Roosa ufo

Kunstihoone Lasnamäe paviljoni ulmelise potentsiaaliga võib siduda kultuuri palju laiemalt kui üksnes nüüdisaegne kunst.

HANS ALLA

Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljon. Arhitektuuribüroo Salto, avati novembris 2022.

Lindakivi kultuurikeskuse kõrvale remondi ajaks komandeeritud Tallinna Kunstihoone on võrgutava roosat värvi paviljoni näol esitanud pealinnale ja selle kultuurielule nukra väljakutse. Miks alles nüüd? Miks ainult ajutiselt? Miks ikka veel Lasnamäe linnaosa kultuurielumaastikuna peljatakse? Kas praegu, igasuguse rahvuspõhise vastandumise foonil peaks rohkemgi kartma? Kosmose­laevana Laagna tee kõrvale maandunud tahukarõngas esitab tahes-tahtmata küsimusi, rikkudes ühtlasi Tallinna ülimalt rangeid ruumiprestiiži reegleid ning tekitades oma ulmelisusega võõritust.

Kosmoselaev Koorti tänaval

Kunstihoone paviljon ei hakka kuidagi vastu mõistuslikele käikudele. Pole olemas ratsionaalseid argumente, miks ei peaks paiknema Tallinna suurimas, ent vaimselt kõrvalisevõitu linnajaos tähtsaid kultuuriinstitutsioone. Kumugi rajati Kadriorgu, eirates tava, et säärased riiklikult olulised kultuuriasutused asetatakse kõige väärikamasse linnaruumi ehk kesklinna. Lasnamäe roosa maja sobib arusaamaga, mida on väljendanud akadeemik ja kirjanik Darko Suvin, kirjeldades teadusulme tarviliku tingimusena novum’it: uut, mis ei ole vastuolus meie arusaamadega maailmast, ent tekitab meis võõritust. Ulmeteoses esitab autor alternatiivse maailma, mis mahub mõistuslikesse raamidesse, ent lugejale-vaatajale tehakse juba üksnes poeetiliste vahenditega selgeks, et see pole tuttav maailm. See on kõverpeegel. Roosa maja poeetika, sealhulgas ebamäärane, ent intensiivselt emotsionaalne värv, annab kätte juhtlõnga, kuidas Kunstihoone kolimist Lasnamäele mõista.

Säärane ulmeline võõritus nõuab täie efekti saavutamiseks ka arusaamist, milline see olukord siis päriselt on. Mis meile antud novum’is võõras tundub? Tallinna kui Euroopa ühe kiiremini rahvuslikult ja varanduslikult segregeeruva linna staatus on geograaf Tiit Tammaru töö tõttu hästi teada asi. Seda kinnitavad uuringud, aga ka anekdootlikud vaatlusandmed, mida kohtab siin-seal iga natukese aja tagant. Lasnamäel pole kino, sealt leiame ühe alaliselt tegutseva teatri, mida mina pole kunagi külastanud (kas teie olete?). Seal pole ka mitte ühtegi galeriid või kunstiasutust, asumile lähim muuseum on Ülemiste Citys, kindlustusettevõtte IF ruumides toimetav Eesti kindlustuse muuseum. Eesti kunstimuuseumi hooned Kadrioru pargis, tegelikult vaid järsakust alla sammuda, on vaieldamatult Lasnamäe-välise maailma osa, nagu asub ka väljaspool kultuurilist Lasnamäed aasta-aastalt üha tarbetumana mõjuv Ülemiste City.

Planeet Lasnamäe

Tallinna nüüdisaegse kunstielu esindusinstitutsioon väga aulise ja sama amortiseerunud majaga Vabaduse väljakul ei kuulu samuti sellesse maailma, ei geograafiliselt ega ka vaimult. On suur vahe, kas kunstinäitust ümbritseb Edgar Kuusiku ja Anton Soansi riiklikult tellitud moodsus euroopalikul esindusväljakul või kaheksa- kuni neljateistkordsed tüüpprojekti järgi ehitatud majad, mis meenutavad Nõukogude kultusfilmis „Saatuse iroonia ehk Hüva leili“ nähtut, taustal kõlamas Lasnamäe kanalis voolava liikluse kohin. Vahetu kogemus on totaalselt teine ning võõritus lihtne tekkima. Roosa maja puhul pole küsimus praegu veel niivõrd selles, miks see võõritus tekib, vaid just selles, et see tekib. Tallinna kultuuriline segregeerumine, varalise-rahvusliku eraldatuse tulemus, ei ole ju vaidluskoht ning on tuntav mujalgi me linnas, Lasnamäel aga iseäranis valulikult.

Lasnamäe Kunstihoone roosast majast levivad nähtused sunnivad taas ja taas küsima, mis meil viga on, et see kõik näib nii tulnuklik.

Priit Mürk / ERR / Scanpix

Roosa maja vastandub oma ümbrusega, kuid mitte tahtlikult, vaid isepäiselt, see pole mitte tülin, vaid ärritaja-erutaja-ergastaja. Kõndige näiteks mööda Laagna tee sildu sinka-vonka paviljoni poole, nagu mulle soovitati, ning katsuge tabada kiiskavroosa majanurk, mis esimesena paistma hakkab. Märgake, kuidas hoone kasvab, roosa domineerima hakkab ning tõmbab üha rohkem tähelepanu puht kontrasti pärast. Moodulmaja ise on nagu XXIII sajandi merekonteiner (ütlen seda siira heatahtlikkusega, soovimata solvata Salto arhitekte, projekteerijaid või ehitajaid). Tarbelisus ning tavalisus on võtmetähtsusega, et roosa maja ei oleks üleolev me-teile-veel-näitame-päris-kunsti-matsid-kultuurikoloonia. Ilma vormilise lihtsuse ja tavalisuseta, mida rõhutab ka pelgalt lehtpleki sakke meenutav püstlaudis, oleks liialtki kerge tõlgendada kogu Lasnamäele lähetamise seika kultuuri harimatutele viimisena.

Kuid roosa maja (ühes majataguse kemmerguga) on pigem Ridley Scotti „Tulnukast“ pärit räpane kosmoselaev-rafineerimistehas Nostromo kui „Star Treki“ ultramoodne universumi valgustamise missioonil seiklusest seiklusse tõttav USS Enterprise koos vinnitu näonaha ning täiuslikus lihastoonuses meeskonnaga. Nagu iga ulmeteos ei kõnele ka roosa maja ennekõike mitte tulevast, vaid olevast. Oma olemasoluga viitab ta potentsiaalsele võimalusele Tallinn paremaks teha, oma olemusega aga, et seda ei ole tehtud. Nostromo kui hüperindustriaalne kasumimasin, kus vaid häda pärast väiksepalgalist ekspluateeritud inimmeeskonda vaja, on utreeritud näide, kuid kannab endas sedasama räpase, vastiku, ahne, ebainimlikust majandusloogikast tõukuva tuleviku maiku. Sellelt kursilt leiavad end pessimistid tänapäevalgi. Seda võiks ka vastandada täiesti argiseks muutunud elonmuskliku või stevejobsliku klanitud ja naiivse tarbimisfuturismiga, kus iga häda lahendab järgmine kõrgtehnoloogiline vidin, olgu see Iphone või elektrijaama korstnas süsiniku püüdmise aparaat. Inimgeograafide tööd jälgides näib, et ega ka Tallinnas segregeerumisvastase võitlusega hästi ole. Kui turumajanduslikus ühiskonnas jääb midagi liialt pikka aega tegemata, näiteks Lasnamäele kino või Eesti kunstimuuseumi filiaal, siis karta võib, et ikka seepärast, et keegi ei suutnud siit kasumit üles leida.

Igavesti ajutine

Roosa maja ulmelise potentsiaaliga võib siduda kultuuri palju laiemalt kui üksnes nüüdisaegne kunst. Lasnamäe elukondlike probleemide lahendamiseks kiputakse alatasa pakkuma, et Tallinna suurimasse linnajakku tuleb lisada avalikke funktsioone, panustada sesse paika. Roosa maja näol on nüüd olemas panus, mis ületab tavalised taristu­investeeringud vähemalt omanäolisuse ning ka tähendusvälja avaruse poolest. Kui Kunstihoone tagasi korralikult remonditud koju läheb, vesiklosetiga sise­ruumides ja puha, siis kolitagu roosasse majja sisse järgmine linna keskne kultuuriasutus.

Kumu tehku oma suure saali näitusi ühel hooajal sealsamas. Estoniale otsitakse võimalusi uueks kontserdisaaliks, seniks aga võib teha paar pungimat askeesiharjutust võimalikult ebasobivates tingimustes. Parem ikka, kui Unesco maailmapärandiga mängimine. Teatritki võiks nii halbades tingimustes mõnda aega teha, eriti just lavastusega, mis kohe üldse säärasesse jändrikku kammerlikku ruumi ei sobi, mis seal hingitseks ega pääseks mõjule. Järgmine „Macbeth“ palun lavastada nii, et publik isegi istuda ei saa, rääkimata näitlejate nägemisest – solidaarsusakt ebavõrdselt koheldud kunstivaldade vahel seegi.

Lindakivi paviljon ehk roosa maja, mis maandus Lasnamäele nõnda järsku, et polnud mahti isegi selle kanalisatsiooni ühendamiseks, peaks sinna ka jääma. Kord üles seatuna ei tohiks tugevat kujundit raisku lasta. Roosast majast levivad nähtused nõuavad taas ja taas küsimist (näiteks maikuise kontserdi vaheajal juba üle ajavas Toi-Toi plast­pelleris): „Mis meil viga on, et see kõik nii tulnuklik näib?“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht