Rosa Barba

Muljeid VIII rahvusvaheliselt maastikuarhitektuuri biennaalilt Barcelonas

KRISTI GRIšAKOV

Küllap tuleb paljudele üllatusena, et kõiksugu võimsate paviljonidega hiilgavate kunsti- ja arhitektuuribiennaalide kõrval on maastikuarhitektuurilgi oma, veidi lühema ajalooga biennaal. Sündmus on kaheksanda toimumiskorraga kasvanud vägagi arvestatavaks ja kõrge kvaliteediga konverentsiks, mille põhiosa moodustab Rosa Barba nimelise rahvusvahelise maastikuauhinna üleandmine. Auhinna saab ka parim maastikuarhitektuuri õpetav ülikool ja peetakse sümpoosion parasjagu kuumimal teemal. Sellel aastal oli see „Maastik just sinule” („A landsacape for YOU”) ning keskenduti kaasavale osalusplaneerimisele maastikuarhitektuuris.

Oluline on siinkohal mainida, et esimest korda ei olnud rõhk ainult Euroopal, vaid võistlesid tööd kogu maailmast. Vaieldamatu staarnominent oli New Yorgi High Line’i arendus (James Corner Field Operations, Diller Scofoldio + Renfro ja Peat Oudolf), vanal raudteetrassil kõrguv park, millest on paari viimase aastaga kujunenud New Yorgi üks tuntumaid ja armastatumaid vaatamisväärsusi. Sümpoosioni superstaar oli sotsioloog ja majandusteadlane Saskia Sassen, keda tuntakse eelkõige maailma linnade ja globaalse majanduse suhet uuriva teadustöö tõttu.
Nende kahe näite põhjal võib öelda, et maastikuarhitektuuris pole juba ammu tegemist maastikuga selle kitsas, parki või haljasala tähistavas tähenduses. Maastiku mõiste on laiem kui kunagi varem: see hõlmab terveid piirkondi ja linnu, ületab riigipiire ja ühendab rahvaid. Maastik on midagi enamat kui lihtsalt territoorium ja paljas maapind. Maastikuarhitektid on võrdselt pundis arhitektide ja (linna)planeerijatega, kes peavad globaliseerunud maailmas leidma vastuse täpselt samadele küsimustele: kuidas saab keskkond aidata lahendada meie ajastu suurimaid probleeme – vältida suuri looduskatastroofe, aidata kaasa jätkusuutlikkusele ja reostuse kõrvaldamisele, liita eri rahvusest linnalisi kooslusi ning juhtida piirkondade terviklikku arengut katalüsaatorina, mitte majandusprotsesside sabarakuna. See on väga suur väljakutse, mida ei saa vastu võtta ükski ruumidistsipliin üksi, kuna ükski neist ei hõlma selleks piisavalt teadmisi. Maastikuarhitektide ja arhitektide rolli suhtutakse üha sagedamini kui sanitari või probleemilahendaja omasse. Tagaplaanile on jäänud (maastiku)arhitekt kui kunstnik ning ilu ja esteetika looja. Kuidas leida tõsiste probleemide lahendamise ning kunstilise eneseteostuse vahel tasakaal, on igaühe ego ja südametunnistuse küsimus. See omakorda viib meid ka biennaali peateema, nn igamehe maastiku juurde. Mineviku avalikesse hoonetesse ja parkidesse võidi tõesti suhtuda kui kingitustesse rahvale, need tuli lihtsalt tänulikult vastu võtta. Kingitud hobuse suhu ei ole viisakas vaadata, kuid kui tuleb välja, et see hobune on soetatud sinu oma (maksumaksja) raha eest, siis tekib ikka tahtmine kas või korra suhu kiigata. Nõnda on tänapäeval avalike objektide kavandamine visioonikonkursi asemel pigem kaasamisprotsessi nägu. Seejuures peaks lõpplahendus olema ikkagi uuenduslik ja kunstiliselt kõrge kvaliteediga. Eriti oluliseks on sealjuures muutunud teostajate hea jutuvestmisoskus. Elevandiluutornist tuleb tahes-tahtmata alla tulla – ise valid, kas ronid või kukud.

Nominendid ja võitjad
Nominentide seas oli vaid üksikuid mitte­linnalisi projekte, sh publiku lemmikuks valitud geomeetrilised termid ehk (Termas Geométricas, German Del Sol Architects), mis oligi ainuke ürgloodust vormiv töö, looduslike kuumaveeallikate vormimine veidi inimsõbralikumaks spaa-alaks. Teise võimsa ning praeguseid probleeme edukalt lahendava projektina võib mainida minu lemmikut, Barcelona lähikonna Vall d’en Joani prügimäe maastikulist restaureerimisprojekti, millega tahetakse isegi La Sagrada Família kirikust sügavamast jäätmetega täidetud orust teha põllumaa ning vabaõhupark. Muuseas, maastiku all lebav konserveeritud prügi annaks
12 000 inimesele aastajagu  elektrit.
Nagu mainitud, olid teised nomineeritud selgelt linnamaastiku-tööd, millega lahendati mitmesuguseid probleeme (tööstusmaastikud, koolihoovid, märgalad ja asumipargid), ning väga erineva maksumusega. Näiteks High Line’i projekti kogumaksumuseks hinnatakse ligi 156 miljonit dollarit, Kanada Folly Foresti koolihoovide projekt nõuab vaid 20 dollarit ruutmeetri kohta. Siiski ei tohi unustada ka projektide otseseid ja kaudsemaid tulusid, mis on näiteks High Line’i puhul üle miljardi dollari ja andnud laiemale publikule võimaluse maastikuarhitektuuri objektide kaudu tõeliselt linna arengut suunata.
Žürii kriteeriumid sõnastati väga selgelt: võitja pidi sellel aastal olema väljastpoolt Euroopat, olema julgelt ning häälekalt edasi viinud maastikuarhitektuuri eriala nii, et tal on olnud oma projekti üle täielik kontroll ja ta on suunanud kinnisvaraarendajaid ja omavalitsust tegema õigeid otsuseid, mitte olnud vaid nende visiooni vormistaja. Üks olulisemaid kriteeriume, mida küll sellisel kujul ei sõnastatud, oli „suure raha lõhn” – õigemini selle puudumine. Kuigi kõigi nomineeritud projektide maksumus ei olnud kindlasti väike, on ühel miljonil ja mitmesajal miljonil siiski suur vahe, ning projekti ruutmeetri maksumus oli oluline tegur.
Kes siis lõpuks võitis? Kõrgelt hinnatud Hiina Qunli pargile (Turenscape koos Pekingi ülikooliga), mille eesmärk on koguda üleujutuste vett, ja New Yorgi High Line’ile sai saatuslikuks liigne sära ja kuulsus (muuseas, paari nädala eest avati ka High Line’i uus etapp nii mõnegi värske disainilahendusega, sh jupp originaalset rohtukasvanud raudteetrassi, mis on erinevalt ülejäänud osadest originaalkujul säilitatud).
Londoni Dalstoni asumipark (J & L Gibbons + muf architecture/art) oli oma lihtsuse tõttu tugev kandidaat. Mitte just väga jõukas Dalstoni piirkonnas kaardistati rohealasid, et kujundada neist aktiivses kaasamisprotsessis nn katkendlik asumipark, mille juppidel oleks mitmesuguseid linlikke ja piirkonna elanike tegevust toetavaid funktsioone. Kogu projekti kõige olulisem osa ei olnud niisiis üldse maastikudisain, vaid omavalitsuse ja elanike omavahelise suhtlusprotsessi juhtimine ning omavalitsuse konsulteerimine küsimustes, kuhu üldse oleks Dalstonis mõtet raha investeerida.
Kuna aga võitja pidi siiski olema väljastpoolt Euroopat, siis jäi lõpuks lauale vaid üks projekt, Aucklandi põhjapoolse kai promenaad (TCL + WA). Pealtnäha polnudki tegemist millegi erilisega. Tööstusalade ja mereäärse ümberkujundamist haljasaladeks on ka enne nähtud ning vormiliselt millegi täiesti uuega välja tulla tundub pealtnäha võimatu missioon. Aucklandi lahendus tõusis esile kahe asja poolest: kohaloo oskuslik kasutamine ning läbimõeldud kasutusstrateegia. Paiga algne – põlisasukate asulakoha aegne ürgloodus – suunas haljastuse lahendust: see taasloodi tänapäevases võtmes, näiteks rajades mere äärde märgalasid. Maastiku­arhitekt veenas kinnisvaraarendajad loobuma oma esialgsest plaanist ajada sadamaalalt välja kalurid ning sadama­atribuutika, nagu vanad konteinerid jms. Kalurid, kalakuurid ja värsked kalaroad toovad inimesi nüüd iga ilmaga siia uudistama. Piirkonna seotus linnaga ja mereäärse promenaadi ühendusteed toetasid ala taasavastamist. Siiski ei jäädud lootma vaid ruumiliste ühenduste loomisele-tõhustamisele, vaid rabati ka aastaringse aktiivse programmi ja tegevusvõimalustega, alates ekstreemspordikeskuse rajamisest vanadesse mahutitesse ning lõpetades välituru ja festivalidega. Kirsiks tordil oli uusi merevaateid avav suur metallkonstruktsioon – ainus alale lisatud arhitektuurne vorm –, mis vaadete pakkumise kõrval toimib ka uue sümboli ja majakana, seda tänu öisele valguslahendusele.

Kristi Grišakov on TTÜ Tallinna kolledži maastikuarhitektuuri lektoraadi juhataja.

Rosa Barba maastikuauhinna võitis seekord Aucklandi põhjapoolse kai promenaad ehk kohaloo oskuslik kasutamine ning läbimõeldud kasutusstrateegia.
Autorid on Taylor Cullity Lethleani maastikuarhitektid koostöös Waterfront Aucklandiga.