Pragmaatiline planeerimine Eesti moodi

Loov, stsenaariumipõhine mõtlemine peab olema planeerimisõppe alus ja tagama ruumilise planeerimise elujõu.

PILLE METSPALU

Pragmatism on üks kummaline nähtus. Ühelt poolt on tegu filosoofiasuunaga, kus arusaamu ja teooriaid hinnatakse neile rajatud tulemuse alusel. Pelgalt teooriad ei ole aga väärtus iseeneses, oluline on nende rakendamine. Pragmaatilisuseks nimetatakse sageli ka seesugust taunitavat tulemusele orienteeritust, kui eesmärk saavutatakse vahendeid valimata. Pragmatism on oma vastuoluolisuses huvitav teoreetiline lähtekoht Eesti ruumilise keskkonna planeerimise uurimisel.

XIX sajandi lõpus USAst alguse saanud pragmatism on mõjutanud paljusid läänemaailma planeerimisteoreetikuid. Andreas Faludi, John F. Forester, Patsy Healey ja Tore Sager on vaid mõned, kelle töödes on pragmatismile iseloomulikke jooni. Neopragmaatikud jagavad Ameerika pragmatismi koolkonna loojate arusaama, et tõde ja tähendused selguvad sotsiaalses kontekstis. A priori põhimõtted ei kipu keerukate planeerimisprobleemide puhul alati olema õige lahendus.

Sellest, et planeerimisel ei pruugi ratsionaalsusega just palju ühist olla, saadi aru juba 1970. aastatel. Horst W. J. Rittel ja Melvin M. Webber kasutavad planeerimisprobleemide olemuse iseloomustamiseks sõna „wicked“, eesti keeles „riukalik“, „nurjatu“ või „imetabane“. Planeerimisprobleemid ei ole nii-öelda taltsad nagu reaal- või inseneriteadustes. Planeerimises on probleeme raske määratleda, sest nende selgitamiseks tuleb juba läbi mõelda lahendused. Probleemi tuvastamisega on juba suures osas ka lahendus käes. Lahendus – ka probleem – ei ole seejuures kunagi ühene. Kui mureks on näiteks teenuste kehv kättesaadavus eeslinna väikeasulas, seisneks lahendus tõenäoliselt teenuste loomises kohapeal või ühistranspordi arendamises. Asi võib olla aga ka selles, et teenuse tarbijaid on liiga vähe. Sel juhul lahendab probleemi elanike arvu kasv. Kitsaskoht võib olla hoopis ka see, et keskusega tihedalt seotud elustiili tõttu ei teki kohapealse teenuse tarbimise harjumust. Sel juhul võib tuua leevenduse töökohtade loomine kohapeal. Iga probleem võib ühtlasi olla mõne teise probleemi sümptom. Seega, planeerimises on probleemi määratlemine ise juba paras peamurdmine.

Sama lugu on lahendustega: pole kriteeriumit, et objektiivselt hinnata, kas lahendus on õige või vale, piisav või ebapiisav. Rohkem aega ja rohkem investeeringuid annab alati tõenäoliselt parema tulemuse. Iga lahendus toob endaga kaasa terve hulga tagajärgi, mis ilmnevad pika, enamasti määramatu ajaperioodi jooksul. Mõned tagajärjed võivad põhjustada uusi probleeme, nii et asjaosalised võivad leida, et oleks olnud parem, kui planeerimislahendust poleks üldse ellu viidudki. Kõigele lisaks on lahendus alati kohapõhine: see, mis toimib näiteks Haabneemes, ei pruugi olla lahendus Tabasalus. Lahendusi katsetada – nagu matemaatikas – ei saa, elluviidud planeeringu­lahenduse ümber­tegemine on vaevarikas ja toob omakorda kaasa ennustamatud tagajärjed.

Neopragmaatika

Otsustuskohti on seega iga planeerimise kitsakohtade lahendamisel küllaga. Millised õieti on probleemid, mida lahendame? Milline lahendustee valida? Millal piirduda välja pakutud lahendustega? Kuna riuklike planeerimisprobleemide argumenteerimisvõimalused on palju laiemad kui (reaal)teaduste puhul, mängivad otsustamisel loomulikult rolli kultuurilised eripärad ja väärtushinnangud.

Just selliste argumentidega kõigutasid neopragmaatikud valdavat planeerimisteoreetilist lähenemist eelmise sajandi lõpul. Ümber mõtestati ka planeerija roll. Kui varem nähti planeerijas (ratsionaalse) probleemi lahendajat ja otsustajat, siis nüüd leiti, et planeerija peaks olema pigem võimaldaja, mitte kontrollija või inseneri tüüpi projekteerija. Pragmatismi põhijoonte tõttu, nagu reaalsed tagajärjed ja sotsiaalse kontekstiga arvestamine, usk inimese otsustusvõimesse ja -vajadusse, kommunikatsiooni olulisus teadmiste ja ühiste kogemuste kvaliteedi tõstjana, sobib just see mõttevool planeerimiseks hästi.

Loomulikult on pragmaatilist planeerimist ka kritiseeritud. Kitsaskohana on nimetatud selle konservatiivsust, kuna pragmaatilise planeerimise korral kipuvad lahendusvariandid tihtipeale vaid õige pisut erinema olemasolevast olukorrast. Pragmatism ei soosi alternatiivseid ja mõjusaid uusi visioone. Eelkõige tuleneb see valitseva sotsiaalse konteksti väärtustamisest ja olukorrapõhisusest. Kriitikanooli on lennanud ka pragmatismi (ja kommunikatiivse-koostööpõhise planeerimise) kommunikatsioonikultuse pihta. Planeerimisteoreetikud, nagu Philip Allmendinger, Mark Tewdwr-Jones, Jean Hillier jt, vaata et naeruvääristavad lõpututes aruteludes otsitavat lahendust ning väidavad, et nii vaid ignoreeritakse võimu tegelikke, huvigruppidega arutamist alavääristavaid jõujooni.

Seega võib öelda, et pragmaatilise planeerimisteooria järgi põhinevad meie uskumused ja teadmised reaalsetel tagajärgedel. Selline arusaam kumab läbi ka Eesti ruumiplaneerimisest ning on avaldunud eri ajastutel eri moel.

Pragmatismi ilmingud Eestis

1970. aastatel Eesti suuremate linnade lähedusse tekkinud suvilapiirkonnad (ing summurbia) on ratsionaalse plaani pragmaatilise elluviimise omapärane näide. Suvilate rajamisega taheti luua korterelamute kitsastes oludes elavatele inimestele rohelised ajaveetmiskohad, kus nad saaksid rikastada oma toidulauda omakasvatatud köögiviljadega. Suvilaid ja aianduskrunte jaotasid enamasti tööandjad. Kriteeriumid, mille järgi valida maatükid suvilate rajamiseks, olid üleliiduliselt samad. Ka planeerimisprojektid koostati Moskva nõuete alusel. Planeeringute ümberkujundamisel ja elluviimisel tõstis pead aga ehe pragmaatilisus. Suvilakruntide omanikud ja nüüdsed elanikud võtsid endale planeerija rolli ning kohandasid algselt aianduskruntideks planeeritud maatükid oma vajadustest lähtuvalt ümber. Omaalgatuslikud loovad lahendused, mis eirasid rangeid norme, olid vägagi levinud. Võimu umbusaldamisest tulenev vajadus ise hakkama saada ja talupojatarkus on endistes suvilapiirkondades hästi näha. Endisi suvilaid on suuremaks, kõrgemaks ning mugavamaks ehitatud omanike enda ettekujutuse järgi ja käepäraste materjalidega. Tükikaupa on rekonstrueeritud teid ja rajatud puhastusseadmeid. Kuna krundid on väikesed ja hoonestus üsna tihe, on üldpilt üsna kaootilis-loominguline virvarr. Kohalikud omavalitsused on üles näidanud passiivset pragmaatilisust, pikaajalise visiooni puudumise tõttu heaks kiitnud elanike spontaanse tegevuse ja selle tagajärjel on tekkinud uued tiheasustusalad.

Ratsionalistlik-pragmaatilise lähenemise tulemusel on kerkinud ka paneel­elamupiirkonnad. Oma grandioossuses ahvatlevad urbanistlikud uuselamualad pakkusid siinsetele arhitektidele võimaluse realiseerida suurejoonelised linnaehituslikud visioonid. Tõsi, ka siin tuli järgida Moskva ettekirjutusi, kuid siinsete arhitektide roll keskkonna kujundamisel oli normide osava tõlgendamise tõttu suurem, kui ehk seni on arvatud. Kõik Tallinna mäed tõestavad, et paneelelamurajoone katsuti kujundada võimalikult kohapõhiste ja unikaalsetena, etteantud põhi­mõtteid kohati lausa eirates. Tuntumad näited on ilmselt rõngaslinn Väike-Õismäe, kuhu kolme mikrorajooni asemel kavandati üks makrorajoon, ning süvistatud kanal-kiirteega Lasnamäe. Loovalt ja ettekirjutusi kavalalt eiravalt ei lähenenud aga oma ülesandele mitte ainult teada-tuntud isemõtleja Mart Port, vaid ka tema kolleegid Eesti Projektis ja teistes riiklikes projekteerimisinstituutides. Inspiratsiooni ammutati Põhjamaade pehmest modernismist, mille abil kohandati Moskvast tulnud reeglid siinsetele oludele paremini vastavaks. Üllatavalt tihe suhtlus läänemaailmaga, seda eriti Hruštšovi sula ajal, kui peaaegu pool siinsetest aktiivsetematest arhitektidest käisid õppereisidel Soomes, toetas igati loovat lähenemist. Asjata ei ole tõmmatud paralleele näiteks meie Mustamäe ja Soome Tapiola ning Pihlajamäki vahel. Ootamatult palju kajastati mujal kuuldut-nähtud ka ajakirjanduses, asjalikud ja sageli läänemaailma planeerimislahendusi kiitvad artiklid ilmusid nii erialastes ajakirjades kui ka nädalalehtedes. Ajalehe Sirp ja Vasar paneelelamurajoone kriitiliselt analüüsivaid kirjutised nii arhitektide-planeerijate kui ka lihtsalt elanike sulest annavad tihti silmad ette tänapäevastele mahedatele arvustustele.

