Poeetilise ruumi äratamine

Ruumilooja saab vahekasutuse ja installatsioonidega unustatud hoone taas rambivalgusesse tõsta ning suurendada linlaste huvi ümbritseva keskkonna vastu.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Praeguses muutlikus maailmas seisab suur osa ajaloolisi tööstushooneid, kirikuid, rahvamaju, koolimaju ja teisigi hooneid kasutuseta. Osa neist muudetakse ümberehituse käigus noobliks elamuks, kontoriks, teatriks, restoraniks või spordisaaliks. Seesugune uue sisu ja vana vormi vastuolude atraktiivne ja tihe kooslus on intrigeeriv. Ajaloolise ruumi elustamine ja kasutusse võtmine on ülimalt aktuaalne teema nii rahvusvahelistel arhitektuuri- ja kunstibiennaalidel kui üliõpilaste töötubades ja näitustel.

Mida aga teha vanade hoonetega, enne kui neist saavad restoranid või korterelamud? Üks võimalus on ajutine vahekasutus: hoonele leitakse enne renoveerimist, ümberehitamist või ka lammutamist kasutajad, kes hoiavad hoone n-ö elus ja võivad selle ehk isegi lagunemisest päästa.

Ajaloolistele hoonetele on kogunenud aja jooksul eri ajastute jälgi ja kihistusi, mis annavad vanale hoone ohtralt lisaväärtust. Siit kerkivad üles küsimused, kuidas neid kihistusi uurida ja mis need esiletõstmist väärivad väärtused on.

Alustada võib kõige lihtsamast ehk välja selgitada, kellele on vaja vana maja. Vanus on siinkohal muidugi suhteline. Millal muutub ajahambast puretud hoone haletsusväärne seisund poeetiliseks ning väärib tähelepanu, säilitamist, kohandamist või siis vastupidi, lausa nõuab enda arvelt ruumi uuele arhitektuurile? Kuidas ära tunda see miski, mida nimetatakse väärtuslikuks detailiks? Kuidas minna konserveerimisest edasi loominguliselt ja innovatiivselt, ent siiski tundlikult?

Brüsselis tegutseb loominguline kollektiiv Level Five pakub arhitektidele, ruumiloojatele, kunstnikele, teatri- ja filmitegijatele, kuraatoritele ja kirjanikele poolmuidu loomepinda lammutamist ootavates tühjades hoonetes. See on üks ruumi vahekasutuse viis. Säästlikule mõtteviisile lisandub ka sotsiaalne tasand, loomeinimeste omavaheline suhtlus, sotsiaalsete võrgustike tekkimine ja terve piirkonna elustamine. Teisi­sõnu, loobutakse teadlikult peavoolu tarbimiskultuurist ja selle asemel kobestatakse loomeuuringute ja katsetustega pinnast uutele võimalustele.

Ruumi väärtused

Teatud paigad tõmbavad inimesi ligi, arhitektuur soodustab kokkusaamisi, paljuski on sellised paigad mitme­kihilised ja ajaloost tulvil. Tänapäeva muinsuskaitse teooria ja praktika tugineb suuresti austria kunstiajaloolase ja kunstiajaloo distsipliini rajaja Alois Rieg­li XIX sajandi filosoofilistele arutlustele ajaloolistest väärtustest. Riegl otsis viise, kuidas mälestise kunstilist ja ajaloolist väärtust sõnastada ning mälestamise ja säilitamise paratamatuid vastuolusid mõtestada. Tema sõnul ei saa moodne vaataja esteetilist rahuldust mitte teose heast seisundist, vaid järjekindlast ja lakkamatust muutumisest. Riegli väärtus­teooriat on laiendanud USA konservaator Barbara Appelbaum, kes kinnitab, et väärtused avalduvad mitmekesisuses ja paljudes tähendustes. Ta toob välja järgmised väärtused: kunsti- ehk kultuuriväärtus, esteetiline väärtus, ajalooline väärtus, kasutusväärtus ja sentimentaalne väärtus, uurimisväärtus, hariduslik väärtus, ajalooväärtus, turuväärtus, seostuv väärtus ja mälestusväärtus.

Seda, kuidas mõista ja käsitleda mitme­kihilist väärtuste süsteemi, kuidas ajaloolisi hooneid säilitada ja uuendada, raamistab hartade süsteem. Näiteks Veneetsia harta (1964) eesmärk on kanda hoolt selle eest, et minevikust ei loobutaks liiga kergekäeliselt.

Sisearhitektuur kui ruumikunst

Professionaalse sekkumise eeldus on ruumi n-ö lugema õppimine, mis algab ajalooliste kihistuste eristamisest. Siit kasvab välja ruumilooja autoripositsioon, kuidas, sõltumata tellija huvidest, väärtustada seda, mis on juba olemas. Sestap on hea katsetada ja mängida ruumikogemusega, proovida läbi eri meetodid alates ideest lõpetades eksperimentide ja installatsioonidega. Unustada ei tohi, et ruumi iseloomu märkamiseks ja kogemiseks on vaja rakendada kõiki meeli. Näiteks vaadata ruumi eri valguses, sh ka pimeduses, tajuda helisid või vaikust. Oluline on tunda ruumis ebamugavat külma, niiskust või tuuletõmbust. Ühe meele – näiteks kuulmise või nägemise – välja­lülitamine, aktiveerib teised meeled ning aitab ruumi näha teistmoodi.

Millist vahekasutust pakkuda poollagunenud, poolhüljatud ruumile? Mis tooks sellise ruumi väärtused esile? Seda küsisid ja sellele pakkusid vastuseid sisearhitektuuri tudengid Kopli rahvamajas juuni alguses bakalaureusetööde kaitsmiseks üles seatud näitusel „Sise­arhitektuur“. Tudengid lõid kursusekaaslase portfooliost innustatuna üheksa ruumiinstallatsiooni, neid juhendasid kunstnikud Neeme Külm, Johannes Säre ning arhitekt Roland Reemaa.

Arhitekt Elmar Lohu kavandite järgi ehitatud Kopli rahvamaja avati 1932. aastal, kuid Nõukogude sõjavägi hõivas selle kohe pärast sõja puhkemist ja seda hakati kasutama madruste klubina. Pooleldi lagunenud hoone anti 1990. aastate esimesel poolel erakõrgkooli kasutusse. Eelmise aasta suvel avati rahvamaja taas linlastele, sel aastal toodi rahvamaja aeda mesitarud ning rajati lilleniit. Kõik see tähendab, et ruumis on palju kihte ja eriilmelist kultuuri, mida pole lihtne praeguse ajaga siduda. Rõske ja käimlahaisune ruum vajab julget sekkumist. Tudengite kerge ja ehk isegi pragmaatiline pilk on siinkohal paljuski abiks. Märkamine ja hoolimine on tänapäeva arhitektuuriõppe teemad, efektsetelt maamärkidelt liigutakse argitasandile, sekkutakse juhtumipõhiselt ja kohaspetsiifiliselt.

Sisearhitektuuri tudengite näituse lähtekoht oli luua mudelid, kuidas sekkuda ajalugu täis ruumi, katsetati nii installatsioonide kui ka performance’itega.

Eliisabet Valmase varikatus tõi tundliku valguslahendusega esile seltsimaja ruumiproportsioonid ja materjalid, silikaadi ja savitellise kohmaka faktuuri, puitpõranda lainetuse. Valgus joonistas välja ka venekeelsete ajalehtede kihi, juhtis pilgu avade kiiruga kinniladumisele ja muutis ruumi ühtlasi galeriiks.

Kopli rahvamaja ruumiga suhestus ja andis hoonele hea vaatenurga Maria Uiboaidi omaaegsesse tüllkardinaga toakuubikusse loodud graafiline installatsioon, mis algas ruumi nurgast, rändas sealt joonena radiaatoriribidele ja valgus seejärel tolmusele põrandale.

Laura Tõru lõi rahvamajja omamoodi sakraalse atmosfääri. Kursusekaaslase sulavatest toolidest inspireeritud joonistusest kasvas välja parafiinist tool. Tuppa astuja võis süüdata väljaturritavad tahid nagu küünlad ning jälgida objekti sulamist.

Ruumi saab väärtustada eelkõige kastutamisega, ajutised sekkumised toovad välja ruumi erilised omadused, mida tuleks hoone tuleviku üle otsustades arvesse võtta. Sisearhitektuuri tudengite ruumikunstinäitus Kopli rahvamajas oli põnev ettevõtmine, mis tõstis unustusse vajunud hoone rambivalgusesse ja andis tudengitele praktilise kogemuse ruumi eri mõõtkavadest.