Positiivsele tulevikule keskenduv arhitektuuriajaloolane

Beatriz Colomina: „Inimene on loomariigis ainuke loll, kes on hakkama saanud iseenda väljasuremise tingimuste loomisega.“

HANNES AAVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tallinna arhitektuuribiennaali „Söödav. Ainevahetuse arhitektuur“ konverentsi „Söödav“ peaesineja oli sel aastal arhitektuuriajaloolane Beatriz Colomina, kes rääkis oma ettekandes „Arhitektuuri jõuetu keha“ meditsiini ja arhitektuuri ajaloolisest sidemest ning kaasavama ruumiloome vajadusest. Viljaka karjääri jooksul on Colomina muu hulgas kokku pannud Princetoni ülikooli meedia ja modernsuse programmi, kirjutanud mõjukaid teoseid, nagu „Seksuaalsus ja ruum“ („Sexuality and Space“, 1992), „Privaatsus ja avalikkus: nüüdisaegne arhitektuur ja massimeedia“ („Privacy and Publicity: Modern Architecture as Mass Media“, 1994), „Kas me oleme inimesed? Märkmeid disaini arheoloogiast“ („Are We Human? Notes on an Archeology of Design“, 2016) „Röntgen­arhitektuur“ („Xray Architecture“, 2019).

Rääkisime Colominaga arhitektuurist, bakteritest ja nende kahe vahele jäävast nähtusest nimega inimene.

 

Palun nimetage soojenduseks neli-viis esimesena pähe tulevat teemat, mis lähikümnenditel ruumiloomes ja arhitektuuris kõige olulisemat rolli mängivad?

Loomulikult kliima, haigused – tulenevalt COVID-19 pandeemiast ja minu erialasest kinnisideest –, jätkusuutlikkus, sealhulgas ka selle biennaali kuraatorite (taas)tõstatud toidu- ja metabolismi teema, ja liikideülene mõtlemine ehk teadvustamine, et me pole siin planeedil üksi ning on viimane aeg teiste liikidega arvestama hakata ning õppida nendega sümbioosis elama.

Beatriz Colomina: „Tulevik on noorte käes ja nad loovad seda väga inspireerivalt!“

Columbia GSAPP / Wikimedia Commons

Lugesin hiljuti teie ja Mark Wigley kirjutatud raamatut „Kas me oleme inimesed?“, kus avate põhjalikult selle, kuidas inimeste eksistents on läbi põimunud – seda nii kultuuriliselt, bioloogiliselt, aga ka peaaegu igas muus meile olulises mõttes – meie tehtud asjadega. Palun kirjeldage, millisena näete disaini ja inimese suhet.

See raamat sündis İstanbuli disainibiennaali jaoks, mida meid kutsuti kureerima. Disainibiennaalid on mingis mõttes veel n-ö hullemad kui arhitektuuri omad: seal näidatakse kõige uhkemaid laudu, lampe ja toole, mis viimase kahe aasta jooksul toodetud. Kuna taotletakse innovaatilisust, siis kolm aastat tagasi tehtud lamp juba ei kõlba.

Meie lähtekohaks saigi tõdemus, et kui kunstibiennaalidel on lubatud tõstatada sügavaid filosoofilisi küsimusi, siis disaini puhul see päris nii ei ole. Disaini saadab alati teadmine, et see on inimese loodud ja mõeldud meid teenima. Meile tundub, et tegelikult on asi vastupidi: asjad kujundavad hoopis inimese ümber. Meie arvukatest näidetest on üks varasemaid näiteks neoliitikumist pärit jalanõude mõju: nende kandmise tõttu atrofeerusid jala lihased ning lõpuks muutus ka inimese jalg anatoomiliselt.

 

Juba on täheldatud, et nutitelefonide kasutamine on muutnud pöidla kuju …

Näiteks võib tuua ka Oxfordi stiilis kingad, mis pidid jalga pitsitama ja seeläbi meeste kõnnaku elegantsemaks muutma. Selle peale väitis Austria arhitekt Bernard Rudofsky, et kui nii jätkata, areneb peagi jala suurimaks varbaks keskmine.

Uuritud on ka Londoni taksojuhtide aju ja mälu ning avastatud, et tuhandete tänavate meeldejätmiseks on nende ajus arenenud täiesti ainulaadsed mehhanismid. See nähtus on nutitelefonide ajastul muidugi vaikselt taandarenemas. Samal põhjusel on ka vähenenud oskus linnas orienteeruda: kunagine võimekus linnas kaardi ja monumentide paiknemise järgi tee leida on Google Mapsi mugavate juhiste tõttu peaaegu kadunud. Seega väidame, et meie tehtud asjad muudavad paratamatult aja möödudes meid endid, nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

 

Hüppan siit biennaali teemade ja teie ettekande sissejuhatuseks kirjutatud miniessee „Arhitektuuri nõrk keha“ juurde. Käsitlete seal arhitektuuri anatoomilisest ja tervise vaatepunktist ning toote näiteid, et arhitektid on alati pidanud oma ülesandeks nagu meditsiinitöötajadki inimest ravida. Sealjuures panete ka ise justkui diagnoosi, mistõttu küsin, milline see arhitektuuri puhul praegu on.

Arhitektid on enda arvates pikka aega, juba vähemalt renessansiajast, olnud inimese teenistuses. Aga kes on see inimene, keda teenitakse? Alates Leonardo da Vinci Vitruviuse mehest on see olnud valge, noor, tugeva kehaehitusega mees. Ja nii uskumatu, kui see ka pole, on seda müüti universaalmehest taastoodetud sajandeid. Ka Le Corbusier’ loomingus oli ta omal kohal. Seetõttu on automaatselt väga suur osa ühiskonnast soolistel, rassilistel ja ealistel põhjustel või tervisehädade tõttu ruumikäsitlusest välja jäetud. Isegi need, kes sellele käsitlusele vastavad, on sellised vaid väga lühikest aega. Suure osa elust pole enamik sugugi niisuguses vormis: oleme lapsed, haiged, vigastatud jne. Seega on küllaltki erakordne, et kogu lääne arhitektuuri keskmes on olnud selline fantaasia.

Raamatus „Kas me oleme inimesed?“ on aluseks võetud nüüdisaegne inimesekäsitlus: oleme pigem bakterite ja miljonite muude organismide kogum …

 

Pigem osana tuhandete liikide kooslusest …

Keeruline on isegi täpselt väita, kust see inimene täpselt algab või lõpeb. Mõned nendest bakteritest on muuseas miljardeid aastaid vanad, palju vanemad kui inimliik ise, ning meie eksistents sõltub nende olemasolust – näidakem üles rohkem austust nende vastu!

Seega on märgiline ka modernistliku arhitektuuri kinnisidee saavutada täiuslik hügieen ja steriilsus, midagi, mis on viinud uute hädadeni, nagu liigne antibiootikumitest sõltumine, allergiad ning haiglates levivad ülivastupidavad bakterid. Tänapäeval on haiglas tõenäosus surra millessegi, mille oled külge saanud seal, mitte väljas. Kuidas see kõik mõjutab arhitektuurist mõtlemist? Tundub, et vaja on uut juhtmõtet, et mitte keskenduda enam valgele tervele mehele.

 

XX sajandil lisandus valgele mehele kui arhitektuuri ja peagi ka linnade planeerimise kesksele lähtekohale ja fantaasiale veel üks nähtus: nimelt ümbritses teda peagi ka auto, millest sai oluline, et mitte öelda keskne linnakujundamise tegur. Muu kriitika hulgas on tegu ka soolise ilminguga, sest algselt olid autokasutajad just valge mehed.

Teie ideed käivad tihti – kuigi mitte võib-olla otsesõnu – ühes taktis feministlike ruumiteoreetikute seisukohtadega. Kas teile tundub samuti, et lääne ühiskond on selles küsimuses praegu omamoodi murdepunkti jõudnud?

Jah, kindlasti on mind palju mõjutanud feministlikud, ka kväärteooriad, kõige rohkem aga isegi suutmissurve ja puudevaenulikkuse ehk ableism’iga seonduvad teooriad. Kureerisin hiljuti Brüsselis näitust „Haige arhitektuur“ ja sellega seoses komistasin ühe Alvar Aaltoga seotud huvitava näite otsa. Aalto, kes oli nimelt väga haige, kui kujundas oma kuulsat Paimio tuberkuloosisanatooriumi, tõdes, et arhitektuuris on alati tegeldud üksikasjalikult vertikaalse ehk seisva inimesega. Kui ta ise voodihaigeks jäi, siis mõistis, et horisontaalses asendis inimese perspektiivist on vaja täiesti teiste parameetritega ruumi ning ta ütles sealjuures midagi märgilist, mis pööras senise lähenemise ruumiloomele pea peale. Nimelt sõnas ta, et arhitektuuris peaks esmajärjekorras lähtuma just nimelt nõrgimas positsioonis inimesest, mitte tugevaimast.

See mõte haakub hästi universaal­disainiga, mille põhimõtteks on selline linn, mis sobib elamiseks ühtviisi hästi kaheksandast kaheksa­kümnenda eluaastani.