Planeerimise staatus nõukogude perioodil oli mõistagi võrreldamatult kõrgem kui tänapäeval. Selles aga ei mänginud rolli vaid plaanimajanduslik ühiskonnakorraldus. Kuna arhitektuurialast kõrgharidust hakati Eestis andma juba 1920. aastatel, oli jõudnud siin sotsialistliku riigipöörde ajaks välja kujuneda haritud arhitektkond. Seetõttu ei tasu imestada, et Eesti oli üks väheseid liiduvabariike, kus säilis iseseisev planeerimis- ja projekteerimisvõimekus ning tegutsesid vastavad institutsioonid. Planeerimist ja arhitektuuri väärtustas ka riigivõim, võimu aktsepteeritud arhitektidel-planeerijatel oli tugev positsioon nii valitsuse tasandil kui ka planeerimismeeskonna juhina. Tähtis on ka nõukogude perioodi üle elanud arhitektuurivõistluste traditsioon, mis on suunanud siinseid arhitekte jõuliselt loomingulise, sageli ka reegleid eirava isemõtlemise poole.

Pragmatismi peamised jooned ehk reeglite kohapõhine kohandamine ja a priori põhimõtetest hoidumine on Eesti planeerimisele sügavalt omased. Samuti on oluline usk inimese kaalutlus- ja otsustusvõimesse ning kahepoolsesse kommunikatsiooni. Samas on Eesti planeerimises hästi näha ka pragmatismi tumedam pool. Üldistest põhimõtetest kõrvalehiilimine, pikemate plaanide tegemisest hoidumine ning sisukate alternatiivide kaalumise vältimine on ehk kõige selgemalt pragmatismiga seonduvad siinsed planeerimisnähud.

Planeerimisõpe

Tänapäeval on planeerimise ja planeerija roll ähmastunud. Eesti ei ole siin erand, ruumilise keskkonna planeerimine otsib pidevalt oma kohta läänemaailma neoliberaalses ühiskonnas. Samas teeb meie olukorra keerulisemaks ühiskonnakorralduse muutus ja tervikliku planeerimishariduse puudumine. Mitmed pragmaatikute välja toodud suhtlevale-analüüsivale planeerimisele iseloomulikud oskused on leidnud rõhutamist ruumilise keskkonna planeerija kutsestandardis, kus planeerijas nähakse läbirääkijat ja planeerimismeeskonna juhti. Paraku ei ole kutsestandardis kajastuv veel juurdunud hariduses ja koolitustes. Ainult standardist siiski ei piisa, vaja on ka maailmavaadet ja ruumilise mõtlemise oskust, mis omandatakse ikka vaid kõrgkoolis. Ka planeerimishariduses ei ole Eesti olukord unikaalne, planeerija kui spetsiifilist kõrgharidust eeldav amet on luubi all ka teistes riikides. Nii küsib näiteks briti planeerimisteoreetik Philip Allmendinger, kuidas saab planeerimine olla elukutse, kui eksperditeadmine puudub ning oluline on vaid erinevate arvamuste koondamine.

Pragmatismil võiks olla planeerimisele kui erialale palju pakkuda. Lisaks eelkirjeldatud pragmatismi põhijoontele tuleb kasuks loovus, mis on Eesti planeerimisele olnud läbi aegade omane. Loovus kõige laiemas tähenduses, nii kitsastes (rahalistes) tingimustes leidlike lahenduste otsimisena kui ka pealehakkamise ja julgete planeerimisvisioonidena. Selleks et planeerijad tegutseksid visioonide elluviimise võimaldajatena, on vaja pragmatismi tugevamaid külgi edasi arendada ja tervikliku planeerimisõppega nõrkusi leevendada. Loov, stsenaariumipõhine mõtlemine peaks olema planeerimisõppe võtmetegur ja tagama planeerimise elujõu.

Kasutatud allikad

Horst W. J. Rittel, Melvin M. Webber, Dilemmas in a general theory of planning. – Policy Sciences 1973, nr 4, lk 155–169.

Philip Allmendinger, Planning in postmodern times. RTPI Library series. Routledge, 2001.

Philip Allmendinger, Planning Theory (Second Edition). Palgrave Macmillan, 2009.

Artikkel põhineb autori sel kevadel Tartu ülikooli regionaalplaneerimise erialal kaitstud doktoriväitekirjal „The changing role of the planner. Implications of creative pragmatism in Estonian spatial planning“ ehk „Planeerija muutuv roll. Loov pragmatism Eesti ruumilises planeerimises“ (juhendaja Kadri Leetmaa, oponent prof Tuna Taşan-Kok).