. Näiteks Oru tänaval paiknes kõrge heki sisse peidetud rohelises linnalooduse oaasis kõrge pukkinstallatsioon „Kohtunik“ (autor maastikuarhitektide ühendus Kureeritud Elurikkus), mis lõi seosed Lewis Carrolli raamatuga „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ ning Frances Hodgson Burnetti „Salaaia“ varjatud maailmadega. Arhitektide Ulla Alla, Merilin Kauba, Mari Möldre ja Margus Tammiku teos „Mis on muru mõte?“ tekitas aga kõigi silme all peidusolemise tunde.

Poola arhitektide Ola Korbańska ja Iwo Borkowiczi „Kollektiivse iha niitmine“ pani mõtlema, kui palju ruumi hõivab inimene muru, puude ja taevaga võrreldes.

Peale selle, et festivalil „Uit“ näidati Tartut eri nurkade alt, innustati ka kasutama paiku, mis on tavaliselt linasele suletud. Turistide kaardil on kesklinn enamasti märgitud kohana, kuhu peab kindlasti minema. Itaalia arhitekti ja disaineri Marco Manfredino töö „Kesklinnas silla all“ andis võimaluse vaadata südalinna teisest vaatevinklist – Kroonuaia silla alt. Sildade mitmetine ja kohati vastuoluline olemus võeti selle installatsiooniga hästi kokku. Sillapealne ja sillaalune on tihtipeale kaks erinevat maailma. „Kesklinnas silla all“ ei viinud külastajat kumbagi maailma, vaid jättis ta pendeldama nende kahe vahel. Silla alla rajatud platvormil jõuti Mi­chel Foucault’ raamatus „Sõnad ja asjad. Inimteaduste arheoloogia“ kirjeldatud heterotoopiasse, paika, kus ei kehti tavapärane aeg, kus esmapilgul kombineerimatud ruumid kohtuvad ja segunevad. Manfredino installatsioon koos arhitektuurikooli rajatud kolahooviga, kus lapsed said ise mänguilma luua ja mänguliselt ehitada, näitavad, et linnapausiruum hoiab tegelikult Tartu linnakudet koos.

Ruum ruumis

Tühimikud ja kasutamata paigad toovad esile linna mitmekihilisuse. Selgus, et ruum on nagu matrjoška: ühe, ametliku ja harjumuspärase ruumi sees on veel omakorda palju teisi ruume.

Linna võib vaadata kultuuride kohtumispaigana, kus sulavad ühte üksikisiku saatus ja käekäik ning aja kulg. Ajalugu on linnadesse ladestunud kihtidena. Suvaline tänav kõneleb ajaloo vastuoludest, kõrgustesse sirutuv linn paljastab jõujooned, mis linna kujundavad. Linnapausid on paigad, kus vastuolud kõige paremini avalduvad. Kõigil, kes on unustatud ja hüljatud paikade otsa komistanud, tekib rohkem küsimusi, kui on vastuseid, kuid just sellepärast selliseid pause vaja ongi.

Inimesel on vaja korda, rütme ja mustreid – linn on siin parim näide. Linnaehitus ja planeerimine ütleb palju elanike ja inimloomuse vastuolulisuse kohta. Ühe linnaplaneerija ambitsioonikast eneseväljendusest võib saada mõne linnaelaniku õudusunenägu. Üsna tabavalt võrreldakse linna labürindiga. Iga linna alge on plaan, kavandatud ruum dikteerib ka linna kasutamise, paneb paika sotsiaalse korra. Linnas on alati paiku, mida kardetakse ja välditakse, ning paiku, mis pakuvad leevendust, mistõttu sätitakse nende järgi oma jalutuskäike.

Viie päeva jooksul sorteeris kunstnik Taavi Piibemann festivalil purustatud hoonete tükke ja organiseeris need Tiigi tänava parklas n-ö omale kohale: punased ühe ja valged teise maha joonistatud musta ringi sisse. Ühtlasi puudutas ta oma installatsiooniga „Mida see, mida sa teed, teeb?“ just eeltoodud teemasid. Kuidas peegeldavad linnade ehitamise põhimõtted ja viisid linlaste elu, suhtlust, valikuid ja elustiili? Kas ja kuidas on võimalik jäädvustada linnade ja argiste kohtade pidevat muutumist?

Paljude tee Tartu raudteejaama viib just sellest Tiigi tänava parklast mööda. Kui paljud aga märkavad muutusi enda ümber? Mõnikord muutuvad linnad nii kiiresti, et ei suuda meenutada, milline maja seisis tuttava tänava ääres nädal või kuu aega tagasi. Siinkohal tasub meenutada USA poeedi James Merrilli mõtet luuletusest „Linna taastamine“: Nagu ikka New Yorgis / lammutatakse kõik / enne kui jõuad sellest hoolima hakata.

Meelde tuleb ka Charles Baudelaire’i luuletus „Luik“, kus ta kurdab vanas Pariisis valitseva meeltesegaduse üle ja neab linna, mis muutub paraku sama kiiresti kui linlaste südamesoovid. Saksa filosoof Georg Simmel rõhutab essees „Metropolid ja vaimuelu“ linnaelu pidevalt vahelduvat vaatemängu ja toob välja, et elanikud peavad ikka ja jälle kohanema uue ümbrusega. Ta väidab, et seetõttu viib linnastumine lõpuks elus pettumiseni.

Linnapausid on kui lakmuspaber, suunates muutusi tähele panema ja dokumenteerima, osutades, et linnades on palju vastuolulisi paiku, mis tekitavad mitmetisi tundeid. Linnades on palju vastakat: seal saavad kokku turvalisus ja oht, ilus ja inetu, reaalsus ja illusioonid, rikkus ja vaesus, mõõdetavus ja suhtelisus. Seetõttu on linlasel keeruline öelda, mida ta oma kodukoha vastu tunneb, milline on paik, kus ta elab.

Muutuva pealispinna all

Festival „Uit“ sundis peatuma, vaatama, jälgima olukordi ja paiku, mis on peidus kiire elutempo ja pidevalt muutuva kesta all. Neli päeva uitamist tõi selgelt välja, et kohad, mida peetakse tühjaks ja kasutuks, on tegelikult võimalusterohked, täis elu ja lootust. Vaja on ainult uskuda ja ette kujutada. Kes soovis, leidis Tartust üles festivali kaardile kantud pausikohad, et neid uudistada omal moel, anda ruumile oma tähendus. Kui vaadata Tartut linnapauside vaatenurga alt, siis tundub see olevat plastiliinist. See on paik, kus kujutlusvõime saab vabalt lennata, paik, kus kõik püsiv muutub ajutiseks ja keeratakse pahupidi.

Linnapauside tõttu pole linn ainult tajutav, kujuteldav või elamise ruum, see on ka elus ruum, kihav, oma rütmide, rutiini ja rituaalidega. Kas linnapausid on püsivad või põgusad? „Uit“ näitas, et mõlemat. Kuigi festivali pausikohad olid defineeritud, kaardile kantud, kellegi esile tõstetud ja seega justkui ajutised, elavad need edasi linlaste mentaalsel maakaardil. Need elavad edasi ka uitajajate peas ja südames, põhjustades möödunud ja tulevastele suvedele mõeldes pakitsevat igatsust.

Tõlkinud Merle Karro-Kalberg