Just nimelt, aga seda põhimõtet pole siiani päriselt omaks võetud. Paljudesse hoonetesse lisatakse näiteks liikumisraskustega kasutajatele kaldteed teatavasti viimasel hetkel. Neid kaldteid pole tegelikult võimalik kasutada, sest need on planeeritud liiga järsu nurga all. Nii läks seetõttu, et maja projekteerimisel hakati selle probleemi lahendamisele mõtlema viimases järjekorras, selle asemel et lähtuda liikumisraskustega inimeste vajadustest kohe alguses.

Kas oskate tuua veel näiteid, kus teie uurimisvaldkond nüüdisaja ruumiprobleemidega haakub?

Kõige parem näide on kindlasti koroonapandeemia, mis on linnade toimimist väga palju muutnud. Nimelt ei soovi väga paljud enam kontoris kohal käia ja see on muutnud suure osa linnast aegunuks, sest see on kujundatud pendelrände ja kontori vajadusi silmas pidades. Ma julgen praegusi muudatusi võrrelda XIX sajandi tööstusrevolutsiooni esile kutsutud muutustega. Me näeme praegu seda, kuidas töö kodudesse tagasi viiakse, mingis mõttes tagasi koju, nagu agraarajastul. Huvitav küsimus on, mida hakata nüüd peale hiiglaslike tühjade kontoripindadega, näiteks Manhattanil.

Paljudes linnades on proovitud linnaosad multifunktsionaalsemaks muuta, et ei tekiks suuri kontorilinnakuid, mis on õhtuti ja nädalavahetuseti inimtühjad.

Täpselt, aga teine suur muudatus on nn millenniumilaste üha suurem soov mitte töötada kontoris või üldse tavapärasel tööajal. Seetõttu näeme kõikvõimalike hübriidvormide kujunemist.

Üks väga huvitav nähtus on seotud voodiga. Mäletan, et lugesin ehmatusega, et juba enne COVID-19 levimist tunnistas 80 protsenti New Yorgi noortest professionaalidest, et teevad aeg-ajalt tööd oma voodis. See komme sai hoogu juurde COVID-19 ajal sündinud juhutöömajandusega, kui paljud olid sunnitud tegema juhutöid, kaotasid sotsiaalsed tagatised ning pidid kulude kokkuhoiuks kokku kolima teiste saatusekaaslastega. Seega ei kandu töötegemine tagasi ainult koju, vaid lausa voodisse, meie üliprivaatsesse ruumi! Siinkohal meenuvad mitmed XX sajandi loomeinimesed, kes töötasidki peamiselt oma voodis ja selle glamuurseks rääkisid: Matisse, Truman Capote jt.

COVID-19ga seoses meenusid mulle teie näited, et modernismi areng oli väga otseselt seotud haiguste seljatamisega. Sellistele impulssidele järgneb tavaliselt kollektiivne amneesia: keegi ei mäleta enam, millised ideed uute vormide taga tegelikult olid. Mida võiks meelde jätta sellest pandeemiast?

Arhitektuuri ja meditsiini seos on sama vana kui inimene ning mingis mõttes on arhitektuur ja meditsiin täiesti eristamatud. Juba XIX sajandil koostati Euroopa pealinnades n-ö terve kodu ning haiguste ennetamise kohta väga mõjukaid ja populaarseid näitusi. Seal käis sadu tuhandeid inimesi. Näitusekataloogid panid kokku arstid koos arhitektidega ning ühes saatekirjas on üks kuraatorist arst kirjutanud, et sel hetkel, kui inimene ehitas endale esmakordselt välise maailma eest kaitsva ruumi, lõi ta haigustele ideaalsed tingimused. Näiteks on väljakaevamistel leitud esimesed tuberkuloosi jäljed neoliitikumi perioodist: varem ei saanud seda olla, sest haiguse arenguks on vaja isoleeritust välisõhust.

Alates Vitruviusest kuni tänapäevani on tervise küsimus olnud alati arhitektuuris keskne, seega on meie linnade ajalugu mingis mõttes ka haiguste ajalugu. Kogu infrastruktuur, mida me praegu enesestmõistetavaks peame, näiteks reo- ja joogivee süsteemid, töötati välja XIX sajandil võitluses selliste ränkade haigustega nagu koolera ja tüüfus. Tuberkuloosi ravimiseks kujundati aga suurte akende ja valgete siledate seintega sanatooriumid, seejärel hakati elama valgetes dekoratsioonide ja seinavaipadeta tubades, et vältida mustust ja tolmu. Tol ajal seda ei teatud, aga tuberkuloosibakter elab tolmus kuni 15 päeva, päikesevalguse käes – näiteks suurte akendega ruumis – sureb aga mõne minutiga. Kui kriis mööda sai, ei kiputud muutuste põhjusi enam mäletama, aga arhitektuur ja ruum jäid.

