Punk Käina Tuuletorn

Illimar Truverk: „Hiiumaa seostub tuulega, see puhub merel ja maal, nii et tahtsime tuule hoonesse sisse projekteerida.“

GRETE TIIGISTE

Käina elamuskeskus Tuuletorn. Autorid arhitektid Illimar Truverk, Hannelore Kääramees, Kristjan Lind, Külli Kübbar, Kaur Käärma, Ionel Lehari ja Tiiu Saal. Tuuletorni ehitas Eston Ehitus, ekspositsiooni tegi produktsiooniettevõte Motor.

Tänavu juunikuus avati Hiiumaal Käina alevikus Arhitekt11 projekteeritud elamuskeskus. Arhitektid pakkusid hoonele välisilme järgi nimeks Tuuletorn. Milline on tähelepanuväärse uusehitise panus Hiiumaa arengusse?

Suuresti plekist fassaadiga elamuskeskus Tuuletorn ehitati Käina ujulahoone külge ning tegu on pikalt pooleli olnud spordimaja edasiarendusega. Projekteerimiseks ja ehitustöödeks saadi raha peamiselt EASi regionaaltoetuste fondist, mille abil kerkib väiksemaid turismikeskusi teisteski Eesti paikades. Käina uuenenud hoonel on nüüd mitmeid funktsioone: seal on ekspositsioon ning ronimissein, kuid endiselt saab käia basseinis ujumas.

Büroo Arhitekt11 projekteeritud juurdeehitust on nimetatud ka porgandiriiviks, mida hoone välisilme justkui meenutab. Hulknurksed vormid, plekist koorik ning tihedalt lipnevad pleki­ribad toovad esmalt meelde just riivi. Kui tulla Heltermaa ja Emmaste poolt või hoopis vaadata hoonet üle Käina lahe, on selge, et see on muutnud märkimisväärselt aleviku üldpilti. Tuuletorn tõmbab Käinale tähelepanu, loob alevikule iseloomuliku silueti, mille moodustasid senini vaid konserveeritud Käina kiriku varemed ning tööstus­hoone korsten. Tuuletorn on loodetavasti maamärk, mis toob kohale nii sise- kui ka välis­turistid ja teeb Käinast Hiiumaa lõunaosa keskuse.

Arhitekt Illimar Truverki sõnutsi ei lähenetud projektile tavapäraselt. Büroos projekteeritakse suuremas osas kortermaju ja büroohooneid, kuid nüüd taheti teha midagi punki. Elamuskeskuse hoones on viiel korrusel välja pandud Hiiumaad ja saare elu tutvustav ekspositsioon, sealt leiab kalavõrgust tehtud õhus lesimise koha, fotonäitusega galeriiruumi, ronimisseina, vaateplatvormi, kohviku ja meenepoe. Pakutakse elamust, mis on iseenesest suhteliselt defineerimatu toode. Eesti keele seletava sõnaraamatu järgi on elamus kogetavates tajudes, muljetes või üleelatavates tundmustes väljenduv eriline psüühiline seisund. Seega on see, mida majalt võib oodata ja saada, väga subjektiivne.

Elamuskeskusi hakkasid esialgu rajama peamiselt suurkorporatsioonid, et tutvustada oma tooteid eraldi ruumis, anda kliendile võimalus katsetada toodet muljetavaldavates tingimustes. Tegemist on võimalusterohke ja areneva turundusstrateegiaga.¹ Turismindus on selle asutusetüübi üle võtnud ja kombineerinud selle näituseasutuse sisulise tegevusega. Siiani olid sellel n-ö turul peamiselt kunstimuuseumid, mis on teisenenud elamust pakkuvateks asutusteks. Neid iseloomustab tihti tuntud arhitektide ja kujundajate välja mõeldud ruumilahendus, mis peab publiku kohale meelitama.² Tuuletornigi puhul on üks suuremaid vaatamisväärsusi just hoone arhitektuur. Muuseumilaadne on Käina elamuskeskus kas või galeriiruumi tõttu, kus sel suvel on välja pandud väike fotonäitus Hiiu elu kohta. Ehk kohtab seal edaspidi ka Eesti nüüdiskunsti. Globaalkultuuris on keskmes vaba aja täitmine meelelahutusega. Seda saavadki teha seesugused elamuskeskused nagu Tuuletorn, mille üks autoreid arhitekt Illimar Truverk räägib siinkohal keskusest lähemalt.

Miks kavandasite Käinasse just elamus­keskuse?

Illimar Truverk: Hiiu vald keskuse tellijana oli juba päris täpselt välja mõelnud, milleks neil hoonet on tarvis. Käinale oli vaja märki, et meelitada inimesi kohale aasta läbi, ka väljaspool suvitushooaega. Käinas soovitakse saada Hiiumaa pealinna Kärdla kõrval rohkem pildile ja selleks oli vaja tõmbekohta. Otsustati, et tuleb luua elamuskeskus. Hakkasime siis arhitektide ja ekspositsiooni meeskonnaga mõtlema, mis on elamus, ning võtsime ülesandeks anda elamusele vorm.

Kuidas jõudsite sellise arhitektuurilise välisilmeni?

Hoone väljanägemine ja kuju tuli selline, sest tahtsime teha midagi punki, mis oleks teistsugune kui meie igapäevatööd. Büroos teeme pigem elumaju ja ühiskondlikke hooneid, näiteks raamatukogusid ja koolimaju. Seekord tuli luua Käina vaatamisväärsus.

Hiiumaa seostub tuulega, see puhub merel ja maal, nii et tahtsime tuule hoonesse sisse projekteerida. Nii valisime fassaadimaterjaliks pleki, mis tuules heliseb. Fassaadi rohked avaused kindlustavad tuulelaulu. Tegelikult ongi hoone fassaadi sisse peidetud üks Hiiu rahvalaul, mis tuule käes heliseb. Sellest ka nimi Tuuletorn. On väga tore, et majal on juba mitu nime: niiviisi hoone oma olemasolu kinnistabki. Tuuleriiv sobib väga hästi, on sümbolistlik, porgandiriivis on üksjagu hiidlastele omast huumorit.

Hoone vormi on peidetud terav Hiiu nali, kuna selle välimust võib tõlgendada mitmeti. Hiiu nali on natuke räige ja terav, igal juhul hea ja elamuslik. Selline võiks olla see hoonegi: meeldib või ei, aga meelde jääb. Selline fassaad mängib ilmaoludes valguse ja varjuga.

Millest ekspositsiooni kavandamisel lähtusite?

Ekspositsioon on kavandatud koos sama meeskonnaga, kellega tegime ka 2010. aasta Shanghai EXPO Eesti paviljoni. Tuuletornile tuli läheneda nagu paviljonile, nii et see oli paras väljakutse. Tuuletorni puhul oli meie eesmärk n-ö üle võlli panna ja teha midagi tava­päratut, mis tähelepanu ärataks, seda ka ekspositsiooni osas.

Ekspositsioon peaks pakkuma midagi kõigile, katma ülevaatlikult terve Hiiumaa ja andma aimu, mis saar see selline on. Keskus peab olema ilus, huvitav ja hariv. Meil polnud plaanis teha midagi hillitsetut, pigem põnevat. See ilmneb ka ekspositsioonis, mis on laotatud viiele korrusele: näeb merealust maailma, Hiiumaa maastikku ja loodust, hiidlasi ja nende kodusid, ilmastikunähtusi ning lindude elu.

Külastaja veedab ekspositsiooni keskel ligukaudu kaks kuni kolm tundi ning tal ei tohi igav hakata. Ka kooliõpilaste grupid peaksid saama tervet külastust nautida ning kaasa mõelda. Temaatiliselt on tegemist pigem hariva esmaülevaatega Hiiumaast. Tagasiteel ekspositsiooni algusesse saab avastada väljapaneku uusi tahke ja turnida veel kord ronimisseinal. Mõtlesime külastajatüüpide peale, näiteks panime palju rõhku siinsetele noortele, et neil oleks tegevust ning nad ei läheks paha peale. Neile peaks rõõmu pakkuma juba mainitud ronimissein, aga varsti saab keskuses ka bowling’ut mängida.

Millise elamuse saab Tuuletornis arhitekt?

Igaüks saab omamoodi elamuse. Põhiline eesmärk oli hoone kavandamisel, et elamuskeskus ei saaks liialt tõsine. Arhitektile on suurim elamus hoone ise ning see, et ta on nüüd niisugusel kujul valmis ja Käina pilti ilmestab. Juba hoonest möödumisel saab kätte mingisuguse tunde.

Hoones on mugav ka erivajadustega inimestel, sest ekspositsiooni saab külastada liftiga, kuid nad jäävad siiski kõrvale vaatetorni, võrgul vedelemise ning ronimisseina pakutust. Millega olete selle vajakajäämise tasakaalustanud?

Tänapäeval tuleb projekteerides alati arvestada universaalse disainiga, pidada silmas erivajadustega inimesi, aga ka lihtsalt lapsevankriga külastajad. Kuna tegu on siiski elamuskeskusega, tulevad piirid ette, ka rahalised. 90 protsenti hoonest on ligipääsetav kõigile ja sellega saab külastuse eesmärk täidetud. Väga arvestasime erivajadustega, kõik saavad minna kõigile korrustele. Vaateterrassile küll kõik ei pääse, aga tegelikult polnudki algul mõeldud, et sinna ka minna saab. Vaateplatvorm on hilisem lisandus.

Kas Tuuletorn võib mõjutada Hiiumaa hoonestust? Kas saarele on vaja veel mõnda elamus- või turismikeskust?

Arvan, et ei ole. Hiiumaad ei tohi täis ehitada. Hiiumaa võlu peitubki rahus, looduses ja näiteks väikesadamates. Saarele minnaksegi rahu ja privaatsust otsima.

EASi toetustel rajatakse elamuskeskusi üle Eesti. Sellega tõusevad väiksemad paigad kindlasti rohkem esile ja saavad nähtavaks. Mida te sellest arvate?

See on väga tervitatav, aga ennast ei tohi kordama hakata. Pole mõtet ehitada igale poole sama funktsiooniga sarnaseid hooneid – keegi ei jõua neid ära külastada.

Kas soovite veel mõne elamuskeskuse projekteerimisel kaasa lüüa?

Elamuskeskuse projekteerimine on piiride kompamise koht. Võtaksime sellise töö bürooga vastu, sest nii saame vaheldust. Kümme aastat tagasi tehtud Shanghai paviljoni hoone meeskond kohtus taas Tuuletorni projekteerimisel. Seda võiks veel ühe korra teha.

1 Saurav Bhaik, Experience Centres as the „New-Age“ Marketing in the India of 2019. – Entrepreneur 6. VI 2019.

2 Mark Pennings, Art Museums and the Global Tourist: Experience Centers in Experiencescapes. – Athens Journal of Tourism 2015, vol. 2, nr 4.