Ruumiabsurdi tekkepõhjused

Heiki Kalberg: „Planeerimises on riigi roll vastuoluline, otsustatakse oma mullis ja see loob olukorra, kus uuel maanteel asuvad loomade ülepääsud keset kaevandusala.“

MERLE KARRO-KALBERG

Novembri alguses toimus Tartus VI ­planeerimiskonverents. Seekordne ­kokkusaamine oli pühendatud planeerimisõigusele ja ühtlasi tähistati planeerimisseaduse 25. aastapäeva. Kui palju julgetakse kavandada kahanevale asustus­alale? Kas maaomanikul on voli oma maaga teha, mida iganes tahab? Millised on riigi prioriteedid keskkonna kavandamisel? Sellest ja veel muustki räägime järgnevalt konverentsi nõukogu liikme, planeerija Heiki Kalbergiga.

Kuidas on ruumiline planeerimine 25 aasta jooksul arenenud?

Ruumiline planeerimine on läinud bürokraatlikumaks. Konverentsil rääkis Pille Metspalu planeerimisest USAs ja tõi välja, et tihkeid üldplaneeringuid ei suudetud enam endalegi selgeks teha. Mindi väga juriidiliseks ja püüti kõike väga täpselt kirja panna. Ka Eestis ollakse sinnapoole teel. Kui meil viis aastat tagasi planeerimisseadust uuendati, siis räägiti, et ehitada on nüüd lihtsam. Tegelikkuses on planeerimine pikenenud ja see eeldab kohalikult omavalitsustelt lisatööjõudu, koormab arendajat.

Juristid arvavad, et üldplaneering peab andma väga täpsed ehitusjuhised. Hoone kõrgus, täisehitusprotsent, arhitektuursed tingimused jne. Ühe üldplaneeringu keskmine eluiga on 15 aastat. Kui teeksime nii täpsed üldplaneeringud, siis järgmised 15 aastat poleks omavalitsustel mõtlevaid ruumispetsialiste tarvis. Minu arvates on see vale.

Kohalik omavalitsus peaks ise oma tunnetuse järgi määrama. Kõik oleneb sellest, kui suur on ehitussurve, kui palju on üldse vaja ehitamist reguleerida. Meil on piirkondi, kus ehitussurve on suur ja ehitamine vajabki täpset reguleerimist, aga on ka selliseid omavalitsusi või piirkondi, kus kümne aastaga on uute elamute ehitamiseks välja antud kolm ehitusluba. Kui pole suurt ehitussurvet, siis tuleb iga ehitamise soovi käsitleda eraldi. Pole õige, et me määrame kogu vallale ühesugused ehitustingimused või käime kõik valla osad läbi sellise täpsusega, et igale piirkonnale määratakse ehitamise tingimused mahust materjalideni. Kui võtame ühe tuhande ruutkilomeetrise pindalaga valla ja tahame kõik piirkonnad detailselt ära määrata, siis nõuab see väga suurt inimressurssi ja see on kohati mõttetu töö, sest paljudes piirkondades ei soovitagi lähiaastatel ehitada. Kui määraksime laia laastuga, et terves vallas võib elamute kõrgus olla kümme meetrit, siis mis on selle nõude mõte näiteks seal, kus juba on tihe kompaktne hoonestus, aga mille kõrgus on viis meetrit. Kui nende vahele hakatakse nüüd ühtäkki ehitama kümne meetri kõrgusi hooneid, siis rikutakse ära terve piirkond.

Ääremaastumisest räägitakse palju. Kas omavalitsused vaatavad sellele kitsaskohale otsa ja kavandavad kahanemise stsenaariume?

Mõne, isegi heal järjel oleva, valla spetsialistid saavad kahanemisest aru, kuid avalikult on seda raske tunnistada. Keegi ei taha määrata ühtegi piirkonda väljasurevaks. Samal ajal on tuua näiteid, kus kahanemine on pöördumas. Kui me ühes Lõuna-Eesti vallas kaks aastat tagasi üldplaneeringu koostamist alustasime, räägiti kahanemisest väga palju. Rahvastiku uuringuga tõdeti kahanemist, kuid rändestsenaariumiga seda, et kui vald on atraktiivne elukeskkond, on võimalik kahanemine ära hoida. Juba enne analüüsi olid omavalitsuse spetsialistid veendunud, et tegu on vallaga, kuhu tullakse tagasi nii Tallinnast kui Soomest. 2019. aasta suvel teataski statistikaamet, et kahanemine ei olegi enam nii suur, kui varem oli prognoositud. Kus on tõde? Eks 30 aasta pärast näeme. Kui arvestame kogu maailma rändestsenaariumi, mis küll pajudele eestlastele ei meeldi, nii nagu ka väljasuremise jutt, siis mina arvan, et 30 aasta pärast on Eesti rahvaarv üle kahe miljoni. See kasv tuleb sisserände arvelt.

Kuidas suhtud sellesse, et väga palju tingimusi, näiteks metsa säilitamine puhkemetsana, seatakse eramaa omanikule? Eraomanikul võivad maaga olla hoopis teised plaanid.

Ühiskonnas saadakse aru, et oma krunti pole võimalik otsast otsani täis ehitada. Krundil peavad olema puud, ruumi õues olemiseks ja auto hoidmiseks. Üks metsakäsitlus võiks olla järgmine: 90 protsenti metsast on majandamiseks ja 10 protsenti ühiseks hüvanguks, sh liigirikkuse tagamiseks. Samamoodi võib käsitleda põlde. Ollakse harjunud, et põllumees võib kogu oma põllumaa üles harida, seda väetada ja igat moodi majandada. Räägime elurikkuse kaost. Selle peatamiseks tuleb põldudele seada täiendavad tingimused ja osa jätta elurikkusele. Nii saame ka põldude vahele tekitada võrgustiku, mis liikide levimist ja liikumist toetab. See, et oma maad täielikult nii kasutada ei saa, nagu tahaksime, on meie ühiskonnas täiesti võõras mõtteviis. Meil pole arusaama, kust läheb kitsenduse ja maakasutustingimuse piir. Nii mõnigi kord tõlgendatakse piiranguid ka nii, et kitsenduse peab omavalitsus kui tingimuse seadja hüvitama. See viib muidugi teise äärmusse: kui tahetakse metsa jalutama minna, peab selle eest ka maksma. On riike, kus loodusparkidesse sissepääs on tasuline ning looduslik keskkond ongi looduspargis.

Kaks aastat tagasi liitus Eesti Euroopa maastikukonventsiooniga, kus käsitletakse väärtuslikke maastikke. Kogu väärtuslike maastike kaitse ja säilitamine on jäänud omavalitsuste õlule ja neil ei ole vahendeid ega jaksu sellega tegelda. Lõpuks jõuab väärtuslike maastike kaitse maaomanikuni, kelle huvi pole avaliku heaolu ülalpidamine. Teadlik maaomanik oskab leida KIKi või PRIA toetused, kuid üldine teadlikkus on vähene. Maastike väärtustesse tuleb rohkem panustada, seda nii kommunikatsiooni kui toetustena. Mõelda läbi, mis on riigi panus, mis maaomaniku oma. Väärtus on rikkus, mitte tüütu kohustus!

Kui määramatust on palju, kas siis üldplaneeringuid on üldse vaja?

Neile, kes planeeringute koostamise eest vastutavad, tundub, et ilma planeerimata küll elada ei saa. Need, kes planeeringutega ei tegele ja püüavad maal ja väikeasulates oma elu võimalikult hästi elada, muidugi nii ei arva. Nemad küsivad, miks planeerimine nii palju maksab.

Planeeringut vaadatakse enamasti siis, kui on tüli või omaenda kodu- või suvituskanti kavandatakse midagi uut. Planeerimisega sõlmitakse ühiskondlik kokkulepe, mida ehitada tohib.

Kui inimesel on oma maatükk, siis ta võib tahta sinna midagi ehitada. Ta leiab arhitekti ja kavandab oma unistuste maja. Seejärel öeldakse talle omavalituses, et see maja ei sobi, kuna vallas on levinud teistsugune hoonetüüp. Mis on õige? Kas maaomanikul on õigus teha sellist maja, nagu ta tahab? Kas õigus on valla ruumispetsialistil, kui ta nõuab, et uusehitised sobigu vanadega? Ehk tuleks ehitis valla ja kohalike elanikega läbi arutada? Ka siin on kitsaskohti ja väga paljusid ei huvitagi, mida keegi kuskil ehitada tahab.

Planeerimises on ka riigi roll vastuoluline ja otsustatakse oma mullis, mis loob kummalise keskkonna. Keskkonnaministeerium nõuab, et üldplaneeringus jääks maavarade kaevandamise võimalik asukoht piirangutest priiks. Kui muidu püütakse vaadata laialt ja seatakse tingimusi rohelise võrgustiku säilitamiseks, näiteks raiete reguleerimisega, siis maardla maa-alale ei tohi seada ühtegi kitsendust. See võib viia ka olukorrani, kus kavandatud on pidev roheline võrgustik, kuid kui selle sees on kaevandus, siis on riiklikult lubatud võrgustiku lõhkumine. Üks näide, kuidas niimoodi elusloodust lõhutakse, on maanteede ja ökoduktide kavandamine. Ökoduktid ehk loomade maanteest ülepääsud kavandatakse rohevõrgustiku sisse, aga kui teisel pool ökodukti on kaevandus, kust tee ehitamiseks saab liiva kaevandada, siis seda liiva ka kaevandatakse ning floora ja fauna levimise katkematus pole enam argument. Nii võibki juhtuda, et pärast maantee valmimist asub uus ökodukt keset kaevandusala ning loomadel pole võimalik seda kasutada. Keskkonnaministeerium kaitseb rohevõrgustikku, keskkonnaministeerium tagab maavara kaevandamisväärsena säilimise, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tagab ohutu liiklemise – kõik tegutsevad oma ülla eesmärgi nimel, kuid meedia on täis pilte rikutud loodusest ja absurdsetest olukordadest.