COVID-19ga seoses tekkisid samuti uued harjumused, näiteks toitlustusasutustes suunati inimesed rohkem õue, pindasid hakati sagedamini puhastama jne. Siiski, näha oli ka tuberkuloosi levikuga vastupidiseid suundumusi: tuberkuloosi seostati privaatsete, koroonat aga avaliku ruumiga. Kodust sai justkui turvatsoon. COVID-19 näitas meile siiski ka midagi muud, sest tegu on suuresti ju keskkonnaprobleemiga. Inimene on ahnusest kannustatuna lõhkunud agressiivselt looduse tasakaalu ning COVID-19 tõstatatud kitsaskohad ei lahene enne, kui me oma käitumist ei muuda.

Huvitav on jälgida, kuidas see arhitektuuri mõjutama hakkab. Kui tuberkuloos tõi meile valged hästi ventileeritud ja siledate pindadega hooned, siis COVID-19 on toonud meile õuerestoranid ning muutnud tänavate kasutamist: üha suurem osa tänavaruumist võetakse autoliikluselt ära ja muudetakse jalakäijate ja jalgratturite ruumiks. Peame ka oma kodud ümber mõtestama, kuna järjest enam töötatakse kodus. Väga palju katsetusi on tehtud bakteri- ja viirusresistentsete materjalidega, nagu näiteks vask.

Räägime ka alguses nimetatud number üks kitsaskohast ehk kliimast. Inimene on ainus loom, kes kujundab asju, mis kujundavad omakorda teda: meie liigi eksistents on täielikult seotud meie loodud tehnoloogiaga. Nüüdseks paistab olevat päris korralik jama kokku keeratud.

Nii on, inimene on ainuke nii loll loom, kes on hakkama saanud iseenda väljasuremise tingimuste loomisega. Me teame ammu, et see, mida me teeme, ei ole meie enda huvides. Ma ei räägi siinkohal isegi planeedist, sest planeet saab lõpuks ilusti hakkama, eriti need miljardeid aastaid vanad bakterid, kellel pole meie kadumisest sooja ega külma, aga meie väljavaated ei ole samal viisil jätkates kuigi roosilised. Kohati mõjub see ulatuslik süstemaatiline iseenda huvidele vastutöötamine ikka päris uskumatult.

Kirjanik Elvia Wilk viitas hiljuti oma teoses „Surmav maastik“ ulmekirjanduses ringlevale mõttele, et äkki ei peaks utoopiat ja düstoopiat käsitlema hüpoteetiliste tuleviku­stsenaariumidena, vaid kui reaalselt juba maailmas lahti rulluvaid situatsioone, seda lihtsalt erinevates ajalistes ja ruumilistes tingimustes. Kuidas käsitleksite selles valguses arhitektuuri hetkeolukorda?

Ühes küljest on meil meeliülendavaid ettevõtmisi, nagu näiteks see biennaal, mille teemad on ülimalt aktuaalsed. Näiteks n-ö elavad ehitusmaterjalid, mida arendatakse toidujääkidest või kasvatatakse seentest, või tehnoloogiad, mis suunavad ringmajanduse põhimõtetel vee ja jäägid täies ulatuses taaskasutusse. Sellistel biennaalidel levitatakse palju ideid, mis sisendavad optimismi, nagu ka kõik kokkupuuted noorema põlvkonnaga, kes on tõsiselt pühendunud kliimaprobleemile. Selles valguses mõjuvad täiesti lootusetuna aga vanad poliitikud, keda on iganenud kommetest ja ideedest keeruline võõrutada.

Leidub ju ka piisavalt arhitekte, kes täidavad jätkuvalt jätkusuutmatute elutute klaastornide tellimusi, kuigi nende akende vastu lendavad igal aastal miljonid linnud surnuks …

See ongi iganenud arhitektuurimõte. Huvi pakuvad ikka need arhitektid, keda inspireerivad uued ideed ja muutused. Biennaalide olulisus selles seisnebki, et need toovad kokku uued vaated ja aitavad neile tähelepanu tõmmata. Pean ennast parandamatuks optimistiks, sest keskendun positiivsele ning näen, et praegu on väga palju põnevaid ettevõtmisi ja avatud mõtlemisega disainereid ja arhitekte. See teeb praegusel ajal elamise huvitavaks.

Tundub, et ajaloolasele on see vägagi tervislik positsioon …

Tõesti! Tulevik on noorte käes ja nad loovad seda väga inspireerivalt!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht