Puhata ja mängida

Arhitektuurimuuseumi suvilaarhitektuuri näitus tuletab meelde, et arhitektuuriajalool on kandev roll minevikupildi loomisel.

SARAH SÄRAV, KRISTER KRUUSMAA

Näitus „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ Eesti arhitektuurimuuseumis kuni 29. XI. Kuraatorid Epp Lankots, Triin Ojari. Kujundajad Silver Liiberg, Kaur Stöör, Ülo-Tarmo Stöör (Öö-Öö arhitektid). Näituse ja kataloogi graafiline kujundaja Laura Pappa. Kataloogi tekstide autorid Mart Kalm, Epp Lankots, Triin Ojari, Tiina Tammet.

On ilmunud järjekordne tõestus, et Eesti arhitektuuriloolased suurte väljakutsete ees ei kohku. Tihedate piidega reha, millega on viimaste aastakümnete jooksul süstemaatilise hoolega läbi töötatud kõikvõimalikud tahud Eesti ehitatud ruumist, on aina selgemalt jõudmas Nõukogude perioodini. Kui 1990. ja 2000. aastatel tähelepanu keskmes olnud sõjaeelse Eesti vabariigi arhitektuuripärand naudib ühiskonnas vaieldamatult positiivset kuvandit, siis Nõukogude ehituskunsti väärtust seletada on hulga keerulisem ülesanne.1 Ühest küljest vähene distants, teisalt tugev soov distantseeruda toovad kaasa selle, et paljude inimeste argiarusaamas liituvad näiteks Väike-Õismäe, Valgeranna puhkekompleks, Sillamäe Mere puiestee, Tallinna linnahall ja Rapla KEKi hoone üheülbaliseks „inetuks Nõukogude aja modernismiks“2 millel justkui a priori omaette väärtus puudub.

Epp Lankotsa ja Triin Ojari näitus ning Mart Kalmu kaasautorlusega ilmunud raamat „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ hõlmavad pealkirjast hoolimata eelkõige perioodi 1930–1980 ning kõige tihedama tähelepanu on pälvinud 1960.–1970. aastad. Tänu sellele võib käsitluse suurimaks teeneks pidada suure sammu astumist n-ö nõukaaegse ehituspärandi mõistmise poole selle tegelikus mitmekesisuses, ning sageli kvaliteedis ja originaalsuses. Suvilate ja maamajade tähtsus eestlaste eluviisis võib jätta petliku mulje: see tundub olevat meile midagi täiesti iseomast ja ehk isegi loomulik jätk seljaajusse kodeeritud mälestusele rehemajast, sooteest ja kalurionnist. Et suvituskultuuri jõudmine massidesse oli reaalsuses palju enam seotud linnastumise, transpordi, viiepäevase töönädala kehtestamisega (lühidalt – modernsusega), ei pruugigi suvilaist mõeldes kohe pähe tulla, kuid just sellest vaatenurgast on Lankots ja Ojari teemale lähenenud. Näitust, eriti aga raamatut tuleb tunnustada detailitäpsuse, tiheduse ja üle-eestilise haarde eest: ilmselt on seal ära mainitud peaaegu kõik suvituskooperatiivid ja -rajoonid, mis Nõukogude ajal valmisid. Käsitlus ulatub Muhu saarelt Värska sanatooriumi ning Narva paadikuuridest Kabli telkmajadeni. Vaevalt, et kusagil mujal „mingid datšad“ sellise tähelepanu osaliseks saada võiksid.

Rotermanni soolalaos avatud näitusele lisavad värvi kajastatavale ajajärgule vastavalt disainitud ja eri formaatides trükitud toredad plakatid, toekas kataloog (plusspunktid 1960. aastate vaimus raamatudisainile) ning laialdane meedia­kajastus, mis loovad juba eos kujutelma atraktsioonidest lihavast interaktiivsest näitusesaalist. Sääraste ootuste ja õhulosside arhitektideks on ilmselt soolalao endi viimased väljapanekud (näiteks ,,Betoonist võlutud. Ehitusinsener August Komendant“ ja ,,Oma tuba. Feministi küsimused arhitektuurile“), vabaõhumuuseumi õuele tiritud kolhoosi kortermaja ning nutikaid tehnoloogilisi lahendusi pakkuva vastavatud Narva muuseumi ekspositsiooni mõju.

Rookatusega telksuvila Rannamõisas. Arhitekt Hindrek Piiber, 1973.

Enno Raag / Eesti Arhitektuurimuuseum

Tehnoloogiast kõneldes oli näitusel esindatud ligikaudu kolm ekraani: üks köögiteleri mõõtu veerandtunni pikkust eestikeelset dokumentaalfilmi näitav aiandus- ja suvilateemaline 1970. aastate lõpu ekraniseering (kahjuks küll võõrkeelsete subtiitriteta), aeg-ajalt liikuvat pilti ette viskav puitstendile kinnitatud tahvelarvuti ja hiiglaslik projit­seering saali tagaseinas, mis kujutas sulnis vaikuses õõtsuvat mereranda. Seega oleks oodanud rohkem julgemaid lahendusi ja „elavamat“ ruumikasutust, mida soolalao näituseruum oma olemuselt ju ometi lubaks. Nõnda tekkis tagaseina pandud tühja rannajoone puhul tahtmine see näituse konteksti ja -tekstiga kokkusobivust otsides ehtida okastraadi ja hoiatussildiga „piiritsioon – mitte läheneda“. Niisamuti kui arhitektuurimuuseumi väliskülge tervitama tõstetud, ent külastajatele esmapilgul varju jääva klaaskasvuhoone näituseruumi lohistada ning soolalao keskele elusuuruses A-kujuline telkmaja paigutada. Minimalism muuseumisaalis on ju tegelikult tervitatav ja õigustatud nähtus, kui seda lubab kajastatav temaatika või kompenseerib muu lisavarustus, mis edastab sisuteabe. Antud juhul jäi aga teksti ja visuaalse osa vähesuse tõttu segaseks, kas tegemist on hõredalt varustatud nostalgiamuuseumiga, kus äratundmisrõõmu ja näpu väljasirutamist pakuvad fotod kodukandi suvilatest, või siis arhitektuurinäitusega, millel oleks justkui nõukogudeaegset suvitushoonestust sotsiaalse ajastupõhise kontekstiga siduv funktsioon. Paistab, et suurem osa teema haardest ja potentsiaalist on jäänud näitusega sama nime kandva raamatu kaante vahele.

Sisulise osa pealt võib väljapaneku ühe kitsaskohana esile tuua vaatenurkade puudumise, ehkki kõnealune teema neid hästi avada oleks lubanud. Seda enam, et möödunud aasta suve hakul esitasid kuraatorid näituse koostamise tarvis avaliku üleskutse saata mälestusi seoses aiandus- ja suvilakooperatiividega.3 Tunnustades näituse (algset?) ideed tutvustada suvilaarhitektuuri vähemalt osaliselt läbi üksikisikute mälestuste ja avada hoonete osatähtsus inimeste sotsiaalse elu kujundaja ja asjaosalisena, tekib küsimus, miks inimeste lood näitusel ning teemaderingi avamisel suures osas välja on jäänud. Ühtekokku jäi inventuurilaadse, spetsiifiliste ja paiguti avamata viidetega teksti taustal ähmaseks, et kellel siis täpsemalt oli õigus suvilat omada, kas lätlaste suvitusmajad olid meie kandi omadele sarnased ja mis sai suvilatest pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Nendele ja mitmetele teistele õhku jäänud küsimustele oleks ilmselt selgust aidanud luua võrdlused ja paralleelid teiste liiduriikidega või juba mainitud üheperelood, mis fiktiivseid või tegelikke narratiive pakkudes oleksid etemalt selgitanud suvilate käekäiku ja olulisust ning nende muutumist ajas. Avamata teemade taustal tekib aga mure ja kahtlus, kas näitust väisavad nooremaealised muuseumikülastajad või näiteks väljastpoolt endiste liiduvabariikide piire saabunud arhitektuuri- ja ajaloohuvilised mõistavad ning saavad ikka selge ülevaate XX sajandi puhkamiskultuurist Eestis. Muuseumikülastajatest kõneldes osutab venekeelsete näitusetekstide täielik puudumine nii konkreetse väljapaneku kui ka Eesti muuseumimaastiku üldisele probleemile, millel siinkohal pikemalt peatuda pole mõistlik. Ometi on ju nõukogudeaegne suvituskultuur valdkond, mis võiks huvi pakkuda nii eestlastele, Eesti venelastele kui ka ida poolt saabuvatele turistidele.

Tunnustades kuraatorite vaeva ja mitte esitades teostamatut soovi näha enda ees lahti rullumas kõiki võimalikke perspektiive kätkevat kriitilist ekspositsiooni, mis kataks täpselt ajavahemikku 1901–2000, jääb siiski küsimus, kas mitte ei ole Nõukogude Eesti puhkamiskultuuri kokku võetud liialt lihtsustaval ja joviaalsel viisil? Nii näituse kui ka raamatu puhul tekitab kummastust keele­kasutus: tundub, nagu oleks nõukogude­aegsest allikmaterjalist mitmedki propagandamaigulised keelendid ja arusaamad läbi ajaloolase sõela lipsanud. Näiteks räägitakse näitusel sõjajärgsetest kümnenditest heaoluühiskonna ülesehitamise muretus võtmes, suvilate massehituse üheks positiivseks tagajärjeks aga loetakse „noorte töökasvatuse arendamist“ (lk 135). Teisal on ajaloolisi protsesse tõlgendatud anakronistlike mõistetega: 1950. aastatel levima hakanud kommet metsas telkimas käia nimetatakse „rohujuuretasandilt avaldatud surveks“ Nõukogude puhkamiskultuuri muutmisel (lk 37). Üldiselt on tõsi, et elu kummalgi pool eesriiet oli sarnasem kui vahel tunnistatakse („meie vanemad ja vanavanemad oleks ikkagi 1960ndatel ihaldanud heledat mööblit ja 1970ndatel tumedat, ja miniseelikud oleksid läinud moodi siis, kui läksid“),4 ent Ojari ja Lankotsa käsitlus jätab kohati liialt kriitikavaba mulje. Luues lääneriikidega kohati kunstlikult mõjuvaid sildu, on toonitatud näiteks, et kuigi kooperatiivid olid omased Nõukogude Liidule, siis oli puhkamine ka Läänes riiklikult soositud ja reguleeritud eluvaldkond. Eriti just sagedased (ehkki sisuliselt õigustatud) paralleelid Soomega loovad tahes-tahtmata kujutelma ülejäänud vaba maailmaga käevangus rõõmsalt tulevikku sammuvast, isegi skandinaaviapärasest Eesti NSVst.

Sellest aga, et suvilarajoonid rajati üldiselt maadele, kust eelmised elanikud olid deporteeritud või sunnitud linna kolima, libisetakse raamatus üle mõne üksiku lausega (lk 36). Näituse­stendidel ei mainita seda üldse. Kas tõepoolest on tegu niivõrd triviaalse teadmisega? Isegi kui eeldada, et see on selge kõigile näitust väisavatele eestlastele (sealhulgas noortele), siis kaugematele külalistele võib nõukogudeaegsest suvituskultuurist lihtsalt vale mulje jääda. Samuti pole esile toodud, et need kaunid rannad, mille äärde suvilad ehitati ning mida kujutab terve näitusesaali tagasein, olid tegelikult suvitajatele valdavalt suletud. Kuhu jäävad puhkus okastraadi taga, piirivalvekordonid ja helgiheitjad, mis olid samuti osa nõu­kogudeaegsest puhkusekultuurist? Kuigi Eestis 1960.–1980. aastatel tegutsenud arhitektide looming kuulus vaieldamatult samasse esteetilisse sfääri Rootsi ja Soomega, võib meie ajaloo n-ö põhjamaise graniidini puhtaks pesemine kaasa tuua ootamatuid tagajärgi. Juhtumisi on narratiiv Eestist kui kõige läänelikumast, modernsemast ja jõukamast liiduvabariigist ka see, mida jutustab kremlimeelne propaganda – näitamaks, kui hea ikkagi oli vennalikult elada ja heaolu üles ehitada. Kuna üks osa sellest on muide ka kuvand Baltikumist kui Nõukogude Liidu kuurordist,5 on suvituskultuuri uurimine paratamatult põimitud ideoloogiliste vastasseisudega.

Näitus ning kataloog „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20. sajandil“ kujutavad muljetavaldava ulatusega käsitlust Eestis siiani sisuliselt uurimata teemast. Esiteks on selgitatud ühe niivõrd laialt levinud arhitektuurivaldkonna ajalugu ja väärtust ajal, kus fookuses olnud ajastu pärandit alles hakatakse hindama. Teiseks on selgelt välja toodud suvilate ehitamise ja suvituskultuuri ühiskondlik kontekst, asetades vaadeldavad protsessid moderniseerumise laiemasse konteksti. Loodetavasti tekib nii mõnelgi näitusekülastajal huvi, et kustkohast siis ema või vanaisa omal ajal selle maja seal Võsul ikkagi sai ja kuidas seal toona suvitati … Siiski tuleb tõdeda, et pea entsüklopeediliste omadustega käsitlusel jääb kohati puudu sügavusest ja vajalikust kriitikast allikmaterjalide ja vaadeldava ajastu suhtes. Näitusesaalis viibides on samuti tunne, et teema ei jõua oma täies põnevuses plakatilt muuseumi­seinte vahele. Ja kuigi meie ajalookäsitlus ning -taju Nõukogude perioodist peab paratamatult muutuma mitmekülgsemaks ja tasakaalustatumaks, ei tohiks pendlil lasta teise äärmusse söösta ning nostalgiasse unelema jääda. Kuna ehitised on kõige mõjuvamad objektid, mis möödaniku meieni toovad ning selles viibida lubavad, on arhitektuuriajalool kandev roll mineviku­pildi loomisel. Arhitektuuriajalugu ei räägi kunagi lihtsalt majadest.

1 Ingrid Ruudi, Topeltmoraaliga ühiskonna tunnismärk. – Sirp 8. XI 2019.

2 Indrek Kiisler, Helme laseks lammutada nii Maarjamäe memoriaali kui ka linnahalli. – ERRi uudisteportaal 24. VIII 2020.

3 Arhitektuurimuuseum ootab pilte ja lugusid nõukogudeaegsetest suvilatest. – ERRi kultuuriportaal 12. VI 2020.

4 Rein Raud, Täiusliku lause surm. Mustvalge Kirjastus, Tallinn 2015, lk 102–103.

5 Boris Jegorov, Why the Baltics was a great place to live under the Soviets. – Russia Beyond 16. VI 2020. ihttps://www.rbth.com/history/332322-why-baltics-was-great-place?fbclid=IwAR30Nzn24hoS8gspD-YdWHMBSwgEzkMYhYY0ZpUJIS93N9LTVwGbXkZUGYY

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht